Zenicamo - tablett (16mg +10mg)

ATC Kood: C09DB07
Toimeaine: kandesartaan +amlodipiin
Tootja: Zentiva k.s.
ZENICAMO
tablett (16mg +10mg)


Pakendi infoleht: teave patsiendile

Zenicamo, 8 mg/5 mg tabletid

Zenicamo, 16 mg/10 mg tabletid

Kandesartaantsileksetiil/amlodipiin

Enne ravimi võtmist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet.

-Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.

-Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

-Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigusnähud on sarnased.

-Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Infolehe sisukord

1.Mis ravim on Zenicamo ja milleks seda kasutatakse

2.Mida on vaja teada enne Zenicamo võtmist

3.Kuidas Zenicamo’t võtta

4.Võimalikud kõrvaltoimed

5.Kuidas Zenicamo’t säilitada

6.Pakendi sisu ja muu teave

1.Mis ravim on Zenicamo ja milleks seda kasutatakse

Zenicamo sisaldab kahte toimeainet, mida nimetatakse amlodipiiniks ja kandesartaaniks. Mõlemad ained aitavad langetada vererõhku.

Amlodipiin kuulub ravimite gruppi, mida nimetatakse “kaltsiumikanalite blokaatoriteks”. Amlodipiin takistab kaltsiumi liikumist veresoonte seintesse, mis peatab veresoonte ahenemise.

Kandesartaan kuulub ravimite gruppi, mida nimetatakse “angiotensiin-II retseptorite antagonistideks”. Teie organism toodab angiotensiin II ja see põhjustab veresoonte ahenemist,

mille tagajärjel vererõhk tõuseb. Kandesartaani toimemehhanismiks on angiotensiin II toime takistamine.

See tähendab, et mõlemad toimeained aitavad takistada veresoote ahenemist. Selle tulemusel veresooned lõõgastuvad ja vererõhk langeb.

Zenicamo on näidustatud kõrge vererõhuga täiskasvanud patsientidele, kelle vererõhku on juba ravitud amlodipiini ja kandesartaani kombinatsiooniga, võttes neid eraldi tablettidena, aga samades annustes nagu Zenicamo’s.

2. Mida on vaja teada enne Zenicamo võtmist

Ärge võtke Zenicamo’t:

-kui olete amlodipiini või mõne teise kaltsiumi antagonisti, kandesartaantsileksetiili või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline.

-kui teil on tõsiselt madal vererõhk (hüpotensioon).

-kui teil on aordiklapi ahenemine (aordistenoos) või kardiogeenne šokk (see on seisund, kus teie süda ei ole võimeline varustama organismi piisava koguse verega).

-kui teil on südamelihaseinfarkti järgne südamepuudulikkus.

-kui te olete üle 3 kuu rase (vt raseduse lõiku).

-kui teil on raske maksahaigus või sapiteede ummistus (sapipõiest sapi ärajuhtimise häire).

-kui teil on suhkurtõbi (diabeet) või neerutalitluse häire ja te saate ravi vererõhku langetava ravimiga, mis sisaldab aliskireeni.

Hoiatused ja ettevaatusabinõud

Enne Zenicamo võtmist pidage nõu oma arsti või apteekriga, kui teil on või on kunagi olnud järgmisi terviseprobleeme:

hiljutine südamelihase infarkt

südamepuudulikkus

raskekujuline vererõhu tõus (hüpertensiivne kriis)

madal vererõhk (hüpotensioon)

te olete eakas ja teie ravimi annust on vaja suurendada

maksa- või neeruhaigused või olete dialüüsi patsient

kui teile on hiljuti neer siirdatud

kui te oksendate, olete hiljuti väga tugevalt oksendanud või on teil kõht lahti

kui teil on neerupealiste haigus, mida nimetatakse Conn’i sündroomiks (või ka primaarseks hüperaldosteronismiks)

kui teil on kunagi olnud insult

kui teile manustatakse anesteetikume. Seda võidakse teile manustada operatsiooni ajal või hambaarsti juures

kui te võtate mõnda alljärgnevat ravimit kõrge vererõhu raviks:

-AKE-inhibiitor (näiteks enalapriil, lisinopriil, ramipriil), eriti kui teil on suhkurtõvest tingitud neeruprobleemid

-aliskireen.

Teie arst võib regulaarsete ajavahemike järel kontrollida teie neerutalitlust, vererõhku ja elektrolüütide (nt kaalium) sisaldust veres.

Vt ka teavet lõigust „Ärge võtke Zenicamo’t”.

Te peate rääkima oma arstile, kui te arvate, et olete rase (või võite rasestuda). Zenicamo’t ei soovitata võtta raseduse varajases staadiumis ning seda ei tohi kasutada, kui rasedus on kestnud üle 3 kuu, kuna selles staadiumis kasutamine võib põhjustada tõsist kahju teie lapsele (vt raseduse lõiku).

Lapsed ja noorukid

Zenicamo kasutamise kogemused lastel (alla 18-aastased) puuduvad. Seetõttu seda ravimit lastele ja noorukitele ei anta.

Muud ravimid ja Zenicamo

Teatage oma arstile või apteekrile, kui te võtate, olete hiljuti võtnud või kavatsete võtta mis tahes muid ravimeid.

Zenicamo võib mõjutada või ise saada mõjutatud teiste ravimite toimest Teie arst võib muuta teie ravimi annust ja/või rakendada teisi ettevaatusabinõusid, kui te võtate:

ketokonasool, itrakonasool (seennakkuste vastased ravimid)

ritonaviir, indinaviir, nelfinaviir (niinimetatud proteaasi inhibiitorid, mida kasutatakse HIV raviks)

rifampitsiin, erütromütsiin, klaritromütsiin (bakterite poolt põhjustatud infektsioonide raviks)

naistepuna ürt (Hypericum perforatum)

verapamiil, diltiaseem (südamehaiguste ravimid)

dantroleen (infusioon, mida tehakse ebatavaliselt kõrge kehatemperatuuri korral)

takroliimus (kasutatakse organismi immuunreaktsioonide kontrollimiseks, võimaldamaks teie organismil „leppida“ siirdatud organiga)

simvastatiin (kolesterooli taset langetav ravim)

teised vererõhku langetavad ravimid, sh beetaadrenoblokaatorid ja diasoksiid

AKE inhibiitor või aliskireen (vt ka teavet lõikudes „Ärge võtke Zenicamo’t“ ja „Hoiatused ja ettevaatusabinõud”)

mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (MSPVA-d), nt ibuprofeen, naprokseen, diklofenak, tselekoksiib või etorikoksiib (need on valu- ja põletikuvastased ravimid)

atsetüülsalitsüülhape (valu- ja põletikuvastane ravim), kui te võtate seda üle 3 grammi päevas

kaaliumi sisaldavad toidulisandid või kaaliumi sisaldavad soolaasendajad (ravimid, mis suurendavad kaaliumi sisaldust veres)

hepariin (ravim, mis vedeldab verd)

“veetabletid” (diureetikumid)

liitium (vaimsete häirete puhul kasutatav ravim).

Zenicamo koos toidu ja joogiga

Zenicamo-ravi ajal ei tohi greipfruudi mahla juua ega greipi süüa. Selle põhjuseks on asjaolu, et greipfruudi mahl ja greip võivad suurendada amlodipiini sisaldust veres, mis võib viia Zenicamo ettearvamatu, vererõhku langetava toimeni.

Rasedus ja imetamine

Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arsti või apteekriga.

Rasedus

Te peate rääkima oma arstile, kui te arvate, et olete rase (või võite rasestuda). Arst käsib tavaliselt Zenicamo-ravi lõpetada, enne kui rasestute või niipea kui olete teada saanud, et olete rase, ning soovitab teil Zenicamo asemel võtta mõnda teist ravimit. Zenicamo’t ei soovitata kasutada varajase raseduse ajal ning seda ei tohi kasutada, kui rasedus on kestnud üle 3 kuu, kuna see võib põhjustada tõsist kahju teie lapsele, kui ravimit on kasutatud pärast raseduse 3. kuud.

Imetamine

Rääkige oma arstile, kui te imetate või kavatsete imetama hakata. Zenicamo’t ei soovitata kasutada imetavatel emadel, ning kui te soovite last imetada, võib arst määrata teile teise ravi – eriti, kui laps on vastsündinu või enneaegselt sündinu.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine

Zenicamo võib mõõdukalt mõjutada teie autojuhtimise või masinate käsitsemise võimet. Kui need tabletid tekitavad teil iiveldust, pearinglust või väsimust või tekitavad peavalu, siis ärge istuge autorooli ega töötage masinatega, vaid võtke koheselt ühendust arstiga.

Zenicamo sisaldab laktoosmonohüdraati

Kui arst on teile öelnud et te ei talu teatud suhkruid, pidage oma arstiga nõu enne selle ravimi võtmist.

