Sertral 50 mg - tabl 50mg n28

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1.RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Sertral 50 mg, õhukese polümeerikattega tabletid.

2.KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks tablett sisaldab sertraliini 50 mg sertraliinvesinikkloriidina. INN: Sertralinum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3.RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tabletid.

Valged, kapslikujulised, poolitusjoonega kaetud tabletid, ühel küljel kood SE | 50.

4.KLIINILISED ANDMED

4.1Näidustused

Depressioon. Obsessiiv-kompulsiivne häire. Paanikahäire agorafoobiaga või ilma. Posttraumaatiline stressihäire. Sotsiaalfoobia.

4.2Annustamine ja manustamisviis

Sertraliini tablette manustatakse üks kord päevas, kas hommikul või õhtul. Sertraliini tablette võib manustada koos toiduga või ilma.

Täiskasvanud.

Depressioon ja obsessiiv-kompulsiivne häire (OKH).

Täiskasvanud: Algannus on 50 mg üks kord ööpäevas. Patsientidel, kellel ei esine terapeutilist vastust annusele 50 mg üks kord ööpäevas, võib kasuks olla annuse suurendamine. Annust võib suurendada vähemalt ühenädalase intervalliga kuni maksimaalse annuseni 200 mg ööpäevas.

Raviefekt hakkab ilmnema umbes 7 päeva pärast. Tavaliselt on terapeutilise vastuse saamiseks vaja pikemat perioodi (3 … 4 nädalat), eriti obsessiiv-kompulsiivse häire (OKH) ravimisel.

Paanikahäire, posttraumaatiline stressihäire ja sotsiaalfoobia: Alguses 25 mg/ööpäevas. Ühe nädala pärast tuleb annust suurendada 50 mg-ni ööpäevas. Vajadusel võib annust mõne nädala pärast 50 mg kaupa suurendada. Maksimaalne soovituslik annus on 200 mg ööpäevas. Kuna sertraliini poolväärtusaeg on 24 tundi, siis annust ei tohi muuta sagedamini kui üks kord nädalas.

Säilitusravi.

Pikaajalise ravi korral tuleb annust hoida madalaima toimiva annuse tasemel, mida võib terapeutilisest vastusest olenevalt korrigeerida.

Lapsed ja noorukid

Sertraliini ei tohi kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite ravimisel, v.a obsessiiv-kompulsiivse häirega patsientidel; vt ka lõiku 4.4.

dopamiini antagoniste. Patsiente tuleb jälgida SS-i või MNS-i sündroomi nähtude ja sümptomite ilmnemise suhtes (vt lõik 4.3).

Üleviimine selektiivsetelt serotoniini tagasihaarde inhibiitoritelt (SSRI-delt), antidepressantidelt või antiobsessiivsetelt ravimitelt

Teistelt SSRI-delt, antidepressantidelt ja antiobsessiivsetelt ravimitelt sertraliinile üleviimise optimaalse ajastamise kohta on vähe kontrollitud andmeid. Nimetatud ravimitelt, eriti pikatoimelistelt ravimitelt, nagu fluoksetiin, peab sertraliinile üleviimine toimuma ettevaatlikult ja arstliku kontrolli all.

Teised serotoninergilised ravimid, nagu trüptofaan, fenfluramiin ja 5-HT agonistid

Sertraliini koosmanustamine teiste ravimitega, mis suurendavad serotoninergilise neurotransmissiooni toimeid – nagu näiteks trüptofaan, fenfluramiin või 5-HT agonistid, või taimsed ravimid, nagu naistepuna (Hypericum perforatum) – peab toimuma ettevaatlikult ning võimalusel tuleks seda vältida, kuna esineb farmakodünaamilise koostoime võimalus.

Mania või hüpomania aktiviseerumine

Väikesel osal patsientidest, keda raviti kasutusel olevate antidepressantide ja antiobsessiivsete ravimite, sealhulgas sertraliiniga, on täheldatud mania/hüpomania sümptomite tekkimist. Seetõttu tuleb sertraliini manustada ettevaatlikult mania/hüpomania anamneesiga patsientidele. Arst peab patsienti tähelepanelikult jälgima. Kõigil patsientidel, kellel algab mania faas, tuleb sertraliinravi katkestada.

Skisofreenia

Skisofreenilistel patsientidel võivad süveneda psühhootilised sümptomid.

Krambid.

Sertraliinravi ajal võivad tekkida krambid: sertraliini kasutamist tuleb vältida ebastabiilse epilepsiaga patsientidel ja kontrolli all oleva epilepsiaga patsiente tuleb tähelepanelikult jälgida. Krampide tekkimisel tuleb sertraliinravi lõpetada.

