Puudub Eestis kehtiv müügiluba või meil ei ole andmeid veel

Paroxetine orion - tabl 20mg n20; n30; n60; n100 - Ravimi omaduste kokkuvõte

ATC Kood: N06AB05
Toimeaine: Paroxetine
Tootja: Orion Corporation

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Paroxetine Orion, 20 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2.KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 20 mg paroksetiini (paroksetiinvesinikkloriidhemihüdraadina).

INN. Paroxetinum

Teadaolevat toimet omav abiaine: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 9,5 mg laktoosi (laktoosmonohüdraadina).

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1

3.RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

Valged kuni valkjad õhukese polümeerikattega modifitseeritud kapslikujulised kaksikkumerad tabletid, mille ühele küljele on pressitud ‘56’ ja teisele küljele ‘C’ ja poolitusjoon.

Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

4.KLIINILISED ANDMED

4.1Näidustused

Depressioon.

Obsessiiv-kompulsiivne häire.

Paanikahäire agorafoobiaga või ilma.

Sotsiaalärevushäire/sotsiaalfoobia.

Generaliseerunud ärevushäire.

Posttraumaatiline stressihäire.

4.2Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Täiskasvanud

Paroksetiini soovitatakse manustada üks kord ööpäevas hommikuti koos toiduga.

Manustamisviis

Tablett tuleb alla neelata tervelt, mitte närida.

Depressioon

Soovitatav ööpäevane annus on 20 mg. Paranemine ilmneb tavaliselt pärast ühe nädala möödumist, kuid võib ilmneda ka alates teisest ravinädalast.

Nagu kõigi antidepressantide kasutamisel, tuleb annust täpsustada ja vajadusel kohandada 3...4 nädala jooksul pärast ravi algust ning edaspidi vastavalt kliinilisele vajaduse. Patsientidel, kellel ei saavutata

piisavat ravivastust 20 mg annusega, võib vastavalt patsiendi ravivastusele annust järk-järgult 10 mg kaupa suurendada kuni maksimaalse annuseni 50 mg ööpäevas.

Depressiooniga patsientide ravi peab kestma piisavalt kaua, vähemalt 6 kuud, et kindlustada sümptomite kadumine.

Obsessiiv-kompulsiivne häire

Soovitatav ööpäevane annus on 40 mg. Ravi algul manustatakse 20 mg ööpäevas, seejärel võib annust järk-järgult suurendada 10 mg kaupa kuni soovitatava annuseni. Kui pärast mõnenädalast ravi soovitatava annusega ei ole piisavat ravivastust ilmnenud, võib annust järk-järgult suurendada kuni maksimaalse annuseni 60 mg ööpäevas.

Obsessiiv-kompulsiivse häirega patsientide ravi peab kestma piisavalt kaua, et kindlustada sümptomite kadumine. Ravi võib kesta mitmeid kuid või isegi kauem (vt lõik 5.1).

Paanikahäire

Soovitatav ööpäevane annus on 40 mg. Alustada tuleb 10 mg annusega ja annust võib järk-järgult suurendada 10 mg kaupa vastavalt patsiendi ravivastusele kuni soovitatava annuse saavutamiseni. Ravi alustamisel on soovitatav kasutada võimalikult väikest annust, et minimeerida paanikahäire sümptomite võimaliku ägenemise ohtu, mis üldjuhul ilmneb selle häire ravi algetapis. Kui pärast mõnenädalast ravi soovitatava annusega ei ole piisavat ravivastust ilmnenud, võib annust järk-järgult suurendada kuni maksimaalse annuseni 60 mg ööpäevas.

Paanikahäirega patsientide ravi peab kestma piisavalt kaua, et kindlustada sümptomite kadumine. Ravi võib kesta mitmeid kuid või isegi kauem (vt lõik 5.1).

Sotsiaalärevushäire/sotsiaalfoobia

Soovitatav ööpäevane annus on 20 mg. Kui pärast mõnenädalast ravi soovitatava annusega ei ole piisavat ravivastust ilmnenud, võib annust järk-järgult suurendada 10 mg kaupa kuni maksimaalse annuseni 50 mg ööpäevas. Pikaajaline ravi vajab regulaarset kontrolli (vt lõik 5.1).

Generaliseerunud ärevushäire

Soovitatav ööpäevane annus on 20 mg. Kui pärast mõnenädalast ravi soovitatava annusega ei ole piisavat ravivastust ilmnenud, võib annust järk-järgult suurendada 10 mg kaupa kuni maksimaalse annuseni 50 mg ööpäevas. Pikaajaline ravi vajab regulaarset kontrolli (vt lõik 5.1).

Posttraumaatiline stressihäire

Soovitatav ööpäevane annus on 20 mg. Kui pärast mõnenädalast ravi soovitatava annusega ei ole piisavat ravivastust ilmnenud, võib annust järk-järgult suurendada 10 mg kaupa kuni maksimaalse annuseni 50 mg ööpäevas. Pikaajaline ravi vajab regulaarset kontrolli (vt lõik 5.1).

Patsientide erigrupid

Eakad patsiendid

Eakatel patsientidel võib paroksetiini plasmakontsentratsioon suureneda, kuid kontsentratsioonivahemik kattub nooremate patsientide omaga. Annustamist tuleb alustada täiskasvanu algannusega. Annuse suurendamine võib mõne patsiendi puhul olla näidustatud, kuid maksimaalne annus ei tohi ületada 40 mg ööpäevas.

Lapsed ja noorukid (7...17-aastased)

Laste ja noorukite raviks paroksetiini ei kasutata, kuna kontrollitud kliinilised uuringud on näidanud, et paroksetiin on seotud suitsidaalse käitumise ning vaenulikkuse suurenenud ohuga. Peale selle ei ole efektiivsus nendes katsetes piisavalt tõestust leidnud (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

Alla 7-aastased lapsed

Alla 7-aastastel lastel ei ole paroksetiini kasutamist uuritud. Kuna paroksetiini ohutus ja efektiivsus selles vanusegrupis ei ole kindlaks tehtud, ei tohi seda kasutada.

Neeru/maksakahjustusega patsiendid

Raske neerukahjustusega (kreatiniini kliirens alla 30 ml/min) või maksakahjustusega patsientidel suureneb paroksetiini kontsentratsioon plasmas. Seetõttu tuleb kasutada võimalikult väikest terapeutilist annust.

