Ropivacaine b. braun 2 mgml - süste-/infusioonilahus (2mg 1ml) - Ravimi omaduste kokkuvõte

ATC Kood: N01BB09
Toimeaine: ropivakaiin
Tootja: B. Braun Melsungen AG

Artikli sisukord

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Ropivacaine B. Braun 2 mg/ml, süste-/infusioonilahus

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

1 ml lahust sisaldab 2 mg ropivakaiinvesinikkloriidi (ropivakaiinvesinikkloriidmonohüdraadina).

Üks 10 ml ampull süste-/infusioonilahust sisaldab 20 mg ropivakaiinvesinikkloriidi ropivakaiinvesinikkloriidmonohüdraadina.

Üks 20 ml ampull süste-/infusioonilahust sisaldab 40 mg ropivakaiinvesinikkloriidi ropivakaiinvesinikkloriidmonohüdraadina.

Üks 100 ml süste/infusioonilahuse pudel sisaldab 200 mg ropivakaiinvesinikkloriidi (ropivakaiinvesinikkloriidmonohüdraadina).

Üks 200 ml süste-/infusioonilahuse pudel sisaldab 400 mg ropivakaiinvesinikkloriidi (ropivakaiinvesinikkloriidmonohüdraadina).

Üks 400 ml süste-/infusioonilahuse pudel sisaldab 800 mg ropivakaiinvesinikkloriidi (ropivakaiinvesinikkloriidmonohüdraadina).

Üks 500 ml süste-/infusioonilahuse pudel sisaldab 1000 mg ropivakaiinvesinikkloriidi (ropivakaiinvesinikkloriidmonohüdraadina).

INN: Ropivacainum

Teadaolevat toimet omav abiaine: 3,3 mg/ml naatriumi

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Süste-/infusioonilahus

Läbipaistev, värvitu lahus, mille pH on 4…6 ja osmolaalsus 270...320 mOsmol/kg

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Ägeda valu ravi täiskasvanutel ja noorukitel (> 12-aastased):

  • Pidev epiduraalinfusioon või manustamine vahelduva boolussüstena postoperatiivse valu korral või sünnituse ajal.
  • Regionaalblokaad.
  • Pidev perifeerse närvi blokaad pideva infusioonina või boolussüstetena, nt postoperatiivse valu korral.

Ägeda valu ravi lastel:

Annustamine ja manustamisviis

  • Ühekordne ja pidev perifeerse närvi blokaad väikelastel (alates 1aastastest) ja lastel (≤12 aastased).
  • Kaudaalne epiduraalblokaad vastsündinutel (0…27päevased), imikutel ja väikelastel (28 päevased kuni 23kuused) ning lastel (≤12aastased) (peri ja postoperatiivne).
  • Pidev epiduraalinfusioon vastsündinutel (0…27päevased), imikutel ja väikelastel (28päevased kuni 23kuused) ning lastel (≤12aastased) (peri ja postoperatiivne).

Ropivakaiinvesinikkloriidi tohib manustada vaid regionaalanesteesia kogemusega arst või tema pideva järelvalve all.

Annustamine

Täiskasvanud ja üle 12-aasta vanused noorukid

Alljärgnevas tabelis on toodud manustamissoovitused sagedamini kasutatavate blokaadide jaoks keskmisel täiskasvanul.

Teabe saamiseks spetsiifilisi blokaadimeetodeid mõjutavate tegurite ja patsientide individuaalsete vajaduste kohta tuleb tutvuda standardsete käsiraamatutega. Efektiivse blokaadi saavutamiseks tuleb kasutada väikseimat toimivat annust. Annuse määramisel on oluline roll arsti kliinilisel kogemusel ning sellel, kui palju on arstil informatsiooni patsiendi füüsilise seisundi kohta.

 

Ropivakaiin-

Maht

Ropivakaiin-

Toime

Toime

 

vesinikkloriidi

 

vesinikkloriidi

algus

kestvus

 

kontsentratsioon

 

annus

 

 

 

mg/ml

ml

mg

minutid

tunnid

ÄGEDA VALU RAVI

 

 

 

 

Lumbaalne epiduraalne manustamine

 

 

 

 

Boolussüst

2,0

10…20

20…40

10…15

0,5…1,5

Vahelduvad süsted

2,0

10…15

20…30

 

 

(nt sünnitusvalu

 

(minimaalselt

 

 

 

leevendamine)

 

30 min

 

 

 

 

 

intervallidega)

 

 

 

Püsiinfusioon (nt

2,0

6…10 ml/h

12…20 mg/h

n/a

n/a

sünnitusvalu

 

 

 

 

 

leevendamine)

 

 

 

 

 

Postoperatiivse

2,0

6…14 ml/h

12…28 mg/h

n/a

n/a

valu leevendamine

 

 

 

 

 

Torakaalne epiduraalne manustamine

 

 

 

 

Püsiinfusioon

2,0

6…14 ml/h

12…28 mg/h

n/a

n/a

(postoperatiivse

 

 

 

 

 

valu leevendamine)

 

 

 

 

 

Kohalik tuimestus

 

 

 

 

 

(nt väiksemate

2,0

1…100

2…200

1…5

2…6

närvide blokaad ja

 

 

 

 

 

infiltratsioon-

 

 

 

 

 

anesteesia)

 

 

 

 

 

Perifeerse närvi blokaad (femoraalne või interskaleeniline blokaad)

 

 

Püsiinfusioon või

2,0

5…10 ml/h

10…20 mg/h

n/a

n/a

vahelduvad süsted

 

 

 

 

 

(nt postoperatiivse

 

 

 

 

 

valu ravi)

 

 

 

 

 

n/a = ei ole määratud

 

 

 

 

 

Kui kasutatakse pikaaegseid blokaade, kas püsiinfusioonina või korduvate boolussüstete manustamisena, peab kaaluma toksiliste plasmakontsentratsioonide või paiksete närvikahjustuste

tekke võimalusi. Täiskasvanud on 24 tunni jooksul hästi talunud ropivakaiinvesinikkloriidi kumulatiivseid annuseid kuni 675 mg manustatuna operatsiooniaegseks või postoperatiivseks analgeesiaks, ning postoperatiivseks pidevaks epiduraalseks infusiooniks manustatud annuseid kuni 28 mg/tunnis 72 tunni jooksul. Piiratud arvule patsientidele on manustatud ka nii suuri annuseid kui 800 mg ööpäevas suhteliselt väheste kõrvaltoimetega.