Suitsiid/suitsiidimõtted/suitsiidikatsed või kliiniline halvenemine

Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite) suurenenud ohuga, mis püsib kuni remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda.

Suitsiididega seotud juhtude suurenenud risk võib olla seotud ka muude psüühikahäiretega, mille raviks sertraliini kasutatakse. Lisaks võivad need haigused esineda depressiooniga samaaegselt. Seetõttu tuleb muude psüühikahäiretega patsientide ravimisel rakendada samu ettevaatusabinõusid nagu depressiooniga patsientide ravimisel.

Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või –katseks ning neid tuleb ravi ajal hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud platseebo-kontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga.

Ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide, põhjalik järelvalve, seda eriti ravi alguses ja annuse muutmise järel. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest jälgida tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise (kaasa arvatud uute sümptomite teke), suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda sellistel juhtudel koheselt arsti poole.

Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel

Sertral’i ei tohi kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite ravimisel, välja arvatud obsessiiv- kompulsiivse häirega 6…17 aasta vanuste patsientide puhul . Kliinilistes uuringutes esines

antidepressantidega ravitud lastel ja noorukitel platseebogrupiga võrreldes rohkem suitsiidikäitumist (enesetapukatseid ja suitsiidimõtteid) ja vaenulikkust (peamiselt vägivaldsust, vastanduvat käitumist ja viha). Kui kliiniline seisund siiski nõuab ravi alustamist, tuleb patsienti suitsidaalse käitumise sümptomite tekke osas hoolikalt jälgida. Lisaks ei ole küllaldaselt ohutusalast teavet ravimi kasutamise pikaajalise mõju kohta laste ja noorukite kasvamisele, küpsemisele ja kognitiivsele ning käitumuslikule arengule. Arstid peavad pikaajalise ravi vältel jälgima pediaatrilisi patsiente nende organsüsteemide muutuste suhtes.

Ebanormaalsed veritsused/hemorraagia

SSRI-de kasutamisega seoses on teatatud ebanormaalsetest veritsustest, nagu nahaalused verevalumid ja purpur ja muud hemorraagilised sündmused, nagu gastrointestinaalne või günekoloogiline verejooks. SSRI-de kasutamisel peavad olema ettevaatlikud eriti need patsiendid, kes kasutavad samaaegselt ravimeid, mis teadaolevalt mõjutavad trombotsüütide funktsiooni (nt antikoagulandid, atüüpilised antipsühhootikumid ja fenotiasiinid, enamus tritsüklilistest antidepressantidest, atsetüülsalitsüülhape ja mittesteroidsed põletikuvastased ained [MSPVA-d]) ning patsiendid, kellel on varem esinenud ebanormaalseid veritsusi (vt lõik 4.5).

Hüponatreemia

SSRI-de või SNRI-de, sealhulgas sertraliiniga ravimisel võib esineda hüponatreemiat. Paljudel juhtudel näib hüponatreemia tekkivat antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroomi (SIADH) tulemusena. On esinenud seerumi naatriumisisaldust alla 110 mmol/l. Eakatel patsientidel on SSRI-de ja SNRI-de kasutamise korral suurem risk hüponatreemia tekkimiseks. Ka diureetikume kasutavatel või muul viisil dehüdreeritud patsientidel võib esineda suurem risk (vt Kasutamine eakatel). Sümptomaatilise hüponatreemiaga patsiendid peavad sertraliini kasutamise lõpetama ja arstid peavad määrama sobivama ravi. Hüponatreemia nähud ja sümptomid hõlmavad peavalu, kontsentreerumisraskusi, mäluhäireid, segasust, nõrkust ja tasakaaluhäireid, mis võivad põhjustada kukkumisi. Tõsisemate ja/või ägedamate juhtudega kaasnevad nähud ja sümptomid hõlmavad hallutsinatsioone, minestust, krampe, koomat, hingamisseiskust ja surma.

Sertraliinravi lõpetamisel esinenud võõrutusnähud

Ravi lõpetamisel tekivad sageli võõrutusnähud, eriti kui ravi lõpetamine toimub järsku (vt lõik 4.8). Kliinilistes uuringutes esines sertraliiniga ravitud patsientidel võõrutusnähte 23% nendest, kes lõpetasid sertraliini kasutamise, võrreldes 12% nendest, kes jätkasid sertraliinravi.

