Olmesartan medoxomil apotex 10 mg - õhukese polümeerikattega tablett (10mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Olmesartan medoxomil Apotex 10 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Olmesartan medoxomil Apotex 20 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Olmesartan medoxomil Apotex 40 mg õhukese polümeerikattega tabletid

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Olmesartan medoxomil Apotex 10 mg õhukese polümeerikattega tabletid Üks tablett sisaldab 10 mg olmesartaanmedoksomiili.

Teadaolevat toimet omav abiaine: veevaba laktoos. Üks tablett sisaldab 64,25 mg veevaba laktoosi.

Olmesartan medoxomil Apotex 20 mg õhukese polümeerikattega tabletid Üks tablett sisaldab 20 mg olmesartaanmedoksomiili.

Teadaolevat toimet omav abiaine: veevaba laktoos. Üks tablett sisaldab 128,50 mg veevaba laktoosi.

Olmesartan medoxomil Apotex 40 mg õhukese polümeerikattega tabletid Üks tablett sisaldab 40 mg olmesartaanmedoksomiili.

Teadaolevat toimet omav abiaine: veevaba laktoos. Üks tablett sisaldab 257,00 mg veevaba laktoosi.

INN. Olmesartanum medoxomilum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

Olmesartan medoxomil Apotex 10 mg

Valget värvi ümmarguse kujuga kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühel küljel on graveering „APO” ja teisel küljel „OL over 10” ning läbimõõt on 6,50 mm ja paksus 3,20 mm.

Olmesartan medoxomil Apotex 20 mg

Valget värvi ümmarguse kujuga kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühel küljel on graveering „APO” ja teisel küljel „OL over 20” ning läbimõõt on 8,20 mm ja paksus 3,80 mm.

Olmesartan medoxomil Apotex 40 mg

Valget värvi ovaalse kujuga kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühel küljel on graveering „APO” ja teisel küljel „OL40” ning pikkus on 15,00 mm, laius 7,14 mm ja paksus 4,60 mm.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Täiskasvanud

Essentsiaalne hüpertensioon.

Lapsed

Arteriaalne hüpertensioon 6- kuni alla 18-aastastel lastel ja noorukitel.

Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Täiskasvanud

Olmesartaanmedoksomiili soovitatav algannus on 10 mg üks kord ööpäevas. Patsientidel, kelle vererõhk ei ole selle annusega piisavalt langenud, võib olmesartaanmedoksomiili annust suurendada kuni optimaalse annuseni – 20 mg üks kord ööpäevas. Kui on vajalik vererõhku veelgi langetada, võib olmesartaanmedoksomiili annust suurendada maksimaalse annuseni – 40 mg ööpäevas – või lisada raviskeemi hüdroklorotiasiid.

Olmesartaanmedoksomiili antihüpertensiivne toime saabub 2 nädala jooksul ravi algusest ja saavutab maksimumi ligikaudu 8 nädalat pärast ravi alustamist. Seda tuleb arvestada patsiendi ravirežiimi muutuste kavandamisel.

Eakad (65-aastased ja vanemad)

Üldiselt ei ole annuse kohandamine eakatel vajalik (vt allpool annustamise soovitusi neerukahjustusega patsientidel). Vererõhku tuleb tähelepanelikult jälgida juhul, kui on vajalik annuse tiitrimine maksimaalse annuseni – 40 mg.

Neerukahjustus

Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega (kreatiniini kliirens 20...60 ml/min) patsientidel on olmesartaanmedoksomiili maksimaalne annus 20 mg üks kord ööpäevas, kuna puudub piisav kogemus suuremate annuste kasutamisel selles patsientide grupis. Olmesartaanmedoksomiili ei ole soovitatav kasutada raske neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 20 ml/min), sest puudub piisav kogemus kasutamisel selles patsientide grupis (vt lõigud 4.4, 5.2).

Maksakahjustus

Kerge maksakahjustusega patsientidel ei ole annuse kohandamine vajalik. Mõõduka maksakahjustuse korral on soovitatav alustada 10 mg olmesartaanmedoksomiiliga üks kord ööpäevas ja maksimaalne annus ei tohi ületada 20 mg üks kord ööpäevas. Maksakahjustusega patsientidel, kes juba saavad diureetikume ja/või teisi kõrgvererõhutõve ravimeid, on soovitatav hoolikalt jälgida vererõhku ja neerufunktsiooni. Olmesartaanmedoksomiili kasutamise kogemused raske maksakahjustuse korral puuduvad, seega ei ole kasutamine selles patsientide grupis soovitatav (vt lõigud 4.4 ja 5.2). Olmesartaanmedoksomiili ei tohi kasutada patsientidel, kellel on sapiteede obstruktsioon (vt lõik 4.3).