Paroksetiinravi lõpetamisel ilmnevad ärajätusümptomid

Vältima peab järsku ravi lõpetamist. Paroksetiinravi lõpetamisel peab annust vähendama järk-järgult vähemalt nädala või kahe jooksul ja sellega vähendama ärajätunähtude tekkimise riski (vt lõigud 4.4 ja 4.8). Kliinilistes uuringutes kasutatud annuse vähendamise skeem seisnes ööpäevase annuse vähendamises 10 mg kaupa nädalas. Kui annuse vähendamine või ravi lõpetamine põhjustab väljakannatamatuid sümptomeid, võib kaaluda eelnevalt määratud annuse juurde naasmist. Seejärel võib arst taas jätkata annuse vähendamisega, kuid teha seda sujuvamalt.

4.3Vastunäidustused

-Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

-Paroksetiin on vastunäidustatud kombinatsioonis monoamiini oksüdaasi (MAO) inhibiitoritega. Erandlikel asjaoludel võib kombineerida paroksetiini linesoliidiga (antibiootikum, mis on pöörduva toimega mitteselektiivne MAO), kui on tagatud võimalus serotoniini sündroomi sümptomite tekke ja vererõhu tähelepanelikuks jälgimiseks (vt lõik 4.5).

Paroksetiinravi võib alustada:

-kaks nädalat pärast ravi lõpetamist pöördumatu toimega MAO inhibiitoriga või

-vähemalt 24 tundi pärast ravi lõpetamist pöörduva toimega MAO inhibiitoriga (nt moklobemiid, linesoliid, metüültioniinkloriid (metüleensinine; operatsioonieelne kontrastaine, mis on pöörduva toimega mitteselektiivne MAO inhibiitor) (vt lõigud 4.4 ja 4.5).

MAO inhibiitorite kasutamist ei tohi alustada enne ühe nädala möödumist paroksetiinravi lõpetamisest.

-Paroksetiini ei tohi kasutada koos tioridasiiniga, kuna sarnaselt teiste maksaensüümi CYP450 2D6 pärssivate ravimitega võib paroksetiin põhjustada tioridasiini plasmakontsentratsiooni suurenemist (vt lõik 4.5). Tioridasiini monoteraapia võib põhjustada QT-intervalli pikenemist ja sellega seotud raskeid ventrikulaarseid rütmihäireid, nagu torsade de pointes, ja äkksurma.

-Paroksetiini ei tohi kasutada kombinatsioonis ravimiga pimosiid (vt lõik 4.5).

4.4Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Lapsed ja alla 18-aastased noorukid

Alla 18-aastaste laste ja noorukite raviks paroksetiini ei kasutata. Kliinilistes uuringutes on täheldatud antidepressantidega ravitud lastel ja noorukitel sagedamini suitsidaalset käitumist (suitsiidikatsed ja - mõtted) ning vaenulikkust (valdavalt agressiivsus, vastanduv käitumine ja viha) kui platseebot saanud patsientidel. Kui kliinilisest vajadusest lähtuvalt otsus ravimiseks on siiski tehtud, tuleb patsienti hoolikalt jälgida suitsidaalsete sümptomite tekke suhtes. Peale selle puuduvad lastelt ja noorukitelt saadud pikaajalised ohutusandmed, mis puudutavad kasvu, küpsemist ning kognitiiv-käitumuslikku arengut.

Monoamiini oksüdaasi (MAO) inhibiitorid

Paroksetiinravi tuleb alustada ettevaatlikult kaks nädalat pärast pöördumatu toimega või 24 tundi pärast pöörduva toimega MAO inhibiitori kasutamise lõpetamist. Paroksetiini annust tuleb suurendada järk-järgult kuni optimaalse ravivastuse saavutamiseni (vt lõigud 4.3 ja 4.5).

Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine

Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite) suurenenud ohuga. Risk püsib kuni remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda.

Suitsiididega seotud juhtude suurenenud risk võib olla seotud ka muude psüühikahäiretega, mille raviks kasutatakse paroksetiini. Peale selle võivad need seisundid esineda samaaegselt depressiooniga. Seetõttu tuleb muude psüühikahäiretega patsientide ravimisel rakendada samu ettevaatusabinõusid nagu depressiooniga patsientide ravimisel.

Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel on tähepanuväärselt tõsised suitsiidikavatsused enne ravi alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või -katseks, ning neid tuleb ravi ajal hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud platseebo-kontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga.

Ravimikuuriga peab kaasnema patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide hoolikas järelevalve, seda eriti ravi alguses ja annuste muutuste järel. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest jälgida terviseseisundit võimaliku kliinilise halvenemise, suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste käitumismuutuste suhtes ning pöörduda selliste sümptomite ilmnemisel kohe arsti poole.

Akatiisia/psühhomotoorne rahutus

Paroksetiini kasutamist on seostatud akatiisia tekkega, mida iseloomustab sisemine rahutus ja psühhomotoorne agitatsioon, näiteks suutmatus rahulikult istuda või seista, mis tavaliselt seondub subjektiivse distressiga. Tekke tõenäosus on suurem esimestel ravinädalatel. Patsientide puhul, kellel esinevad sellised sümptomid, võib annuse suurendamine olla kahjulik.

Serotoniini sündroom/maliigne neuroleptiline sündroom

Harvaesinevatel juhtudel võib paroksetiinraviga seoses tekkida serotoniini sündroomi või maliigse neuroleptilise sündroomi sarnaseid ilminguid, eriti kui seda kasutatakse koos teiste serotoniinergiliste ja/või neuroleptiliste ravimitega. Kuna need sündroomid võivad viia potentsiaalselt eluohtlike seisunditeni, tuleb selliste ilmingute korral (mida iseloomustavad järgmiste sümptomite kogumid: hüpertermia, rigiidsus, müokloonus, autonoomne ebastabiilsus koos võimaliku eluliste näitajate kiire muutumisega, vaimse seisundi muutused, sh segasus, ärrituvus, äärmuslik agiteeritus, mis võib progresseeruda deliiriumi ja koomani) paroksetiinravi katkestada ja alustada sümptomaatilist toetavat ravi. Paroksetiini ei tohi kasutada koos serotoniini lähteainetega (nt L-trüptofaan, oksitriptaan), kuna esineb oht serotonergilise sündroomi tekkeks (vt lõigud 4.3 ja 4.5).

Mania

Sarnaselt teistele antidepressantidele tuleb paroksetiini manustada ettevaatlikult patsientidele, kellel on anamneesis mania. Kui patsiendil algab maniakaalne faas, tuleb paroksetiini kasutamine lõpetada.