3.Kuidas Zenicamo’t võtta

Võtke seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst või apteeker on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Tavaline annus on 1 või 2 Zenicamo 8 mg/5 mg tabletti ööpäevas või

Üks Zenicamo 16 mg/10 mg tablett ööpäevas. Te võite võtta Zenicamo’t koos toiduga või ilma.

Kui te võtate Zenicamo’t rohkem kui ette nähtud

Kui olete võtnud liigse koguse tablette, võib teie vererõhk langeda madalale või isegi eluohtlikult madalale. Teil võib esineda uimasust, pearinglust, minestamist või nõrkust. Vererõhu liigne langus võib põhjustada isegi šokki. Teie nahk tundub jahe ja niiske ja te võite kaotada teadvuse. Kui olete võtnud liigse koguse tablette, kutsuge kohe kiirabi.

Kui te unustate Zenicamo’t võtta

Kui unustasite tableti võtta, jätkegi see annus täiesti vahele. Võtke järgmine annus õigel ajal. Ärge võtke kahekordset annust, kui tablett jäi eelmisel korral võtmata.

Kui te lõpetate Zenicamo võtmise

Teie arst ütleb, kui kaua tuleb seda ravimit võtta. Kui te katkestate ravimi võtmise enne, kui see on arsti poolt lubatud, võib teie haigusseisund taastuda. Seetõttu ärge lõpetageZenicamo võtmist ilma kõigepealt arstiga nõu pidamata.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

4.Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.

Pöörduge koheselt arsti poole, kui teil tekib pärast selle ravimi võtmist ükskõik milline järgmine, väga harva esinev raskekujuline kõrvaltoime:

järsku tekkiv vilistav hingamine, valu rindkeres, hingeldus või hingamisraskused

silmalaugude, näo või huulte turse

keele ja kõri turse, mis tekitab suuri neelamisraskusi

rasked nahareaktsioonid, sh intensiivne nahalööve, kublad, nahapunetus üle kogu keha, tugev sügelus, villid, naha koorumine ja turse, limaskestade põletik (Stevensi-Johnsoni sündroom) või muud allergilised reaktsioonid

südame atakk, ebanormaalne südamerütm

kõhunäärme põletik, mis võib põhjustada tugevat valu ülakõhus ja seljas, millega kaasneb väga halb enesetunne.

Kandesartaan võib põhjustada valgevereliblede arvu langust. Sellega võib väheneda teie vastupanuvõime haigustele ja te võite märgata, et olete väsinud, infektsiooni haigestunud või palavikus. Kui see teiega juhtub, võtke oma arstiga ühendust. Teie arst võib otsustada teha mõned vereproovid, et kontrollida, kas Zenicamo on mõjutanud teie verd (agranulotsütoos).

Teised võimalikud kõrvaltoimed:

Kuna Zenicamo koosneb kahest toimeainest, on kõrvaltoimetest teatatud nii amlodipiini kui kandesartaaniga seoses.

Amlodipiini kasutamisega seotud kõrvaltoimed

Sage (võib esineda kuni 1 inimesel 10-st):

peavalu, pearinglus, unisus, (eriti ravi alguses)

palpitatsioonid (tunnete, kuidas süda lööb), nahaõhetus

ülakõhuvalu, iiveldus

pahkluude ümbruse turse, väsimus

Aeg-ajalt (võib esineda kuni1 inimesel 100-st):

meeleolu muutused, ärevus, depressioon, unetus

värisemine, maitsetundlikkuse häired, minestamine, nõrkus

tuimus või kipitus jäsemetes, valutundlikkuse kadumine

nägemishäired, kaheli nägemine, helinad kõrvades

madal vererõhk

aevastamine/vesine nina, mida põhjustab ninalimaskesta põletik (riniit)

sooletegevuse muutused, kõhulahtisus, kõhukinnisus, seedehäired, suukuivus, oksendamine

juuste väljalangemine, suurenenud higistamine, nahasügelus, punased laigud nahal, nahavärvuse muutus

urineerimise häire, suurenenud urineerimistung öösiti, sagenenud urineerimiskordade arv

võimetus saavutada erektsiooni, meestel rinnanäärmete suurenemine või ebamugavustunne

nõrkus, valu, halb enesetunne

liiges- või lihasvalu, lihaskrambid, seljavalu

kehakaalu tõus või langus

Harv (võib esineda kuni 1 inimesel 1000-st):

segasus

Väga harv (võib esineda kuni 1 inimesel 10000-st):

valgevererakkude arvu vähenemine, vereliistakute arvu vähenemine, mis võib põhjustada ebatavalisi „sinikaid“ või kergelt tekkivaid veritsusi (punavererakud on kahjustatud)

veresuhkru sisalduse tõus (hüperglükeemia)

närvide kahjustus, mis võib põhjustada nõrkust, kipitust või tuimust

köha, igemete turse

pundunud kõht (gastriit)

maksanäitajate muutused, maksapõletik (hepatiit), naha kollasus (ikterus), maksaensüümide aktiivsuse tõus, mida tuvastatakse teatud analüüside abil

suurenenud lihaspinge

veresoonte põletik, sageli koos nahalööbega

valgustundlikkus

Teadmata (esinemissagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

tõmblused, jäikus, maski-taoline nägu, aeglased liigutused ja lohisev, tasakaalutu kõnnak.

Kandesartaani kasutamisega seotud kõrvaltoimed

Sage (võib esineda kuni 1 inimesel 10-st):

pearingluse/“karussellil“ olemise tunne

peavalu

hingamisteede infektsioon

madal vererõhk. See võib tekitada minestust või pearinglust

muutused vereanalüüsi tulemustes: kaaliumi sisalduse tõus veres, eriti kui teil juba on probleeme neerudega või südamepuudulikkus. Kui see on tõsine, võite tunda väsimust, nõrkust, süda on rütmist väljas või esineb „nõeltega torkimise“ tunne

mõju neerude tööle, eriti, kui teil on juba eelnevalt probleeme neerudega või südamepuudulikkus. Väga harvadel juhtudel võib tekkida neerupuudulikkus

Väga harv (võib esineda kuni 1 inimesel 10000-st):

näo, huulte, keele ja/või kõrituse

valge- või punavererakkude arvu vähenemine. Te võite tunda väsimust, põdeda infektsioone või tekkida palavik

nahalööve, muhuline lööve

sügelus

seljavalu, liiges- ja lihasvalu

maksafunktsioonide muutused , sh maksapõletik (hepatiit). Te võite täheldada väsimust, naha

ja silmavalgete kollasust ja gripi-laadseid sümptomeid

köha

iiveldus

muutused vereanalüüsi tulemustes: naatriumi sisalduse vähenemine veres. Kui see on tõsine, võite tunda väsimust, nõrkust, energia puudust või lihaskrampe.

Kõrvaltoimetest teavitamine

Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teavitada www.ravimiamet.ee kaudu. Teavitades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

5.Kuidas Zenicamo’t säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Hoida temperatuuril kuni 30 °C. Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil/blistril pärast „Kõlblik kuni“. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas visata ära ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6.Pakendi sisu ja muu teave

Mida Zenicamo sisaldab

-Toimeained on kandesartaantsileksetiil ja amlodipiin.

Zenicamo 8 mg/5 mg: üks tablett sisaldab 8 mg kandesartaantsileksetiili ja 5 mg amlodipiini (amlodipiinbesilaadina).

Zenicamo 16 mg/10 mg: üks tablett sisaldab 16 mg kandesartaantsileksetiili ja 10 mg amlodipiini (amlodipiinbesilaadina).

- Teised koostisosad on hüdroksüpropüültselluloos, laktoosmonohüdraat, kroskarmelloosnaatrium, maisitärklis, trietüültsitraat, magneesiumstearaat.

Kuidas Zenicamo välja näeb ja pakendi sisu

Zenicamo 8 mg/5 mg: valged kuni valkjad, ümmargused, kaksikkumerad tabletid, peale pressitud märgistus „8“ ühel küljel ja 5“ teisel küljel.

Zenicamo 16 mg/10 mg: valged kuni valkjad, ümmargused, kaksikkumerad tabletid poolitusjoonega mõlemal küljel, peale pressitud märgistus „16 16“ ühel küljel ja 10 10“ teisel küljel.

Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

Pakendi suurus: 14, 28, 30, 56, 84, 90 või 98 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Müügiloa hoidja ja tootja

Müügiloa hoidja Zentiva, k.s.

U kabelovny 130 102 37 Praha 10 Tšehhi Vabariik

Caramlo
Zenicamo CARZAP AM Карамло

Tootjad

Zenicamo 8 mg/5 mg tabletid

Zentiva, k.s.