Võõrutusnähtude tekkerisk sõltub mitmest tegurist, sealhulgas ravi kestusest, kasutatavast annusest ja annuse vähendamise kiirusest. Kõige sagedasemad nähud on peapööritus, sensoorsed häired (sealhulgas paresteesia), unehäired (sealhulgas unetus ja pingelised unenäod), agitatsioon või ärevus, iiveldus ja/või oksendamine, treemor ja peavalu. Üldiselt on need sümptomid kerged kuni mõõdukad, kuid mõnedel patsientidel võivad need olla küllaltki tugevad. Tavaliselt esinevad need esimestel päevadel pärast ravi lõpetamist, kuid väga harvadel juhtudel on selliseid sümptomeid täheldatud ka patsientidel, kes on tahtmatult annuse vahele jätnud. Üldiselt on need sümptomid isepiirduvad ja mööduvad tavaliselt 2 nädala jooksul, kuigi mõnel juhul võivad kauem kesta (2…3 kuud või enam). Seetõttu soovitatakse ravi lõpetamisel sertraliini annust järk-järgult vähendada mitme nädala või kuu jooksul vastavalt patsiendi vajadustele (vt lõik 4.2).

Akatiisia/psühhomotoorne rahutus

Sertraliini kasutamist on seostatud akatiisia tekkimisega, mida iseloomustab subjektiivne ebameeldiv või kurnav rahutus ja liikumisvajadus, millega sageli kaasneb võimetus rahulikult istuda või seista. Seda esineb kõige tõenäolisemalt paari esimese ravikuu jooksul. Nende sümptomite tekkimisel võib annuse suurendamine olla kahjulik.

Maksakahjustus

Sertraliin metaboliseerub ulatuslikult maksas. Kergekujulise stabiilse maksatsirroosiga patsientidel läbi viidud korduva manustamise farmakokineetiline uuring näitas eliminatsiooni poolväärtusaja pikenemist ning ligikaudu kolm korda suuremat AUC-d ja Cmax-i võrreldes terve maksafunktsiooniga patsientidega. Kahe rühma vahel ei täheldatud mingit märkimisväärset erinevust plasmavalkudega seondumises. Sertraliini peavad maksahaigusega patsiendid ettevaatlikult kasutama.

Maksakahjustusega patsientidele tuleb manustada väiksemaid annuseid või suurendada manustamisintervalle. Sertraliini ei tohi kasutada raske maksakahjustusega patsiendid (vt lõik 4.2).

Neerukahjustus

Sertraliin metaboliseerub ulatuslikult, ja ravimi eritumine uriiniga muutumatul kujul on vähemtähtis eliminatsioonitee. Uuringutes, mis viidi läbi kergekujulise kuni mõõduka neerukahjustusega (kreatiniini kliirens 30...60 ml/min) patsientidel või mõõduka kuni raskekujulise neerukahjustusega (kreatiniini kliirens 10...29 ml/min) patsientidel, ei erinenud korduva manustamise farmakokineetilised parameetrid (AUC0-24 või Cmax) oluliselt kontrollrühma vastavatest näitajatest. Neerukahjustuse astmest lähtuvalt ei vaja sertraliini annus kohandamist.

Kasutamine eakatel

Kliinilistes uuringutes on osalenud üle 700 eaka patsiendi (>65-aastased). Kõrvaltoimete profiil ja nende esinemissagedus olid eakatel samasugused kui noorematel täiskasvanutel.

SSRI-sid või SNRI-sid, sealhulgas sertraliini, on siiski seostatud kliiniliselt olulise hüponatreemia juhtudega eakate patsientide puhul, kellel võib olla suurem risk selle kõrvaltoime esinemiseks (vt hüponatreemia kohta lõik 4.4).

Suhkurtõbi

Suhkurtõvega patsientidel võib ravimine SSRI-ga muuta vere glükoosisisaldust. Vajaduse korral tuleb insuliini ja/või suukaudsete diabeedivastaste ravimite annust kohandada.

Elekter-krampravi

Kliinilisi uuringuid, mis hindaksid sertraliinravi ja EKR kombineeritud kasutamisest tulenevaid riske või eeliseid, ei ole läbi viidud.

Greipfruudimahl

Sertraliini ei soovitata manustada koos greipfruudimahlaga (vt lõik 4.5).

Toime uriini sõeltestidele

Sertraliini võtvatel patsientidel on teatatud valepositiivsetest uriini immuunanalüüsi sõeltestidest bensodiasepiinide suhtes. Selle põhjuseks on sõeltestide vähene spetsiifilisus. Valepositiivseid testitulemusi võib oodata mitme päeva jooksul pärast sertraliinravi lõpetamist. Kinnitavad testid, nagu gaaskromatograafia/massispektromeetria, eristavad sertraliini bensodiasepiinidest.