Neeru-/maksakahjustus

Raske neerukahjustuse või maksakahjustusega patsiente tuleb ravida ettevaatusega (vt lõik 4.2).

Diabeet

Diabeedihaigetel võib ravi selektiivse serotoniini tagasihaarde inhibiitoriga (SSRI) muuta vere glükeemilist kontrolli. Vajalikuks võib osutuda insuliini ja/või suukaudsete hüpoglükeemiliste ravimite annuse korrigeerimine. Lisaks on uuringuid, mis viitavad sellele, et vere glükoositaseme tõus võib tekkida, kui paroksetiini manustatakse koos pravastatiiniga (vt lõik 4.5).

Epilepsia

Nagu ka teiste antidepressantide puhul, tuleb olla ettevaatlik paroksetiini kasutamisel epilepsiahaigetel.

Krambid

Vähem kui 0,1% paroksetiiniga ravitud patsientidest tekivad krambid. Krampide tekkimisel tuleb ravimi kasutamine lõpetada.

Elekter-krampravi (EKR)

EKR ja paroksetiini kooskasutamise kohta on vähe kliinilisi andmeid.

Glaukoom

Sarnaselt teistele SSR inhibiitoritele võib paroksetiin aeg-ajalt põhjustada müdriaasi ning seda tuleb ettevaatusega manustada suletudnurga glaukoomi või glaukoomi anamneesiga patsientidele.

Südamehaigused

Südamehaigustega patsientide ravimisel tuleb rakendada tavalisi ettevaatusabinõusid.

Hüponatreemia

Harva, põhiliselt eakatel patsientidel on tekkinud hüponatreemia. Ettevaatusega tuleb ravida ka neid patsiente, kellel on oht hüponatreemia tekkeks, näiteks samaaegselt kasutatavate ravimite või tsirroosi tõttu. Reeglina on hüponatreemia paroksetiinravi katkestamisel pöörduv.

Verejooks

SSRI-de kasutamisel on esinenud nahaveritsust, näiteks verevalumid ja purpur. Kirjeldatud on ka muid verejooksudega seotud ilminguid, nt seedetrakti verejookse. Eakatel patsientidel võib see oht suureneda.

Ettevaatlik peab olema patsientide puhul, kes kasutavad SSR inhibiitoreid koos suukaudsete antikoagulantide, trombotsüütide funktsiooni mõjutavate ravimite või muude verejooksuohtu suurendavate ravimitega (nt atüüpilised antipsühhootikumid, nagu klosapiin, fenotiasiinid, enamik tritsüklilisi antidepressante, atsetüülsalitsüülhape, MSPVA-d, COX-2 inhibiitorid) ning samuti patsientidel, kellel on anamneesis verejookse või seisundeid, millega kaasneb eelsoodumus verejooksu tekkeks.

Koostoime tamoksifeeniga

Hinnates rinnavähi relapsi/suremuse riski, on mõned uuringud näidanud, et paroksetiini pöördumatu CYP2D6 inhibeerimise tulemusel võib tamoksifeeni efektiivsus manustamisel koos paroksetiiniga väheneda (vt lõik 4.5). Tamoksifeeni kasutamisel rinnavähi raviks või vältimiseks tuleb igal võimalusel paroksetiini vältida.

Paroksetiinravi lõpetamisel ilmnevad ärajätusümptomid

Ravi lõpetamisel tekivad sageli ärajätunähud, eriti kui ravi lõpetatakse järsku (vt lõik 4.8). Kliinilistes uuringutes tekkisid ravi lõpetamise järgselt kõrvalnähud 30% patsientidest paroksetiinravi grupis ja 20% patsientidest, kes said platseebot. Ärajätunähtude teke ei ole sama ravimisõltuvuse tekkega.

Ärajätunähtude tekke risk võib sõltuda mitmetest teguritest, sh ravi kestus, ravimi annus ja annuse vähendamise kiirus.

Paroksetiinravi lõpetamise järselt on täheldatud pearinglust, tundlikkushäireid (sh paresteesia, elektrilöögi tunne ja tinnitus), unehäireid (sh väga elavad unenäod), agitatsiooni või ärevust, iiveldust, treemorit, segasust, higistamist, peavalu, kõhulahtisust, südamepekslemist, emotsionaalset ebastabiilsust, ärrituvust ja nägemishäireid. Need sümptomid on üldjuhul kerged kuni mõõdukad, kuid mõnel patsiendil võib esineda ka raskekujulisi sümptomeid. Ärajätunähud tekivad tavaliselt esimestel päevadel pärast ravi lõpetamist, kuid väga harvadel juhtudel on neid sümptomeid kirjeldatud patsientidel, kellel on kogemata jäänud annus võtmata. Tavaliselt taanduvad need sümptomid iseenesest 2 nädala jooksul, kuigi võivad mõnel inimesel püsida kauem (2...3 kuud või enam). Seetõttu soovitatakse ravi lõpetada vastavalt patsiendi vajadusele ja annust järk-järgult vähendades mitme nädala või kuu jooksul (vt lõik 4.2 “Paroksetiinravi lõpetamisel ilmnevad ärajätusümptomid”).

Paroxetine Orion sisaldab väikeses koguses laktoosi. Seetõttu ei tohi määrata seda ravimit patsientidele, kellel on harvaesinev pärilik galaktoositalumatus, laktaasidefitsiit või glükoosi- galaktoosi imendumishäire.

4.5Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Serotonergilised ravimid

Nagu ka teiste SSRI'de puhul, võib samaaegne serotonergiliste ravimite kasutamine põhjustada 5-HT- ga seotud nähtude tekkimist (serotoniini sündroom: vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Tuleb rakendada ettevaatust ja hoolikat kliinilist järelevalvet, kui serotonergilisi ravimeid (nt L- trüptofaan, triptaanid, tramadool, linesoliid, metüültioniinkloriid (metüleensinine), SSRI-d, liitium, petidiin ja naistepuna -Hypericum perforatum- sisaldavad preparaadid) kasutatakse kombinatsioonis paroksetiiniga. Ettevaatus on samuti vajalik koos fentanüüliga, mida kasutatakse üldanesteesiaks või kroonilise valu raviks. Paroksetiini ja MAO inhibiitorite samaaegne kasutamine on vastunäidustatud serotoniini sündroomi (vt lõik 4.3) ohu tõttu.