U kabelovny 130 102 37 Praha 10 Tšehhi Vabariik

Zenicamo 16 mg/10 mg tabletid

Zentiva, k.s.

U kabelovny 130 102 37 Praha 10 Tšehhi Vabariik

UAB „Oriola Vilnius”

Laisvės pr. 75

LT-06144 Vilnius

Leedu

See ravimpreparaat on saanud müügiloa Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikides järgmiste nimetustega:

Küpros, Kreeka, Rumeenia, Tšehhi Vabariik, Poola, Saksamaa:

Eesti, Läti, Leedu, Ungari: Portugal:

Bulgaaria:

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole: sanofi-aventis Estonia OÜ

Pärnu mnt 139E/2 Tallinn 11317 Eesti

Tel. +372 6273488

Faks. +372 6273481

Infoleht on viimati uuendatud augustis 2017.

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1.RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Zenicamo, 8 mg/5 mg tabletid

Zenicamo, 16 mg/10 mg tabletid

2.KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Zenicamo 8 mg/5 mg: üks tablett sisaldab 8 mg kandesartaantsileksetiili ja 5 mg amlodipiini (besilaadina) Zenicamo 16 mg/10 mg: üks tablett sisaldab 16 mg kandesartaantsileksetiili ja 10 mg amlodipiini (besilaadina)

INN. Candesartanum, amlodipinum

Teadaolevat toimet omav abiaine: laktoosmonohüdraat.

Zenicamo 8 mg/5 mg: üks tablett sisaldab 60,9 mg laktoosmonohüdraati.

Zenicamo 16 mg/10 mg: üks tablett sisaldab 121,9 mg laktoosmonohüdraati.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3.RAVIMVORM

Zenicamo 8 mg/5 mg: valged kuni valkjad, ümmargused, kaksikkumerad, diameetriga ligikaudu 6 mm tabletid, peale pressitud märgistus „8“ ühel küljel ja 5“ teisel küljel.

Zenicamo 16 mg/10 mg: valged kuni valkjad, ümmargused, kaksikkumerad, diameetriga ligikaudu 8 mm tabletid, poolitusjoonega mõlemal küljel, peale pressitud märgistus „16 16“ ühel küljel ja 10 10“ teisel küljel. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

4.KLIINILISED ANDMED

4.1Näidustused

Essentsiaalse hüpertensiooni ravi täiskasvanutel, kellel amlodipiini ja kandesartaani samade annuste koosmanustamine on taganud piisava vererõhu languse.

4.2Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Patsiendid peavad kasutama eelmisele ravile vastavaid tugevusi. Tavaannuste jaoks on saadaval selle ravimi erinevad tugevused.

8 mg kandesartaantsileksetiili ja 5 mg amlodipiini ööpäevase annuse saamiseks manustatakse 1 tablett Zenicamo 8 mg/5 mg.

16 mg kandesartaantsileksetiili ja 10 mg amlodipiini ööpäevase annuse saamiseks manustatakse 2 tabletti Zenicamo 8 mg/5 mg või 1 tablett Zenicamo 16 mg/10 mg.

Ööpäevane maksimaalne annus on kandesartaantsileksetiilil 32 mg ja amlodipiinil 10 mg..

Eakad (65-aastased ja vanemad)

Annuse suurendamisel on vajalik ettevaatus (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Maksakahjustus

Annustamise soovitusi maksafunktsiooni häirega patsientidel ei ole kindlaks määratud. Zenicamo on vastunäidustatud raske maksakahjustuse ja kolestaasiga patsientidele (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.2).

Neerukahjustus

Kerge või keskmise neerukahjustusega (kreatiniini kliirens > 15 ml/min, vt lõigud 4.4 ja 5.2) patsientidel ei ole vaja annust kohandada. Keskmise neerukahjustuse korral on soovitatav kaaliumi ja kreatiniini sisalduse jälgimine.

Lapsed

Zenicamo ohutust ja efektiivsust alla 18-aastastel lastel ei ole veel tõestatud. Andmed puuduvad.

Manustamisviis

Tablette võib võtta sõltumata söögiaegadest.

4.3Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeainete, dihüdropüridiini derivaatide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Raske hüpotensioon.

Šokk, sh kardiogeene šokk.

Vasaku vatsakese väljavoolu takistus (nt raske aordi stenoos).

Ägeda müokardiinfarkti järgne hemodünaamiliselt ebastabiilne südamepuudulikkus.

Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6).

Raske maksakahjustus ja/või kolestaas.

Samaaegne kasutamine aliskireeni sisaldavate ravimitega on vastunäidustatud suhkurtõve või neerukahjustusega (GFR < 60 ml/min/1,73 m) patsientidele (vt lõigud 4.5 ja 5.1).

4.4Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Amlodipiin

Amlodipiini ohutust ja efektiivsust hüpertensiivse kriisi korral ei ole kindlaks tehtud.

Südamepuudulikkusega patsiendid

Südamepuudulikkusega patsiente tuleb ravida ettevaatusega. Pikaajalises platseebokontrolliga uuringus, mis käsitles NYHA III ja IV astme südamepuudulikkusega patsientide ravi, registreeriti amlodipiinravi saavas rühmas märksa rohkem kopsuturse tekkimist kui platseeborühmas (vt lõik 5.1). Kaltsiumikanali blokaatoreid, sealhulgas amlodipiini, tuleb kasutada ettevaatlikult südame paispuudulikkusega patsientidel, kuna need võivad suurendada hilisemat kardiovaskulaarsete sündmuste ja suremuse riski.

Maksafunktsiooni kahjustusega patsiendid

Maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel on amlodipiini poolväärtusaeg pikenenud ja AUC väärtused suurenenud; annustamissoovitusi ei ole kindlaks määratud. Amlodipiini manustamist tuleb seetõttu alustada annustamisvahemiku vähimate annustega ja ettevaatlik tuleb olla nii ravi alustamisel kui ka annuse suurendamisel. Raske maksakahjustuse korral võib olla vajalik annust aeglaselt suurendada ja patsiente hoolikalt jälgida.

Kasutamine eakatel

Eakatel patsientidel tuleb annuseid suurendada ettevaatusega (vt lõigud 4.2 ja 5.2).

Kasutamine neerupuudulikkusega patsientidel

Neerupuudulikkusega patsientidele võib amlodipiini manustada tavalises annuses. Amlodipiini kontsentratsiooni muutus plasmas ei ole seotud neerukahjustuse raskusastmega. Amlodipiin ei ole dialüüsitav.

Kandesartaan

Neerukahjustus

Sarnaselt teistele reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi pärssivatele ravimitele võib ka kandesartaan tundlikel patsientidel mõjutada neerufunktsiooni.

Kui kandesartaani kasutatakse neerukahjustusega hüpertensiivsetel patsientidel, on soovitatav regulaarselt jälgida kaaliumi- ja kreatiniinitaset seerumis. Väga raske või lõppstaadiumis neerupuudulikkusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 15 ml/min) on kogemus piiratud. Nendel patsientidel tuleb kandesartaani annust ettevaatlikult tiitrida, põhjalikult jälgides vererõhku. Südamepuudulikkusega patsientide puhul tuleb perioodiliselt hinnata neerufunktsiooni, eriti 75-aastastel ja vanematel ning kahjustunud neerufunktsiooniga patsientidel. Kandesartaani annuse tiitrimisel on soovitatav jälgida kreatiniini- ja kaaliumisisaldust seerumis. Kliinilised uuringud südamepuudulikkusega patsientidel ei hõlmanud patsiente, kellel seerumi kreatiniini tase oli > 265 mikromooli/l (> 3 mg/dl).

Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad

On tõendeid, et AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegne kasutamine suurendab hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a ägeda neerupuudulikkuse) riski. Seetõttu ei soovitata RAAS-i kahekordset blokaadi AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegse kasutamisega (vt lõigud 4.5 ja 5.1). Kui kahekordset blokeerivat ravi peetakse vältimatult vajalikuks, tuleb seda teha ainult spetsialisti järelvalve all, jälgides hoolikalt neerutalitlust, elektrolüüte ja vererõhku.

AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.

Hemodialüüs

Dialüüsi käigus võib vererõhk olla eriti tundlik AT-retseptorblokaadile, tingituna plasmamahu vähenemisest ja reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi aktiveerumisest. Seetõttu on hemodialüüsi patsientidel vaja kandesartaani annust tiitrida ettevaatlikult ning põhjalikult jälgida vererõhku.

Neeruarteri stenoos

Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi mõjutavad ravimid, sealhulgas angiotensiin II retseptori antagonistid (AIIRA), võivad bilateraalse neeruarteri stenoosiga või ainsa neeru arteri stenoosiga patsientidel suurendada kusihappe- ja kreatiniinisisaldust veres.