Lapsed

6- kuni alla 18-aastased lapsed ja noorukid

Olmesartaanmedoksomiili soovitatav algannus 6- kuni alla 18-aastastel lastel on 10 mg üks kord ööpäevas. Lastel, kellel selle annusega ei saavutata piisavat kontrolli vererõhu väärtuste üle, võib olmesartaanmedoksomiili annust suurendada 20 mg-ni üks kord ööpäevas. Kui vajalik on täiendav vererõhu langetamine, siis võib > 35 kg kaaluvate laste puhul suurendada olmesartaanmedoksomiili annust maksimaalselt 40 mg-ni. Laste puhul, kes kaaluvad < 35 kg, ei tohi ööpäevane annus olla suurem kui 20 mg.

Laste erirühmad

Olmesartaanmedoksomiili ohutus ja efektiivsus lastel vanuses 1 kuni 5 aastat ei ole veel tõestatud. Antud hetkel teadaolevad andmed on esitatud lõikudes 4.8 ja 5.1, aga soovitusi annustamise kohta ei ole võimalik anda.

Olmesartaanmedoksomiili ei tohi kasutada lastel vanuses alla 1 aasta seoses ohutusega ja andmete puudumise tõttu selle vanuserühma kohta.

Manustamisviis

Ravi järgimise hõlbustamiseks on soovitatav võtta olmesartaanmedoksomiili tablette iga päev enam- vähem samal ajal, koos toiduga või ilma, näiteks hommikusöögi ajal. Tablett tuleb neelata alla koos piisava hulga vedelikuga (nt klaasi veega). Tabletti ei tohi närida.

Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes. Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6).

Sapiteede obstruktsioon (vt lõik 5.2).

Olmesartaanmedoksomiili samaaegne kasutamine aliskireeni sisaldavate ravimitega on vastunäidustatud patsientidele, kellel on suhkurtõbi või neerukahjustus (GFR < 60 ml/min/1,73 m) (vt lõigud 4.5 ja 5.1).

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Intravaskulaarse vedelikumahu vähenemine

Sümptomaatiline hüpotensioon võib tekkida (eriti esimese annuse järgselt) patsientidel, kellel on vedelikumaht ja/või naatriumisisaldus vähenenud tugevatoimelise diureetikumravi, piiratud soolasisaldusega dieedi, kõhulahtisuse või oksendamise tõttu. Sellised seisundid tuleb korrigeerida enne olmesartaanmedoksomiili manustamist.

Muud seisundid, millega kaasneb reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi stimulatsioon

Patsientidel, kellel veresoonkonna toonus ja neerufunktsioon sõltuvad põhiliselt reniini-angiotensiini- aldosterooni süsteemi aktiivsusest (nt südame raske paispuudulikkusega või neeruhaigusega, sh neeruarteri stenoosiga patsiendid), on ravi teiste seda süsteemi mõjutavate ravimitega seostatud ägeda hüpotensiooni, asoteemia, oliguuria või harva ägeda neerupuudulikkuse tekkega. Sarnaste toimete tekke võimalikkust ei saa välistada angiotensiin II retseptori antagonistidega.

Renovaskulaarne hüpertensioon

Raske hüpotensiooni ja neerupuudulikkuse risk on suurenenud kahepoolse neeruarterite stenoosiga või ainsat töötavat neeru varustava neeruarteri stenoosiga patsientidel, keda ravitakse reniini-angiotensiini- aldosterooni süsteemi mõjutavate ravimitega.

Neerukahjustus ja neeru transplantatsioon

Olmesartaanmedoksomiili kasutamisel neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel on soovitatav perioodiliselt jälgida kaaliumi ja kreatiniini tasemeid. Olmesartaanmedoksomiili ei ole soovitatav kasutada raske neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 20 ml/min) (vt lõigud 4.2, 5.2). Puuduvad kogemused olmesartaanmedoksomiili kasutamiseks hiljutise neerutransplantaadiga patsientidel või lõppstaadiumis neerupuudulikkusega patsientidel (s.o kreatiniini kliirens < 12 ml/min).

Maksakahjustus

Puuduvad kogemused raske maksakahjustusega patsientidega ning seetõttu ei ole soovitatav selles patsiendigrupis olmesartaanmedoksomiili kasutada (vt lõik 4.2 annustamine kerge või mõõduka maksakahjustusega patsientidel).

Hüperkaleemia

Reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi mõjutavate ravimite kasutamine võib põhjustada hüperkaleemiat.

Risk (mis võib olla letaalse lõppega) on suurenenud eakate, neerupuudulikkusega patsientide, suhkurtõvega patsientide ja nende puhul, kes kasutavad samal ajal teisi ravimeid, mis võivad suurendada kaaliumisisaldust, ja/või kaasuvate haigustega patsientide puhul.

Enne reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi mõjutavate ravimite samaaegset kasutamist tuleb hinnata kasu-riski suhet ning kaaluda teisi, alternatiivseid ravivõimalusi.