Pimosiid

Pimosiidi madala üksikannuse (2 mg) ja 60 mg paroksetiini koosmanustamise uuringus on täheldatud keskmiselt 2.5 kordset pimosiidi kontsentratsiooni tõusu, mida võib seletada paroksetiini teadaolevate CYP2D6 inhibeerivate omadustega. Pimosiidi kitsa terapeutilise vahemiku ja tema QT intervalli aeglustava toime tõttu on pimosiidi ja paroksetiini koosmanustamine vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Ravimit metaboliseerivad ensüümid

Paroksetiini metabolism ja farmakokineetika võivad muutuda teda metaboliseerivate ensüümide indutseerimise või inhibeerimise tulemusena.

Kui samaaegselt paroksetiiniga manustatakse ravimit, millel on ensüüme inhibeerivad omadused, on soovitatav kaaluda paroksetiini võimalikult väikese toimiva annuse kasutamist. Paroksetiinravi alustamisel ei peeta annuse kohandamist vajalikuks, kui seda hakatakse manustama koos ravimit metaboliseerivate ensüümide indutseerijatega (nt karbamasepiin, rifampitsiin, fenobarbitaal, fenütoiin) või fosamprenaviiri/ritonaviiriga. Paroksetiini annuse korrigeerimisel (peale ensüümide indutseerijatega ravi alustamist või lõpetamist) tuleb lähtuda kliinilisest toimest (talutavusest ja efektiivsusest).

Fosamprenaviir/ritonaviir

700/100 mg fosamprenaviiri/ritonaviiri manustamine kaks korda ööpäevas koos 20 mg paroksetiiniga tervetel vabatahtlikel 10 päeva jooksul vähendas paroksetiini plasmakontsentratsiooni ligikaudu 55%. Fosamprenaviiri/ritonaviiri ja paroksetiini koosmanustamisel püsis fosamprenaviiri/ritonaviiri plasmakontsentratsioon samal tasemel võrreldes teiste uuringute referentsväärtustega, st paroksetiin ei avaldanud märkimisväärset mõju fosamprenaviiri/ritonaviiri metabolismile. Puuduvad andmed fosamprenaviiri/ritonaviiri ja paroksetiini pikaajalise, rohkem kui 10 päeva kestva koosmanustamise kohta.

Protsüklidiin

Paroksetiini igapäevasel manustamisel suureneb märkimisväärselt protsüklidiini sisaldus plasmas. Antikoliinergilise toime ilmnemisel tuleb protsüklidiini annust vähendada.

Antikonvulsandid

Karbamasepiin, fenütoiin, naatriumvalproaat. Koosmanustamine ei põhjustanud epilepsiaga patsientidel muudatusi farmakokineetikas ega -dünaamikas.

Paroksetiini CYP2D6 inhibeeriv toime

Sarnaselt teistele antidepressantidele, sh muud SSRI'd, inhibeerib paroksetiin maksa tsütokroom P450 ensüümi CYP2D6. CYP2D6 pärssimine võib põhjustada antud ensüümi poolt metaboliseeritavate samaaegselt manustatavate ravimite kontsentratsiooni suurenemist. Need ravimid on teatud tritsüklilised antidepressandid (nt klomipramiin, nortriptüliin ja desipramiin), fenotiasiinirühma neuroleptikumid (nt perfenasiin ja tioridasiin, vt lõik 4.3), risperidoon, atomoksetiin, teatud Ic klassi antiarütmikumid (nt propafenoon ja flekainiid) ning metoprolool. Paroksetiini ei soovitata manustada koos südamepuudulikkuse raviks kasutatava metoprolooliga viimase kitsa terapeutilise indeksi tõttu antud näidustuse puhul.

Tamoksifeenil on oluline aktiivne metaboliit endoksifeen, mis tekib CYP2D6 toimel ja soodustab märkimisväärselt tamofikseeni efektiivsust. Pöördumatu CYP2D6 inhibitsioon paroksetiini poolt põhjustab endoksifeeni plasmakontsentratsiooni vähenemist (vt lõik 4.4).

Alkohol

Sarnaselt teiste psühhotroopsete ravimitega peab patsientidele soovitama paroksetiinravi ajal hoiduda alkoholi tarvitamisest. Kuigi paroksetiin ei raskenda alkoholi poolt põhjustatud vaimsete ega motoorsete oskuste kahjustumist, ei ole paroksetiini ja alkoholi soovitatav koos kasutada.

Suukaudsed antikoagulandid

Paroksetiini ja suukaudsete antikoagulantide vahel võivad tekkida farmakodünaamilised koostoimed. Paroksetiini ja suukaudsete antikoagulantide samaaegsel kasutamisel võib suureneda verehüübimist takistav toime ja verejooksu oht. Seetõttu peab paroksetiini ettevaatusega kasutama patsientidel, kes saavad ravi suukaudsete antikoagulantidega (vt lõik 4.4).

MSPVA-d ja atsetüülsalitsüülhape ning teised trombotsüütide funktsiooni pärssivad ravimid

Paroksetiini ja MSPVA/atsetüülsalitsüülhappe vahel võivad tekkida farmakodünaamilised koostoimed. Paroksetiini ja MSPVA/atsetüülsalitsüülhappe samaaegsel kasutamisel võib suureneda verejooksu oht (vt lõik 4.4).

Ettevaatlik peab olema patsientide puhul, kes kasutavad SSR inhibiitoreid koos suukaudsete antikoagulantide, trombotsüütide funktsiooni mõjutavate või verejooksuohtu suurendavate ravimitega (nt atüüpilised antipsühhootikumid, nagu klosapiin, fenotiasiinid, enamik tritsüklilisi antidepressante, atsetüülsalitsüülhape, MSPVA-d, COX-2 inhibiitorid) ning samuti patsientidel, kellel on anamneesis verejookse või seisundeid, millega võib kaasneda eelsoodumus verejooksu tekkeks.

Pravastatiin

Uuringutes on täheldatud paroksetiini ja pravastatiini vahelist koostoimet, mis viitab sellele, et paroksetiini ja pravastatiini koosmanustamine võib viia vere glükoosisisalduse tõusuni. Diabeediga patsiendid, kes saavad nii paroksetiini kui pravastatiini võivad vajada suukaudsete hüpoglükeemiliste ravimite ja/või insuliini annuste kohandamist (vt lõik 4.4).