Epiduraalblokaadi maksimaalne kestus on 3 päeva.

Kombineerimine opioididega:

Kliinilises uuringus kombineeriti epiduraalses infusioonis koos 2 mg/ml ropivakaiinvesinikkloriidi ja 1...4 mikrogrammi/ml fentanüüli ning manustati postoperatiivse valu leevendamiseks 72 tunni vältel. Ropivakaiini ja fentanüüli kombineerimine tagas parema valu leevendumise, kuid tekitas opioididest tingitud kõrvaltoimeid. Ropivakaiini ja fentanüüli kombineerimist on uuritud ainult tugevusega

2 mg/ml ropivakaiinvesinikkloriidi.

Lapsed

Tabelis toodud annused on kui ravijuhis lastel kasutamiseks. Esinevad individuaalsed erinevused. Annustamisjuhised on antud lastele kehakaaluga kuni 25 kg. Ühekordse kaudaalse epiduraalblokaadi ja epiduraalse boolusannuse kogumaht ei tohi ületada 25 ml. Suurema kehakaaluga lastele ei ole täpsemate annustamisjuhiste soovitamiseks andmeid saadaval. Suure kehakaaluga lastel on sageli vaja annust astmeliselt vähendada ning tuleb lähtuda ideaalsest kehakaalust. Spetsiifiliste blokaaditehnikaid mõjutavate faktorite kohta tuleks vaadata käsiraamatuid ja lähtuda patsiendi individuaalsetest vajadustest.

 

 

Ropivakaiin-

Maht

Ropivakaiin-

 

 

vesinikkloriidi

 

vesinikkloriidi

 

 

kontsentratsioon

 

annus

 

 

mg/ml

ml/kg

mg/kg

 

 

 

 

ÄGEDA VALU RAVI

 

 

 

(peri- ja postoperatiivne)

 

 

 

 

 

 

 

Kaudaalne epiduraalne manustamine

 

 

 

Üksiksüste

2,0C

Blokeerib T12 allpool, lapsed kehakaaluga

 

 

 

kuni 25 kg

 

 

 

Pidev epiduraalne infusioon

 

 

 

Lapsed kehakaaluga kuni 25 kg

 

 

 

0…6-kuused

 

 

 

BoolusannusA

2,0

0,5…1

1…2

Infusiooni kestvus kuni 72 tundi

2,0

0,1 ml/kg/h

0,2 mg/kg/h

6…12-kuused

 

 

 

BoolusannusA

2,0

0,5…1

1…2

Infusiooni kestvus kuni 72 tundi

2,0

0,2 ml/kg/h

0,4 mg/kg/h

 

 

 

 

≥ 1-aastased

 

 

 

BoolusannusB

2,0

Infusiooni kestvus kuni 72 tundi

2,0

0,2 ml/kg/h

0,4 mg/kg/h

A

Torakaalseks epiduraalseks blokaadiks soovitatakse kasutada väiksemaid annuseid, kusjuures

 

 

suuremaid annuseid on soovitatav kasutada lumbaalseks või kaudaalseks epiduraalblokaadiks.

B Soovitatakse lumbaalseks epiduraalblokaadiks. Torakaalseks epiduraalseks analgeesiaks on hea tava boolusannust vähendada.

C

Ropivakaiinvesinikkloriidi 2 mg/ml ühekordne kaudaalne epiduraalne süste tekitab enamikul

 

 

patsientidest allpool T12 piisava postoperatiivse analgeesia, kui kasutatakse annust 2 mg/kg

 

lahuse 1 ml/kg kohta. Kaudaalse epiduraalse süste mahtu võib erinevate vajalike

 

tundenärvilõpmete blokaadi saavutamiseks kohandada vastavalt käsiraamatutes antule. Üle

 

4-aastastel lastel on uuritud ropivakaiinvesinikkloriidi annuseid kuni 3 mg/kg kontsentratsioonis

 

3 mg/ml. Samas, seda kontsentratsiooni on seostatud motoorse blokaadi suurenenud

 

esinemissagedusega.

Vastsündinud ja 1...12 aasta vanused lapsed

 

Kontsentratsioon

Maht

Annus

 

 

 

 

 

mg/ml

ml/kg

mg/kg

 

 

 

 

ÄGEDA VALU RAVI

 

 

 

(peri- ja postoperatiivne)

 

 

 

 

 

 

 

Perifeerse närvi blokaadi üksiksüsted

2,0

0,5...0,75

1,0...1,5

nt ilioingvinaalse närvi blokaad, plexus

 

 

 

brachialis’e blokaad, fascia iliaca blokaad

 

 

 

 

 

 

 

Mitu blokaadi

2,0

0,5...1,5

1,0...3,0

 

 

 

 

Perifeerse närvi blokaadi pidev infusioon

2,0

0,1...0,3 ml/kg/h

0,2...0,6 mg/kg/h

1...12-aastastel lastel.

 

 

 

Kuni 72 tundi kestev infusioon

 

 

 

 

 

 

 

Tabelis toodud annust tuleb võtta kui suunist lastel kasutamisel. Esineb individuaalseid erinevusi. Suure kehakaaluga lastel on sageli vaja annust astmeliselt vähendada ning tuleb lähtuda ideaalsest kehakaalust. Lisateabe saamiseks spetsiifiliste blokaaditehnikaid mõjutavate tegurite kohta tuleb vaadata käsiraamatuid ja lähtuda patsiendi individuaalsetest vajadustest.

