Olmesartan medoxomil accord - õhukese polümeerikattega tablett (20mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Olmesartan Medoxomil Accord, 10 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Olmesartan Medoxomil Accord, 20 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Olmesartan Medoxomil Accord, 40 mg õhukese polümeerikattega tabletid

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 10 mg olmesartaanmedoksomiili. Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 20 mg olmesartaanmedoksomiili. Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 40 mg olmesartaanmedoksomiili. INN. Olmesartanum medoxomilum

Teadaolevat toimet omav abiaine:

Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 61,98 mg laktoosmonohüdraati. Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 123,96 mg laktoosmonohüdraati. Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 247,92 mg laktoosmonohüdraati.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

10 mg tablett:

Valge kuni peaaegu valge, ümmargune kaksikkumer õhukese polümeerikattega tablett, mille ühel küljel on sisse pressitud “IO2” ja teine külg on sile. Õhukese polümeerikattega tableti läbimõõt on 6,5

± 0,1 mm ja paksus 3,1 ± 0,3 mm.

20 mg tablett:

Valge kuni peaaegu valge, ümmargune kaksikkumer õhukese polümeerikattega tablett, mille ühel küljel on sisse pressitud “IO3” ja teine külg on sile. Õhukese polümeerikattega tableti läbimõõt on 8,5

± 0,1 mm ja paksus 3,9 ± 0,3 mm.

40 mg tablett:

Valge kuni peaaegu valge, ovaalne kaksikkumer õhukese polümeerikattega tablett, mille ühel küljel on sisse pressitud “IO4” ja teine külg on sile. Õhukese polümeerikattega tableti pikkus on 15,1 mm ± 0,1 mm, laius 7,0 mm ± 0,1 mm ja paksus 5,1 mm ± 0,3 mm.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Essentsiaalse hüpertensiooni ravi täiskasvanutel.

Arteriaalse hüpertensiooni ravi lastel ja noorukitel vanuses 6 kuni 18 aastat.

Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Täiskasvanud

Olmesartaanmedoksomiili soovituslik algannus on 10 mg üks kord päevas. Patsientidel, kelle vererõhk ei ole selle annusega piisavalt langenud, võib olmesartaanmedoksomiili annust suurendada kuni optimaalse annuseni 20 mg üks kord ööpäevas. Kui on vajalik vererõhku veelgi langetada, siis võib olmesartaanmedoksomiili annust suurendada maksimaalselt 40 mg-ni igapäevaselt või lisada hüdroklorotiasiidravi.

Olmesartaanmedoksomiili antihüpertensiivne toime avaldub oluliselt ravi alustamisest 2 nädala jooksul ja saavutab maksimumi ravi alustamisest ligikaudu 8 nädala pärast. Sellega tuleb arvestada, kui otsustatakse patsiendi raviannust muuta.

Eakad (65-aastased või vanemad)

Eakatel ei ole annuse reguleerimine üldjuhul vajalik (soovituslikke annuseid neerupuudulikkusega patsientidele vt altpoolt). Kui on vajalik tiitrimine maksimaalse igapäevase annuseni 40 mg, siis tuleb vererõhku hoolikalt jälgida.

Neerukahjustus

Maksimaalne annus kerge kuni mõõduka neerukahjustusega patsientidele (kreatiniini kliirens 20...60 ml/min) on 20 mg olmesartaanmedoksomiili üks kord ööpäevas, kuna selle patsientide rühma puhul on suuremate annuste kasutamise kogemused piiratud. Olmesartaanmedoksomiili ei soovitata kasutada raske neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 20 ml/min), kuna selle patsientide rühma puhul on kogemused piiratud (vt lõigud 4.4, 5.2).

Maksakahjustus

Kerge maksakahjustusega patsientidel ei ole annuste kohandamine vajalik. Mõõduka maksakahjustusega patsientidel on soovitatav esialgne annus 10 mg olmesartaanmedoksomiili üks kord ööpäevas ja maksimaalne annus ei tohi ületada 20 mg üks kord ööpäevas. Maksakahjustusega patsientidel, kes saavad juba diureetikume ja/või teisi antihüpertensiivseid preparaate, soovitatakse hoolikalt jälgida vererõhku ja neerufunktsiooni. Kogemused olmesartaanmedoksomiili kasutamise kohta raske maksakahjustusega patsientidel puuduvad, mistõttu ei ole sellel patsientide rühmal kasutamine soovitatav (vt lõigud 4.4 ja 5.2). Olmesartaanmedoksomiili ei tohi kasutada sapiteede obstruktsiooniga patsientidel (vt lõik 4.3).

Lapsed

Lapsed ja noorukid vanuses 6 kuni 18 aastat

Olmesartaanmedoksomiili soovitatav algannus lastel vanuses 6 kuni 18 aastat on 10 mg üks kord ööpäevas. Lastel, kelle vererõhk selle annusega ei ole piisavalt kontrollitud võib olmesartaanmedoksomiili annust suurendada kuni 20 mg üks kord ööpäevas. Kui on vajalik täiendav vererõhu alandamine, võib lastel kehakaaluga > 35 kg olmesartaanmedoksomiili annust suurendada maksimaalselt kuni 40 mg ööpäevas. Lastel, kelle kehakaal on < 35 kg ,ei tohi ööpäevane annus ületada 20 mg.

Laste erirühmad

Olmesartaanmedoksomiili ohutus ja efektiivsus lastel vanuses 1...5 aastat ei ole veel tõestatud. Antud hetkel teadaolevad andmed on esitatud lõikudes 4.8, 5.1 ja 5.2, aga soovitusi annustamise kohta ei ole võimalik anda.