4.6Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Mõned epidemioloogilised uuringud on näidanud kaasasündinud väärarengute, eriti südamekahjustuste (nt südame vatsakeste ja kodade vaheseina defektid) riski võimalikku suurenemist seoses paroksetiini kasutamisega raseduse esimesel trimestril. Toimemehhanism ei ole teada. Kui emad kasutasid raseduse ajal paroksetiini, on andmete põhjal risk vastsündinu südame väärarengu tekkeks väiksem kui 2/100, kusjuures tavapopulatsioonis võib selline defekt esineda ligikaudu 1/100.

Epidemioloogilised andmed on näidanud, et SSRI-de kasutamine raseduse ajal, eriti raseduse viimases faasis, võib suurendada vastsündinu püsiva pulmonaalse hüpertensiooni (persistent pulmonary hypertension in the newborn, PPHN) tekke riski. Täheldatud risk oli ligikaudu 5 juhtu 1000 raseduse kohta. Üldine PPHN-i esinemine on 1 kuni 2 juhtu1000 raseduse kohta.

Paroksetiini tohib raseduse ajal kasutada vaid äärmisel vajadusel. Arst peab kaaluma teisi ravivõimalusi naistel, kes on rasedad või planeerivad rasestuda.

Raseduse ajal tuleb hoiduda ravi järsust lõpetamisest (vt “Paroksetiinravi lõpetamisel ilmnevad ärajätusümptomid”, lõik 4.2).

Kui ema kasutab paroksetiini raseduse lõpuosas, eriti kolmandal trimestril, on oluline vastsündinuid hoolikalt jälgida.

Kui ema kasutab paroksetiini raseduse lõpuosas, võivad vastsündinul ilmneda järgmised sümptomid: respiratoorne distress, tsüanoos, apnoe, krambid, temperatuuri kõikumine, imemisraskused,

oksendamine, hüpoglükeemia, hüpertoonia, hüpotoonia, hüperrefleksia, treemor, närvilisus, ärrituvus, letargia, püsiv nutt, unisus ja unehäired. Nende sümptomite näol võib tegemist olla nii serotoniinergiliste toimete kui ärajätunähtudega. Enamikel juhtudest ilmnevad tüsistused vahetult või varsti (vähem kui 24 tundi) pärast sünnitust.

Loomkatsetes ilmnes reproduktsioonitoksilisus, kuid puudusid otsesed kahjulikud toimed tiinusele, embrüo/ loote arengule, poegimisele või postnataalsele arengule (vt lõik 5.3 ).

Imetamine

Paroksetiin eritub väikestes kogustes rinnapiima. Avaldatud uuringutes oli ravimi kontsentratsioon rinnapiimatoidul imikute seerumis mittemääratav (<2 ng/ml) või väga väike (<4 ng/ml) ning lastel ei täheldatud ravimi toime ilminguid. Tõenäoliselt ei avalda ravim kahjulikku toimet, mistõttu võib kaaluda rinnaga toitmist.

Fertiilsus

Loomkatsed on näidanud, et paroksetiin võib mõjutada sperma kvaliteeti (vt lõik 5.3). In vitro andmed inimese spermaga viitavat teatud toimele sperma kvaliteedile, siiski inimese puhul on aruanded näidanud, et mõnede SSRI-de (sh paroksetiin) puhul on toime sperma kvaliteedile pöörduv. Mõju inimese viljakusele ei ole siiani täheldatud.

4.7Toime reaktsioonikiirusele

Paroksetiinil ei ole või on ebaoluline toime autojuhtimise ja mehhanismide käsitsemise võimele.

Kliiniline kogemus on näidanud, et ravi paroksetiiniga ei ole seotud kognitiivse või psühhomotoorse funktsiooni halvenemisega. Sellegipoolest, nagu kõigi psühhoaktiivsete ravimite korral, tuleb patsienti hoiatada ravimi võimalikust toimest autojuhtimise või masinate käsitsemise võimele.

Kuigi paroksetiin ei tugevda alkoholi vaimseid ja motoorseid oskusi pärssivat toimet, ei ole paroksetiini ja alkoholi kooskasutamine soovitatav.

4.8Kõrvaltoimed

Mõnede järgnevalt loetletud kõrvaltoimete intensiivsus ja esinemissagedus võivad väheneda ravi jätkumisel ega nõua üldjuhul ravi lõpetamist. Kõrvaltoimed on toodud organsüsteemide ja esinemissageduse järgi. Esinemissagedus on esitatud järgmiselt:

Väga sage (≥ 1/10)

Sage (≥ 1/100 kuni <1/10)

Aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni <1/100)

Harv (≥ 1/10000 kuni <1/1000)

Väga harv (<1/10000)

Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Vere ja lümfisüsteemi häired

Aeg-ajalt: ebatavaline veritsus, peamiselt naha- ja limaskestal (enamasti ekhümoos) Väga harv: trombotsütopeenia

Immuunsüsteemi häired

Väga harv: rasked ja potentsiaalselt surmaga lõppevad allergilised reaktsioonid (sh anafülaktoidne reaktsioon ja angioödeem)

Endokriinsüsteemi häired

Väga harv: antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroom (SIADH)

Ainevahetus- ja toitumishäired

Sage: söögiisu langus, kolesteroolitaseme tõus

Aeg-ajalt: diabeediga patsientidel on teatatud glükeemilise kontrolli muutustest (vt lõik 4.4)

Harv: hüponatreemia

Hüponatreemiat on täheldatud peamiselt eakatel patsientidel ning on vahel tingitud antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroomist (SIADH)

Psühhiaatrilised häired

Sage: unisus, unetus, agiteeritus, ebanormaalsed unenäod (sealhulgas õudusunenäod) Aeg-ajalt: segasus, hallutsinatsioonid

Harv: maniakaalsed reaktsioonid, ärevus, depersonalisatsioon, paanikahood, akatiisia (vt lõik 4.4) Teadmata: suitsiidimõtted ja suitsidaalne käitumine*

*Paroksetiinravi ajal või vahetult pärast ravi lõpetamist on esinenud suitsiidimõtete ja suitsidaalse käitumise juhte (vt lõik 4.4)

Need sümptomid võivad olla põhjustatud ka patsiendi olemasolevast haigusest.