Vastsündinute ja laste soovituslikud ropivakaiini perifeerse blokaadi annused on juhendumiseks ilma ühegi raskema haiguseta laste puhul. Raskelt haigete laste puhul on soovitatav kasutada väiksemaid annuseid ja neid hoolikalt jälgida.

Perifeerse närvi blokaadi (nt ilioingvinaalse närvi blokaad, plexus brachialis’e blokaad) üksiksüsted ei tohi ületada 2,5...3,0 mg/kg kohta.

Ropivakaiinvesinikkloriidi kasutamine enneaegsetel vastsündinutel ei ole tõestatud.

Manustamisviis

Perineuraalseks ja epiduraalseks manustamiseks

Et vältida intravaskulaarset süstimist, on enne manustamist ja selle ajal vajalik hoolikas aspireerimine. Suure annuse manustamisel on soovitatav eelnevalt teha lidokaiini proovisüst koos adrenaliiniga (epinefriin). Tahtmatu intravaskulaarse manustamise võib ära tunda lühiajalise südame löögisageduse kiirenemise järgi ning eksliku intratekaalse süste spinaalse blokaadi nähtude põhjal.

Ropivakaiinvesinikkloriidi tuleb süstida aeglaselt või vähehaaval annuseid suurendades, kiirusega 25...50 mg/min, samal ajal hoolikalt jälgides patsiendi elulisi näitajaid ja hoides temaga sõnalist kontakti. Kui ilmnevad mürgistusnähud, tuleb süstimine otsekohe katkestada.

Vastunäidustused

Ülitundlikkus ropivakaiini, teiste amiidi tüüpi lokaalanesteetikumide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Arvesse tuleb võtta regionaalanesteesiaga, sh neuraksiaalanesteesiaga seotud üldisi vastunäidustusi.

Intravenoosne regionaalanesteesia (Bieri blokaad).

Paratservikaalne anesteesia sünnitusabis.

Hüpovoleemia.

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Regionaalanesteesia protseduurid peavad olema alati läbi viidud hästi varustatud seadmetega ruumis ja komplekteeritud personaliga. Patsiendi jälgimiseks ja elustamiseks vajalikud seadmed ja ravimid peavad olema kättesaadavad.

Patsiendid, kellele tehakse suurte närvitüvede blokaadi, peavad olema optimaalses seisundis ning enne blokaadi peab olema loodud veenitee.

Vastutav arst peab kasutama kõiki ettevaatusabinõusid, et vältida intravaskulaarset manustamist (vt lõik 4.2) ning olema saanud vastava koolituse ja olema kursis kõrvaltoimete, süsteemsete mürgistusnähtude ja teiste tüsistuste diagnoosimise ning ravi põhimõtetega (vt lõigud 4.8 ja 4.9), näiteks võib ekslik subarahnoidne süste tekitada tugeva spinaalblokaadi, mille tagajärjel tekib apnoe ja hüpotensioon. Krambid on kõige sagedamini esinenud pärast plexus brachialis’e blokaadi ja epiduraalblokaadi. See tekib tõenäoliselt kas pärast ekslikku intravaskulaarset süstet või kiire imendumise tõttu süstekohast.

Ettevaatus on vajalik vältimaks süsteid põletikulistesse piirkondadesse.

Kardiovaskulaarsed riskid

Patsiendid, kes saavad ravi III klassi antiarütmikumidega (nt amiodaroon), peavad olema hoolika järelvalve all ning vajadusel tuleb teostada EKG, kuna toimed südamele võivad olla aditiivsed. Harva on ropivakaiinvesinikkloriidi kasutamisel epiduraalanesteesias või perifeerse närvisüsteemi blokaadil esinenud südameseiskust, eriti eksliku intravaskulaarse manustamise järgselt eakatele ning kaasuva südamehaigusega patsientidele. Mõningatel juhtudel on elustamine olnud raske. Südameseiskuse tekkimisel on edukama tulemuse saavutamiseks vajalik pikaajaline elustamisprotsess.

Pea ja kaela blokaad

Teatud lokaalanesteetilised protseduurid, nagu süsted pea ja kaela piirkonda, võivad olla seotud tõsiste kõrvaltoimete sagedama esinemisega, sõltumata sellest, millist lokaalanesteetikumi kasutati.

Suure perifeerse närvi blokaadid

Suure perifeerse närvi blokaadid võivad tähendada lokaalanesteetikumi suure annuse manustamist suure verevarustusega piirkondadesse, tihti suurte veresoonte lähedale, kus on suurenenud risk intravaskulaarseks süsteks ja/või kiireks süsteemseks imendumiseks, mis võib viia plasma kontsentratsiooni tõusuni.

Hüpovoleemia

Mis tahes põhjusel tekkinud hüpovoleemiaga patsientidel võib tekkida äkiline ja raske hüpotensioon epiduraalanesteesia ajal, sõltumata sellest, missugust lokaalanesteetikumi kasutati.

Halvas üldseisundis patsiendid

Halva üldseisundiga patsiendid, kas siis vanuse tõttu või muude komplitseerivate faktorite esinemisel, nagu osaline või täielik südamejuhteblokaad, kaugelearenenud maksahaigus või rasked neerufunktsioonihäired, vajavad erilist tähelepanu, kuigi regionaalanesteesia kasutamine on nendel patsientidel sageli näidustatud.

Maksa- ja neerukahjustusega patsiendid

Ropivakaiin metaboliseerub maksas ja seda peab seetõttu kasutama raske maksahaigusega patsientidel ettevaatusega; vähenenud eliminatsiooni tõttu võib olla vajalik korduvannuste vähendamine. Üksikannuse manustamisel või lühiajalise ravi korral ei ole halvenenud neerufunktsiooniga patsientidel annuse kohandamine tavaliselt vajalik. Kroonilise neerupuudulikkusega patsientidel on sageli täheldatud atsidoosi ja plasmavalkude kontsentratsiooni vähenemist, mis võib suurendada süsteemse toksilisuse riski.

