Repaglinide Teva

LISA I

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Repaglinide Teva 0,5 mg tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks tablett sisaldab 0,5 mg repagliniidi.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Tablett.

Helesinine kuni sinine kapslikujuline tablett, mille ühele küljele on pressitud “93” ja teisele küljele

“210”.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Repagliniid on näidustatud II tüüpi diabeedigatäiskasvanute raviks, kui vere glükoosisisaldust ei

suudeta hoida kontrolli all dieedi, füüsilise koormuse või kehakaalu vähendamisega. Repagliniidi võib

kasutada ka kombineeritult metformiiniga II tüüpi diabeediga täiskasvanute raviks, kui metformiini

monoteraapiaga ei saavutata vere glükoosisisalduse piisavat vähenemist.

Ravi tuleks määrata lisaks dieedile ja kehalisele koormusele, et vähendada toidust sõltuvat vere

glükoosisisaldust.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Repagliniidi võetakse enne sööki. Optimaalse glükeemilise kontrolli tagamiseks määratakse annus

individuaalselt. Vähima efektiivse annuse kindlaksmääramiseks peab arst, lisaks patsiendi tavalisele

enesekontrollile (vere ja/või uriini glükoosisisalduse mõõtmine), perioodiliselt jälgima glükoositaset

patsiendi veres. Ravi tulemuslikkust võib hinnata ka glükeeritud hemoglobiini taseme järgi.

Regulaarne jälgimine on vajalik, et avastada vere glükoosisisalduse ebapiisavat langust maksimaalse

soovitatud annuse kasutamisel (primaarne insuliinidefitsiit) või ravi vere glükoosisisaldust langetava

toime vähenemist pärast esialgset efektiivsusperioodi (sekundaarne insuliinidefitsiit).

Repagliniidi lühiajaline manustamine võib olla piisav diabeedi ajutise subkompensatsiooni perioodidel

neile II tüüpi diabeediga patsientidele, kelle diabeet on tavaliselt hästi kompenseeritud dieediga.

Algannus

Annuse määrab arst vastavalt patsiendi vajadusele. Soovitatav algannus on 0,5 mg. Vajadusel tuleks

annust muuta 1...2 nädala järel (lähtudes glükoosi muutustest veres). Üleviimisel teistelt suukaudsetelt

hüpoglükeemilise toimega preparaatidelt on soovitatav algannus 1 mg.

Säilitusannus

Soovitatav ühekordne suurim annus on 4 mg manustatuna peamiste söögikordade ajal. Suurim

ööpäevane annus ei tohi ületada 16 mg.

Eripopulatsioonid

Eakad

Kliinilisi uuringuid ei ole tehtud üle 75-aastastel patsientidel.

Neerukahjustus

Repagliniid eritub peamiselt sapiga, mistõttu eritumine ei ole mõjutatud neeruhäiretest. 8% ühest

repagliniidiannusest väljub organismist läbi neerude, neerukahjustusega patsientidel on toimeaine

lõplik kliirens plasmas langenud. Kuna insuliinitundlikkus neerukahjustusega diabeedi haigetel on

suurenenud, tuleb ravimit annustada ettevaatlikult.

Maksakahjustus

Kliinilisi uuringuid ei ole tehtud maksapuudulikkusega patsientidel.

Kurnatud või alatoidetud patsiendid

Hüpoglükeemia vältimiseks peaks preparaadi alg- ja säilitusannus kurnatud või alatoitluse all

kannatavatele patsientidele olema konservatiivne ja annuse muutmine ettevaatlik.

Patsiendid, kes kasutavad teisi suukaudselt manustatavaid hüpoglükeemilise toimega ravimeid

Patsiente võib teistelt suukaudsetelt hüpoglükeemilise toimega preparaatidelt repagliniidile otse üle

viia. Kindel seos repagliniidiannuse ja teiste suu kaudu manustatavate hüpoglükeemilise toimega

ravimite annuse vahel puudub. Siirdumisel repagliniidravile on soovitatav maksimaalne algannus

1 mg, võetuna enne peamisi söögikordi.