Olmesartaanmedoksomiili ei tohi kasutada lastel vanuses alla 1 aasta seoses ohutusega ja kuna puuduvad andmed selle vanuserühma kohta.

Manustamisviis

Ravijärgimuse soodustamiseks soovitatakse Olmesartan Medoxomil Accord’i tablette võtta iga päev ligikaudu samal kellaajal, näiteks hommikusöögi ajal, kas koos toiduga või ilma. Tablett tuleb alla neelata koos piisava koguse vedelikuga (nt klaasi veega). Tabletti ei tohi närida.

Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Raseduse teine või kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6).

Sapiteede obstruktsioon (vt lõik 5.2).

Olmesartaanmedoksomiili samaaegne kasutamine aliskireeni sisaldavate ravimitega on vastunäidustatud suhkurtõve või neerukahjustusega (GFR < 60 ml/min/1,73 m) patsientidele (vt lõigud 4.5 ja 5.1).

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Intravaskulaarse mahu vähenemine

Patsientidel, kelle intravaskulaarne maht ja/või naatriumisisaldus on intensiivse diureetilise ravi, toidust saadava soola piiramise, kõhulahtisuse või oksendamise tagajärjel vähenenud, võib tekkida sümptomaatiline hüpotensioon, eriti pärast esimest annust. Sellised seisundid tuleb enne olmesartaanmedoksomiili manustamist korrigeerida.

Muud seisundid, millega kaasneb reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi stimulatsioon

Patsientidel, kelle veresoonte toonus ja neerufunktsioon sõltuvad peamiselt reniin-angiotensiin- aldosterooni süsteemist (nt raske kongestiivse südamepuudulikkuse või kaasuva neeruhaigusega, sh neeruarteri stenoosiga patsiendid), on ravi teiste seda süsteemi mõjutavate ravimitega seostatud ägeda hüpotensiooni, asoteemia, oliguuria või, harvadel juhtudel, ägeda neerupuudulikkusega. Sarnaste mõjude võimalust ei saa välistada angiotensiin II retseptori antagonistide korral.

Renovaskulaarne hüpertensioon

Patsientide, kellel on bilateraalne neeruarterite stenoos või ainsa funktsioneeriva neeru arteri stenoos, ravimisel reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi mõjutavate ravimitega on suurenenud raske hüpotensiooni ja neerupuudulikkuse tekkeoht.

Neerukahjustus ja neeru transplantatsioon

Olmesartaanmedoksomiili kasutamisel neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel soovitatakse seerumi kaaliumi ja kreatiniini taset regulaarselt jälgida. Olmesartaanmedoksomiili ei soovitata kasutada raske neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 20 ml/min) (vt lõigud 4.2, 5.2). Puuduvad kogemused olmesartaanmedoksomiili manustamiseks patsientidele, kellele on hiljuti tehtud neerutransplantatsioon või kellel on lõppstaadiumi neerupuudulikkus (st kreatiniini kliirens < 12 ml/min).

Maksakahjustus

Puuduvad kogemused raske maksakahjustusega patsientidel, mistõttu ei soovitata olmesartaanmedoksomiili antud patsientide rühmal kasutada (vt lõik 4.2 „Annustamine kerge või mõõduka maksakahjustusega patsientidele“).

Hüperkaleemia

Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi mõjutavate ravimite kasutamine võib põhjustada hüperkaleemiat.

Selle potentsiaalselt surmaga lõppeva seisundi risk on suurenenud eakatel, neerupuudulikkusega ja diabeediga patsientidel ja nende puhul, kes saavad samaaegselt ravi teiste kaaliumitaset tõsta võivate ravimitega, ja/või kaasuvate haigustega patsientide puhul.

Enne reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi mõjutada võivate ravimite samaaegset manustamist tuleb hinnata kasu-riski suhet ning kaaluda teisi alternatiive. (vt ka allpool lõik 4.2 „Reniin- angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad“).

Hüperkaleemia peamised riskitegurid, millega arvestada, on järgmised.

• Diabeet, neerukahjustus, vanus (> 70 aastat).
• Kombinatsioon ühe või mitme reniinangiotensiinaldosterooni süsteemi mõjutava ravimi ja/või kaaliumilisandiga. Mõned ravimid või ravimite klassid võivad põhjustada hüperkaleemiat: kaaliumi sisaldavad soolaasendajad, kaaliumi säästvad diureetikumid, AKEinhibiitorid, angiotensiin II retseptori antagonistid, mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (sealhulgas selektiivsed COX2 inhibiitorid), hepariin, immunosupressandid tsüklosporiin või takroliimus, trimetoprim.
• Kaasuvad seisundid, eriti dehüdratsioon, äge kardiaalne dekompensatsioon, metaboolne atsidoos, neerufunktsiooni langus, neerude seisundi järsk halvenemine (nt nakkushaiguste tagajärjel), rakkude hävinemine (nt jäseme äge isheemia, rabdomüolüüs, ulatuslik trauma). Riskirühma kuuluvatel patsientidel soovitatakse seerumi kaaliumitaset hoolikalt jälgida (vt lõik 4.5).

Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad

On tõendeid, et AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegne kasutamine suurendab hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a äge neerupuudulikkus) riski. Seetõttu ei soovitata RAAS-i kahekordset blokaadi AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegse kasutamisega (vt lõigud 4.5 ja 5.1).

Kui kahekordset blokeerivat ravi peetakse vältimatult vajalikuks, tuleb seda teha ainult spetsialisti järelvalve all, jälgides hoolikalt neerutalitlust, elektrolüüte ja vererõhku.

AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.

Liitium

Sarnaselt teistele angiotensiin II retseptori antagonistidele ei soovitata kasutada liitiumi ja olmesartaanmedoksomiili kombinatsiooni (vt lõik 4.5).

Aordi- või mitraalklapi stenoos; obstruktiivne hüpertroofiline kardiomüopaatia

Sarnaselt teistele vasodilataatoritele on eriline tähelepanu vajalik aordi- või mitraalklapi stenoosiga või obstruktiivse hüpertroofilise kardiomüopaatiaga patsientidel.

Primaarne aldosteronism

Primaarse aldosteronismiga patsiendid ei reageeri üldjuhul antihüpertensiivsetele ravimitele, mis toimivad reniin-angiotensiini süsteemi inhibeerimise kaudu. Seetõttu ei ole olmesartaanmedoksomiili kasutamine neil patsientidel soovitatav.

Tsöliaakiasarnane enteropaatia

Väga harvadel juhtudel on olmesartaani võtvatel patsientidel mõni kuu kuni mitu aastat pärast raviga alustamist teatatud raskest kroonilisest kõhulahtisusest koos olulise kaalulangusega, mis võib olla põhjustatud lokaalsest hilinenud ülitundlikkusreaktsioonist. Patsientide soolestiku biopsiad näitasid tihti soolehattude atroofiat. Kui patsiendil tekivad olmesartaanravi ajal need sümptomid ja kui puuduvad teised ilmsed etioloogiad, siis tuleb ravi olmesartaanmedoksomiiliga kohe lõpetada ning seda ei tohi uuesti alustada. Kui kõhulahtisus ei parane nädala jooksul pärast ravi katkestamist, tuleb kaaluda pöördumist täiendava spetsialisti (nt gastroenteroloog) poole.

Etnilised erinevused

Sarnaselt kõigile angiotensiin II retseptori antagonistidele on olmesartaanmedoksomiili vererõhku langetav toime mustanahalistel patsientidel võrreldes mitte-mustanahaliste patsientidega mõnevõrra nõrgem, mis võib olla tingitud madala reniini taseme suuremast levimusest mustanahaliste hüpertensiooniga patsientide populatsioonis.

Rasedus

Ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega ei tohi alustada raseduse ajal. Kui jätkuvat ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega ei peeta hädavajalikuks, tuleks rasedust planeerivate patsientide ravi vahetada alternatiivsete antihüpertensiivsete ravimite vastu, millel on raseduse ajal kasutamiseks kindel ohutusprofiil. Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega kohe lõpetada ja vajadusel alustada alternatiivset ravi (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

Muu

Sarnaselt kõigile antihüpertensiivsetele ainetele võib vererõhu liigne langus isheemilise südamehaiguse või isheemilise tserebrovaskulaarse haigusega patsientidel viia müokardi infarkti või insuldini.

See ravim sisaldab laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, laktaasipuudulikkuse või glükoos-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Lapsed

Koostoimete uuringud on läbi viidud ainult täiskasvanutel.

Ei ole teada, kas koostoimed lastel on sarnased täiskasvanutel täheldatutega.

Teiste ravimite mõju olmesartaanmedoksomiilile

Teised antihüpertensiivsed ravimid

Teiste antihüpertensiivsete ravimite samaaegne kasutamine võib suurendada olmesartaanmedoksomiili vererõhku langetavat toimet.

AKE-inhibiitorid, angiotensiin II retseptori antagonistid või aliskireen

Kliiniliste uuringute andmed on näidanud, et reniin-angiotensiin-aldosteroon-süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad kombinatsioonravil AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeniga on seotud kõrvaltoimete, nt hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a äge neerupuudulikkus) sagenemisega, võrreldes monoteraapiaga (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.1).

Kaaliumilisandid ja kaaliumi säästvad diureetikumid

Kogemuste põhjal teiste reniin-angiotensiini süsteemi mõjutavate ravimitega võib kaaliumi säästvate diureetikumide, kaaliumilisandite, kaaliumit sisaldavate soolaasendajate või teiste kaaliumi taset suurendada võivate ravimite (nt hepariini) samaaegne kasutamine viia seerumi kaaliumitaseme tõusuni (vt lõik 4.4). Seetõttu selliste ainete samaaegset kasutamist ei soovitata.

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA)

MSPVA-d (sealhulgas atsetüülsalitsüülhape annuses > 3 g/ööpäevas ja COX-2 inhibiitorid) ja angiotensiin II retseptori antagonistid võivad toimida sünergistlikult, vähendades glomerulaarfiltratsiooni. MSVPA-de ja angiotensiin II retseptori antagonistide samaaegse kasutamisega kaasneb ägeda neerupuudulikuse oht. Soovitatav on patsiendi neerufunktsiooni jälgimine ravi alustamisel ja regulaarne vedeliku manustamine.

Lisaks võib samaaegne ravi vähendada angiotensiin II retseptori antagonistide antihüpertensiivset toimet, vähendades osaliselt nende efektiivsust.

Sapphapete sekvesterant kolesevelaam

Sapphapete sekvesterandi kolesevelaamvesinikkloriidi samaaegne manustamine vähendab olmesartaani süsteemset ekspositsiooni ja maksimaalset plasmakontsentratsiooni ning vähendab t1/2. Olmesartaanmedoksomiili manustamine vähemalt 4 tundi enne kolesevelaamhüdrokloriidi vähendas ravimite koostoimet. Tuleb kaaluda olmesartaanmedoksomiili manustamist vähemalt 4 tundi enne kolesevelaamvesinikkloriidi annust (vt lõik 5.2).