Äge porfüüria

Ropivakaiin võib olla porfürogeenne ja seda tohib kasutada ägeda porfüüriaga patsientidel ainult sel juhul kui ohutumat alternatiivi ei ole saadaval. Ohustatud patsientide puhul on vajalik rakendada vastavaid ettevaatusabinõusid, mis on ravijuhiste ja/või vastava eriala spetsialistide nõuannetega kooskõlas.

Kondrolüüs

Postoperatiivselt liigesesisest lokaalanesteetikumi püsiinfusiooni saavatel patsientidel on turuletulekujärgselt teatatud kondrolüüsist. Enamikul teatatud juhtudest tekkis kondrolüüs õlaliigeses. Liigesesisene püsiinfusioon ei ole Ropivacaine B. Braun 2 mg/ml süste-/infusioonilahuse heaks kiidetud näidustus. Liigesesisest püsiinfusiooni Ropivacaine B. Braun 2 mg/ml süste- /infusioonilahusega tuleb vältida, kuna efektiivsus ja ohutus ei ole tõestatud.

Pikaajaline manustamine

Ropivakaiini pikaajalist kasutamist tuleb vältida patsientidel, kes saavad ravi tugevate CYP1A2 inhibiitoritega, nagu fluvoksamiin ja enoksasiin (vt lõik 4.5).

Abiaineid puudutavad erihoiatused/ettevaatusabinõud

See ravimpreparaat sisaldab 3,3 mg naatriumi ühes milliliitris, mis on võrdne 0,17%-ga WHO poolt soovitatud naatriumi maksimaalsest ööpäevasest kogusest täiskasvanutel, s.o 2 g.

Lapsed

Vastsündinud võivad ainevahetusradade ebaküpsuse tõttu vajada erilist tähelepanu. Vastsündinutel tehtud kliinilistes uuringutes vaadeldud ropivakaiini plasmakontsentratsiooni suured erinevused vihjavad, et selles vanusegrupis võib süsteemse toksilisuse risk olla suurem, eriti pideva epiduraalse infusiooni ajal. Vastsündinutele soovitatavad annused tulenevad piiratud kliiniliste kogemuste andmetest. Kui ropivakaiini kasutatakse selles patsientide vanusegrupis, on vajalik pidev süsteemse toksilisuse (nt KNS toksilisuse ilmingud, EKG, SpO) ja paikse neurotoksilisuse (nt pikaajaline taastumine) tekkevõimaluse jälgimine, mis peab aeglase eliminatsiooni tõttu vastsündinutel ka pärast infusiooni lõppu jätkuma.

Ropivakaiini 2 mg/ml kasutamise ohutust ja efektiivsust perifeerse närvi blokaadil alla 1 aasta vanustel lastel ei ole tõestatud.

Ropivakaiini 2 mg/ml kasutamise ohutust ja efektiivsust regionaalblokaadil 12 aasta vanustel ja noorematel lastel ei ole tõestatud.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Ropivakaiinvesinikkloriidi tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, kes saavad samaaegselt teisi lokaalanesteetikume või ravimeid, mis on struktuurilt sarnased amiidi-tüüpi lokaalanesteetikumidega, nt teatud antiarütmikumid, nagu lidokaiin ja meksiletiin, kuna nende ravimite süsteemsed toksilised toimed võivad olla aditiivsed. Ropivakaiinvesinikkloriidi samaaegsel kasutamisel koos üldanesteetikumidega või opioididega, võivad need potentseerida üksteise toimeid (kõrvaltoimeid). Kuigi spetsiifilisi uuringuid ropivakaiini ja III klassi antiarütmikumide (nt amiodaroon) koostoimete hindamiseks ei ole läbi viidud, peab siiski olema ettevaatlik (vt ka lõik 4.4).

Peamise metaboliidi - 3-hüdroksüropivakaiini - tekkes osaleb tsütokroom P450 (CYP) 1A2. Ropivakaiini manustamisel koos selektiivse ja tugevatoimelise CYP1A2 inhibiitori fluvoksamiiniga, vähenes ropivakaiini plasmakliirens in vivo kuni 77 %. Ropivakaiini pikaajalist kasutamist tuleb vältida patsientidel, kes saavad samaaegselt ravi tugevate CYP1A2 inhibiitoritega, nt fluvoksamiin ja enoksasiin, kuna need võivad mõjutada ropivakaiinvesinikkloriidi toimet (vt lõik 4.4).

Ropivakaiini plasmakliirens vähenes in vivo 15 %, kui seda manustati samaaegselt ketokonasooliga, mis on selektiivne ja tugev CYP3A4 inhibiitor. Siiski ei oma selle isoensüümi inhibeerimine kliinilist tähtsust.

In vitro on ropivakaiin konkureeriv CYP2D6 inhibiitor, kuid ilmselt ei inhibeeri seda isoensüümi kliiniliselt saavutatud plasmakontsentratsiooni tasemel.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Puuduvad adekvaatsed andmed ropivakaiini kasutamise kohta raseduse ajal, välja arvatud epiduraalne kasutamine sünnitusabis. Loomkatsed ei näita otsest ega kaudset kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3).

Imetamine

Andmed ropivakaiini eritumisest rinnapiima on puudulikud.

Fertiilsus

Kliinilised andmed puuduvad.

Toime reaktsioonikiirusele

Uuringuid toime kohta autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele ei ole läbi viidud. Sõltuvalt annusest, võivad lokaalanesteetikumid avaldada vähest toimet vaimsele tervisele ja koordinatsioonile, isegi kui puudub toksiline toime kesknärvisüsteemile ning võivad põhjustada ajutisi liikumis- ja reaktsioonihäireid.