Repagliniidi võib võtta kombineeritult metformiiniga siis, kui vere glükoosisisalduse kontrolliks ei

piisa ainult metformiinist. Sellisel juhul jääb metformiini annus samaks ning repagliniidi manustatakse

täiendavalt. Repagliniidi algannus on 0,5 mg enne peamisi söögikordi; annust muudetakse, nagu

monoteraapia puhulgi, vastavalt muutustele vere glükoosisisalduses.

Lapsed

Ohutust ja efektiivsust alla 18-aastastel lastel ei ole tõestatud. Andmed puuduvad.

Manustamisviis

Repagliniidi tuleb võtta vahetult enne peamisi söögikordi (st preprandiaalselt).

Ravimiannused võetakse tavaliselt 15 minuti jooksul enne sööki, kuid see ajavahemik võib varieeruda

ka kuni 30 minutini vahetult enne sööki (st ravimit võetakse eine-eelselt 2, 3 või 4 toidukorra puhul

päevas). Patsiente, kes jätavad toidukorra vahele (või lisavad täiendava toidukorra), tuleb õpetada, et

nad jätaksid vahele (või lisaksid) ka selle toidukorra annuse.

Teiste toimeainete samaaegsel kasutamisel tutvu annuse arvestamiseks lõikudega 4.4 ja 4.5.

4.3 Vastunäidustused

• Ülitundlikkus repagliniidi või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes.

• I tüüpi diabeet, C-peptiid negatiivne.

• Diabeetiline ketoatsidoos (koomaga või ilma).

• Tõsine maksafunktsiooni häire.

• Gemfibrosiili samaaegne kasutamine (vt lõik 4.5).

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Üldised hoiatused

Repagliniid on näidustatud ainult juhul, kui kontroll vere glükoosisisalduse üle on ebapiisav ja

diabeedi sümptomid ei kao, vaatamata piisavale dieedile, kehalisele koormusele ja kehakaalu

vähendamisele.

Hüpoglükeemia

Repagliniid, nagu teisedki insuliini sekretsiooni põhjustavad ravimid, võib esile kutsuda

hüpoglükeemiat.

Kombinatsioon insuliini sekretsiooni põhjustavate ravimitega

Paljudel patsientidel nõrgeneb aja jooksul hüpoglükeemilise toimega ravimite vere glükoosisisaldust

langetav toime. See võib tuleneda diabeedi süvenemisest või vähenenud ravimitundlikkusest. Sellist

reaktsiooni nimetatakse sekundaarseks insuliinidefitsiidiks, et eristada seda primaarsest

insuliinidefitsiidist, mille puhul ravim osutub ebaefektiivseks kohe ravi alguses. Enne kui otsustate, et

patsiendil on sekundaarne insuliinidefitsiit, kontrollige ravimiannuse ja füüsilise koormuse piisavust ja

dieedi järgimist.

Repagliniid mõjub β-rakkudele lühitoimeliselt läbi kindla seondumiskoha. Repagliniidi kasutamist

insuliini sekretsiooni põhjustavate preparaatide manustamisega kaasneva sekundaarse

insuliinidefitsiidi puhul ei ole kliiniliste katsetuste käigus uuritud. Uuringuid koostoime kohta teiste

insuliini sekretsiooni esile kutsuvate ravimitega ei ole tehtud.

Kombinatsioon Neutral Protamine Hagedorn (NPH) insuliini või tiasolidiindioonidega

On tehtud uuringuid kombineeritud ravi kohta NPH insuliini või tiasolidiindioonidega. Võrdluseks

teiste kombineeritud ravimeetoditega tuleb siiski veel määrata kasu ja riski suhe.

Kombinatsioon metformiiniga

Kombineeritud ravi koos metformiiniga suurendab hüpoglükeemia ohtu. Patsientidel, kelle diabeet on

kompenseeritud hüpoglükeemilist toimet omavate suukaudsete ravimitega, võib stressiolukorras

(palavik, trauma, infektsioon või operatsioon) vere glükoosisisalduse kontroll osutuda ebapiisavaks.

Sellistel puhkudel võib tekkida vajadus katkestada repagliniidravi ja ravida ajutiselt insuliiniga.

Äge koronaarsündroom

Repagliniidi kasutamist võib seostada ägeda koronaarsündroomi (nt müokardi infarkt) suurenenud

esinemissagedusega, vt lõigud 4.8 ja 5.1.