Närvisüsteemi häired

Väga sage: kontsentratsioonihäired Sage: pearinglus, treemor, peavalu Aeg-ajalt: ekstrapüramidaalhäired

Harv: konvulsioonid, rahutute jalgade sündroom

Väga harv: serotoniini sündroom (sümptomid võivad olla: agiteeritus, segasus, diaforees, hallutsinatsioonid, hüperrefleksia, müokloonus, külmavärinad, tahhükardia ja treemor). Vahel on liikumisaparaadi haigustega või neuroleptikume kasutatavatel patsientidel täheldatud ekstrapüramidaalhäirete, sh orofatsiaalse düstoonia esinemist.

Silma kahjustused

Sage: ähmane nägemine

Aeg-ajalt: müdriaas (vt lõik 4.4)

Väga harv: äge glaukoom

Kõrva ja labürindi kahjustused

Teadmata: tinnitus

Südame häired

Aeg-ajalt: siinustahhükardia

Harv: bradükardia

Vaskulaarsed häired

Aeg-ajalt: vererõhu mööduv tõus või langus, posturaalne hüpotensioon

Vererõhu mööduvat tõusu või langust on täheldatud pärast paroksetiinravi lõpetamist peamiselt hüpertensiooniga või ärevushäirega patsientidel

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired

Sage: haigutamine

Seedetrakti häired

Väga sage: iiveldus

Sage: kõhukinnisus, kõhulahtisus, oksendamine, suukuivus

Väga harv: seedetrakti verejooks

Maksa ja sapiteede häired

Harv: maksaensüümide aktiivsuse suurenemine

Väga harv: maksahaigused (nt hepatiit, mõnikord koos ikterusega ja/või maksapuudulikkus).

On täheldatud maksaensüümide aktiivsuse suurenemist. Turuletulekujärgselt on samuti väga harva teatatud maksaprobleemidest (nt hepatiit, mõnikord koos ikterusega ja/või maksapuudulikkus). Maksaensüümide aktiivsuse pikaajalise tõusu korral tuleb kaaluda paroksetiinravi katkestamist.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Sage: higistamine

Aeg-ajalt: lööve, pruritus

Väga harv: rasked kõrvaltoimed nahal (sealhulgas erythema multiforme, Stevensi-Johnsoni sündroom ja toksiline epidermaalne nekrolüüs), urtikaaria, valgustundlikkusreaktsioonid

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused

Harv: liigesvalu, lihasvalu

Peamiselt 50-aastaste ja vanemate patsientide hulgas läbi viidud epidemioloogiliste uuringute tulemused näitavad suurenenud luumurdude tekke riski patsientidel, kes võtavad SSRI ja TCA ravimeid. Antud riski tekkemehhanism ei ole teada.

Neerude ja kuseteede häired

Aeg-ajalt: kusepeetus, kusepidamatus

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired

Väga sage: seksuaalfunktsiooni häired

Harv: hüperprolaktineemia/galaktorröa

Väga harv: priapism

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Sage: asteenia, kehakaalu tõus

Väga harv: perifeersed tursed

Paroksetiinravi lõpetamisel ilmnevad ärajätusümptomid Sage: pearinglus, tundlikkushäired, unehäired, ärevus, peavalu

Aeg-ajalt: agiteeritus, iiveldus, treemor, segasus, higistamine, emotsionaalne ebastabiilsus, nägemishäired, südamepekslemine, kõhulahtisus, ärrituvus.

Ravi lõpetamisel tekivad sageli ärajätunähud (eriti kui ravi lõpetatakse järsku). Kirjeldatud on pearinglust, tundlikkushäireid (sh paresteesia, elektrilöögi tunne ja tinnitus), unehäireid (sh väga elavad unenäod), agitatsiooni või ärevust, iiveldust, treemorit, segasust, higistamist, peavalu, kõhulahtisust, südamepekslemist, emotsionaalset ebastabiilsust, ärrituvust ja nägemishäireid.

Üldjuhul on need sümptomid kerged kuni mõõdukad ja taanduvad iseenesest, kuid mõnel patsiendil võivad need olla ka raskekujulised ja/või kauapüsivad. Seetõttu on soovitatav, et kui paroksetiinravi ei ole enam vajalik, tuleb ravi lõpetada annust järk-järgult vähendades (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Laste kliinilistes uuringutes täheldatud kõrvaltoimed Täheldatud on järgmisi kõrvaltoimeid:

Suurenenud suitsidaalne käitumine (sh suitsiidikatsed ja -mõtted), ennast vigastav käitumine ja suurenenud vaenulikkus. Suitsiidimõtteid ja -katseid täheldati peamiselt depressiooniga noorukite kliinilistes uuringutes. Suurenenud vaenulikkust esines eeskätt obsessiiv-kompulsiivse häirega lastel ning eriti alla 12-aastastel lastel.

Muud kõrvaltoimed, mida täheldati: söögiisu langus, treemor, higistamine, hüperkineesia, agiteeritus, emotsionaalne labiilsus (sh nutt ja meeleolu kõikumine), veritsustega seotud kõrvaltoimed, peamiselt naha ja limaskestade veritsused.

Kõrvaltoimed, mida täheldati pärast paroksetiini ärajätmist/annuse järk-järgulist vähendamist: emotsionaalne labiilsus (sh nutt, meeleolu kõikumine, enesevigastamine, suitsiidimõtted ja -katse), närvilisus, pearinglus, iiveldus ja kõhuvalu (vt lõik 4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel). Laste kliiniliste uuringute kohta vt lisainfot lõik 5.1.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9Üleannustamine

Sümptomid ja tunnused

Olemasolevad andmed paroksetiini üleannustamise kohta näitavad laiu ohutuspiire. Paroksetiini üleannustamisel on lisaks kõrvaltoimete lõigus (lõik 4.8) kirjeldatud toimetele esinenud oksendamist, palavikku ja tahtmatuid lihaskokkutõmbeid. Patsiendid on üldjuhul paranenud ilma tõsiste tagajärgedeta isegi kuni 2000 mg paroksetiiniannuste manustamise järgselt. On ka juhtumeid, kus on tekkinud kooma või muutused EKG-s ja väga harva on täheldatud surmajuhtumeid, kuid sellisel juhul on paroksetiini tavaliselt võetud koos teiste psühhotroopsete ravimitega, koos alkoholiga või ilma.

Ravi

Spetsiifiline antidoot puudub.

Raviks rakendatakse samu üldiseid meetmeid, mida kasutatakse antidepressantide üledoosi puhul. Võimalusel kaaluda 20...30 g aktiivsöe manustamist mõni tund pärast üledoosi võtmist, et vähendada paroksetiini imendumist. Järgneb hooldav ravi ja patsiendi elutähtsate funktsioonide tähelepanelik jälgimine. Patsienti tuleb ravida vastavalt kliinilisele pildile.