Neeru siirdamine

Puudub kogemus kandesartaani kasutamise kohta hiljuti siirdatud neeruga patsientidel.

Hüpotensioon

Südamepuudulikkusega patsientidel võib ravi ajal kandesartaaniga tekkida hüpotensioon. See võib samuti tekkida hüpertensiivsetel intravaskulaarse vedelikumahu vähenemisega patsientidel, nt diureetikumide suurte annuste kasutamisel.

Ravi tuleb alustada ettevaatlikult ning püüda korrigeerida hüpovoleemia.

Anesteesia ja kirurgia

Patsientidel, keda ravitakse angiotensiin II antagonistidega, võib anesteesia ja kirurgiliste manipulatsioonide ajal tekkida reniin-angiotensiin süsteemi blokaadi tõttu hüpotensioon. Väga harva võib hüpotensioon olla nii raske, et on õigustatud intravenoossete vedelike ja/või vasopressorite kasutamine.

Aordi- ja mitraalklapi stenoos (obstruktiivne hüpertroofiline kardiomüopaatia)

ZENICAMO_1589665_SPC_15896654x1

Sarnaselt teiste vasodilataatoritega tuleb hemodünaamiliselt olulise aordi- või mitraalklapi stenoosi või obstruktiivse hüpertroofilise kardiomüopaatiaga patsientide puhul olla eriti ettevaatlik.

Primaarne hüperaldosteronism

Primaarse hüperaldosteronismiga patsientidel ei teki tavaliselt ravivastust vererõhku langetavatele ravimitele, mis toimivad reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi inhibeerimise kaudu. Seetõttu ei ole kandesartaani kasutamine neil soovitatav.

Hüperkaleemia

Kandesartaani kasutamine koos kaaliumisäästvate diureetikumide, kaaliumipreparaatide ja kaaliumit sisaldavate soolaasendajatega või teiste kaaliumisisaldust suurendada võivate ravimitega (nt hepariin) võib viia hüpertensiivsetel patsientidel kaaliumi kontsentratsiooni suurenemisele vereseerumis. Vajadusel tuleb jälgida kaaliumisisaldust.

Südamepuudulikkusega patsientidel võib ravi ajal kandesartaaniga tekkida hüperkaleemia. Seetõttu on soovitatav sellistel patsientidel perioodiliselt jälgida seerumi kaaliumitaset. AKE inhibiitori, kaaliumisäästva diureetikumi (nt spironolaktoon) ja kandesartaani kombinatsiooni ei ole soovitatav kasutada ning seda võiks kaalutleda ainult pärast võimaliku riski-kasu suhte hoolikat hindamist.

Üldised hoiatused

Patsientidel, kellel vaskulaarne toonus ja neerufunktsioon sõltuvad valdavalt reniin-angiotensiin- aldosterooni süsteemi aktiivsusest (nt südame raske paispuudulikkusega või kaasneva neeruhaigusega, sh neeruarteri stenoosiga patsiendid), on seda süsteemi mõjutavate teiste ravimite kasutamist seostatud ägeda hüpotensiooni, asoteemia, oliguuria või, harvemini, ägeda neerupuudulikkusega.

Võimalikku samasugust toimet ei saa välistada ka AIIRA-de kasutamisega. Sarnaselt kõikide antihüpertensiivsete ravimitega võib vererõhu ülemäärane langus südame isheemiatõvega või aterosklerootilise tserebrovaskulaarse haigusega patsientidel põhjustada südamelihaseinfarkti või ajuinsulti.

Teiste antihüpertensiivsete ravimite samaaegne kasutamine kas vererõhu langetamise või muul näidustusel võib tugevdada kandesartaani vererõhku langetavat toimet.

Rasedus

Raseduse ajal ei tohi alustada ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega (AIIRA-d). Juhul, kui ravi jätkamist AIIRA-ga peetakse hädavajalikuks, tuleb rasedust planeerivad patsiendid üle viia alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, mille ohutusprofiil kasutamiseks raseduse ajal on kindlaks määratud. Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi AIIRA-dega kohe lõpetada ja vajadusel alustada alternatiivse ravivõimalusega. (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

Abiained

Patsiendid, kellel on harvaesinev pärilik galaktoositalumatus, laktaasi puudulikkus või glükoosi-galaktoosi malabsorptsioon, ei tohi seda ravimit kasutada.

4.5Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Amlodipiiniga seotud koostoimed

Teiste ravimite toimed amlodipiinile

CYP3A4 inhibiitorid

Amlodipiini samaaegne kasutamine koos tugevate või mõõdukate CYP3A4 inhibiitoritega (proteaasi inhibiitorid, seenevastased asoolid, makroliidid, nagu erütromütsiin või klaritromütsiin, verapamiil või diltiaseem) võib põhjustada amlodipiini ekspositsiooni olulist suurenemist, mille tulemusel suureneb hüpotensiooni tekkerisk. Nende farmakokineetiliste muutuste kliiniline tähendus võib olla eakatel enam

väljendunud. Seetõttu soovitatakse neid patsiente hoolikalt kliiniliselt jälgida ja vajadusel annust kohandada.

CYP3A4 indutseerijad

Puuduvad andmed CYP3A4 indutseerijate toimest amlodipiinile. CYP3A4 indutseerijate (nt rifampitsiin, naistepuna) samaaegsel kasutamisel võib amlodipiini kontsentratsioon plasmas olla väiksem. Amlodipiini tuleb koos CYP3A4 indutseerijatega manustada ettevaatusega.

Amlodipiini koosmanustamine greipfruudi või greipfruudimahlaga ei ole soovitatav, kuna greipfruut ja greipfruudimahl võivad samaaegsel manustamisel amlodipiini biosaadavust suurendada, põhjustades vererõhku langetava toime tugevnemist.

Dantroleen (infusioon)

Loomadel on verapamiili ja intravenoosse dantroleeni manustamise järel täheldatud hüperkaleemiaga seotud surmaga lõppevat vatsakeste virvendusarütmiat ja kardiovaskulaarset kollapsit. Hüperkaleemia ohu tõttu soovitatakse pahaloomulise hüpertermia soodumusega patsientidel ja pahaloomulise hüpertermia ravis vältida kaltsiumikanali blokaatoreid, nt amlodipiini.

Amlodipiini toimed teistele ravimitele

Amlodipiini vererõhku langetav toime lisandub teiste vererõhku langetavate ravimite toimele.

Kliinilistes koostoimeuuringutes ei mõjutanud amlodipiin atorvastatiini, digoksiini, varfariini ega tsüklosporiini farmakokineetikat.

Takroliimus

Amlodipiiniga koosmanustamisel esineb risk takroliimuse sisalduse suurenemisele veres. Takroliimuse toksilisuse vältimiseks tuleb amlodipiinipatsientidel, keda ravitakse takroliimusega, jälgida takroliimuse sisaldust veres ja vajaduse korral takroliimuse annust kohandada.

Simvastatiin

10 mg amlodipiini korduval koosmanustamisel 80 mg simvastatiiniga oli tulemuseks simvastatiini ekspositsiooni suurenemine 77%, võrreldes ainult simvastatiini manustamisega. Amolodipiini saavatel patsientidel tuleb simvastatiini annust piirata 20 mg-ni ööpäevas.

Kandesartaaniga seotud koostoimed

Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad

Kliiniliste uuringute andmed on näidanud, et reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad kombinatsioonravil AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeniga on seotud kõrvalnähtude, nt hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a ägeda neerupuudulikkuse) sagenemisega, võrreldes monoteraapiaga (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.1).

Liitium

Liitiumi koosmanustamisel AKE inhibiitoritega on tuvastatud seerumi liitiumikontsentratsiooni pöörduvat suurenemist ja toksilisust. Sarnane koostoime võib tekkida ka AIIRA-de kasutamisel. Kandesartaani ja liitiumi koosmanustamine ei ole soovitatav. Kui see kombinatsioon osutub vajalikuks, on soovitatav hoolikalt jälgida seerumi liitiumisisaldust.

MSPVA-d

AIIRA-de ja mittesteroidsete põletikuvastaste ainete (MSPVA-d) (nt selektiivsed COX-2 inhibiitorid, atsetüülsalitsüülhape (> 3 g/päevas) ja mitteselektiivsed MSPVA-d) samaaegsel manustamisel võib vererõhku langetav toime väheneda.

Sarnaselt AKE inhibiitoritele võib AIIRA-de ja mittesteroidsete põletikuvastaste ainete samaaegne kasutamine viia neerufunktsiooni halvenemise riski suurenemisele, sealhulgas võimalik äge neerupuudulikkus, ning tõsta kaaliumitaset seerumis, eriti eelnevalt langenud neerufunktsiooniga patsientidel. Nende ravimite omavahelisel kombineerimisel tuleb olla ettevaatlik, eriti eakate patsientide korral. Patsiendid peavad tarbima piisavalt vedelikku ning kombineeritud ravi alustamisel ja perioodiliselt ravi jooksul on vajalik jälgida neerufunktsiooni.