Kooskasutamine

Repagliniidi peaks kasutama ettevaatlikult või vältima patsientide puhul, kes kasutavad repagliniidi

metabolismi mõjutavaid ravimeid (vt lõik 4.5). Kui kooskasutus on vajalik, on nõutav vere

glükoosisisalduse hoolikas jälgimine ja patsiendi täpne kliiniline seire.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

On teada, et mitmed ravimid mõjutavad repagliniidi metabolismi. Arst peab seetõttu silmas pidama

võimalikke koostoimeid.

In vitro andmed näitavad, et repagliniid metaboliseerub peamiselt CYP2C8, aga ka CYP3A4 kaudu.

Tervete vabatahtlike kliinilised andmed näitavad samuti, et CYP2C8 on tähtsaim repagliniidi

metabolismis osalev ensüüm ning ensüümil CYP3A4 on vähem tähtis roll, kuigi selle suhteline

osakaal võib suureneda CYP2C8 inhibeerimise korral. Järelikult võivad repagliniidi metabolismi ja

seeläbi kliirensit muuta ravimid, millel on neid tsütokroom P-450 ensüüme inhibeeriv või indutseeriv

toime. Eriti ettevaatlik tuleb olla, kui üheaegselt manustatakse nii CYP2C8 ja 3A4 inhibiitoreid koos

repagliniidiga.

Tuginedes in vitro uuringutele, näib repagliniid olevat aktiivse hepaatilise seondumise substraadiks

(orgaaniline anioontransportvalk OATP1B1). Ravimid, mis inhibeerivad OATP1B1, võivad

samamoodi suurendada plasma repagliniidi kontsentratsiooni, nagu on ilmnenud tsüklosporiini puhul

(vt allpool).

Repagliniidi hüpoglükeemilist toimet võivad tugevdada ja/või pikendada järgmised ained:

gemfibrosiil, klaritromütsiin, itrakonasool, ketokonasool, trimetoprim, tsüklosporiin, teised

diabeediravimid, monoaminooksüdaasi inhibiitorid (MAOI), mitteselektiivsed beetablokaatorid,

angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitorid, salitsülaadid, mittesteroidsed

põletikuvastased ained (MSPVA), oktreotiid, alkohol ja anaboolsed steroidid.

CYP2C8 inhibiitori gemfibrosiili (600 mg kaks korda ööpäevas) ja repagliniidi (ühekordne 0,25 mg

annus) samaaegsel kasutamisel tervetel vabatahtlikel suurenes repagliniidi kontsentratsiooni-aja

kõvera alune pindala (AUC) 8,1 korda ja maksimaalne plasmakontsentratsioon (Cmax) 2,4 korda.

Gemfibrosiil pikendas repagliniidi poolväärtusaega 1,3 tunnilt 3,7 tunnini, mille tagajärjel võib

tugevneda ja pikeneda repagliniidi vere glükoosisisaldust alandav toime, ja suurendas repagliniidi

kontsentratsiooni plasmas 7. tunniks 28,6-kordseks. Gemfibrosiili ja repagliniidi samaaegne

kasutamine on vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

CYP2C8 mõõduka inhibiitori trimetoprimi (160 mg kaks korda ööpäevas) ja repagliniidi (ühekordne

0,25 mg annus) koosmanustamise tulemusena suurenesid vähesel määral repagliniidi AUC, Cmax ja

poolväärtusaeg (t½) (vastavalt 1,6; 1,4 ja 1,2 korda), kuid sellel ei olnud statistiliselt olulist toimet vere

glükoosisisaldusele. Selline farmakodünaamilise toime puudumine oli täheldatav repagliniidi

raviannusest väiksema annuse puhul. Kuna selliseid ohutusomadusi ei ole kindlaks tehtud

kombinatsioonides, kus repagliniidi annus ületab 0,25 mg ja trimetoprimi annus ületab 320 mg, tuleb

trimetoprimi ja repagliniidi kooskasutamist vältida. Kui kooskasutamine on vajalik, on nõutav vere

glükoosisisalduse hoolikas jälgimine ja patsiendi täpne kliiniline seire (vt lõik 4.4).