Peamised hüperkaleemia riskitegurid, millega tuleb arvestada, on:

• suhkurtõbi, neerukahjustus, vanus (> 70 aastat);
• kombinatsioon ühe või mitme ravimiga, mis mõjutavad reniiniangiotensiinialdosterooni süsteemi, ja/või kaaliumilisandite kasutamine. Mõned ravimid või ravimite klassid, mis võivad

indutseerida hüperkaleemia teket: kaaliumi sisaldavad soolaasendajad, kaaliumi säästvad diureetikumid, AKE inhibiitorid, angiotensiin II retseptori antagonistid, mittesteroidsed põletikuvastased ained (sh selektiivsed COX-2 inhibiitorid), hepariin, immunosupressiivsed ravimid, nagu tsüklosporiin või takroliimus, trimetoprim;

• kaasuvad haigused, eelkõige dehüdratsioon, äge kardiaalne dekompensatsioon, metaboolne atsidoos, neerufunktsiooni halvenemine, neerufunktsiooni järsk halvenemine (nt infektsioossed haigused), rakkude hävinemine (nt jäseme äge isheemia, rabdomüolüüs, ulatuslik trauma).

Riskirühma patsientidel on soovitatav hoolikalt jälgida seerumi kaaliumisisaldust (vt lõik 4.5).

Reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad

On tõendeid, et AKE inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegne kasutamine suurendab hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a äge neerupuudulikkus) riski. Seetõttu ei soovitata RAAS-i kahekordset blokaadi AKE inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegse kasutamisega (vt lõigud 4.5 ja 5.1).

Kui kahekordset blokeerivat ravi peetakse vältimatult vajalikuks, tuleb seda teha ainult spetsialisti järelvalve all, jälgides hoolikalt neerutalitlust, elektrolüüte ja vererõhku.

AKE inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.

Liitium

Nagu ka teiste angiotensiin II antagonistide puhul, ei ole soovitatav kombineerida liitiumi ja olmesartaanmedoksomiili (vt lõik 4.5).

Aordi- või mitraalklapi stenoos; obstruktiivne hüpertroofiline kardiomüopaatia

Nagu ka teiste vasodilataatorite puhul, on aordi- või mitraalklapi stenoosiga või obstruktiivse hüpertroofilise kardiomüopaatiaga patsientide puhul vajalik eriline ettevaatus.

Primaarne aldosteronism

Primaarse aldosteronismiga patsiendid ei reageeri tavaliselt antihüpertensiivsetele ravimitele, mis toimivad reniini-angiotensiini süsteemi inhibeerimise kaudu. Seetõttu ei ole soovitatav neil patsientidel olmesartaanmedoksomiili kasutada.

Tsöliaakia-sarnane enteropaatia

Väga harvadel juhtudel on olmesartaani võtvatel patsientidel mõni kuu kuni mitu aastat pärast raviga alustamist teatatud raskest, kroonilisest kõhulahtisusest koos olulise kehakaalu langusega, mis võib olla põhjustatud lokaalsest hilist tüüpi ülitundlikkusreaktsioonist.

Patsientide soolebiopsiates ilmnes tihti hattude atroofiat. Kui need sümptomid tekivad patsiendil ravi käigus olmesartaaniga ja muud ilmsed haiguse põhjused puuduvad, tuleb ravi olmesartaaniga kohe katkestada ning raviga uuesti alustada ei tohi. Kui nädal pärast ravi lõppu esineb patsiendil ikka veel kõhulahtisust, tuleb pidada nõu spetsialistiga (nt gastroenteroloog).

Etnilised erinevused

Nagu ka teiste angiotensiin II antagonistide puhul, on olmesartaanmedoksomiili toime mustanahalistel patsientidel mõnevõrra nõrgem kui valgetel. Põhjuseks on tõenäoliselt väikese reniinisisalduse suurem levimus hüpertensiooniga mustanahaliste populatsioonis.

Rasedus

Angiotensiin II antagonistide kasutamist ei tohi raseduse ajal alustada. Juhul, kui ravi jätkamist angiotensiin II antagonistidega peetakse hädavajalikuks, tuleb patsiendid, kes planeerivad rasestuda, üle viia alternatiivsele ravile teiste hüpertensioonivastaste ravimitega, mille raseduseaegse kasutamise ohutusprofiil on kindlaks tehtud. Kui tuvastatakse rasedus, tuleb ravi angiotensiin II antagonistidega kohe lõpetada ja vajadusel alustada alternatiivse raviga (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

Muu

Nagu ükskõik millise antihüpertensiivse ravimi puhul, võib vererõhu liigne langetamine südame isheemiatõve või ajuveresoonkonna isheemilise haigusega patsientidel põhjustada müokardiinfarkti või insulti.

See ravimpreparaat sisaldab laktoosi. Patsiendid, kellel on harvaesinev pärilik galaktoositalumatus, laktaasipuudus või glükoosi/galaktoosi imendumise häire, ei tohi seda ravimit kasutada.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Koostoimete uuringud on läbi viidud ainult täiskasvanutel.

Teiste ravimite toime olmesartaanmedoksomiilile

Teised antihüpertensiivsed ravimid

Olmesartaanmedoksomiili vererõhku alandavat toimet võib tugevdada teiste antihüpertensiivsete ravimite samaaegne manustamine.