Kaaliumisäästvad diureetikumid, kaaliumipreparaadid, kaaliumi sisaldavad soolaasendajad ja teised ravimid, mis võivad suurendada kaaliumitaset seerumis

Kaaliumisäästvate diureetikumide, kaaliumipreparaatide, kaaliumi sisaldavate soolaasendajate või teiste ravimite, mis võivad suurendada kaaliumitaset seerumis (nt hepariin), samaaegne kasutamine võib põhjustada kaaliumisisalduse suurenemise vereseerumis. Vajadusel tuleb jälgida kaaliumitaset seerumis (vt lõik 4.4).

Kliinilised farmakokineetilised uuringud on läbi viidud kandesartaani kasutamisel samaaegselt hüdroklorotiasiidi, varfariini, digoksiini, suukaudselt manustatavate rasestumisvastaste vahendite (nt etünüülöstradiool/levonorgestreel), glibenklamiidi, nifedipiini ja enalapriiliga. Kliiniliselt olulisi farmakokineetilisi koostoimeid nende ravimitega ei ole leitud.

4.6Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Zenicamo’t ei soovitata raseduse esimese trimestri ajal kasutada, sest andmeid ei ole saadaval ja nii amlodipiini kui kandesartaani ohutuse ja efektiivsuse profiil ei ole tõestatud. Kasutamine raseduse varases stadiumis on näidustatud üksnes ohutuma alternatiivi puudumise korral ning juhul, kui haigus ise kujutab endast suuremat riski emale ja lootele.

Zenicamo on kandesartaani sisalduse tõttu raseduse teisel ja kolmandal trimestril vastunäidustatud.

Amlodipiin

Amlodipiini ohutust raseduse ajal ei ole tõestatud. Loomkatsetes täheldati suurte annuste kasutamisel reproduktiivtoksilisust (vt lõik 5.3).

Kandesartaan

Raseduse esimesel trimestril ei ole AIIRA-de kasutamine soovitatav (vt lõik 4.4). Raseduse teisel ja kolmandal trimestril on AIIRA-de kasutamine vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 4.4). Epidemioloogilised tõendid teratogeensuse riski kohta pärast AKE inhibiitorite kasutamist raseduse esimesel trimestril ei ole lõplikud, kuid väikest riski tõusu ei saa välistada. Nii kaua kui puuduvad kontrollitud epidemioloogilised andmed AIIRA-dega seotud riski osas, võivad sellesse ravimiklassi kuuluvatel toimeainetel olla sarnased riskid. Kui jätkuv AIIRA-ravi ei ole hädavajalik, tuleb rasedust planeerivad patsiendid üle viia alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, mille ohutusprofiil kasutamiseks raseduse ajal on kindlaks tehtud. Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi AIIRA-dega koheselt lõpetada ning vajadusel alustada alternatiivset ravi.

Teadaolevalt põhjustab AIIRA-de kasutamine raseduse teisel ja kolmandal trimestril inimestel lootetoksilisust (neerufunktsiooni langus, oligohüdramnion, kolju luustumise pidurdumine) ja vastsündinu toksilisust (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt lõik 5.3).

Kui AIIRA-sid on kasutatud raseduse teisest trimestrist alates, on soovitatav neerufunktsiooni ja koljut kontrollida ultraheliuuringuga. Imikuid, kelle emad on kasutanud AIIRA-sid, tuleb hüpotensiooni suhtes hoolikalt jälgida (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Imetamine

Amlodipiini ja kandesartaani kasutamise kohta imetamise ajal andmed puuduvad. Seetõttu ei soovitata Zenicamo’t kasutada, tuleb eelistada alternatiivseid ravivõimalusi, mille ohutusprofiil imetamise ajal on paremini välja selgitatud, eriti kui rinnaga toidetakse vastsündinut või enneaegset imikut.

Fertiilsus

Amlodipiin

Mõnedel kaltsiumikanali blokaatoritega ravitud patsientidel on kirjeldatud pöörduvaid biokeemilisi muutusi spermatotsüütide peas. Kliinilised andmed amlodipiini võimaliku toime kohta viljakusele on ebapiisavad. Ühes rottidega läbiviidud uuringus täheldati toimet isaslooma viljakusele (vt lõik 5.3).

Kandesartaan

Loomkatsed rottidega on näidanud, et kandesartaantsileksetiilil ei ole kahjulikke toimeid fertiilsusele (vt lõik 5.3).

4.7Toime reaktsioonikiirusele

Zenicamo mõjutab mõõdukalt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet. Kui Zenicamo’t võttev patsient tunneb pearinglust, peavalu, väismust või iiveldust, võib tema reaktsioonivõime olla häiritud. Eriline ettevaatus on vajalik just ravi alguses.

4.8Kõrvaltoimed

Üksikkomponentide, amlodipiini või kandesartaani, kasutamisel eelnevalt teatatud kõrvaltoimed võivad potentsiaalselt olla ka Zenicamo kasutamisel esinevateks kõrvaltoimeteks.

Amlodipiiniga seotud kõrvaltoimed

Ohutusprofiili kokkuvõte

Kõige sagedamini kirjeldatud kõrvaltoimed ravi ajal on unisus, pearinglus, peavalu, südemepekslemine, nahaõhetus, kõhuvalu, iiveldus, pahkluu turse, tursed ja väsimus.

Amlodipiini kasutamisel esinenud ja teatatud kõrvaltoimete esinemissagedused on määratud järgmiselt: väga sage (≥1/10), sage (≥1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100); harv (≥1/10000 kuni <1/1000); väga harv (<1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Igas esinemissageduse rühmas on kõrvaltoimed toodud raskuse vähenemise järjekorras.

Organsüsteemi klass

Esinemissagedus

Kõrvaltoimed

Vere ja lümfisüsteemi häired

Väga harv

Leukotsütopeenia, trombotsütopeenia

Immuunsüsteemi häired

Väga harv

Allergilised reaktsioonid

Ainevahetus- ja toitumishäired

Väga harv

Hüperglükeemia

 

 

 

Psühhiaatrilised häired

Aeg-ajalt

Unetus, meeleolu muutused (sh ärevus),

 

 

depressioon

 

Harv

Segasus

 

 

 

Närvisüsteemi häired

Sage

Unisus, pearinglus, peavalu (eriti ravi

 

 

alguses)

 

Aeg-ajalt

Treemor, düsgeuusia, minestus, hüpesteesia,

 

 

paresteesia

 

Väga harv

Hüpertoonia, perifeerne neuropaatia

 

Teadmata

Ekstrapüramidaalsed häired

Silma kahjustused

Aeg-ajalt

Nägemishäired (sh diploopia)

Kõrva ja labürindi kahjustused

Aeg-ajalt

Tinnitus

 

 

 

Südame häired

Aeg-ajalt

Palpitatsioonid

 

 

 

 

Väga harv

Müokardiinfarkt, arütmia (sh bradükardia,

 

 

ventrikulaarne tahhükardia ja kodade

 

 

virvendus)

Vaskulaarsed häired

Sage

Nahaõhetus

 

Aeg-ajalt

Hüpotensioon

 

Väga harv

Vaskuliit

Respiratoorsed, rindkere ja

Aeg-ajalt

Düspnoe, riniit

mediastiinumi häired

Väga harv

Köha

Seedetrakti häired

Sage

Kõhuvalu, iiveldus

 

Aeg-ajalt

Oksendamine, düspepsia, sooletegevuse

 

 

muutused (sh kõhulahtisus ja kõhukinnisus),

 

 

suukuivus

 

Väga harv

Pankreatiit, gastriit, igemete hüperplaasia

Maksa ja sapiteede häired

Väga harv

Hepatiit, ikterus, maksaensüümide aktiivsuse

 

 

tõus*

Naha ja nahaaluskoe

Aeg-ajalt

Alopeetsia, purpur, nahavärvuse muutumine,

kahjustused

 

liighigistamine, sügelus, lööve, eksanteem

 

Väga harv

Angioödeem, multiformne erüteem,

 

 

urtikaaria, eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi-

 

 

Johnsoni sündroom, Quincke ödeem,

 

 

valgustundlikkus

Lihas-skeleti ja sidekoe

Sage

Pahkluude turse

kahjustused

 

 

Aeg-ajalt

Artralgia, müalgia, lihaskrambid, seljavalu

 

Neerude ja kuseteede häired

Aeg-ajalt

Urineerimishäire, noktuuria, sage

 

 

urineerimine

Reproduktiivse süsteemi ja

Aeg-ajalt

Impotentsus, günekomastia

rinnanäärme häired

 

 

Üldised häired ja

Sage

Tursed, väsimus

manustamiskoha reaktsioonid

Aeg-ajalt

Valu rinnus, asteenia, valu, haiglane

 

 

enesetunne

Uuringud

Aeg-ajalt

Kehakaalu tõus, kehakaalu langus

*enamasti koos kolestaasiga.