Rifampitsiin, mis on tugev CYP3A4, aga ka CYP2C8 indutseerija, toimib nii repagliniidi metabolismi

indutseerija kui ka inhibiitorina. Eelnev 7-päevane ravi rifampitsiiniga (600 mg), millele järgnes

repagliniidi (ühekordne 4 mg annus) samaaegne manustamine seitsmendal päeval, viis repagliniidi

AUC vähenemiseni 50% võrra (induktsiooni ja inhibitsiooni koosmõju). Kui repagliniidi manustati 24

tundi pärast viimase rifampitsiini annuse manustamist, täheldati repagliniidi AUC vähenemist 80%

võrra (ainult indutseeriv toime). Rifampitsiini ja repagliniidi koosmanustamisel võib seetõttu

vajalikuks osutuda repagliniidi annuse korrigeerimine, mis peab põhinema hoolikal vere

glükoosisisalduse jälgimisel rifampitsiinravi alustamisel (äge inhibitsioon), järgneval annustamisel (nii

inhibitsioon kui ka induktsioon), ravi lõpetamisel (ainult induktsioon) ning ligikaudu kahe nädala

möödumisel rifampitsiinravi lõpetamisest, mil rifampitsiini indutseeriv toime on lakanud. Ei saa

välistada, et teiste indutseerijate, näiteks fenütoiini, karbamasepiini, fenobarbitaali ja liht-naistepuna

toime võib olla samalaadne.

Ketokonasooli, CYP3A4 tugevate inhibiitorite prototüübi toimet repagliniidi farmakokineetikale uuriti

tervetel katsealustel. 200 mg ketokonasooli samaaegsel manustamisel suurenesid repagliniidi AUC ja

Cmax 1,2 korda ning vere glükoosisisaldus muutus alla 8%, kui samaaegselt manustati repagliniidi

ühekordne annus 4 mg. 100 mg itrakonasooli, CYP3A4 inhibiitori samaaegsel manustamisel tervetele

vabatahtlikele suurenes repagliniidi AUC 1,4 korda. Tervetel vabatahtlikel ei täheldatud

märkimisväärset toimet vere glükoosisisaldusele. Koostoimeuuringus manustati tervetele

vabatahtlikele 250 mg klaritromütsiini, mille toimemehhanism põhineb CYP3A4 tugeval

inhibeerimisel. Selle tulemusena suurenesid vähesel määral repagliniidi AUC (1,4 korda) ja Cmax (1,7

korda). Seerumiinsuliini AUC keskmine kasv suurenes 1,5 korda ja maksimaalne kontsentratsioon 1,6

korda. Täpne vastastikuse toime mehhanism ei ole selge.

Tervete vabatahtlikega läbiviidud uuring näitas, et repagliniidi (üksikannus 0,25 mg) ja tsüklosporiini

(korduv annus 100 mg) koosmanustamine suurendas repagliniidi AUC ja Cmax vastavalt 2,5 korda ja

1,8 korda. Kuna koostoimet repagliniidi suuremate annustega kui 0,25 mg ei ole kindlaks tehtud, siis

tsüklosporiini koosmanustamist repagliniidiga tuleks vältida. Kui kooskasutus on vajalik, on nõutav

patsiendi hoolikas kliiniline seire ja vere glükoosisisalduse jälgimine (vt lõik 4.4).

Tervetel vabatahtlikel läbiviidud sekkumisuuringus manustati üheaegselt deferasiroksi

(30 mg/kg/päev; 4 päeva), mõõdukat CYP2C8 ja CYP3A4 inhibiitorit, ning repagliniidi (üksikannus

0,5 mg). Tulemuseks saadi repagliniidi süsteemse ekspositsiooni (AUC) kuni 2,3-kordne (90% Cl

[2,03-2,63]) suurenemine; Cmax 1,6-kordne suurenemine (90% Cl [1,42-1,84]) ja vere glükoosi

näitajate väike märgatav vähenemine. Kuna koostoimet suuremate annustega, kui 0,5 mg repagliniidi

ei ole kindlaks tehtud, tuleks deferasiroksi ja repagliniidi kooskasutamist vältida. Kui kooskasutamine

on vajalik, tuleb jälgida patsiendi kliinilist seisundit ja vereglükoosi (vt lõik 4.4).