AKE inhibiitorid, angiotensiin II retseptori blokaatorid või aliskireen

Kliiniliste uuringute andmed on näidanud, et reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad kombinatsioonravil AKE inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeniga on seotud kõrvalnähtude, näiteks hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a äge neerupuudulikkus) sagenemisega, võrreldes monoteraapiaga (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.1).

Kaaliumilisandid ja kaaliumi säästvad diureetikumid

Põhinedes kogemusele teiste reniini-angiotensiini süsteemi mõjutavate ravimitega, võib samaaegne kaaliumi säästvate diureetikumide, kaaliumipreparaatide, kaaliumit sisaldavate soolaasendajate või teiste seerumi kaaliumisisaldust suurendada võivate ravimite (nt hepariin) kasutamine viia seerumi kaaliumisisalduse suurenemiseni (vt lõik 4.4). Seetõttu ei ole selline koosmanustamine soovitatav.

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d)

MSPVA-d (kaasa arvatud atsetüülsalitsüülhape annuses > 3 g ööpäevas ja ka COX-2 inhibiitorid) ja angiotensiin II retseptori antagonistid võivad toimida sünergistlikult, vähendades glomerulaarfiltratsiooni. Samaaegsel MSPVA-de ja angiotensiin II retseptori antagonistide kasutamisel on risk ägeda neerupuudulikkuse tekkeks. Ravi alguses on soovitatav nii patsiendi neerufunktsiooni jälgimine kui ka regulaarne vedeliku asendamine.

Lisaks võib samaaegne ravi vähendada angiotensiin II retseptori antagonistide antihüpertensiivset toimet, mis vähendab osaliselt nende efektiivsust.

Sapphapete sekvestrant kolesevelaam

Sapphappeid siduva kolesevelaamvesinikkloriidi samaaegne manustamine vähendab olmesartaani süsteemset biosaadavust ja maksimaalset kontsentratsiooni plasmas ning vähendab poolestusaega. Ravimite koostoime mõju nõrgeneb, kui manustada olmesartaanmedoksomiili vähemalt 4 tundi enne kolesevelaamvesinikkloriidi. Tuleb kaaluda Olmesartan medoxomil Apotexi manustamist vähemalt 4 tundi enne kolesevelaamvesinikkloriidi annust (vt lõik 5.2).

Muud ravimid

Pärast antatsiidi manustamist (alumiiniummagneesiumhüdroksiid) ilmnes olmesartaani biosaadavuse vähene langus. Varfariini ja digoksiini samaaegne manustamine olmesartaani farmakokineetikat ei mõjutanud.

Olmesartaanmedoksomiili toime teistele ravimitele

Liitium

Teatatud on pöörduvast seerumi liitiumikontsentratsiooni suurenemisest ning toksilisusest liitiumi ja angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorite ning angiotensiin II antagonistide samaaegsel kasutamisel. Seetõttu ei ole olmesartaanmedoksomiili ja liitiumi kombineeritud manustamine

soovitatav (vt lõik 4.4). Kui sellise kombinatsiooni kasutamine osutub vajalikuks, on soovitatav hoolikalt jälgida liitiumi kontsentratsiooni seerumis.

Teised ravimid

Spetsiifilistes kliinilistes uuringutes tervetel vabatahtlikel on uuritud selliseid ravimeid nagu varfariin, digoksiin, antatsiid (magneesiumalumiiniumhüdroksiid), hüdroklorotiasiid ja pravastatiin. Kliiniliselt olulisi vastastikuseid toimeid ei täheldatud ja olmesartaanmedoksomiil ise ei avaldanud olulist toimet varfariini farmakokineetilistele ega farmakodünaamilistele omadustele ega digoksiini farmakokineetilistele omadustele.

Olmesartaanil ei olnud in vitro kliiniliselt olulist inhibeerivat toimet inimese tsütokroom P450 ensüümidele 1A1/2, 2A6, 2C8/9, 2C19, 2D6, 2E1 ja 3A4 ning see ei avaldanud üldse või avaldas minimaalset indutseerivat toimet roti tsütokroom P450 aktiivsusele. Seetõttu ei viidud läbi in vivo koostoime uuringuid ensüümi tsütokroom P450 tuntud inhibiitorite ja indutseerijatega ning ei ole oodata kliiniliselt olulisi koostoimeid olmesartaani ja ravimite vahel, mida metaboliseeritakse eespool mainitud tsütokroom P450 ensüümide vahendusel.

Lapsed:

Koostoimete uuringud on läbi viidud ainult täiskasvanutel.

Ei ole teada, kas lastel esinevad täiskasvanutega sarnased koostoimed.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Angiotensiin II antagoniste ei soovitata kasutada raseduse esimesel trimestril (vt lõik 4.4). Angiotensiin II antagonistide kasutamine on vastunäidustatud raseduse teisel ja kolmandal trimestril (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Epidemioloogilised tõendid, mis puudutavad teratogeensuse riski pärast kokkupuudet AKE inhibiitoriga raseduse esimesel trimestril, ei ole lõplikud; samas ei saa väikest riski suurenemist välistada. Kuna puuduvad kontrollitud epidemioloogilised andmed angiotensiin II antagonistide kasutamise riskide kohta, võivad sarnased ohud ilmneda ka teiste sama klassi ravimite kasutamisel.