 

 

Kandesartaaniga seotud kõrvaltoimed

Hüpertensiooni ravi

Kontrollitud kliinilistes uuringutes olid kõrvaltoimed kerged ja mööduvad. Kõrvaltoimete esinemissagedus ei olnud seotud annuse ega vanusega. Kõrvaltoimed olid ravi katkestamise põhjuseks kandesartaantsileksetiili (3,1%) ja platseebo (3,2%) rühmas sarnase sagedusega.

Hüpertensiivsetel patsientidel läbiviidud kliiniliste uuringute andmete summeerimisel määratleti kandesartaantsileksetiili kõrvaltoimetena need kõrvaltoimed, mida esines vähemalt 1% rohkem võrreldes platseeborühmaga. Selle määratluse järgi olid kõige sagedasemateks registreeritud kõrvaltoimeteks pearinglus/vertiigo, peavalu ja hingamisteede infektsioon.

Allolevas tabelis on toodud kliinilistest uuringutest ja turuletulekujärgse kogemuse käigus registreeritud kõrvaltoimed. Lõigus 4.8 toodud kõrvaltoimete esinemissagedused on defineeritud järgmiselt: väga sage (≥1/10); sage (≥1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100); harv (≥1/10000 kuni <1/1000) ja väga harv (<1/10000).

Organsüsteemi klass

Esinemissagedus

Kõrvaltoime

Infektsioonid ja infestatsioonid

Sage

Hingamisteede infektsioon

Vere ja lümfisüsteemi häired

Väga harv

Leukopeenia, neutropeenia ja agranulotsütoos

Ainevahetus- ja toitumishäired

Väga harv

Hüperkaleemia, hüponatreemia

Närvisüsteemi häired

Sage

Pearinglus/vertiigo, peavalu

Respiratoorsed, rindkere ja

Väga harv

Köha

mediastiinumi häired

 

 

Seedetrakti häired

Väga harv

Iiveldus

Maksa ja sapiteede häired

Väga harv

Maksaensüümide aktiivsuse tõus,

 

 

maksafunktsiooni häired või hepatiit

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Väga harv

Angioödeem, nahalööve, urtikaaria, sügelus

Lihas-skeleti ja sidekoe

Väga harv

Seljavalu, artralgia, müalgia

kahjustused

 

 

Neerude ja kuseteede häired

Väga harv

Neerukahjustus, k.a neerupuudulikkus

 

 

eelsoodumusega patsientidel (vt lõik 4.4)

Muutused laboratoorsetes näitajates

Üldjuhul kandesartaan ei mõjuta kliiniliselt olulisi rutiinseid laboratoorseid näitajaid. Sarnaselt teiste reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi inhibiitoritega on esinenud hemoglobiinitaseme vähest langust. Kandesartaantsileksetiili kasutavatel patsientidel ei ole laboratoorsete näitude rutiinne monitooring üldjuhul vajalik. Neerukahjustusega patsientidel oleks siiski soovitatav perioodiliselt kontrollida kaaliumi- ja kreatiniinisisaldust seerumis.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9Üleannustamine

Sümptomid

Zenicamo üleannustamisega puuduvad kogemused. Kandesartaani peamised üleannustamise sümptomid on tõenäoliselt väljendunud hüpotensioon koos pearinglusega. Üleannustamisel amlodipiiniga võib esineda ülemäärast perifeersete veresoonte laienemist ja reflektoorset tahhükardiat. On registreeritud märkimisväärset ja tõenäoliselt pikaajalist süsteemset hüpotensiooni, sealhulgas surmaga lõppevat šokki. Üksikute üleannustamise (kuni 672 mg kandesartaantsileksetiili) juhtude puhul patsiendi taastumine kulges tüsistusteta.

Ravi

Kui suure annuse sissevõtmine on toimunud hiljuti, võib kaaluda oksendamise esilekutsumist või maoloputust. Aktiveeritud söe manustamine tervetele vabatahtlikele kohe või kuni kaks tundi pärast

10 mg amlodipiini manustamist vähendas tunduvalt amlodipiini imendumist. Zenicamo üleannustamisest tekkiv oluline hüpotensioon vajab aktiivset kardiovaskulaarset toetusravi, sh sagedast südame ja hingamisfunktsiooni jälgimist, jalgade asetamist kõrgemale ja veremahu ning uriini koguse jälgimist. Veresoonte toonuse ja vererõhu taastamiseks võib abi olla vasokonstriktorist, eeldusel, et nende kasutamiseks puuduvad vastunäidustused. Kaltsiumikanalit blokeeriva toime leevendamiseks võib kasu olla kaltsiumglükonaadi veenisisesest manustamisest.

Nii amlodipiini kui kandesartaani ei ole võimalik eemaldada organismist hemodialüüsi teel.

5.FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: reniini-angiotensiinsüsteemi toimivad ained, angiotensiin II antagonistid ja kaltsiumikanali blokaatorid.

ATC-kood: C09DB07

Zenicamo on kahe hüpertensiivse aine kombineeritud preparaat, kus toimeainete toimemehhanismid täiendavad üksteist essentsiaalse hüpertensiooniga patsientide vererõhu kontrollimisel: amlodipiin kuulub kaltsiumi antagonistide hulka ja kandesartaan on angiotensiin II antagonistide rühma ravim. Nende ainete kombineerimisel tekib aditiivne hüpertensiivne toime, mille tagajärjel vererõhk langeb suuremal määral kui eraldi kummagi toimeainega.

Amlodipiin

Amlodipiin on dihüdropüridiini rühma kaltsiumiioonide sissevoolu inhibiitor (aeglane kaltsiumikanalite blokaator või kaltsiumiioonide antagonist) ja pärsib kaltsiumiioonide transmembraanset sissevoolu südame ja veresoonte silelihasrakkudesse.

Amlodipiini antihüpertensiivne toime tuleneb selle otsesest lõõgastavast toimest veresoone seina silelihastele. Täpset mehhanismi, mille abil amlodipiin leevendab stenokardiat, veel ei teata; siiski on teada, et amlodipiin alandab üldist isheemilist koormust kahel järgneval viisil:

Amlodipiin laiendab perifeerseid arterioole, vähendades seega üleüldist perifeerset resistentsust (järelkoormus), mille vastu süda pidevalt töötab. Kuna südame löögisagedus jääb stabiilseks, väheneb alanenud koormusega südames müokardi energiatarbimine ning hapnikuvajadus.

Amlodipiini toimemehhanism hõlmab tõenäoliselt ka peamiste koronaararterite ja –arterioolide laiendamist, seda nii normaalsetes kui ka isheemilistes piirkondades. Veresoonte dilatatsiooni tõttu paraneb hapniku transport südamelihasesse nendel patsientidel, kellel esineb koronaararteri spasme (Prinzmetali ehk variant stenokardia).

Hüpertooniahaigetel alandab amlodipiini üks kord ööpäevas manustamine vererõhku kliiniliselt olulisel määral nii lamavas kui seisvas asendis 24 tunni vältel. Kuna amlodipiini toime algab aeglaselt, ei esine amlodipiini manustamisel kõrvaltoimena ägedat hüpotensiooni.

Pärast amlodipiini kasutamist ei leitud mingeid metaboolseid kõrvaltoimeid ega muutusi plasmalipiidide osas ning amlodipiini kasutamine on sobiv ka astma-, diabeedi- ning podagrahaigetel.

Kandesartaan

Angiotensiin II on reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi primaarne vasoaktiivne hormoon ning osaleb hüpertensiooni, südamepuudulikkuse ja teiste kardiovaskulaarsete häirete patofüsioloogias. Ta osaleb ka sihtorganite hüpertroofia ja kahjustuste patogeneesis. Angiotensiin II peamised füsioloogilised toimed (vasokonstriktsioon, aldosterooni stimulatsioon, soola ja vee homöostaasi regulatsioon ning rakkude kasvu stimulatsioon) toimuvad 1 tüüpi (AT) retseptorite vahendusel.

Kandesartaantsileksetiil on eelravim suu kaudu manustamiseks. Seedetraktist imendumisel muudetakse see estri hüdrolüüsi teel kiiresti aktiivseks ühendiks kandesartaaniks. Kandesartaan on AT-retseptorite suhtes selektiivne AIIRA, mis seondub retseptoriga tugevasti ning dissotsieerub aeglaselt. Agonistlik toime puudub.