Muud ravimid

Pärast ravi antatsiididega (alumiiniummagneesiumhüdroksiid) täheldati olmesartaani biosaadavuse kerget langust. Varfariini ja digoksiini koosmanustamisel ei olnud olmesartaani farmakokineetikale mõju.

Olmesartaanmedoksomiili toimed teistele ravimitele

Liitium

Liitiumi samaaegsel manustamisel angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorite ja angiotensiin II retseptori antagonistidega on teatatud pöörduvast seerumi liitiumikontsentratsiooni ja toksilisuse tõusust. Seetõttu ei soovitata olmesartaanmedoksomiili ja liitiumi koos manustada (vt lõik 4.4). Kui koos kasutamine on vajalik, soovitatakse seerumi liitiumitaset hoolikalt jälgida.

Teised ravimid

Ravimid, mida on spetsiaalsetes kliinilistes uuringutes tervetel vabatahtlikel uuritud, on varfariin, digoksiin, antatsiid (magneesiumalumiiniumhüdroksiid), hüdroklorotiasiid ja pravastatiin. Kliiniliselt olulisi koostoimeid ei täheldatud ja olmesartaanmedoksomiilil ei olnud olulist mõju varfariini farmakokineetikale ega farmakodünaamikale ega digoksiini farmakokineetikale.

Olmesartaanil ei olnud in vitro kliiniliselt olulist inhibeerivat toimet inimese tsütokroom P450 ensüümidele 1A1/2, 2A6, 2C8/9, 2C19, 2D6, 2E1 ja 3A4 ning indutseeriv toime roti tsütokroom P450 aktiivsusele kas puudus või oli minimaalne. Seepärast ei viidud teadaolevate tsütokroom P450 ensüümi inhibiitorite ja indutseerijatega läbi in vivo koostoimete uuringuid ning kliiniliselt olulisi koostoimeid olmesartaani ja ülalnimetatud tsütokroom P450 ensüümide abil metaboliseeritavate ravimite vahel ei eeldata.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Angiotensiin II retseptori antagoniste ei soovitata kasutada raseduse esimesel trimestril (vt lõik 4.4). Angiotensiin II retseptori antagonistid on vastunäidustatud raseduse 2. ja 3. trimestril (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Epidemioloogilised tõendid teratogeensuse riski kohta pärast kokkupuudet AKE-inhibiitoritega raseduse esimese trimestri ajal ei ole olnud lõplikud; riski vähest suurenemist ei saa aga välistada. Kuigi puuduvad kontrollitud epidemioloogilised andmed angiotensiin II retseptori antagonistidega kaasnevate riskide kohta, võivad selle ravimite klassiga kaasneda sarnased riskid. Kui jätkuvat ravi angiotensiini retseptori blokaatoritega ei peeta hädavajalikuks, tuleb rasedust planeerivate patsientide ravi vahetada alternatiivsete antihüpertensiivsete ravimite vastu, millel on raseduse ajal kasutamise ohutusprofiil kindlaks tehtud. Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega kohe lõpetada ja vajadusel alustada alternatiivset ravi.

Teadaolevalt on angiotensiin II retseptori antagonistide kasutamine raseduse teise ja kolmanda trimestri ajal inimesele fetotoksiline (neerufunktsiooni langus, oligohüdramnion, kolju luustumise pidurdumine) ja põhjustab neonataalset toksilisust (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia). (Vt ka lõik 5.3.)

Kui raseduse teise trimestri ajal on kasutatud angiotensiin II retseptori antagoniste, on soovitatav kontrollida loote neerufunktsiooni ja koljut ultraheliga. Imikuid, kelle ema on võtnud angiotensiin II retseptori antagoniste, tuleb hoolikalt jälgida hüpotensiooni suhtes (vt ka lõigud 4.3 ja 4.4).

Imetamine

Olmesartaan eritub lakteerivate rottide rinnapiimaga, kuid ei ole teada, kas olmesartaan eritub inimese rinnapiima. Kuna informatsioon olmesartaanmedoksomiili kasutamise kohta imetamise ajal puudub, ei ole olmesartaanmedoksomiili kasutamine imetamise, eriti vastsündinu või enneaegse imiku imetamise ajal soovitatav ja eelistatavad on alternatiivsed ravimid, millel on paremini uuritud ohutusprofiilid.

Toime reaktsioonikiirusele

Olmesartaanmedoksomiil mõjutab kergelt või mõõdukalt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet. Antihüpertensiivset ravi saavatel patsientidel võib aeg-ajalt tekkida pearinglus või väsimus, mis võib halvendada reaktsioonivõimet.

Kõrvaltoimed

Ohutusprofiili kokkuvõte

Kõige sagedasemad olmesartaanmedoksomiiliga ravi ajal teatatud kõrvaltoimed on peavalu (7,7%), gripilaadsed sümptomid (4,0%) ja pearinglus (3,7%).

Platseebokontrolliga monoteraapia uuringutes oli ainuke raviga kindlalt seostatud ravimi kõrvaltoime pearinglus (olmesartaanmedoksomiili korral 2,5% ja platseebo korral 0,9%).

Olmesartaanmedoksomiili korral oli platseeboga võrreldes mõnevõrra kõrgem esinemus ka hüpertriglütserideemial (2,0% versus 1,1%) ja kreatiinifosfokinaasi sisalduse tõusul (1,3% versus 0,7%).

Kõrvatoimete tabel

Allolevas tabelis on kokku võetud olmesartaanmedoksomiili kõrvaltoimed kliinilistest uuringutest, turuletulekujärgsetest ohutusuuringutest ja spontaansetest teadetest.