β-adrenoblokaatorid võivad ähmastada hüpoglükeemia sümptomeid.

CYP3A4 substraatide tsimetidiini, nifedipiini, östrogeeni või simvastatiini samaaegne manustamine

koos repagliniidiga ei muutnud oluliselt repagliniidi farmakokineetilisi näitajaid.

Stabiilses seisundis tervetele vabatahtlikele antud repagliniid ei avaldanud kliinilisest seisukohast

olulist toimet digoksiini, teofülliini või varfariini farmakokineetilistele omadustele. Seega ei ole vaja

muuta nende ainete annust üheaegsel manustamisel repagliniidiga.

Repagliniidi hüpoglükeemilist toimet võivad vähendada järgmised ained:

suukaudsed kontratseptiivid, rifampitsiin, barbituraadid, karbamasepiin, tiasiidid, kortikosteroidid,

danasool, türeoidhormoonid ja sümpatomimeetikumid.

Kui loetletud ravimeid määratakse või ravi nendega lõpetatakse, tuleb repagliniidravi saavat patsienti

tähelepanelikult jälgida, et avastada muutusi diabeedi kompensatsiooni tasemes.

Repagliniidi kasutamisel koos teiste, repagliniidi kombel peamiselt sapi kaudu erituvate ravimitega

tuleb arvestada võimalikku koostoimet.

Lapsed

Koostoimeid ei ole lastel ja noorukitel uuritud.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Repagliniidi toimet rasedatele naistele ei ole uuritud. Repagliniidi kasutamisest tuleb raseduse ajal

hoiduda.

Imetamine

Imetavatel naistel ei ole uuringuid läbi viidud. Repagliniidi ei tohi imetamise ajal kasutada.

Fertiilsus

Loomkatsed on näidanud kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3).

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Repagliniid ei oma otsest mõju autojuhtimise või masinatega töötamise võimele, aga ta võib

põhjustada hüpoglükeemiat.

Patsiente peab teavitama ettevaatusabinõudest hüpoglükeemia vältimiseks sõiduki juhtimise ajal. See

on eriti oluline neile, kellel puudub või on vähenenud võime tunnetada hüpoglükeemia hoiatavaid

sümptomeid või kellel on korduvalt esinenud hüpoglükeemiat. Sellisel juhul tuleb tõsiselt kaaluda

autojuhtimise või masinal töötamise vajalikkust.

4.8 Kõrvaltoimed

Ohutusprofiili kokkuvõte

Kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimed on muutused vere glükoosi tasemes, st hüpoglükeemia.

Selliste reaktsioonide esinemine sõltub individuaalsetest teguritest, nagu toitumusharjumused,

annustamine, kehaline koormus ja stress.

Kõrvaltoimete tabel

Repagliniidi ja teiste hüpoglükeemiliste ravimite kasutamisel on täheldatud alljärgnevaid

kõrvaltoimeid. Nende esinemissagedused on esitatud järgmiselt: sage (≥1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt

(≥1/1000 kuni <1/100); harv (≥1/10 000 kuni <1/1000); väga harv (<1/10 000); teadmata (ei saa

hinnata olemasolevate andmete alusel).

Immuunsüsteemi häired Allergilised reaktsioonid* Väga harv

Ainevahetus- ja toitumishäired Hüpoglükeemia Sage

Hüpoglükeemiline kooma

ja hüpoglükeemiline

teadvusetus

Teadmata

Silma kahjustused Refraktsioonihäired* Väga harv

Südamehäired Kardiovaskulaarne haigus Harv

Gastrointestinaalsed häired Kõhuvalu, kõhulahtisus Sage

Oksendamine,

kõhukinnisus

Väga harv

Iiveldus Teadmata

Maksa ja sapiteede häired Ebanormaalne

maksafunktsioon,

maksaensüümide aktiivsuse

suurenemine*

Väga harv

Naha ja nahaaluskoe kahjustused Ülitundlikkus* Teadmata

* vt allpool lõiku Valitud kõrvaltoimete kirjeldused

Valitud kõrvaltoimete kirjeldused

Allergilised reaktsioonid

Üldised ülitundlikkusreaktsioonid (nt anafülaktiline reaktsioon) või immunoloogilised reaktsioonid

nagu vaskuliit.