Kandesartaan ei inhibeeri AKE-t, mis muudab angiotensiin I angiotensiin II-ks ja lammutab bradükiniini. Puudub toime AKE-le, bradükiniinile või substants P-le. Kontrollitud kliinilistes uuringutes, kus võrreldi kandesartaani ja AKE inhibiitoreid, oli köha esinemissagedus madalam kandesartaantsileksetiili saanud patsientide seas. Kandesartaan ei seondu ega blokeeri teisi kardiovaskulaarsüsteemi regulatsioonis olulisi hormoonretseptoreid ega ioonkanaleid. Antagonism angiotensiin II (AT) retseptorile väljendub annusest sõltuva plasma reniini-, angiotensiin I ja angiotensiin II sisalduse tõusu ning plasma aldosterooni kontsentratsiooni langusena.

Hüpertensioon

Hüpertensiooni korral põhjustab kandesartaan annusest sõltuva kestva arteriaalse vererõhu languse. Antihüpertensiivne toime on tingitud süsteemse perifeerse vastupanu vähenemisest, kusjuures südame löögisageduse reflektoorset suurenemist ei täheldata. Esmase annuse manustamisejärgse vererõhu liiga suure languse ja ravi katkestamise järgse tagasilöögiefekti kohta andmed puuduvad.

Pärast kandesartaantsileksetiili ühekordse annuse manustamist kujuneb hüpertensioonivastane toime välja tavaliselt 2 tunni jooksul. Kasutatud annusest olenemata saadakse maksimaalne vererõhu langus tavaliselt nelja nädala jooksul ja see püsib pikaajalise ravi jooksul. Vastavalt metaanalüüsi andmetele on keskmine lisanduv vererõhu langus väike annuse suurendamisel 16 mg-lt 32 mg-ni üks kord ööpäevas. Keskmisest suuremat toimet võiks oodata mõnedel patsientidel, arvestades nende individuaalset eripära.

Kandesartaantsileksetiili manustamine üks kord ööpäevas kindlustab efektiivse ja sujuva vererõhu languse rohkem kui 24 tunniks, kusjuures annustamiskordade vahel on toime maksimumi ja miinimumi erinevused väikesed. Kandesartaani ja losartaani antihüpertensiivset tõhusust ja taluvust võrreldi kahes randomiseeritud topeltpimedas uuringus, milles osales 1268 kerge kuni keskmise raskusega hüpertensiooniga patsienti. Vererõhu languse madalaim tase (süstoolne/diastoolne) oli 13,1/10,5 mmHg kui manustati kandesartaantsileksetiili 32 mg üks kord ööpäevas ning 10,0/8,7 mmHg kui manustati losartaankaaliumi 100 mg üks kord ööpäevas (vererõhu languse erinevus 3,1/1,8 mmHg, p<0,0001/p<0,0001).

Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi blokeerivate ravimite toime mustanahalistel (kuna nende reniinitase on madal) on vähem väljendunud kui mittemustanahalistel patsientidel. Kandesartaani puhul on olukord samasugune. Avatud kliinilises uuringus 5156 diastoolse hüpertensiooniga patsiendil täheldati mustanahalistel patsientidel kandesartaanraviga oluliselt väiksemat vererõhu langust kui mittemustanahalistel patsientidel (vastavalt 14,4/10,3 mmHg vs 19,0/12,7 mmHg, p<0,0001/p<0,0001).

Kandesartaan suurendab renaalset verevoolu ja glomerulaarfiltratsiooni kiirust ravim kas ei mõjuta või suurendab seda, kuigi neeru vaskulaarne resistentsus ja filtratsioonifraktsioon vähenevad. Kolmekuulises kliinilises uuringus hüpertensiivsetel ja mikroalbuminuuriaga II tüüpi diabeetikutel vähendas kandesartaantsileksetiil valgu eritumist uriiniga (albumiini/kreatiniini suhet keskmiselt 30% võrra, 95% CI 15...42%). Praegu ei ole andmeid kandesartaani toime kohta diabeetilise nefropaatia progresseerumisel.

Randomiseeritud kliinilises uuringus kerge kuni keskmise raskusega hüpertensiooniga 4937 eaka patsiendiga (vanus 70...89 aastat, neist 80 aastased ja vanemad 21%) manustati kandesartaantsileksetiili annuses 8...16 mg (keskmine annus 12 mg) 1 kord ööpäevas keskmiselt 3,7 aasta vältel ja hinnati kardiovaskulaarset haigestumust ning suremust (Study on COgnition and Prognosis in the Elderly). Kandesartaantsileksetiil või platseebo lisati tavapärasele antihüpertensiivsele ravimile. Vererõhu väärtused langesid algtasemelt 166/90 mmHg tasemele 145/80 mmHg kandesartaani grupis ja algtasemelt 167/90 mmHg tasemeni 149/82 mmHg kontrollgrupis. Rühmade vahel puudus statistiline erinevus esmase lõpptulemuse, raskete kardiovaskulaarsete tüsistuste (kardiovaskulaarne suremus, mittefataalsed insuldid ja mittefataalsed müokardiinfarktid) osas. 1000 patsiendi kohta oli kandesartaani grupis 26,7 juhtu ning kontrollgrupis 30,0 juhtu (suhteline risk 0,89, 95% CI 0,75 kuni 1,06; p=0,19).

Kahes suures randomiseeritud, kontrollitud uuringus (ONTARGET (ONgoing Telmisartan Alone and in combination with Ramipril Global Endpoint Trial) ja VA NEPHRON-D (The Veterans Affairs Nephropathy in Diabetes)) uuriti kombinatsioonravi AKE-inhibiitori ja angiotensiin II retseptori antagonistiga.

ONTARGET uuring hõlmas eelneva südameveresoonkonna või ajuveresoonkonna haigusega või 2. tüüpi diabeedi ja tõendatud kaasuva elundkahjustusega patsiente. VA NEPHRON-D hõlmas 2. tüüpi diabeedi ja diabeetilise nefropaatiaga patsiente.

Uuringud näitasid olulise kasu puudumist neerude ja/või südameveresoonkonna tulemusnäitajatele ja suremusele, samas täheldati hüperkaleemia, ägeda neerukahjustuse ja/või hüpotensiooni riski suurenemist monoteraapiaga võrreldes. Tulemused on asjakohased ka teiste AKE-inhibiitorite ja angiotensiin II retseptori antagonistide jaoks, arvestades nende sarnaseid farmakodünaamilisi omadusi.

AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi seetõttu kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.

ALTITUDE (Aliskiren Trial in Type 2 Diabetes Using Cardiovascular and Renal Disease Endpoints) oli uuring, mis oli kavandatud hindama kasu aliskireeni lisamisest standardravile AKE-inhibiitori või angiotensiin II retseptori antagonistiga 2. tüüpi diabeediga patsientidel, kellel oli krooniline neeruhaigus, südameveresoonkonna haigus või mõlemad. Uuring lõpetati varakult ohutusnäitajate riski tõusu tõttu. Südameveresoonkonnaga seotud surma ja insuldi juhtumeid oli aliskireeni rühmas arvuliselt rohkem kui platseeborühmas ning kõrvalnähtudest ja huvi pakkuvatest tõsistest kõrvalnähtudest (hüperkaleemia, hüpotensioon ja neerutalitluse häire) teatati aliskireeni rühmas sagedamini kui platseeborühmas.

5.2Farmakokineetilised omadused

Imendumine ja jaotumine

Amlodipiin

Amlodipiin imendub terapeutilistes annustes pärast suukaudset manustamist hästi; maksimaalne plasmakontsentratsioon saavutatakse 6...12 tundi pärast manustamist. Absoluutne biosaadavus on hinnanguliselt vahemikus 64...80%. Jaotusruumala on ligikaudu 21 l/kg. In vitro uuringud näitavad, et ligikaudu 97,5% ringlevast amlodipiinist on seotud plasmavalkudega.

Toidu tarvitamine ei mõjuta amlodipiini biosaadavust.

Kandesartaan

Suu kaudu manustamise järgselt muutub kandesartaantsileksetiil aktiivseks ravimiks kandesartaaniks. Pärast kandesartaantsileksetiili lahuse suukaudset manustamist on kandesartaani absoluutne biosaadavus ligikaudu 40 %. Tabletina manustatud ravimi suhteline biosaadavus võrreldes suukaudse lahuse sama annusega on ligikaudu 34% ning see muutub väga vähe. Seega on manustatud tableti absoluutne biosaadavus ligikaudu 14%. CMAX (keskmine maksimaalne seerumikontsentratsioon) saabub 3…4 tundi pärast tableti manustamist. Kandesartaani plasmakontsentratsioon suureneb lineaarselt koos annuse suurendamisega raviannustes. Ei ole täheldatud soost tingitud erinevusi kandesartaani farmakokineetikas. Toit ei mõjuta oluliselt kandesartaani seerumi kontsentratsioonikõvera (AUC) alust piirkonda. Kandesartaan seondub tugevalt plasmavalkudega (üle 99%). Kandesartaani jaotusruumala on 0,1 l/kg. Toit ei mõjuta kandesartaani biosaadavust.