Juhul, kui angiotensiini retseptori blokaatoritega tehtava ravi jätkamist peetakse hädavajalikuks, tuleb patsiendid, kes planeerivad rasestuda, üle viia ravile teiste hüpertensioonivastaste ravimitega, mille raseduseaegse kasutamise ohutusprofiil on kindlaks tehtud. Kui tuvastatakse rasedus, tuleb angiotensiin II antagonistidega tehtav ravi kohe lõpetada ja vajadusel alustada alternatiivse raviga.

Teadaolevalt on angiotensiin II antagonistide kasutamine raseduse teisel ja kolmandal trimestril inimesele fetotoksiline (neerufunktsiooni halvenemine, oligohüdramnion, kolju luustumise pidurdumine) ning põhjustab ka neonataalset toksilisust (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt ka lõik 5.3.)

Kui angiotensiin II antagonisti on kasutatud alates raseduse teisest trimestrist, on soovitatav loote neerufunktsiooni ja koljut kontrollida ultraheliuuringul.

Imikuid, kelle emad on kasutanud raseduse ajal angiotensiin II antagoniste, tuleb hoolikalt jälgida hüpotensiooni suhtes (vt ka lõigud 4.3 ja 4.4).

Imetamine

Olmesartaan eritub imetavate rottide piima, kuid ei ole teada, kas olmesartaan eritub inimese rinnapiima. Kuna informatsioon olmesartaanmedoksomiili kasutamise kohta imetamise ajal puudub, ei ole olmesartaanmedoksomiili kasutamine soovitatav ja tuleb eelistada alternatiivseid ravivõimalusi ravimitega, mille ohutusprofiil imetamise ajal on enam uuritud, eriti kui rinnaga toidetav laps on vastsündinu või sündinud enneaegsena.

Toime reaktsioonikiirusele

Olmesartaanmedoksomiil mõjutab kergelt või mõõdukalt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet. Üksikjuhtudel võib esineda pearinglust või väsimust nendel patsientidel, kes saavad antihüpertensiivset ravi, mis võib halvendada reaktsioonivõimet.

Kõrvaltoimed

Ohutusprofiili kokkuvõte

Kõige sagedamini esinevad kõrvaltoimed ravi ajal olmesartaaniga on peavalu (7,7%), gripilaadsed sümptomid (4,0%) ja pearinglus (3,7%).

Platseebokontrolliga monoteraapia uuringutes oli ainus kindalt raviga seotud kõrvaltoime pearinglus (2,5% olmesartaanmedoksomiili ja 0,9% platseebo korral).

Olmesartaanmedoksomiil mõjutas võrreldes platseeboga rohkem ka hüpertriglütserideemia (2,0% vs. 1,1%) esinemist ja suurendas kreatiinfosfokinaasi sisaldust (1,3% vs. 0,7%).

Kõrvaltoimete koondtabel

Kõrvaltoimed olmesartaani kliinilistest uuringutest, müügiloa andmise järgsetest ohutusuuringutest ja spontaansetest teadetest on toodud alljärgnevas tabelis.

Kõrvaltoimete esinemissageduse klassifitseerimiseks on kasutatud järgnevat terminoloogiat: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10 000 kuni

< 1/1000), väga harv (< 1/10 000).

Üksikjuhtudel on teatatud rabdomüolüüsist, mis võis ajaliselt olla seotud angiotensiin II antagonistide kasutamisega.

Lisateave patsientide erirühmade kohta

Lapsed

Kahe kliinilise uuringu käigus jälgiti olmesartaanmedoksomiili ohutust 361 lapsel ja noorukil vanuses 1...17 aastat. Kõrvaltoimete olemus ja raskusaste on sarnased täiskasvanute omadega, samas esineb laste puhul sagedamini järgmist:

• epistaksis (ninaverejooks) on sage kõrvaltoime ( ≥ 1/100 kuni < 1/10) laste puhul, täiskasvanutel ei ole seda täheldatud;
• 3 nädalat kestva topeltpimeda uuringu jooksul esines 6…17aastastel olmesartaanmedoksomiili suure annusega rühma kuuluvatel lastel pearingluse ja peavalu juhtumeid ligi kaks korda sagedamini.

Olmesartaanmedoksomiili üldine ohutusprofiil lastel ei erine oluliselt täiskasvanute omast.

Eakad (65-aastased või vanemad)

Eakatel patsientidel on hüpotensiooni esinemissagedus veidi suurem. „Harv” asemel on esinemissageduseks „aeg-ajalt”.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Andmed üleannustamise kohta inimesel on piiratud. Kõige tõenäolisem üleannustamise tagajärg on hüpotensioon. Üleannustamise korral tuleb patsienti hoolikalt jälgida, ravi peaks olema sümptomaatiline ja toetav.