Suletud nurga glaukoom

SSRI-d, sealhulgas sertraliin, võivad mõjutada pupillide suurust, mis põhjustab müdriaasi. Taoline müdriaatiline toime võib ahendada silma nägemisvälja, mis põhjustab silmasisese rõhu tõusu ja suletud nurga glaukoomi, seda eriti eelsoodumusega patsientidel. Seetõttu tuleb sertraliini ettevaatusega kasutada suletud nurga glaukoomiga või glaukoomi anamneesiga patsientidel.

4.5Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Vastunäidustused

Monoamiini oksüdaasi inhibiitorid

Pöördumatu toimega (mitteselektiivsed) MAO inhibiitorid (selegiliin)

Sertraliini ei tohi kasutada samaaegselt pöördumatu toimega mitteselektiivsete MAO inhibiitoritega nagu näiteks selegiliin. Ravi sertraliiniga ei tohi alustada vähemalt 14 päeva vältel pärast ravi lõpetamist pöördumatu toimega mitteselektiivse MAO inhibiitoriga. Ravi sertraliiniga tuleb lõpetada vähemalt 7 päeva enne ravi alustamist pöördumatu toimega mitteselektiivse MAO inhibiitoriga (vt lõik 4.3).

Pöörduva toimega selektiivne MAO inhibiitor (moklobemiid)

Serotoniinisündroomi tekkeohu tõttu ei ole sertraliini samaaegne kasutamine koos pöörduva toimega selektiivse MAO inhibiitoriga (näiteks moklobemiid) soovitatav. Pärast pöörduva toimega MAO

inhibiitori kasutamise lõpetamist võib ravi sertraliiniga alustada lühema võõrutusperioodi järel kui 14 päeva. Ravi sertraliiniga on soovitatav lõpetada vähemalt 7 päeva enne ravi alustamist pöörduva toimega MAO inhibiitoriga (vt lõik 4.3).

Pöörduva toimega mitteselektiivne MAO inhibiitor (linesoliid)

Antibiootikum linesoliid on nõrk pöörduva toimega mitteselektiivne MAO inhibiitor, mida ei tohi kasutada samal ajal koos sertraliiniga (vt lõik 4.3).

Patsientidel, kes on hiljuti kasutanud mõnda MAO inhibiitorit ja kellel on alustatud ravi sertraliiniga või kes on mõni aeg enne ravi alustamist MAO inhibiitoriga kasutanud sertraliini, ja kellel on täheldatud tõsiseid kõrvaltoimeid, nagu treemor, müokloonus, diaforees, iiveldus, oksendamine, punetus, pearinglus ja hüpertermia koos neuroleptilist maliigset sündroomi meenutavate nähtudega, krambid ning surm.

Pimosiid

Uuringus, milles manustati sertraliini üheaegselt pimosiidi väikese ühekordse annusega (2 mg) täheldati pimosiidi plasmakontsentratsiooni suurenemist ligikaudu 35% võrra. Need kõrgemad tasemed ei olnud seotud EKG muutustega. Kuna selle koostoime mehhanism ei ole teada ning pimosiidi kitsa terapeutilise laiuse tõttu on sertraliini ja pimosiidi samaaegne manustamine vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Sertraliiniga koosmanustamine ei ole soovitatav

KNS pärssijad ja alkohol

Sertraliini annuse 200 mg/ööpäev koosmanustamine alkoholi, karbamasepiini, haloperidooli või fenütoiiniga ei potentseerinud viimaste mõju kognitiivsele ja psühhomotoorsele aktiivsusele tervetel. Siiski ei ole sertraliinravi ajal soovitatav alkoholi tarbida.

Teised serotoninergilised ravimid

Vt lõik 4.4.

Ettevaatus on samuti vajalik fentanüüli puhul, kui seda kasutatakse üldanesteesias või

kroonilise valu ravis.

Spetsiaalsed ettevaatusabinõud Liitium

Platseebo-kontrollitud uuringutes tervete vabatahtlikega ei muutnud sertraliini manustamine samaaegselt liitiumiga oluliselt liitiumi farmakokineetikat, kuid selle tagajärjel suurenes treemori esinemissagedus, võrreldes platseebo grupiga, mis viitab farmakodünaamilise koostoime võimalusele. Sertraliini koosmanustamisel liitiumiga, tuleb patsiente vastavalt jälgida.