Kõrvaltoimed

Ropivakaiinvesinikkloriidi kõrvaltoimete profiil on sarnane teiste pikatoimeliste amiid-tüüpi lokaalanesteetikumide kõrvaltoimetega.

Kõrvaltoimeid tuleb eristada närviblokaadi tagajärjel tekkivatest füsioloogilistest toimetest, nagu vererõhu langus ja bradükardia spinaal-/epiduraalblokaadi ajal.

Patsientide protsent, kellel võivad esineda oodatavad kõrvaltoimed, varieerub sõltuvalt sellest, kuidas ropivakaiinvesinikkloriidi manustati. Ropivakaiinvesinikkloriidi süsteemsed ja lokaalsed kõrvaltoimed ilmnevad tavaliselt liiga suure annuse, kiire manustamise või tahtmatu intravaskulaarse manustamise tõttu.

Kõige sagedamini esinevad kõrvaltoimed, iiveldus ja hüpotensioon, esinevad üldjuhul väga sageli anesteesia- ja operatsiooniaegselt ning seetõttu on raske eristada, millal on need põhjustatud kliinilise olukorra, toimeaine või blokaadi tüübi tõttu.

Kõrvaltoimete tabel

Väga sage (≥ 1/10)

Sage

(≥ 1/100 kuni <1/10)

Aeg-ajalt

(≥ 1/1000 kuni < 1/100)

Harv

(≥ 1/10000 kuni< 1/1000)

Väga harv (< 1/10000)

Teadmata

(ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Igas organsüsteemi grupis on kõrvaltoimed loetletud tõsiduse vähenemise järjekorras, kõige sagedasemad eespool.

Organsüsteemi klass

 

Immuunsüsteemi häired

Harv

 

allergilised reaktsioonid (urtikaaria, angioneurootiline ödeem ja

 

anafülaktiline reaktsioon kuni anafülaktilise šokini)

Psühhiaatrilised häired

Aeg-ajalt

 

ärevus

Närvisüsteemi häired

Sage

 

paresteesia, pearinglus, peavalu

 

Aeg-ajalt

 

kesknärvisüsteemi toksilisuse sümptomid (krambid, grand mal

 

krambid, tõmblused, tasakaalutus, suuümbruse tundlikkuse häired,

 

keele tuimus, hüperakuusia, tinnitus, nägemishäired,

 

lihastõmblused, düsartria, treemor, hüpoesteesia)*

 

Teadmata

 

düskineesia

Südame häired

Sage

 

bradükardia, tahhükardia

 

Harv

 

südameseiskus, arütmiad

Vaskulaarsed häired

Väga sage

 

hüpotensioon

 

Sage

 

hüpotensioon (lastel), hüpertensioon

 

Aeg-ajalt

 

minestamine

Respiratoorsed, rindkere ja

Aeg-ajalt

mediastiinumi häired

düspnoe

Seedetrakti häired

Väga sage

 

iiveldus, oksendamine (lastel)

 

Sage

 

oksendamine

Lihas-skeleti ja sidekoe

Sage

kahjustused

seljavalu

Neerude ja kuseteede häired

Sage

 

kusepeetus

Üldised häired ja

Sage

manustamiskoha reaktsioonid

kehatemperatuuri tõus, külmavärinad

 

Aeg-ajalt

 

hüpotermia

* Need sümptomid ilmnevad tavaliselt eksliku intravaskulaarse süste, üleannustamise või kiire imendumise tõttu (vt lõik 4.9).

Ravimklassiga seotud kõrvaltoimed

Neuroloogilised komplikatsioonid

Neuropaatia ja spinaalkanali düsfunktsioone (nt eesmise spinaalarteri sündroom, arahnoidiit, cauda equina-sündroom), mis harvadel juhtudel võivad tekitada püsivaid tüsistusi, on seostatud regionaalanesteesiaga, sõltumata kasutatavast lokaalanesteetikumist.

Täielik spinaalblokaad

Täielik spinaalblokaad võib tekkida kui epiduraalannus manustatakse ekslikult intratekaalselt.

Lapsed

Kõrvaltoimete esinemissagedus, tüüp ja raskus on lastel eeldatavasti sama mis täiskasvanutel, erandiks on hüpotensioon, mida esineb lastel vähem (< 1 10-st) ja oksendamine, mida esineb lastel rohkem (>1 10-st).

Lastel võib lokaalanesteetikumi toksilisuse varaseid nähte olla raske märgata, kuna nad ei suuda neid verbaalselt väljendada (vt ka lõik 4.4).

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Sümptomid

Äge süsteemne toksilisus

Süsteemsed kõrvaltoimed avalduvad peamiselt kesknärvisüsteemis (KNS) ja südame-veresoonkonnas. Need reaktsioonid on põhjustatud lokaalanesteetikumi kõrgest kontsentratsioonist veres, mis võib tekkida kas (ekslikust) süstimisest veresoonde, üleannustamisest või kiirest imendumisest veresoontega hästi varustatud piirkonnas (vt ka lõik 4.4). KNS nähud on sarnased kõikidele amiiditüüpi lokaalanesteetikumidele, samal ajal kui toime südamele sõltub rohkem nii kasutatava ravimi kogusest kui omadustest.

Lokaalanesteetikumide ekslikul veresoonde süstimisel võivad tekkida kiired (sekundite või mõne minuti jooksul algavad) süsteemsed toksilised kõrvaltoimed. Üleannustamise puhul tekib maksimaalne plasmakontsentratsioon, sõltuvalt süstekohast, 1...2 tunni jooksul ning süsteemne toksilisus avaldub seetõttu hiljem.

Lokaalanesteetikumide kõrvaltoimete varaseid nähte võib olla raske märgata, kui blokaad on teostatud üldanesteesia ajal.