5.FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: antidepressandid – selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid, ATC-kood: N06AB05

Toimemehhanism

Paroksetiin on tugev selektiivne serotoniini 5-hüdroksütrüptamiin (5-HT, serotoniin) tagasihaarde inhibiitor ja tema antidepressiivne toime ja mõju obsessiiv-kompulsiivse häire, sotsiaalärevushäire/sotsiaalfoobia, generaliseerunud ärevushäire, posttraumaatilise stressihäire ja paanikahäire ravis seisneb tema spetsiifilise 5-HT tagasihaarde inhibitsiooniga aju neuronites.

Paroksetiin ei sarnane keemiliselt tritsüklilistele, tetratsüklilistele ja teistele saadaolevatele antidepressantidele.

Paroksetiin on muskariini koliinergiliste retseptorite suhtes nõrga afiinsusega ning loomuuringud annavad tunnistust paroksetiini nõrgast antikoliinergilisest toimest.

Selektiivset toimet on kinnitanud in vitro uuringud, mis on näidanud, et erinevalt tritsüklilistest antidepressantidest on paroksetiin nõrgalt afiinne alfa 1, alfa 2 ja beetaadrenoretseptorite, dopamiini (D2), 5-HT taoliste, 5-HT ja histamiini (H) retseptorite suhtes. Toime puudumine postsünaptilistesse retseptoritesse in vitro kinnitab in vivo uuringutes täheldatud KNS pärssivate ja hüpotensiivsete omaduste puudumist.

Farmakodünaamilised toimed

Paroksetiin ei halvenda patsiendi psühhomotoorikat ega võimenda etanooli pärssivat toimet.

Sarnaselt teistele selektiivsetele serotoniini tagasihaarde inhibiitoritele põhjustab paroksetiin loomadel, kellele on eelnevalt manustatud monoamiini oksüdaasi (MAO) inhibiitoreid või trüptofaani, serotoniini retseptorite tugevat stimulatsiooni.

Käitumis- ja EEG uuringud näitavad, et paroksetiini nõrk aktiveeriv toime avaldub annuste puhul, mis on üldjuhul suuremad 5-HT tagasihaarde inhibeerimiseks vajalikest annustest. Toime omadused erinevad oma olemuselt amfetamiinist. Loomuuringud näitavad, et paroksetiin ei mõjuta kardiovaskulaarset süsteemi. Paroksetiini toime terve inimese vererõhule, südame löögisagedusele ja EKG'le on kliiniliselt ebaoluline.

Uuringutest on ilmnenud, et erinevalt noradrenaliini tagasihaaret inhibeerivatest antidepressantidest on paroksetiinil oluliselt väiksem guanetidiini antihüpertensiivset toimet inhibeeriv võime. Depressiooni ravis on paroksetiini efektiivsus võrreldav standardsete antidepressantidega.

Samuti on tõendeid selle kohta, et paroksetiinil võib olla raviv toime patsientidel, kelle standardravi on osutunud ebaefektiivseks.

Kui paroksetiini manustada hommikuti, ei mõjuta see une kvaliteeti ega kestust. Ravimvastuse saabumisel on paroksetiinravil pigem und soodustav toime.

Täiskasvanute suitsidaalsuse analüüs

Psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute platseebo-kontrollitud uuringute paroksetiini-spetsiifiline analüüs näitas paroksetiinravi saavate noorte täiskasvanute (vanuses 18...24 aastat) suitsidaalse käitumise kõrgemat esinemissagedust võrreldes platseeboga (2.19% vs 0.92%). Vanemates vanusegruppides sellist tõusu ei täheldatud. Raskete depressiivsete häiretega täiskasvanute puhul (kõikides vanustes) ilmnes suitsidaalse käitumise kõrgem esinemissagedus võrreldes platseeboga(0.32% vs 0.05%); kõik nimetatud juhud olid suitsiidikatsed. Siiski toimus enamus neist paroksetiiniga seonduvatest katsetest (8 juhtu 11-st) nooremate täiskasvanutega (vt ka lõik 4.4).

Ravivastuse sõltuvus annusest

Fikseeritud annuse uuringutes on täheldatud lauget annuse-ravivastuse kõverat, mis näitab, et soovitatust suuremate annuste kasutamisel ravi toimivus ei suurene. Samas näitavad mõned kliinilised andmed, et annuse suurendamisel võib mõnede patsientide puhul saavutada parema toime.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus

Paroksetiini pikaajalist efektiivsust depressiooni ravimisel on demonstreeritud 52-nädalases haiguse ägenemise vältimise uuringus: haiguse ägenemine tekkis 12% paroksetiiniga ravitud (20...40 mg ööpäevas) ja 28% platseebot saanud patsientidest.

Paroksetiini pikaajalist efektiivsust OCD ravimisel on uuritud kolmes 24-nädalases haiguse ägenemise vältimise uuringus. Üks kolmest uuringust saavutas olulise erinevuse haiguse ägenemise sageduse osas paroksetiini (38%) ja platseebo (59%) vahel.

Paroksetiini pikaajalist efektiivsust paanikahäire ravimisel on demonstreeritud 24-nädalases haiguse ägenemise vältimise uuringus: haiguse ägenemine tekkis 5% paroksetiiniga ravitud (10...40 mg ööpäevas) ja 30% platseebot saanud patsientidest. Tulemust toetas 36-nädalane säilitusravi uuring.

Paroksetiini pikaajalist efektiivsust sotsiaalfoobia, generaliseerunud ärevushäire ja posttraumaatilise stressihäire ravimisel ei ole piisavalt demonstreeritud.

Lapsed

Laste ja noorukite lühiajalistes (kuni 10...12 nädalat kestvates) kliinilistes uuringutes oli järgmiste kõrvaltoimete esinemissagedus paroksetiinravi saavatel patsientidel vähemalt 2% ja vähemalt kaks korda suurem kui platseebo puhul: suurenenud suitsidaalne käitumine (sh suitsiidikatsed ja -mõtted), ennastkahjustav käitumine ja suurenenud vaenulikkus. Suitsiidimõtteid ja -katseid täheldati peamiselt depressiooniga noorukite kliinilistes uuringutes. Suurenenud vaenulikkust esines eeskätt obsessiiv- kompulsiivse häirega lastel ning eriti alla 12-aastastel lastel. Muud kõrvaltoimed, mida täheldati sagedamini paroksetiini kui platseebo puhul olid: söögiisu langus, treemor, higistamine, hüperkineesia, agiteeritus, emotsionaalne labiilsus (sh nutt ja meeleolu kõikumine).