Refraktsioonihäired

Vere glükoosisisalduse muutused on teadaolevalt viinud mööduvate nägemishäirete tekkeni, eriti ravi

alguses. Pärast repagliniidravi alustamist on neid häireid kirjeldatud vaid väga üksikutel juhtudel.

Kliinilistes uuringutes ei ole ükski neist juhtudest viinud repagliniidravi katkestamiseni.

Ebanormaalne maksafunktsioon, maksaensüümide aktiivsuse suurenemine

Üksikutel juhtudel on repagliniidravi ajal kirjeldatud maksaensüümide aktiivsuse suurenemist. Enamik

neist juhtudest olid kerged ja mööduvad ning maksaensüümide aktiivsuse suurenemise tõttu

katkestasid ravi vaid üksikud patsiendid. Väga harvadel juhtudel on teatatud maksa raskest

talitlushäirest.

Ülitundlikkus

Naha ülitundlikkusreaktsioonid võivad avalduda erüteemi, sügeluse, nahalööbe ja urtikaariana.

Erineva keemilise struktuuri tõttu ei ole põhjust karta ristuvat allergiat sulfonüüluurea ravimitega.

4.9 Üleannustamine

Repagliniidi manustati 6 nädala jooksul 4 korda ööpäevas. Annust suurendati järk-järgult iga nädal,

algannus oli 4 mg, lõppannus 20 mg. Mingit ohtu ei täheldatud. Kuna selle uuringu käigus suurendati

hüpoglükeemia vältimiseks kalorite hulka toidus, siis võib suhteline üleannustamine esile kutsuda vere

glükoosisisalduse liigse languse koos hüpoglükeemia sümptomite (pearinglus, higistamine, värinad,

peavalu jne) kujunemisega. Nimetatud sümptomite ilmnemisel tuleb tarvitusele võtta adekvaatsed

meetmed vere madala glükoosisisalduse korrigeerimiseks (süüa süsivesikuid). Tõsisema

hüpoglükeemia tekkimisel koos krampide, teadvusekaotuse või koomaga tuleb manustada

intravenoosselt glükoosi.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: Diabeedi raviks kasutatavad ained, vere glükoosisisaldust vähendavad

ained, v.a insuliinid, ATC-kood: A10BX02

Toimemehhanism

Repagliniid on suukaudne lühitoimeline insuliini sekretsiooni põhjustav ravim. Repagliniid langetab

vere glükoosisisalduse taset akuutselt, stimuleerides insuliini vabanemist pankreasest. Toime sõltub

β-rakkude funktsioonist pankreasesaarekestes.

Repagliniid sulgeb ATP-sõltuvad kaaliumikanalid β-raku membraanis, toimides läbi sihtvalgu, mis on

erinev kui teistel insuliini sekreteerivatel preparaatidel. See depolariseerib β-raku ja viib

kaltsiumikanalite avanemisele. Kaltsiumi suurenenud juurdevool põhjustab insuliini sekretsiooni

β-rakust.

Farmakodünaamilised toimed

II tüüpi diabeedi haigetel kujunes insulinotroopne vastus toidule 30 min jooksul pärast repagliniidi

suukaudset manustamist. Toime ilmnes vere glükoosisisalduse langusena kogu söögiaja vältel.

Kõrgenenud insuliinitase ei jäänud püsima pärast toidu seedumist. Repagliniiditase plasmas vähenes

kiiresti ja 4 tundi pärast manustamist oli ravimi kontsentratsioon II tüüpi diabeedi haigete plasmas

madal.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus

II tüüpi diabeedi haigetel esines ravimiannusest sõltuv vere glükoosisisalduse langus, kui repagliniidi

manustati 0,5…4 mg.

Kliiniliste uuringute tulemused osutavad, et repagliniidi on optimaalne annustada lähtuvalt

põhisöögiaegadest (preprandiaalne annustamine).

Ravimit võetakse tavaliselt 15 min enne sööki, kuid manustamisaeg võib ka varieeruda – kas vahetult

enne sööki või kuni 30 min enne sööki.