Kesknärvisüsteem

Kesknärvisüsteemi mürgistus on järk-järgult tugevnevate nähtudega astmeline reaktsioon. Esimesed nähud on tavaliselt nägemis-või kuulmishäired, suuümbruse piirkonna tundehäired, pearinglus, tasakaalutus, kumin kõrvus ja paresteesia. Düsartria, lihasjäikus ja treemor on tõsisemad häired ja võivad eelneda üldistele krampidele. Neid sümptomeid ei tohi ekslikult pidada kaasuvaks neuroloogiliseks haiguseks. Sellisele seisundile võivad järgneda teadvuse kadu ja toonilis-kloonilised (grand mal) krambid, mis võivad kesta mõnest sekundist mitme minutini. Lihasaktiivsuse suurenemise tõttu järgneb krampidele kiiresti hüpoksia ja hüperkapnia koos hingamisfunktsiooni häiretega. Rasketel juhtudel võib isegi õhupuudus tekkida. Respiratoorne ja metaboolne atsidoos süvendavad ja pikendavad lokaalanesteetikumide toksilist toimet.

Patsiendi taastumine sõltub lokaalanesteetikumi ümberjaotumisest kesknärvisüsteemis ning sellele järgnevast metabolismist ja eritumisest. Patsiendi seisundi paranemine võib olla kiire ka vaatamata suurte annuste süstimisele.

Kardiovaskulaarne toksilisus

Kardiovaskulaarne toksilisus viitab raskemale seisundile. Lokaalanesteetikumide süsteemse kontsentratsiooni suur tõus võib põhjustada hüpotensiooni, bradükardiat, arütmiat ja isegi südameseiskust. Vabatahtlikel tekkisid ropivakaiini intravenoosse infusiooni tulemusena südame juhte- ja kontraktiilsushäired.

Kardiovaskulaarsele toksilisusele eelnevad tavaliselt keskärvisüsteemi toksilised nähud, välja arvatud juhul, kui patsient saab samaaegselt üldanesteetikumi või on sügavalt sedateeritud nt bensodiasepiinide või barbituraatidega.

Ravi

Patsiendi jälgimiseks ja elustamiseks vajalikud seadmed ja ravimid peavad olema kättesaadavad. Ägeda toksilisuse tunnuste ilmnemisel tuleb lokaalanesteetikumi süstimine viivitamatult lõpetada ning kesknärvisüsteemi sümptomeid (krambid, kesknärvisüsteemi depressioon) tuleb otsekohe ravida asjakohaste hingamisteid toetavate vahendite ning krampidevastaste ravimpreparaatidega.

Vereringe seiskumisel tuleb viivitamatult alustada kardiopulmonaalset elustamist. Optimaalne hapnikuga varustamine, ventilatsioon ja vereringe toetamine ning ka atsidoosi ravimine on elulise tähtsusega.

Südame-veresoonkonna alatalitluse (hüpotensioon, bradükardia) korral tuleb kaaluda nõuetekohast ravi intravenoossete vedelike, vasopressori ja/või inotroopsete ainetega.

Südameseiskuse puhul võib olla vajalik pikaajaline elustamise protseduur.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: lokaalanesteetikumid, amiidid.

ATC-kood: N01BB09

Ropivakaiin on pika toimeajaga amiiditüüpi lokaalanesteetikum, millel on nii anesteetiline kui analgeetiline toime. Suurtes annustes tekitab kirurgilist anesteesiat, väiksemates annustes aga tundenärvide blokaadi koos vähem väljendunud motoorse blokaadiga.

Mehhanismiks on närvikiudude läbilaskvuse pöörduv vähendamine, takistades naatriumioonide transporti. Lõpuks väheneb depolarisatsiooni kiirus ning suureneb erutuslävi, mille tagajärjel tekib närviimpulsside lokaalne blokaad.

Ropivakaiini kõige iseloomulikum omadus on pikk toime kestus. Lokaalanesteetikumi toime avaldumise kiirus ning kestvus sõltuvad manustamiskohast ning annusest, kuid seda ei mõjuta vasokonstriktori olemasolu (nt adrenaliin (epinefriin)). Detailsemat infot ropivakaiini toime avaldumise ja kestuse kohta vt lõik 4.2.

Terved vabatahtlikud talusid väikestes annustes ropivakaiini intravenoosse infusioonina hästi ja maksimaalse talutava annuse manustamisel ilmnesid oodatavad kesknärvisüsteemi häired. Kliinilised kogemused antud toimeainega viitavad heale ohutusprofiilile, juhul kui ravimit manustatakse soovituslikes annustes.

Farmakokineetilised omadused

Ropivakaiinil on kiraalne tuum ning ta esineb S-(-)-enantiomeerina. See on kõrge lipiidlahustuvusega. Kõik metaboliidid omavad lokaalanesteetilist toimet, kuid on märkimisväärselt väiksema toimetugevusega ning lühema toimeajaga kui ropivakaiin.

Imendumine

Ropivakaiini plasmakontsentratsioon sõltub annusest, manustamisviisist ning süstekoha verevarustusest. Intravenoosselt manustatud ropivakaiinil on lineaarne farmakokineetika ning CMAX on annusega proportsionaalne kuni 80 mg-ni.

Ropivakaiini imendumine epiduraalruumist on täielik ja kahefaasiline, poolväärtusaegadega täiskasvanutel vastavalt 14 minutit ja 4 tundi. Ropivakaiini eritumise kiirust määravaks teguriks on aeglane imendumine, mis selgitab epiduraalruumi ravimi manustamisel pikemat poolväärtusaega võrreldes veenisisese manustamisega.

Pideva epiduraal- ja interskaleenilise infusiooni käigus on täheldatud kogu plasmakontsentratsiooni suurenemist, mis on seotud postoperatiivse -happealfa glükoproteiini taseme tõusuga.

Muutused seondumata, st farmakoloogiliselt aktiivses, kontsentratsioonis on olnud väiksemad kui kogu plasma kontsentratsioonis.