Kõrvaltoimete esinemuse klassifitseerimisel on kasutatud järgmisi termineid: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10 000).

suurenemine

Üksikjuhtudel on teatatud angiotensiin II retseptori blokaatorite manustamisega ajalises seoses olevatest rabdomüolüüsi juhtudest.

Lisateave eripopulatsioonide kohta

Lapsed

Olmesartaani ohutust jälgiti 2 kliinilise uuringu ajal 361 lapsel ja noorukil vanuses 1...17 aastat. Kuigi lastel avalduvad kõrvaltoimed ja nende raskusaste on sarnased täiskasvanute omadele, esines lastel sagedamini järgmisi kõrvaltoimeid:

• Ninaverejooks on sage kõrvaltoime lastel (st ≥ 1/100 kuni <1/10), mida ei teatatud täiskasvanutel.
• 3nädalase topeltpimeda uuringu ajal oli raviga seotud pearingluse ja peavalu esinemissagedus lastel vanuses 6 kuni 17 aastat, kellele manustati olmesartaani suuri annuseid, peaaegu kahekordne.

Olmesartaani üldine ohutusprofiil lastel ei erine oluliselt täiskasvanute omast.

Eakad (65-aastased või vanemad)

Eakatel esineb hüpotensiooni veidi sagedamini – esinemissagedus on „harv“ asemel „aeg-ajalt“.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Andmed üleannustamise kohta inimesel on piiratud. Üleannustamise kõige tõenäolisem toime on hüpotensioon. Üleannustamise korral tuleb patsienti hoolikalt jälgida ja ravi peab olema sümptomaatiline ning toetav.

Puuduvad andmed olmesartaani dialüüsitavuse kohta.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: angiotensiin II antagonistid, ATC-kood: C09CA08

Toimemehhanism/farmakodünaamilised toimed

Olmesartaanmedoksomiil on tugevatoimeline suu kaudu manustatav selektiivne angiotensiin II retseptori (tüüp AT) antagonist. Eeldatakse, et see blokeerib kõik -retseptoriAT vahendatud angiotensiin II toimed, sõltumata angiotensiin II allikast või sünteesimisteest. Angiotensiin II (AT) retseptorite selektiivne antagonism viib plasma reniinitaseme ja angiotensiin I ning II kontsentratsiooni suurenemiseni ja plasma aldosteroonikontsentratsiooni mõningase vähenemiseni.

Angiotensiin II on reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi peamine vasoaktiivne hormoon, millel on 1. tüüpi (AT) retseptori kaudu oluline roll hüpertensiooni patofüsioloogias.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus

Hüpertensiooni korral põhjustab olmesartaanmedoksomiil annusest sõltuvat arteriaalse vererõhu kauakestvat langust. Puuduvad tõendid esimese annuse hüpotensiooni, pikaajalisel ravil tekkiva tahhüfülaksia ja hüpertensiooni taastekke kohta ravi katkestamisel.

Olmesartaanmedoksomiili annustamine üks kord ööpäevas tagab vererõhu efektiivse ja ühtlase languse 24-tunnise annustamisintervalli ajal. Annustamine üks kord ööpäevas langetas vererõhku sarnaselt annustamisele kaks korda ööpäevas sama igapäevase koguannuse juures.

Pideva raviga saavutatakse vererõhu maksimaalne langus 8. nädalaks pärast ravi alustamist, kuigi olulist vererõhku langetavat toimet täheldatakse juba pärast 2-nädalast ravi. Kasutamisel koos hüdroklorotiasiidiga on vererõhku langetav toime aditiivne ja koosmanustamist talutakse hästi.

Olmesartaani mõju suremusele ja haigestumusele ei ole veel teada.

ROADMAP (Randomised Olmesartan and Diabetes Microalbuminuria Prevention) uuringus, mis viidi läbi 2. tüüpi diabeedi, normoalbuminuuria ja vähemalt ühe täiendava kardiovaskulaarse riskiteguriga patsiendil uuriti, kas ravi olmesartaaniga lükkab mikroalbuminuuria teket edasi. Järelkontrolli perioodil, mille mediaanne kestus oli 3,2 aastat, said patsiendid kas olmesartaani või platseebot lisaks teistele antihüpertensiivsetele ainetele, mis ei olnud angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitorid või angiotensiini retseptori blokaatorid (ARB-id).

Esmase tulemusnäitajana täheldati uuringus olmesartaani korral olulist riski langust mikroalbuminuuria tekkeni kuluvas ajas. Pärast vererõhu erinevuste kohandamist ei olnud see riski langus enam statistiliselt oluline. 8,2% (178-l 2160-st) patsientidel olmesartaani rühmas ja 9,8% (210-l 2139-st) patsientidel platseebo rühmas kujunes mikroalbuminuuria.

Teiseste tulemusnäitajatena esinesid kardiovaskulaarseid sündmusi 96 patsiendil (4,3%) olmesartaani rühmas ja 94 patsiendil (4,2%) platseebo rühmas. Kardiovaskulaarne suremus oli olmesartaani rühmas platseeboga võrreldes suurem (15 patsienti (0,7%) vs. 3 patsienti (0,1%)), kuid surmaga mitte lõppeva insuldi sagedus (14 patsienti (0,6%) vs. 8 patsienti (0,4%)), surmaga mitte lõppeva müokardi infarkti sagedus (17 patsienti (0,8%) vs. 26 patsienti (1,2%)) ning mittekardiovaskulaarne suremus (11 patsienti (0,5%) vs. 12 patsienti (0,5%)) olid sarnased. Üldine suremus olmesartaani korral oli arvuliselt suurem (26 patsienti (1,2%) vs. 15 patsienti (0,7%)), mis oli peamiselt tingitud surmaga lõppenud kardiovaskulaarse sündmuste suuremast arvust.