Ühes epidemioloogilises uuringus täheldati repagliniidiga ravitud patsientidel ägeda

koronaarsündroomi suurenenud riski võrreldes sulfonüüluureaga ravitud patsientidega (vt lõigud 4.4 ja

4.8).

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Repagliniid imendub seedetraktist kiiresti ning seetõttu tõuseb ka toimeaine kontsentratsioon plasmas

kiiresti. Kõrgtase saabub ühe tunni jooksul ravimi manustamisest. Maksimumtase saavutatud, väheneb

repagliniidi kontsentratsioon plasmas kiiresti .

Repagliniidi farmakokineetikale on iseloomulik keskmine täielik biosaadavus 63% (CV 11%).

Kliiniliselt olulisi erinevusi ei ilmnenud, kui repagliniidi manustati 0, 15 või 30 minutit enne sööki või

paastu ajal.

Kliiniliste uuringute käigus on ilmnenud plasma repagliniidikontsentratsiooni kõrge interindividuaalne

muutlikkus (60%). Intraindividuaalne muutlikkus varieerub madalast mõõdukani (35%) ning kuna

repagliniidi annustatakse vastavalt kliinilisele vastusele, ei ole preparaadi tõhusus mõjutatav

interindividuaalsest muutlikkusest.

Jaotumine

Repagliniidi farmakokineetikat iseloomustab väike jaotusruumala 30 l (mis vastab levikule

intratsellulaarsesse koevedelikku) ning suur seondumine inimese plasmavalkudega (suurem kui 98%).

Eritumine

Repagliniid eritub verest 4-6 tunni jooksul. Plasma eliminatsiooni poolväärtusaeg on umbes üks tund.

Repagliniid metaboliseerub peaaegu täielikult ja kliiniliselt olulist hüpoglükeemilist toimet omavaid

metaboliite ei ole leitud.

Repagliniidi metaboliidid eritatakse peamiselt sapi abil. Väike osa (vähem kui 8%) manustatud

annusest ilmub ka uriini, peamiselt metaboliitidena. Vähem kui 1% algravimist on leitud väljaheites.

Spetsiaalsed patsiendirühmad

Maksapuudulikkusega patsientidel ning eakatel II tüüpi diabeedi haigetel on repagliniidi ekspositsioon

plasmas tõusnud. AUC (SD) oli pärast 2 mg (maksapuudulikkusega patsientidel 4 mg) ühekordset

manustamist 31,4 ng/ml tunnis (28,3) tervetel vabatahtlikel, 304,9 ng/ml tunnis (228,0)

maksapuudulikkusega patsientidel ning 117,9 ng/ml tunnis (83,8) eakatel II tüüpi diabeedi haigetel.

Pärast raske neerupuudulikkusega patsientide (kreatiniini kliirens 20...39 ml/min) 5-päevast ravi

repagliniidiga (2 mg 3 korda ööpäevas) näitasid tulemused AUC ja poolväärtusaja (t1/2) olulist

2-kordset tõusu, võrreldes normaalse neerufunktsiooniga patsientide näitudega.

Lapsed

Andmed puuduvad

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, kroonilise toksilisuse, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse mittekliinilised

uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

Loomkatsetes ei ole repagliniid teratogeenset mõju avaldanud. Emastele rottidele tiinuse lõppjärgus ja

imetamise perioodil suurte repagliniidiannuste manustamisel ilmnes embrüotoksilisus, ebanormaalne

jäsemete areng lootel ja vastsündinud rotipoegadel. Repagliniidi on leitud katseloomade piimas.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Mikrokristalne tselluloos (E460)

Meglumiin

Poloksameer 188

Povidoon K-30

Kaltsiumvesinikfosfaat, veevaba

Kolloidne ränidioksiid, veevaba

Polakriliinkaalium

Maisitärklis

Magneesiumstearaat

Indigokarmiinalumiinium (E132)

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Alumiinium-alumiinium blistrid. Pakendi suurused: 30, 90, 120, 270 ja 360 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Teva Pharma B.V.

Computerweg 10

3542 DR Utrecht

Holland

8. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Täpne informatsioon selle ravimi kohta on kättesaadav Euroopa Ravimiameti kodulehel