Kuna ropivakaiinil on keskmine kuni madal seonduvus maksas, peaks selle eliminatsioon sõltuma seondumata plasma kontsentratsioonist. Postoperatiivne AAG suurenemine vähendab seondumata fraktsiooni hulka, kuna suureneb seonduvus valkudega. See omakorda vähendab kogukliirensit, mille tulemusel suureneb kontsentratsioon plasmas, mida täheldati nii lastega kui ka täiskasvanutega läbiviidud uuringutes. Ropivakaiini seondumata osa kliirens jääb muutumatuks, mida näitab ka stabiilne seondumata kontsentratsioon postoperatiivse infusiooni käigus. See on seondumata plasma kontsentratsioon, mis on seotud süsteemsete farmakodünaamiliste toimete ja toksilisusega.

Jaotumine

Ropivakaiini keskmine koguplasma kliirens on 440 ml/min, renaalne kliirens 1 ml/min, jaotusruumala tasakaaluseisundis 47 l ja terminaalne poolväärtusaeg 1,8 h pärast intravenoosset manustamist. Ropivakaiini vahetu seonduvus maksas on ligikaudu 0,4. Ropivakaiin seondub plasmas peamiselt happe1-alfa glükoproteiiniga (AAG), seondumata fraktsiooni hulk on ligikaudu 6 %.

Ropivakaiin läbib kergesti platsentaarbarjääri, mistõttu tekib kiiresti seondumata ravimi kontsentratsioonide tasakaal ema ja loote vere vahel. Plasma proteiinide seondumise tase on lootel väiksem kui emal, mistõttu on lootel plasma kogukontsentratsioon madalam.

Biotransformatsioon ja eritumine

Ropivakaiin metaboliseeritakse suurel määral, peamiselt aromaatse hüdroksüülimise teel. Pärast intravenoosset manustamist eritub 86 % koguannusest uriiniga ning vaid 1 % eritub muutumatul kujul. Peamine metaboliit on 3-hüdroksüropivakaiin, millest ligikaudu 37 % eritub konjugeeritult uriiniga. N-dealküleeritud ja 4-hüdroksüdealküleeritud metaboliit 4-hüdroksü-ropivakaiinist eritub uriiniga 1…3 %. Konjugeeritud ja mittekonjugeeritud 3-hüdroksü-ropivakaiin on plasmas ainult määratavas kontsentratsioonis.

Sarnast metabolismirada on täheldatud ka üle 1-aasta vanustel lastel.

Neerufunktsiooni kahjustus mõjutab ropivakaiini farmakokineetikat vähesel määral või üldse mitte. PPX’i renaalne kliirens on oluliselt korrelatsioonis kreatiniini kliirensiga. Korrelatsiooni puudumine koguekspositsioonide vahel (väljendatuna kui AUC) võrreldes kreatiniini kliirensiga viitab tõenäosusele, et PPX’i kogukliirens hõlmab lisaks renaalsele eritumisele ka mitterenaalset eritumist. Mõnel neerufunktsiooni kahjustusega patsiendil võib madala mitterenaalse kliirensi tõttu ilmneda suurenenud ekspositsioon PPX’ile. Kuna PPX ei ole kesknärvisüsteemile nii toksiline kui ropivakaiin, peetakse kliinilisi tagajärgi lühiajalise ravi korral ebaolulisteks. Lõppstaadiumis neeruhaigusega dialüüsravil patsiente ei ole uuritud.

Puuduvad tõendid ropivakaiini in vivo ratsemisatsioonist.

Eakad

Selles ravirühmas on ropivakaiini plasmakliirens vähenenud ja eritumise poolväärtusaeg pikenenud. Seetõttu tuleb juhul, kui ravimit süstitakse pidevalt, ropivakaiini akumuleerumise vältimiseks annust individuaalselt kohandada (lõpuks vähendada).

Lapsed

Ropivakaiini farmakokineetikat kirjeldati ühendpopulatsiooni PK analüüsi andmete põhjal 192 lapsel vanuses 0...12 aastat. Seondumata ropivakaiini ja PPX’i kliirens ning seondumata ropivakaiini jaotusruumala olenevad nii kehakaalust kui vanusest kuni maksafunktsiooni küpsuse astmeni, sealt edasi sõltuvad peamiselt kehakaalust. Seondumata ropivakaiini kliirens saavutab küpsusastme 3-ndaks eluaastaks, sellest PPX esimeseks eluaastaks ja seondumata ropivakaiini jaotusruumala teiseks eluaastaks. Seondumata PPX’i jaotusruumala sõltub ainult kehakaalust. Kuna PPX’i poolväärtusaeg on pikem ja kliirens aeglasem, võib see kumuleeruda epiduraalinfusiooni ajal.

Seondumata ropivakaiini kliirens (ClU) saavutab alates 6-ndast elukuust samad väärtused, mis täiskasvanutel. Allolevas tabelis toodud ropivakaiini kogukliirensi (CL) näitajad on need, mis ei ole mõjutatud AAG postoperatiivsest suurenemisest.