Fenütoiin

Platseebo-kontrollitud uuring tervetel vabatahtlikel viitab sellele, et sertraliini pidev manustamine annusena 200 mg/ööpäevas ei kutsu esile fenütoiini metabolismi kliiniliselt olulist pärssimist. Sellele vaatamata soovitatakse fenütoiini plasmakontsentratsioone pärast sertraliinravi alustamist jälgida ja fenütoiini annust vastavalt korrigeerida, sest mõnedel juhtudel on esinenud sertraliini kasutavatel patsientidel kõrge fenütoiini kontsentratsioon. Lisaks võib sertraliini ja fenütoiini samaaegne manustamine põhjustada sertraliini plasmakontsentratsiooni vähenemist.

Triptaanid

Harva on teatatud turustamisjärgselt juhtudest, mis kirjeldavad nõrkuse, hüperrefleksia, koordinatsioonihäirete, segasuse, ärevuse ja agitatsiooni tekkimist patsientidel pärast sertraliini ja sumatriptaani koosmanustamist. Kasutamisel koos samasse klassi kuuluvate ravimitega (triptaanid) võivad tekkida serotonergilise sündroomi nähud. Kui kliiniliselt on õigustatud sertraliini ja sumatriptaani samaaegne kasutamine, soovitatakse patsienti vastavalt jälgida (vt lõik 4.4).

Varfariin

Sertraliini annuse 200 mg ööpäevas varfariiniga koosmanustamise tagajärjeks oli protrombiiniaja väike, kuid statistiliselt oluline pikenemine, mis harvadel juhtudel võib mõjutada INR-i väärtust. Seega tuleb sertraliinravi alustamisel või lõpetamisel hoolikalt protrombiiniaega jälgida.

Muud koostoimed, digoksiin, atenolool, tsimetidiin

Koosmanustamine tsimetidiiniga põhjustas sertraliini kliirensi olulist vähenemist. Nende muutuste kliiniline tähtsus ei ole teada. Sertraliin ei mõjuta atenolooli beeta-adrenoblokeerivat toimet. Samuti ei täheldatud sertraliini 200 mg ööpäevase annuse korral koostoimet digoksiiniga.

Trombotsüütide funktsiooni mõjutavad ravimid

Kui trombotsüütide funktsiooni mõjutavaid ravimeid (nt MSPVA-d, atsetüülsalitsüülhape ja tiklopidiin) või teisi, verejooksude tekkeriski suurendavaid ravimeid kasutatakse koos SSRI-dega sealhulgas sertraliiniga, võib verejooksude risk suureneda (vt lõik 4.4).

Tsütokroom P450 vahendusel metaboliseeruvad ravimid

Sertraliin võib toimida nõrga kuni mõõduka CYP2D6 inhibiitorina. Sertraliini 50 mg ööpäevase annuse kroonilisel manustamisel esines mõõdukas desipramiini (isoensüüm CYP2D6 aktiivsuse parameeter) tasakaalukontsentratsiooni suurenemine plasmas (keskmiselt 23...37%). Kliiniliselt olulised koostoimed võivad esineda teiste CYP2D6 substraatidega, millel on kitsas terapeutiline indeks, nagu 1C klassi antiarütmikumid (propafenoon ja flekainiid), tritsüklilised antidepressandid ja tüüpilised antipsühhootikumid, eriti suuremate sertraliini annuste korral.

Sertraliin ei inhibeeri kliiniliselt olulisel määral CYP3A4, CYP2C9, CYP2C19 ega CYP1A2. See on tõestatud in vivo koostoime uuringutes CYP3A4 substraatidega (endogeenne kortisool, karbamasepiin, terfenadiin, alprasolaam), CYP2C19 substraadi diasepaamiga ning CYP2C9 substraatide tolbutamiidi, glibenklamiidi ja fenütoiiniga. In vitro uuringud näitavad, et sertraliinil on kas väike CYP1A2 pärssiv toime või puudub see üldse.

Kaheksal tervel jaapanlasel läbi viidud ristuva ülesehitusega uuringus suurendas kolme klaasi greipfruudimahla joomine ööpäevas sertraliini plasmakontsentratsiooni ligikaudu 100% võrra. Koostoimeid teiste CYP3A4 inhibiitoritega ei ole kindlaks tehtud. Seetõttu tuleb greipfruudimahla tarbimist vältida sertraliini ravi ajal (vt lõik 4.4).

Põhinedes koostoime uuringul greipfruudimahlaga, ei saa välistada, et sertraliini samaaegne manustamine koos tugevatoimeliste CYP3A4 inhibiitoritega, nagu proteaasi inhibiitorid, ketokonasool, itrakonasool, posakonasool, vorikonasool, klaritromütsiin, telitromütsiin ja nefasodoon, põhjustab sertraliini ekspositsiooni isegi suuremat tõusu. See puudutab ka keskmise tugevusega CYP3A4 inhibiitoreid, nagu aprepitant, erütromütsiin, flukonasool, verapamiil and diltiaseem. Sertraliini ravi ajal tuleb vältida tugevatoimeliste CYP3A4 inhibiitorite manustamist.