ORIENT (Olmesartan Reducing Incidence of End-stage Renal Disease in Diabetic Nephropathy Trial) uuringus hinnati olmesartaani toimet renaalsetele ja kardiovaskulaarsetele tulemusnätajatele 577 randomiseeritud Jaapani ja Hiina päritolu 2. tüüpi diabeedi ja väljakujunenud nefropaatiaga patsiendil. Jälgimisperioodil, mille mediaan oli 3,1 aastat, said patsiendid kas olmesartaani või platseebot lisaks teistele antihüpertensiivsetele ainetele, sealhulgas AKE-inhibiitoritele.

Esmane liittulemusnäitaja (aeg esimese seerumi kreatiniinisisalduse kahekordistumiseni, lõppstaadiumis neeruhaiguse tekkeni, mis tahes põhjustest tingitud surm), esines 116 patsiendil olmesartaani rühmas (41,1%) ja 129 patsiendil platseebo rühmas (45,4%) (riskisuhe 0,97 (95% CI 0,75 kuni 1,24); p = 0,791). Teisene kardiovaskulaarne liittulemusnäitaja esines 40 olmesartaaniga ravitud patsiendil (14,2%) ja 53 platseeboga ravitud patsiendil (18,7%). See kardiovaskulaarne liittulemusnäitaja hõlmas kardiovaskulaarset surma 10 (3,5%) olmesartaani saanud patsiendil vs. 3 (1,1%) platseebot saanud patsiendil, üldist suremust 19 (6,7%) vs. 20 (7,0%) patsiendil, surmaga mitte lõppenud insulti 8 (2,8%) vs. 11 (3,9%) patsiendil ja surmaga mitte lõppenud müokardiinfarkti 3 (1,1%) vs. 7 (2,5%) patsiendil.

Lapsed

Olmesartaanmedoksomiili antihüpertensiivset toimet lastel hinnati randomiseeritud, topeltpimedas, platseebokontrolliga uuringus, kus osales 302 hüpertensiivset patsienti vanuses 6 kuni 17 aastat. Uuringurühmad koosnesid 112 mustanahalisest patsiendist ja 190 erineva rassilise kuuluvusega patsiendist, kellest 38 olid mustanahalised. Hüpertensiooni etioloogia oli valdavalt essentsiaalne

hüpertensioon (87% mustanahaliste rühmas ja 67% erineva rassiga rühmas). Patsiendid kehakaaluga 20 kuni <35 kg randomiseeriti rühma, kus manustati olmesartaanmedoksomiili 2,5 mg (väike annus) või 20 mg (suur annus) üks kord ööpäevas ja patsiendid kehakaaluga ≥35 kg randomiseeriti rühma, kus manustati olmesartaanmedoksomiili 5 mg (väike annus) või 40 mg (suur annus) üks kord ööpäevas. Olmesartaanmedoksomiil vähendas oluliselt nii süstoolset kui ka diastoolset vererõhku vastavalt kehakaalule kohandatud annusele. Olmesartaanmedoksomiili nii väikesed kui ka suured annused vähendasid oluliselt süstoolset vererõhku vastavalt 6,6 ja 11,9 mmHg võrreldes algtasemega. Seda toimet täheldati ka 2-nädalase randomiseeritud ärajätufaasi ajal, kusjuures nii keskmine süstoolne kui ka diastoolne vererõhk näitasid statistiliselt olulist tagasilööki platseeborühmas võrreldes olmesartaanmedoksomiili rühmaga. Ravi oli efektiivne nii primaarse kui ka sekundaarse hüpertensiooniga lastel. Sarnaselt täiskasvanute rühmaga oli vererõhu langus väiksem mustanahalistel patsientidel.

Sama uuringu avatud uuringu faasis sai 59 patsienti vanuses 1 kuni 5 aastat kehakaaluga

≥5 kg 0,3 mg/kg olmesartaanmedoksomiili üks kord ööpäevas kolme nädala jooksul ja seejärel topeltpimedas faasis randomiseeriti rühmadesse, kus ühele rühmale manustati olmesartaanmedoksomiili ja teine oli platseeborühm. Võõrutusfaasi teise nädala lõpus oli keskmine süstoolne/diastoolne vererõhk 3/3 mmHg madalam olmesartaanmedoksomiili rühmas; see vererõhu erinevus ei olnud statistiliselt oluline (95% CI -2 kuni 7/-1 kuni 7).

Muu teave:

Kahes suures randomiseeritud, kontrolliga uuringus (ONTARGET (ONgoing Telmisartan Alone and incombination with Ramipril Global Endpoint Trial) ja VA NEPHRON-D (The Veterans Affairs Nephropathyin Diabetes) uuriti kombinatsioonravi AKE-inhibiitori ja angiotensiin II retseptori antagonistiga.

ONTARGET uuring hõlmas eelneva südameveresoonkonna või ajuveresoonkonna haigusega või 2. tüüpi diabeedi ja tõendatud kaasuva elundkahjustusega patsiente. VA NEPHRON-D uuring hõlmas 2. tüüpi diabeedi ja diabeetilise nefropaatiaga patsiente.

Uuringud näitasid olulise kasu puudumist neerude ja/või südameveresoonkonna tulemusnäitajatele ja suremusele, samas täheldati hüperkaleemia, ägeda neerukahjustuse ja/või hüpotensiooni riski suurenemist monoteraapiaga võrreldes. Tulemused on asjakohased ka teiste AKE-inhibiitorite ja angiotensiin II retseptori antagonistide jaoks, arvestades nende sarnaseid farmakodünaamilisi omadusi.

AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi seetõttu kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.

ALTITUDE (Aliskiren Trial in Type 2 Diabetes Using Cardiovascular and Renal Disease Endpoints) oli uuring, mis oli kavandatud hindama kasu aliskireeni lisamisest standardravile AKE-inhibiitori või angiotensiin II retseptori antagonistiga 2. tüüpi diabeediga patsientidel, kellel oli krooniline neeruhaigus, südameveresoonkonna haigus või mõlemad. Uuring lõpetati varakult ohutusnäitajate riski tõusu tõttu. Südameveresoonkonnaga seotud surma ja insuldi juhtumeid oli aliskireeni rühmas arvuliselt rohkem kui platseeborühmas ning kõrvalnähtudest ja huvi pakkuvatest tõsistest kõrvalnähtudest (hüperkaleemia, hüpotensioon ja neerutalitluse häire) teatati aliskireeni rühmas sagedamini kui platseeborühmas.

Farmakokineetilised omadused

Imendumine ja jaotumine

Olmesartaanmedoksomiil on eelravim. Seedetraktist imendumise kestel muudetakse see soolestiku limaskestas ja portaalveres esteraaside toimel kiiresti farmakoloogiliselt aktiivseks metaboliidiks olmesartaaniks.

Plasmas ega eritistes ei ole täheldatud intaktset olmesartaanmedoksomiili ega intaktset külgahela osa medoksomiili. Olmesartaani keskmine absoluutne biosaadavus tableti kujul oli 25,6%.

Olmesartaani keskmine maksimaalne kontsentratsioon (CMAX) plasmas saavutatakse ligikaudu 2 tunni jooksul pärast olmesartaanmedoksomiili suukaudset manustamist ja olmesartaani plasmakontsentratsioonid suurenevad lineaarselt ühekordsete suukaudsete annuste suurendamisel kuni ligikaudu 80 mg.

Toidul oli olmesartaani biosaadavusele minimaalne toime, tänu millele võib olmesartaanmedoksomiili manustada nii koos toiduga kui ka ilma.

Olmesartaani farmakokineetikas ei ole täheldatud kliiniliselt olulisi erinevusi sugude vahel.

Olmesartaan seondub olulisel määral plasmavalguga (99,7%), kuid võimalus seondumiskohalt tõrjumise tõttu tekkivateks kliiniliselt olulisteks koostoimeteks teiste samaaegselt manustatavate ulatuslikult plasmavalkudele seonduvate ravimite vahel on madal (mida kinnitab kliiniliselt olulise koostoime puudumine olmesartaanmedoksomiili ja varfariini vahel). Olmesartaani seondumine vererakkudega on ebaoluline. Keskmine jaotusruumala pärast intravenoosset annustamist on madal (16...29 l).

Biotransformatsioon ja eritumine

Plasma kogukliirens oli üldjuhul 1,3 l/t (CV, 19%) ja hepaatilise verevooluga (ligikaudu 90 l/t) võrreldes suhteliselt aeglane. Pärast C-märgistatud olmesartaanmedoksomiili ühekordset suukaudset annust eritus uriiniga 10...16% manustatud radioaktiivsusest (valdav enamik annuse manustamisest esimese 24 tunni jooksul) ja ülejäänu mõõdetud radioaktiivsusest eritus väljaheitega. Süsteemse saadavuse 25,6% alusel saab arvutada, et imendunud olmesartaan väljutatakse nii renaalse eritumise (ligiakudu 40%) kui ka hepatobiliaarse eritumise (ligikaudu 60%) teel. Kogu mõõdetud radioaktiivsus tuvastati olmesartaanina. Teisi olulisi metaboliite ei tuvastatud. Olmesartaani enterohepaatiline tsirkulatsioon on minimaalne. Kuna suur osa olmesartaanist eritub sapiga, on kasutamine sapiteede obstruktsiooniga patsientidel vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Olmesartaani terminaalne eliminatsiooni poolväärtusaeg oli mitmekordse suukaudse annustamise järel 10...15 tundi. Tasakaalukontsentratsioon saavutati pärast mõnda esimest annust ja 14-päevase pideva annustamise järel lisanduvat akumuleerumist ei täheldatud. Renaalne kliirens oli ligikaudu 0,5...0,7 l/t ja annusest sõltumatu.

Farmakokineetika patsientide erirühmades

Lapsed

Olmesartaani farmakokineetikat uuriti hüpertensiooniga lastel vanuses 1 kuni 16 aastat. Olmesartaani kliirens lastel oli sarnane täiskasvanud patsientide omaga, kui annust kohandati vastavalt kehakaalule.

Puuduvad farmakokineetilised andmed neerukahjustusega lastel.

Eakad (65-aastased või vanemad)

Eakatel hüpertensiivsetel patsientidel (65...75-aastased) suurenes tasakaaluoleku AUC ligikaudu 35% võrra ja väga eakatel (≥ 75-aastased) ligikaudu 44% võrra võrreldes noorema vanuserühmaga. See võib olla vähemalt osaliselt seotud neerufunktsiooni keskmise langusega antud patsientide rühmades.

Neerukahjustus

Neerukahjustusega patsientidel suurenes tasakaalukontsentratsiooni AUC kerge, mõõduka ja raske neerukahjustuse korral vastavalt 62%, 82% ja 179% võrra, võrreldes tervete kontrollisikutega (vt lõigud 4.2, 4.4).