Uuringutes, kus kasutati annuse järk-järgulise vähendamise skeemi, olid annuse vähendamise perioodil või pärast paroksetiinravi lõpetamist täheldatud sümptomid, mille esinemissagedus oli vähemalt 2% ja vähemalt kaks korda suurem kui platseebo puhul, järgmised: emotsionaalne labiilsus (sh nutt, meeleolu kõikumine, enesevigastamine, suitsiidimõtted ja -katse), närvilisus, pearinglus, iiveldus ja kõhuvalu (vt lõik 4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel).

Viies paralleelgrupiga uuringus, ravi kestvusega 8 nädalat kuni 8 kuud, täheldati paroksetiini ravigrupis veritsustega seotud kõrvaltoimeid, peamiselt naha ja limaskestade veritsusi, sagedusega 1,74%, võrreldes 0,74% platseebogrupis.

5.2Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Paroksetiin imendub suu kaudu manustamisel hästi ja metaboliseerub esmasel maksapassaažil. Esmase maksapassaaži tõttu on paroksetiini kogus süsteemses tsirkulatsioonis väiksem kui seedetraktist imendunud paroksetiini kogus. Suuremate üksikannuste ja korduva annustamise korral suureneb organismile langev koormus, mis põhjustab esmase maksapassaaži toime osalist küllastumist ja plasma kliirensi vähenemist. Sellest tulenevalt esineb plasmas paroksetiini kontsentratsiooni mitteproportsionaalne suurenemine ja mittelineaarsest kineetikast tulenevalt ei ole farmakokineetilised parameetrid konstantsed. Mittelineaarsus on üldiselt väike ja piirneb isikutega, kellel esineb väikeste annuste tõttu madal ravimi kontsentratsioon plasmas.

Püsikontsentratsioon saabub 7...14 ööpäeva jooksul pärast ravi alustamist kohese või kontrollitud vabastamismehhanismiga ravimiga ning tõenäoliselt ravimi farmakokineetika pikaajalisel kasutamisel ei muutu.

Jaotumine

Paroksetiin jaotub ulatuslikult kudedes ning farmakokineetilised arvutused näitavad, et plasmas leidub ainult 1% organismi paroksetiinist.

Terapeutiliste kontsentratsioonide korral on ligikaudu 95% paroksetiinist seotud plasmavalkudega.

Puudub seos paroksetiini plasmakontsentratsioonide ja kliinilise toime (kõrvaltoimed ja toime efektiivsus) vahel.

Vähesel määral eritub paroksetiin inimese rinnapiima ning jõuab loomkatsetes looteni.

Biotransformatsioon

Paroksetiini peamised metaboliidid on oksüdatsiooni ja metüleerumise polaarsed ja konjugeeritud ained, millest organism vabaneb kiiresti. Kuna metaboliitidel farmakoloogiline aktiivsus peaaegu puudub, ei mõjuta nad väga tõenäoliselt paroksetiini ravitoimet.

Metabolism ei mõjuta paroksetiini selektiivsust neuronaalsele 5-HT tagasihaardele.

Eritumine

Uriiniga eritub alla 2% manustatud paroketiinist muutumatul kujul ja ligikaudu 64% metaboliitidena. 36% manustatud annusest eritub roojaga, tõenäoliselt sapi kaudu, millest on muutumatult roojas alla 1% manustatud ravimi hulgast. Enamus paroksetiinist metaboliseerub organismis.

Metaboliitide eritumine on kahefaasiline: esmane maksapassaaž ja seejärel süsteemne eliminatsioon.

Poolväärtusaeg võib erineda, kuid on üldjuhul kuni üks ööpäev.

Patsientide erigrupid

Eakad ja neeru-/maksakahjustusega patsiendid

Eakal patsiendil ning raske neerukahjustuse või maksakahjustuse korral suureneb paroksetiini kontsentratsioon plasmas, kuid kontsentratsioonivahemik kattub tervete täiskasvanud patsientide omaga.

5.3Prekliinilised ohutusandmed

Toksikoloogilised uuringud on läbi viidud reesusahvide ja albiinorottidega; mõlemal juhul sarnaneb metabolism inimese metabolismiga. Lipofiilsete amiinide (sh tritsüklilised antidepressandid) manustamisel tekkis rottidel fosfolipidoos. Uuringutes primaatidega fosfolipidoosi ei esinenud, kuigi ühe aasta kestel kasutatud annus oli 6 korda suurem terapeutilisest annusest.

Kartsinogenees: hiirte ja rottidega kahe aasta kestel läbiviidud uuringutes ei täheldatud paroksetiini kasutamisega seoses kartsinogeenset toimet.

Genotoksilisus: genotoksilisust ei ole esinenud in vitro ja in vivo testide korral.

Reproduktsioonitoksilisuse uuringud rottidega on näidanud, et paroksetiin mõjutab isas- ja emasloomade viljakust, vähendades nii viljakusindeksit kui ka tiinuste määra. Rottidel täheldati poegade suurenenud suremust ja hilinenud luustumist. Viimased toimed on tõenäoliselt seotud ema mürgistusega ning neid ei loeta otseseks toimeks lootele/vastsündinule.

6.FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1Abiainete loetelu

Tableti sisu

Kaltsiumvesinikfosfaatdihüdraat

Veevaba kaltsiumvesinikfosfaat

Laktoosmonohüdraat

Naatriumtärklisglükolaat (tüüp A) (kasutatud tärklis on kartulitärklis)

Magneesiumstearaat

Tableti kate

Titaandioksiid (E171)

Hüpromelloos

Makrogool 400

Polüsorbaat 80

6.2Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3Kõlblikkusaeg

4 aastat.

6.4Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5Pakendi iseloomustus ja sisu

Paroxetine Orion õhukese polümeerikattega tabletid PVC/PE/PVDC/alumiiniumist blisterpakendis.

Pakendite suurused:

20, 30, 60 ja 100 õhukese polümeerikattega tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil

6.6Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Erinõuded puuduvad

7.MÜÜGILOA HOIDJA

Orion Corporation

Orionitie 1

FI-02200 Espoo

Soome

8.MÜÜGILOA NUMBER

9.ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 19.06.2009

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 29.08.2012

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud aprillis 2015