CYP2C19 aeglastel metaboliseerijatel on kiirete metaboliseerijatega võrreldes sertraliini plasmasisaldus ligikaudu 50% suurem (vt lõik 5.2). Seetõttu ei saa välistada koostoimete võimalust CYP2C19 tugevatoimeliste inhibeerijatega (omeprasool, lansoprasool, pantoprasool, rabeprasool, fluoksetiin, fluvoksamiin).

4.6Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Fertiilsus

Loomkatsete andmed ei näidanud sertraliini toimet fertiilsuse parameetritele (vt lõik 5.3). Haigusjuhtumite teated inimestel mõnede SSRI-dega on näidanud, et toime sperma kvaliteedile on pöörduv. Mõju inimese fertiilsusele ei ole siiani täheldatud.

Rasedus

Rasedatega ei ole läbiviidud hästi kontrollitud uuringuid. Siiski ei näidanud oluline andmete hulk tõendeid kaasasündinud väärarendite põhjustamise kohta sertraliini poolt. Loomkatsetes esinesid toimed reproduktiivsusele, mille põhjuseks oli arvatavasti toksilisus emasloomale ravimi farmakodünaamilise toime ja/või otsese farmakodünaamilise toime tõttu lootele (vt lõik 5.3).

Esinemissagedused on toodud järgmiselt: väga sage (≥1/10); sage (≥1/100, <1/10); aeg-ajalt (≥1/1000, ≤1/100); harv (≥1/10000, ≤1/1000); väga harv (≤1/10000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Kui kõrvaltoime esines depressiooni, OKH, paanikahäire, PTSH ja sotsiaalse ärevushäire korral, klassifitseeritakse põhimõisted depressiooniuuringute põhimõistete kohaselt.

† Kasvaja esines ühel patsiendil sertraliinirühmas, platseeborühmas kasvajaid ei esinenud. * Kõrvaltoimed, mida täheldati ka turustamisjärgselt

** Klassifitseerija kasutab selles mõlemat sugu hõlmavas rühmas suurt arvu patsiente: sertraliin (1118 meest, 1424 naist), platseebo (926 meest, 1219 naist).

OKH puhul olid uuringud lühiajalised, vaid 1…12-nädalased.

*** Sertraliinravi ajal või varsti pärast ravi lõpetamist on teatatud suitsiidimõtete ja suitsidaalse käitumise juhtudest (vt lõik 4.4).

Sertraliinravi lõpetamisel esinenud ärajätunähud

Sertraliinravi lõpetamisel (eriti järsul) tekivad sageli ärajätunähud. Kõige sagedasemad nähud on pearinglus, sensoorsed häired (sealhulgas paresteesia), unehäired (sealhulgas unetus ja pingelised unenäod), agiteeritus või ärevus, iiveldus ja/või oksendamine, treemor ja peavalu. Üldiselt on need kõrvaltoimed kerged kuni mõõdukad ja isemööduvad, siiski võivad need mõnedel patsientidel olla rasked ja/või pikaajalised. Seetõttu soovitatakse sertraliinravi lõpetada annuse järk-järgulise vähendamisega (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Eakad patsiendid

SSRI-sid või SNRI-sid, sealhulgas sertraliini, on seostatud kliiniliselt olulise hüponatreemia tekkimisega eakatel patsientidel, kellel võib olla suurem risk selle kõrvaltoime tekkimiseks (vt lõik 4.4).

Pediaatriline populatsioon

Sertraliiniga ravitud enam kui 600 pediaatrilisel patsiendil oli kõrvaltoimete profiil üldiselt samasugune kui täiskasvanutega läbi viidud uuringutes. Kontrollitud uuringutes (n=281 sertraliiniga ravitud patsienti) täheldati järgmisi kõrvaltoimeid:

Väga sage (≥ 1/10): peavalu (22%), unetus (21%), kõhulahtisus (11%) ja iiveldus (15%).

Sage (≥ 1/100 kuni < 1/10): valu rinnus, mania, palavik, oksendamine, isutus, emotsionaalne labiilsus, agressiivsus, agiteeritus, erutuvus, tähelepanuhäire, pearinglus, hüperkineesia, migreen, unisus, treemor, nägemishäired, suukuivus, düspepsia, luupainajad, väsimus, kusepidamatus, lööve, akne, ninaverejooks, kõhupuhitus.

Aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100): EKG QT-intervalli pikenemine, suitsiidikatsed, krambid, ekstrapüramidaalsed häired, paresteesia, depressioon, hallutsinatsioonid, purpur, hüperventilatsioon, aneemia, maksatalitluse häired, alaniinaminotransferaasi aktiivsuse suurenemine, tsüstiit, herpes simplex, väliskõrvapõletik, kõrvavalu, silmavalu, müdriaas, halb enesetunne, hematuuria, mädavilliline lööve, riniit, vigastus, kehakaalu langus, lihastõmblused, ebanormaalsed unenäod,

apaatia, albuminuuria, pollakisuuria, polüuuria, rindade valulikkus, menstruatsioonihäired, alopeetsia, dermatiit, nahakahjustused, ebanormaalne nahalõhn, urtikaaria, hammaste krigistamine, nahaõhetus.

Sagedus teadmata: enurees.

Ravimiklassi toimed

Epidemioloogilised uuringud, mis on läbi viidud peamiselt 50-aastastel ja vanematel patsientidel, on näidanud luumurdude tekke suurenenud riski SSRI’sid ja TCA’sid kasutavatel patsientidel. Selle riski tekkemehhanism ei ole teada.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9Üleannustamine

Toksilisus

Olemasolevast tõendusmaterjalist lähtudes on sertraliinil üleannustamise korral suur ohutusvaru. Registreeritud on sertraliini üleannustamisi kuni 13,5 g.. Surmajuhtumeid on täheldatud seoses sertraliini üleannusega eeskätt siis, kui ravimit on kombineeritud teiste ravimite ja/või alkoholiga. Seetõttu iga üleannustamist tuleb käsitleda kui intensiivravi vajavat.

Sümptomid

Üleannustamise sümptomiteks on muuhulgas serotoniini poolt vahendatud kõrvaltoimed nagu somnolentsus, seedetrakti häired (nagu iiveldus ja oksendamine), tahhükardia, treemor, agitatsioon ja peapööritus. Harvemini on täheldatud koomat.

Ravi

Sertraliinile spetsiifilist antidooti ei ole. Vabastage hingamisteed ning tagage piisav hapniku juurdepääs ja ventilatsioon. Üleannustamise ravis tuleb kaaluda aktiivsöe kasutamist, mida võib kasutada koos lahtistiga ja mis võib olla vähemalt sama efektiivne kui mao tühjendamine. Oksendamise esilekutsumist ei soovitata. Soovitatakse jälgida südame ja muid elulisi näite koos samaaegse üldiste ja sümptomaatiliste toetusmeetmete rakendamisega. Sertraliini suure jaotusruumala tõttu ei ole tõenäoliselt diureesi forsseerimisest, dialüüsist, hemoperfusioonist ja vere vahetamisest kasu.

Sertraliini üleannustamine võib põhjustada QT-intervalli pikenemist, mistõttu on soovitatav kõikide sertraliini üleannustamiste puhul EKG-monitooring.

5.FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid. ATC-kood: N06AB06

Sertraliin on tugev ja spetsiifiline neuronaalse serotoniini (5-HT) tagasihaarde inhibiitor in vitro, mille tagajärjeks on 5-HT toimete potentseerumine loomadel. Sertraliin mõjustab vaid väga nõrgalt noradrenaliini ja dopamiini neuronaalset tagasihaaret. Kliinilistes annustes blokeerib sertraliin inimesel serotoniini tagasihaaret trombotsüütidesse. Sertraliin ei avalda loomadel stimuleerivat, sedatiivset ega antikoliinergilist toimet ega kardiotoksilisust. Kontrollitud uuringutes tervete vabatahtlikega ei tekitanud sertraliin sedatsiooni ning ei kahjustanud psühhomotoorset aktiivsust. Kooskõlas oma selektiivse 5-HT tagasihaarde pärssimisega ei suurenda sertraliin katehhoolamiinergilist aktiivsust. Sertraliin ei oma afiinsust muskariini- (koliinergiliste), serotoniinergiliste, dopamiinergiliste, adrenergiliste, histamiinergiliste, GABA- ega bensodiasepiinergiliste reteseptoritega. Sertraliini pideva manustamisega loomadele kaasnes aju

mitteadrenergiliste retseptorite tundlikkuse vähenemine, nagu on täheldatud ka muude kliiniliselt efektiivsete antidepressantide puhul.

Depressiooni või OKH-t põdevatel patsientidel ei täheldatud kontrollitud kliinilistes uuringutes pärast sertraliinravi mingit kaalutõusu. Mõnedel patsientidel võib sertraliini kasutamisega kehakaal väheneda.