Maksakahjustus

Ühekordse suukaudse annustamise järgselt olid olmesartaani AUC väärtused kerge ja mõõduka maksapuudulikkusega patsientidel vastavalt 6% ja 65% suuremad võrreldes neile vastavate tervete kontrollisikutega. Olmesartaani seondumata fraktsioon 2 tundi pärast annustamist tervetel patsientidel, kerge maksakahjustusega patsientidel ja mõõduka maksakahjustusega patsientidel olid vastavalt 0,26%, 0,34% ja 0,41%. Korduval kasutamisel mõõduka maksakahjustusega patsientidele oli olmesartaani keskmine AUC samuti ligikaudu 65% suurem kui vastavatel tervetel kontrollgrupis. Olmesartaani keskmised CMAX väärtused olid maksakahjustusega ja tervetel patsientidel sarnased. Olmesartaanmedoksomiili kasutamist raske maksakahjustusega patsientidel ei ole hinnatud (vt lõigud 4.2, 4.4).

Ravimite koostoimed

Sapphapete sekvesterant kolesevelaam

40 mg olmesartaanmedoksomiili ja 3750 mg kolesevelaamvesinikkloriidi samaaegne manustamine tervetele uuritavatele põhjustas olmesartaani CMAX 28% ja AUC 39% vähenemist. Väiksemaid toimeid

– CMAX ja AUC vähenemist vastavalt 4% ja 15% – täheldati olmesartaanmedoksomiili manustamisel 4 tundi enne kolesevelaamvesinikkloriidi. Olmesartaani eritumise poolväärtusaeg vähenes 50...52%, sõltumata sellest, kas seda manustati samaaegselt või 4 tundi enne kolesevelaamvesinikkloriidi (vt lõik 4.5).

Prekliinilised ohutusandmed

1. Korduvtoksilisuse uuringutes rottidel ja koertel näitas olmesartaanmedoksomiil teiste AT1 retseptori antagonistide ja AKE-inhibiitoritega sarnaseid toimeid: vere uureasisalduse (BUN) ja kreatiniini sisalduse suurenemist (AT1 retseptorite blokeerimisest tingitud neerufunktsiooni muutuste tagajärjel), südame massi vähenemine, punavere näitajate (erütrotsüüdid, hemoglobiin, hematokrit) langus, histoloogilised viited neerukahjustusele (regeneratiivsed kahjustused neeru epiteelis, basaalmembraani paksenemine, tuubulite dilatatsioon). Need olmesartaanmedoksomiili farmakoloogilisest toimest põhjustatud kõrvaltoimed on tekkinud ka prekliinilistes uuringutes teiste AT1 retseptori antagonistidega ja AKE-inhibiitoritega ning neid võib vähendada naatriumkloriidi samaaegne suukaudne manustamine.
2. Mõlemal liigil täheldati plasma reniini aktiivsuse suurenemist ja neerude jukstaglomerulaarrakkude hüpertroofiat/hüperplaasiat. Neil muutustel, mis on AKE-inhibiitorite ja teiste AT1 retseptori antagonistide klassi tüüpiline toime, ei näi olevat kliinilist tähtsust.
3. Sarnaselt teistele AT1 retseptori antagonistidele leiti, et olmesartaanmedoksomiil suurendab kromosoomide katkemist in vitro rakukultuurides. Mitmes in vivo uuringus olmesartaanmedoksomiili väga suurte (kuni 2000 mg/kg) suukaudsete annustega ei täheldatud olulisi toimeid. Ulatusliku genotoksilisuse testimise üldised andmed viitavad, et kliinilise kasutamise tingimustes on väga vähetõenäoline, et olmesartaan tekitab genotoksilisi toimeid.

Olmesartaanmedoksomiil ei olnud kantserogeenne ei rottidel 2-aastases uuringus ega hiirtel kahes 6- kuulises kantserogeensuse uuringus, milles kasutati transgeenseid mudeleid.

Reproduktiivsusuuringutes rottidel ei mõjutanud olmesartaanmedoksomiil fertiilsust ja puudusid tõendid teratogeense toime kohta. Sarnaselt teistele angiotensiin II antagonistidele vähenes järglaste elulemus olmesartaanmedoksomiili tagajärjel ja täheldati emasloomade neeruvaagnate laienemist raseduse hilises järgus ja laktatsiooni ajal. Sarnaselt teistele antihüpertensiivsetele ainetele täheldati, et olmesartaanmedoksomiil oli tiinetele küülikutele toksilisem kui tiinetele rottidele, aga fetotoksilist toimet ei täheldatud.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Tableti sisu

Laktoosmonohüdraat

Hüdroksüpropüültselluloos

Mikrokristalliline tselluloos

Magneesiumstearaat

Väheasendatud hüdroksüpropüültselluloos LH-21

Tableti kate

Talk

Hüpromelloos

Titaandioksiid (E171)

Sobimatus

Ei kohaldata.

Kõlblikkusaeg

3 aastat.

Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Pakendi iseloomustus ja sisu

Olmesartan Medoxomil Accord 10 mg, 20 mg ja 40 mg õhukese polümeerikattega tabletid on pakendatud alumiinium- alumiiniumblisterpakendisse, mis sisaldab 14, 28, 30, 56, 84, 90, 98 või 280 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Erinõuded puuduvad.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

MÜÜGILOA HOIDJA

Accord Healthcare Limited

Sage House, 319 Pinner Road North Harrow, Middlesex, HA1 4HF Ühendkuningriik

MÜÜGILOA NUMBRID

10 mg: 901216

20 mg: 901416

40 mg: 901316

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

02.2016

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Aprill 2018