Farmakokineetiliste parameetrite hinnangulised andmed pediaatrilise ühendpopulatsiooni PK analüüsist

Vanuse

Kehakaala

Club

Vuc

CL d

t 1/2e

t 1/2ppx f

grupp

kg

(l/h/kg)

(l/kg)

(l/h/kg)

(h)

(h)

Vastsündinud

3,27

2,40

21,86

0,096

6,3

43,3

1 kuu

4,29

3,60

25,94

0,143

5,0

25,7

6 kuud

7,85

8,03

41,71

0,320

3,6

14,5

1 aasta

10,15

11,32

52,60

0,451

3,2

13,6

4 aastat

16,69

15,91

65,24

0,633

2,8

15,1

10 aastat

32,19

13,94

65,57

0,555

3,3

17,8

A Keskmine kehakaal vastavale vanusele saadud WHO andmebaasist

B Seondumata ropivakaiini kliirens

C Seondumata ropivakaiini jaotusruumala

D Ropivakaiini kogukliirens

E Ropivakaiini terminaalne poolväärtusaeg

F PPX’i terminaalne poolväärtusaeg

Pärast ühekordset kaudaalset blokaadi kaldub seondumata ropivakaiini simuleeritud keskmine maksimaalne plasmakontsentratsioon (CuMAX) olema suurem vastsündinutel ning aeg CuMAX (tMAX) tekkeni vähenes vanuse kasvades. Seondumata ropivakaiini simuleeritud keskmine plasmakontsentratsioon oli soovitatud annuste vahemikes epiduraalse püsiinfusiooni 72 tunni lõpuks samuti kõrgem vastsündinutel, võrreldes imikute ja lastega (vt ka lõik 4.4).

Seondumata ropivakaiini simuleeritud keskmine ja täheldatud CuMAX vahemik pärast ühekordset kaudaalset blokaadi

Vanuse grupp

Annused

a

b

c

Cumax

tmax

Cumax

 

(mg/kg)

(mg/l)

(h)

(mg/l)

0…1 kuud

2,00

0,0582

2,00

0,05...0,08 (n=5)

1…6 kuud

2,00

0,0375

1,50

0,02...0,09 (n=18)

6…12 kuud

2,00

0,0283

1,00

0,01...0,05 (n=9)

1…10 aastat

2,00

0,0221

0,50

0,01...0,05 (n=60)

A Seondumata ropivakaiini maksimaalne kontsentratsioon

B Aeg seondumata ropivakaiini maksimaalse plasmakontsentratsiooni tekkimiseni

C Täheldatud ja annusele kohandatud seondumata ropivakaiini maksimaalne plasmakontsentratsioon.

6-ndal elukuul on murdepunkt epiduraalse püsiinfusiooni soovitatud annuse määra muutmiseks, kui seondumata ropivakaiini kliirens saavutab 34 % ja seondumata PPX 71 % täielikust küpsusastmest. Maksafunktsiooni ebaküpsuse tõttu on süsteemne ekspositsioon kõrgem vastsündinutel ja mõningasel määral kõrgem imikutel vanuses 1...6 elukuud, võrreldes vanemate lastega. Siiski saab seda alla 6 kuu vanustel imikutel osaliselt kompenseerida manustades püsiinfusiooniga soovitatud annusest 50 % väiksema annuse.

Seondumata ropivakaiini ja PPX’i plasmakontsentratsioonide summa simulatsioonid, mis põhinevad PK parameetritel ja nende variaablusel analüüsipopulatsioonis viitavad sellele, et süsteemse toksilisuse läve prognoositava 90% usaldusintervalli ülemise piiri saavutamiseks tuleb ühekordse kaudaalse blokaadi soovitatud annust suurendada 2,7 faktori võrra kõige nooremas vanusegrupis ja 7,4 faktori võrra 1...10-aastaste grupis. Epiduraalse püsiinfusiooni vastavad näitajad on vastavalt 1,8 ja 3,8.

Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse ning reproduktsiooni- ja arengutoksilisuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele peale nende, mis on oodatavad vastavalt ropivakaiini suurte annuste farmakodünaamilisele toimele (nt kesknärvisüsteemi nähud, sealhulgas krambid, ja kardiotoksilisus).

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Naatriumkloriid

Vesinikkloriidhape 0,36% (pH korrigeerimiseks)

Naatriumhüdroksiid 0,4% (pH korrigeerimiseks)

Süstevesi

Sobimatus

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

Kõlblikkusaeg

Avamata:

30 kuud LDPE ampullid

3 aastat LDPE pudelid

Pärast pakendi esmast avamist:

Pärast esmast avamist tuleb ravim kohe ära kasutada.

Pärast lahjendamist või segamist teiste lisanditega

Lõigus 6.6 loetletud lahustega segamisel on segude keemilis-füüsikaline stabiilsus tõestatud 30 päeva jooksul temperatuuril kuni 30° C.

Kui pakendi avamise meetodid ei välista mikrobioloogilise saastatuse ohtu, tuleb ravim kohe ära kasutada.

Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja -tingimuste eest kasutaja.

Säilitamise eritingimused

Mitte lasta külmuda.

Pakendi iseloomustus ja sisu

LDPE ampullid Sisu 10 ml ja 20 ml Pakendis 20 ampulli

LDPE pudelid

Sisu 100 ml, 200 ml, 400 ml ja 500 ml

Pakendis 1 või 10 pudelit

LDPE ampullid on valmistatud spetsiaalselt Luer lock ja Luer fit süstaldega kasutamiseks.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele. Ühekordseks kasutamiseks.

Pakend ja kasutamata sisu tuleb pärast kasutamist ära visata. Ravimpreparaati tuleb enne kasutamist visuaalselt kontrollida.

Kasutada võib ainult selget ja värvitut lahust tervetes ampullides, mille sulgur on kahjustamata.

Ropivacaine B.Braun on keemiliselt ja füüsikaliselt sobiv järgmiste toimeainetega:

Ropivakaiini kontsentratsioon: 1...2 mg/ml

Lisand

 

Kontsentratsioon

Fentanüültsitraat

1...10 mikrogrammi/ml

Morfiinsulfaat

20...100 mikrogrammi/ml

Sufentanüültsitraat

0,4...4 mikrogrammi/ml

7.

MÜÜGILOA HOIDJA

 

B.Braun Melsungen AG

Carl-Braun Strasse 1

34212, Melsungen

Saksamaa

Postiaadress:

34209 Melsungen

Saksamaa

Telefon: +49/5661/71-0

Faks: +49/5661/71-4567

MÜÜGILOA NUMBER

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 23.11.2010

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 25.11.2013

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

november 2018