Biotransformatsioon/eritumine

Amlodipiin

Lõplik plasma eliminatsiooni poolväärtusaeg on ligikaudu 35...50 tundi ning sobib üks kord ööpäevas annustamisega. Amlodipiin metaboliseerub ulatuslikult maksas inaktiivseteks metaboliitideks, millest 10% eritub uriiniga muutumatul kujul ja 60% metaboliitidena.

Kandesartaan

Kandesartaan eritub põhiliselt muutumatul kujul uriini ja sapiga ning ainult vähesel määral metaboliseerub maksas (CYP2C9). Olemasolevad koostoimeuuringud ei näita ravimi toimet CYP2C9’le ja CYP3A4’le. In vitro andmetele põhinedes ei ole in vivo oodata koosmõju ravimitega, mille metabolism sõltub tsütokroom P450 isoensüümidest CYP1A2, CYP2A6, CYP2C9, CYP2C19, CYP2D6, CYP2E1 või CYP3A4.

Kandesartaani lõplik poolväärtusaeg on ligikaudu 9 tundi. Kandesartaan ei kumuleeru korduvannustamise tagajärjel. Kandesartaani üldine plasmakliirens on ligikaudu 0,37 ml/min/kg ning renaalne kliirens on ligikaudu 0,19 ml/min/kg. Kandesartaani eritumine neerudes toimub nii glomerulaarfiltratsiooni kui aktiivse tubulaarsekretsiooni kaudu. Pärast 14C-märgistatud kandesartaantsileksetiili suukaudset manustamist eritub uriiniga ligikaudu 26% annusest kandesartaanina ja 7% inaktiivse metaboliidina ning ligikaudu 56% annusest on tuvastatav väljaheites kandesartaanina ja 10% inaktiivse metaboliidina.

Farmakokineetika patsientide erigruppidel

Kasutamine maksakahjustusega patsientidel Amlodipiin

Amlodipiini kasutamise kohta maksakahjustusega patsientidel on väga vähe kliinilisi andmeid. Maksapuudulikkusega patsientidel on amlodipiini kliirens vähenenud, mistõttu poolväärtusaeg pikeneb ja AUC suureneb ligikaudu 40...60%.

Kandesartaan

Kerge kuni keskmise raskusega maksakahjustusega patsientidega läbiviidud kahes uuringus suurenes kandesartaani keskmine AUC ühes uuringus ligikaudu 20% ja teises uuringus 80% (vt lõik 4.2). Raske maksakahjustusega patsientidega kogemus puudub.

Kasutamine eakatel Amlodipiin

Amlodipiini maksimaalse plasmakontsentratsiooni saavutamise aeg on nii eakatel kui noorematel patsientidel sarnane. Eakatel patsientidel võib hakata kliirens vähenema, mistõttu võib suureneda AUC ja eliminatsiooni poolväärtusaeg. Südame paispuudulikkusega patsientidel erinevates vanusegruppides olid AUC ja eliminatsiooni poolväärtusaja tõusu tulemused vastavuses oodatuga.

Kandesartaan

Eakatel patsientidel (üle 65-aastased) on noorematega võrreldes kandesartaani CMAX ja AUC suurenenud vastavalt ligikaudu 50% ja 80%. Vererõhu muutus ja kõrvaltoimete esinemissagedus sama annuse kandesartaani manustamise järgselt on eakatel ja noortel patsientidel siiski sarnane (vt lõik 4.2).

Kasutamine neerukahjustusega patsientidel Amlodipiin

Muutused amlodipiini plasmakontsentratsioonides ei ole seotud neerufunktsiooni kahjustuse raskusastmega. Amlodipiin ei ole dialüüsitav.

Kandesartaan

Kerge kuni keskmise raskusega neerukahjustusega patsientidel suurenesid kandesartaani CMAX ja AUC korduvate annuste manustamisel vastavalt ligikaudu 50% ja 70% võrra, kuid lõplik t½ jäi samaks, võrreldes normaalse neerufunktsiooniga patsientidega. Raske neerukahjustusega patsientidel olid analoogsed muutused vastavalt ligikaudu 50% ja 110%. Raske neerukahjustusega patsientidel oli kandesartaani lõplik t½ ligikaudu kahekordistunud. Hemodialüüsi saavate patsientide kandesartaani AUC oli sarnane raske neerukahjustusega patsientide omale.

5.3Prekliinilised ohutusandmed

Amlodipiin

Rottide ja hiirtega läbiviidud reproduktiivsusuuringutes ilmnes inimestele soovitatavast maksimumannusest ligikaudu 50 korda suuremate annuste juures (mg/kg alusel) poegimise aja edasilükkumine, sünnitegevuse pikenemine ja järglaste elulemuse vähenemine.

Amlodipiiniga ravitud rottide (isased 64 päeva ja emased 14 päeva enne paaritamist) viljakuses annuste puhul kuni 10 mg/kg ööpäevas (8-kordne* maksimaalne inimesele soovitatav annus 10 mg, arvestades mg/m2 kohta) muutusi ei täheldatud. Teises rottidega tehtud uuringus, mille käigus raviti isaseid rotte 30 päeva amlodipiinbesilaadiga annuses, mis on mg/kg alusel võrreldav inimestel kasutatava annusega, vähenes plasma folliikuleid stimuleeriva hormooni ja testosterooni sisaldus, samuti sperma tihedus, küpsete spermatiidide ning Sertoli rakkude arv.

Rottidel ja hiirtel,kes said kahe aasta vältel toiduga amlodipiini (kalkuleeritud kontsentratsioonid vastavad päevaannustele 0,5; 1,25 ja 2,5 mg/kg/päevas), ei ilmnenud mingisuguseid kartsinogeensuse tunnuseid.

Suurim annus (mg/m2 alusel hiirtel sarnane maksimaalsele, rottidel kahekordsele*maksimaalsele soovitatavale kliinilisele annusele 10 mg) oli sarnane hiirte, kuid mitte rottide poolt talutud suurima annusega.

Mutageensuse uuringud ei viidanud mingisugustele ravimist tingitud toimetele ei geeni ega kromosoomi tasemel.

* Lähtub patsiendi kaalust 50 kg.

Kandesartaan

Raseduse hilises järgus on täheldatud lootetoksilisust (vt lõik 4.6).

Terapeutiliste annuste kasutamisel ei ole täheldatud süsteemset või sihtorganite toksilist kahjustust. Prekliinilistes ohutusuuringutes avaldasid kandesartaani suured annused toimet hiirte, rottide, koerte ja ahvide neerudele ning erütrotsüütidega seotud parameetritele. Kandesartaan põhjustas punaverenäitajate (erütrotsüüdid, hemoglobiinisisaldus ja hematokrit) langust. Kandesartaani poolt põhjustatud toime neerudele (nt interstitsiaalne nefriit, neerutorukeste distensioon ja basofiilsus; plasma kusiaine- ja kreatiniinisisalduse tõus) võib olla teisene ning põhjustatud kandesartaani vererõhku langetavast toimest, mis põhjustas neerude perfusiooni häire. Lisaks sellele põhjustas kandesartaan ka jukstaglomerulaarrakkude hüperplaasiat/hüpertroofiat. Need muutused leiti olevat põhjustatud kandesartaani farmakoloogilisest toimest. Inimesel kasutatavate kandesartaani raviannuste puhul ei ole neerude jukstaglomerulaarrakkude hüperplaasia/hüpertroofia oluline.

Puuduvad tõendid kandesartaani kartsinogeensuse kohta.

In vivo ja in vitro mutageensuse uuringud näitavad, et kliinilisel kasutamisel ei ole kandesartaanil mutageenset ega klastogeenset toimet.

6.FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1Abiainete loetelu

Hüdroksüpropüültselluloos

Laktoosmonohüdraat

Kroskarmelloosnaatrium

Maisitärklis

Trietüültsitraat

Magneesiumstearaat

6.2Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3Kõlblikkusaeg

2 aastat.

6.4Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 30°C.

Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

6.5Pakendi iseloomustus ja sisu

PVC/PE/PVDC//Al blistrid

Pakendi suurus: 14, 28, 30, 56, 84, 90 või 98 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7.MÜÜGILOA HOIDJA

Zentiva k.s.

U kabelovny 130 102 37 Prague 10 Tšehhi Vabariik

8.MÜÜGILOA NUMBRID

8 mg/5 mg: 848014

16 mg/10 mg: 847914

9.ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 27.06.2014

10.TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

august 2017