Puuduvad andmed olmesartaani dialüüsitavuse kohta.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: reniin-angiotensiinsüsteemi toimivad ained, angiotensiin II antagonistid, ATC-kood: C09CA08.

Toimemehhanism / Farmakodünaamilised toimed

1. Olmesartaanmedoksomiil on tugevatoimeline, suu kaudu manustatav selektiivne angiotensiin II retseptori (tüüp AT) antagonist. Eeldatavalt blokeerib see kõik angiotensiin II vahendatud toimed AT1 retseptoril sõltumata angiotensiin II allikast või sünteesiteest. Angiotensiin II (AT) retseptori selektiivne antagonism viib plasma reniinisisalduse ning angiotensiin I ja II sisalduse suurenemiseni ning aldosteroonisisalduse mõningase vähenemiseni plasmas.

Angiotensiin II on reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi peamine vasoaktiivne hormoon, millel on oluline roll hüpertensiooni patogeneesis tüüp 1 (AT) retseptori vahendusel.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus

Hüpertensiooni korral tekitab olmesartaanmedoksomiil annusest sõltuva ja kauakestva arteriaalse vererõhu languse. Siiani puuduvad tõendid esimese annuse järgse hüpotensiooni tekkimisest, tahhüfülaksiast pikaajalise ravi käigus või tagasilöögiefektina tekkinud vererõhu tõusust pärast ravi katkestamist.

Olmesartaanmedoksomiili annustamine üks kord ööpäevas annab efektiivse ja ühtlase vererõhu languse 24 tunniks. Sama ööpäevase koguannuse juures andis üks kord päevas manustamine sarnase vererõhu languse nagu kaks korda päevas manustamine.

Pideva raviga saavutatakse maksimaalne vererõhu langus 8 nädalat pärast ravi alustamist, kuigi oluline osa vererõhku langetavast toimest ilmneb juba pärast 2-nädalast ravi. Koos hüdroklorotiasiidiga on vererõhku alandav toime aditiivne ja koosmanustamist talutakse hästi.

Olmesartaani mõju suremusele ja haigestumusele ei ole veel teada.

Olmesartaani ning diabeedi ja mikroalbuminuuria ennetamise randomiseeritud uuringus (Randomised Olmesartan and Diabetes Microalbuminuria Prevention, ROADMAP), milles osales 4447 patsienti II tüüpi diabeedi, normoalbuminuuria ja vähemalt ühe lisanduva kardiovaskulaarse riskiteguriga, uuriti võimalust olmesatraanravi abil mikroalbuminuuria tekkimist edasi lükata. Järgneva keskmiselt 3,2 aasta pikkuse järeluuringu jooksul said patsiendid kas olmesartaani või platseebot lisaks teistele hüpertensioonivastastele ravimitele, v.a. AKE inhibiitorid või ARB-d.

Uuringu esmaseks tulemusnäitajaks oli oluline mikroalbunuuria tekkeriski vähenemine haiguse alguse edasilükkumise näol olmesartaani abil. Pärast vererõhu näitajate korrigeerimist polnud riski vähenemine enam statistiliselt oluline.

Mikroalbuminuuria tekkis 8,2%-l (178/2160) olmesartaanirühma patsientidest ja 9,8%-l (210/2139) platseeborühma patsientidest.

Teiseste tulemusnäitajatena esines kardiovaskulaarseid nähte 96 patsiendil (4,3%) olmesartaani- ja 94 patsiendil (4,2%) platseeborühmas. Kardiovaskulaarne suremus oli suurem olmesartaanirühmas võrreldes platseeborühmaga (15 patsienti (0,7%) vs. 3 patsienti (0,1%)) vaatamata sarnasele mittefataalse insuldi (14 patsienti (0,6%) vs. 8 patsienti (0,4%)), mittefataalse müokardiinfarkti (17 patsienti (0,8%) vs. 26 patsienti (1,2%)) ja mittekardiovaskulaarse suremuse määrale (11 patsienti (0,5%) vs. 12 patsienti (0,5%)). Üldine suremus oli olmesartaaniga arvuliselt suurem (26 patsienti (1,2%) vs. 15 patsienti (0,7%)), seda põhiliselt fataalsete kardiovaskulaarsete nähtude arvelt.

Olmesartaani uuring lõppstaadiumis neeruhaiguste esinemissageduse vähendamiseks diabeetilise neuropaatia korral (Olmesartan Reducing Incidence of End-stage Renal Disease in Diabetic Nephropathy Trial, ORIENT) hindas olmesartaani toimet neerudele ja südame-veresoonkonnale 577-l

ilmsete neuropaatianähtudega II tüüpi diabeediga randomiseeritud Jaapani ja Hiina päritolu patsientidel. Järgneva keskmiselt 3,1 aasta pikkuse järeluuringu jooksul said patsiendid kas olmesartaani või platseebot lisaks teistele hüpertensioonivastastele ravimitele, sh AKE inhibiitorid.