Ei ole ilmnenud, et sertraliin tekitaks füüsilist või psühholoogilist sõltumust.

Sotsiaalfoobia retsidiveerumise profülaktika hindamiseks võrreldi 20-nädalase, multitsentrilise, paindlike annustega uuringu lõpus ravivastust patsientidel, kes olid saanud sertraliini (50...200 mg ööpäevas) või platseebot. Need patsiendid randomiseeriti uuesti järgmiseks 24 nädalaks kas püsivale sertraliin-ravile (annustega 50...200 mg ööpäevas) või platseebole. Siiski need, kellel oli esinenud ravivastus platseebole, jäid ka edaspidi platseebole. Patsientidel, kellele manustati selles 24-nädalases uuringus püsivalt sertraliini, esines statistiliselt oluliselt vähem retsidiive kui platseebot saanud patsientidel.

5.2Farmakokineetilised omadused

Vahemikus 50 kuni 200 mg ilmnevad sertraliinil annusega proportsionaalsed farmakokineetilised omadused. 50 kuni 200 mg ööpäevase annuse suukaudsel manustamisel 14 päeva jooksul saabub maksimaalne kontsentratsioon plasmas 4,5…8,4 tundi pärast manustamist. Farmakokineetiline profiil teismelistel või vanuritel ei erine oluliselt farmakokineetikast 18...65-aastastel täiskasvanutel. Sertraliini keskmine poolväärtusaeg on ligikaudu 26 tundi (22…36 tundi). Vastavalt sellele kumuleerub aine ligikaudu kahekordselt, enne kui saavutatakse tasakaalukontsentratsioon, mis saabub ööpäevas ühe annuse manustamisel ühe nädala pärast.

Ligikaudu 98% tsirkuleerivast ravimist seondub plasmavalkudega. Kliinilised uuringud on näidanud, et sertraliini farmakokineetika pediaatrilistel OKH patsientidel on võrreldav samade parameetritega täiskasvanuil (ehkki pediaatrilised patsiendid metaboliseerivad sertraliini veidi kiiremini). Siiski lähtudes pediaatriliste patsientide madalamast kehakaalust, võib neile soovitada väiksemaid annuseid (eriti 6...12-aastastel patsientidel), vältimaks liiga kõrgeid tasemeid plasmas.

Sertraliin allub ulatuslikule esmase maksapassaaži metabolismile. Põhiline metaboliit plasmas, N- desmetüülsertraliin, on oluliselt väiksema aktiivsusega (umbes 20 korda) kui sertraliin in vitro, ja tõendid aktiivsuse kohta in vivo mudelites puuduvad. N-desmetüülsertraliini poolväärtusaeg on vahemikus 62…104 tundi. Sertraliin ja N-desmetüülsertraliin metaboliseeruvad ulatuslikult ja metaboliidid erituvad väljaheite ja uriiniga võrdsetes kogustes. Ainult väike kogus (kuni 0,2%) sertraliini eritub muutumatult uriiniga.

Sertraliini tablettide biosaadavust toit märkimisväärselt ei mõjusta.

5.3Prekliinilised ohutusandmed

Ulatuslikud pikaajalise ohutuse hindamise uuringud loomadel on näidanud, et sertraliin on tavaliselt kliiniliselt efektiivsete annuste tunduval ületamisel hästi talutav. Samuti on tõestatud, et sertraliin ei avalda mutageenseid toimeid.

Andmed näriliste ja mittenärilistega läbiviidud uuringutest ei ole näidanud toimet viljakusele.

6.FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1Abiainete loetelu

Mikrokristalne tselluloos

Kaltsiumvesinikfosfaatdihüdraat

Hüdroksüpropüültselluloos (EF tüüp)

Naatriumtärklisglükollaat (A tüüp)

Magneesiumstearaat

Hüpromelloos

Talk

Titaandioksiid (E171)

6.2Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3Kõlblikkusaeg

4 aastat.

Avatud pakendi puhul 6 kuud.

6.4Säilitamise eritingimused

Säilitamisel eritingimusi ei ole.

6.5Pakendi iseloomustus ja sisu

Blister (Al/PVC) 28 tabletti

Polüetüleenpurk sulguriga 28 tabletti

6.6Erihoiatused ravimi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

7.MÜÜGILOA HOIDJA

Sandoz d.d. Verovskova 57 1000 Ljubljana Sloveenia

8.MÜÜGILOA NUMBRID

9.ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

5.12.2003/25.11.2013

10.TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud novembris 2013