Uuringu esmast liittulemusnäitajat (aeg esimese seerumi kreatiniinisisalduse kahekordistumise juhu tekkeni, aeg lõppstaadiumis neeruhaiguse tekkeni, aeg mis tahes põhjusest surmani) esines 116 patsiendil olmesartaanirühmast (41,1%) ja 129 patsiendil platseeborühmast (45,4%) (HR 0,97 (95% CI 0,75...1,24); p = 0,791). Teisene kardiovaskulaarne liittulemusnäitaja esines 40-l olmesartaanirühma patsiendil (14,2%) ja 53 platseeborühma patsiendil (18,7%). Selle kardiovaskulaarse liittulemusnäitaja alla kuulusid ka kardiovaskulaarsetest haigustest tingitud surmajuhtumid, mida oli olmesartaanirühmas 10 (3,5%) ja platseeborühmas 3 (1,1%), üldine suremus oli vastavalt 19 (6,7%) vs. 20 (7,0%), mittefataalseid insulte 8 (2,8%) vs. 11 (3,9%) ja mittefataalseid müokardiinfarkte 3 (1,1%) vs. 7 (2,5%).

Lapsed

Olmesartaanmedoksomiili vererõhku langetavat toimet lastel hinnati randomiseeritud topeltpimedas platseebokontrollitud uuringus, mis hõlmas 302 kõrge vererõhuga patsienti vanuses 6...17 aastat. Uuringupopulatsioon jagati 112 patsiendiga ainult mustanahaliste kohordiks ja 190 patsiendiga segatud rasside kohordiks, kuhu kuulus 38 mustanahalist. Kõrgenenud vererõhu etioloogiaks oli üldjuhul essentsiaalne hüpertensioon (87% mustanahaliste kohordist ja 67% segatud kohordist).

Patsiendid kehakaaluga 20 kuni < 35 kg randomiseeriti saama üks kord ööpäevas 2,5 mg (väike annus) või 20 mg (suur annus) olmesartaanmedoksomiili ja patsiendid kehakaaluga ≥ 35 kg randomiseeriti saama üks kord ööpäevas 5 mg (väike annus ) või 40 mg (suur annus) olmesartaanmedoksomiili. Olmesartaanmedoksomiil langetas oluliselt nii süstoolset kui ka diastoolset vererõhku kehakaalu alusel ja sõltuvalt annusest. Olmesartaanmedoksomiil langetas nii väikeste kui ka suurte annuste korral oluliselt süstoolset vererõhku, vastavalt 6,6 ja 11,9 mmHg võrra algtasemest. Sellist toimet täheldati ka 2 nädalat kestnud randomiseeritud ärajätufaasis, kusjuures võrreldes olmesartaanmedoksomiilirühmaga tekkis platseeborühmas nii keskmise süstoolse kui ka keskmise diastoolse vererõhu puhul oluline nn tagasilöögi fenomen. Ravi oli tõhus nii primaarse kui ka sekundaarse hüpertensiooniga lastel. Sarnaselt täiskasvanutel täheldatuga oli ka mustanahaliste lapspatsientide vererõhu langus väiksem.

Samas uuringus said 59 patsienti vanuses 1...5 aastat kehakaaluga ≥ 5 kg 0,3 mg/kg olmesartaanmedoksomiili üks kord ööpäevas kolme nädala jooksul avatud faasis, pärast mida patsiendid randomiseeriti saama olmesartaanmedoksomiili või platseebot topeltpimedas uuringufaasis. Ärajätufaasi teise nädala lõpus oli keskmine süstoolne/diastoolne vererõhk kõige madalamal tasemel 3/3 mmHg madalam olmesartaanmedoksomiili rühma randomiseeritud patsientidel, see vererõhkude erinevus ei olnud statistiliselt oluline (95% CI –2…7 / –1…7).

Muu teave

Kahes suures randomiseeritud, kontrollitud uuringus (ONTARGET (ONgoing Telmisartan Alone and in Combination with Ramipril Global Endpoint Trial) ja VA NEPHRON-D (The Veterans Affairs Nephropathy in Diabetes)) uuriti kombinatsioonravi AKE-inhibiitori ja angiotensiin II retseptori antagonistiga.

ONTARGET uuring hõlmas eelneva südameveresoonkonna või ajuveresoonkonna haigusega või II tüüpi diabeedi ja tõendatud kaasuva elundkahjustusega patsiente. VA NEPHRON-D uuring hõlmas II tüüpi diabeedi ja diabeetilise nefropaatiaga patsiente.

Need uuringud näitasid olulise kasu puudumist neerude ja/või südameveresoonkonna tulemusnäitajatele ja suremusele, samas täheldati hüperkaleemia, ägeda neerukahjustuse ja/või hüpotensiooni riski suurenemist monoteraapiaga võrreldes. Tulemused on asjakohased ka teiste AKE- inhibiitorite ja angiotensiin II retseptori antagonistide jaoks, arvestades nende sarnaseid farmakodünaamilisi omadusi.

AKE inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi seetõttu kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.

ALTITUDE (Aliskiren Trial in Type 2 Diabetes Using Cardiovascular and Renal Disease Endpoints) oli uuring, mis oli kavandatud hindama kasu aliskireeni lisamisest standardravile AKE inhibiitori või angiotensiin II retseptori antagonistiga II tüüpi diabeediga patsientidel, kellel oli krooniline neeruhaigus, südameveresoonkonna haigus või mõlemad. Uuring lõpetati varakult ohutusnäitajate riski tõusu tõttu. Südameveresoonkonnaga seotud surma ja insuldi juhtumeid oli aliskireeni rühmas arvuliselt rohkem kui platseeborühmas ning kõrvaltoimetest ja huvi pakkuvatest tõsistest kõrvaltoimetest (hüperkaleemia, hüpotensioon ja neerutalitluse häire) teatati aliskireeni rühmas sagedamini kui platseeborühmas.

Farmakokineetilised omadused

Imendumine ja jaotumine

Olmesartaanmedoksomiil on eelravim. Seedetraktist imendumise kestel muudetakse see soole limaskestas ja portaalveres esteraaside toimel kiiresti farmakoloogiliselt aktiivseks metaboliidiks – olmesartaaniks.

Plasmas või ekskreetides ei ole tuvastatud intaktset olmesartaanmedoksomiili ega intaktset külgahela medoksomiilrühma. Olmesartaani keskmine absoluutne biosaadavus tabletivormil oli 25,6%.

Olmesartaani keskmine maksimaalne kontsentratsioon plasmas (CMAX) saabub ligikaudu 2 tunni jooksul pärast olmesartaanmedoksomiili suukaudset manustamist ja olmesartaani plasmakontsentratsioonid suurenevad lineaarselt, kui manustatakse suurenevaid ühekordseid suukaudseid annuseid kuni ligikaudu 80 mg.

Toidu mõju olmesartaani biosaadavusele oli minimaalne ja seetõttu võib olmesartaanmedoksomiili manustada koos toiduga või ilma.

Olmesartaani farmakokineetikas ei ole täheldatud kliiniliselt olulisi erinevusi sugude vahel.

Olmesartaan seondub ulatuslikult plasmavalkudega (99,7%), kuid võimalus seondumiskohalt tõrjumise tõttu tekkivateks kliiniliselt olulisteks koostoimeteks teiste samaaegselt manustatavate ulatuslikult plasmavalkudele seonduvate ravimitega on väike (mida kinnitab kliiniliselt oluliste vastastikuste mõjude puudumine varfariiniga). Olmesartaani seondumine vererakkudega on ebaoluline. Keskmine jaotusruumala pärast intravenoosset annustamist on väike (16...29 l).

Biotransformatsioon ja eritumine

Plasma üldkliirens oli üldjuhul 1,3 l/h (CV, 19%) ning see oli suhteliselt aeglane võrreldes maksa verevooluga (ligikaudu 90 l/h). Pärast 14C-märgistatud olmesartaanmedoksomiili ühekordset suukaudset manustamist eritus 10...16% manustatud radioaktiivsusest uriiniga (suur enamus 24 h jooksul annuse manustamisest) ja ülejäänud osa määratud radioaktiivsusest eritus väljaheitega. Lähtudes süsteemsest saadavusest 25,6%, võib arvutada, et imendunud olmesartaan viiakse välja nii renaalse ekskretsiooni teel (ligikaudu 40%) kui ka hepatobiliaarselt (ligikaudu 60%). Kogu määratud radioaktiivsus tuvastati olmesartaanina. Ühtegi teist olulist metaboliiti ei leitud. Olmesartaani enterohepaatiline tsirkulatsioon on minimaalne. Kuna suur osa olmesartaani eritatakse sapiga, on vastunäidustatud selle kasutamine sapisulguse korral (vt lõik 4.3).

Olmesartaani terminaalne eritumise poolväärtusaeg pärast mitmekordset suukaudset manustamist varieerus 10 ja 15 tunni vahel. Püsiseisund saabus mõne esimese annuse järgselt ja pärast 14-päevast pidevat manustamist ei täheldatud edasist akumulatsiooni. Renaalne kliirens oli ligikaudu 0,5...0,7 l/h ja oli annusest sõltumatu.

Farmakokineetika patsientide erirühmades

Lapsed

Olmesartaani farmakokineetikat uuriti kõrge vererõhuga lastel vanuses 1...16 aastat. Olmesartaani kliirens lastel oli sarnane täiskasvanute omaga, kui annust kohandati vastavalt kehakaalule. Neerukahjustusega laste kohta farmakokineetilised andmed puuduvad.

Eakad (65-aastased või vanemad)

Eakatel hüpertensiivsetel patsientidel (65...75-aastased) suurenes tasakaaluoleku AUC ligikaudu 35% võrra ja väga eakatel (≥ 75-aastased) ligikaudu 44% võrra võrreldes noorema vanuserühmaga. See võib olla vähemalt osaliselt seotud neerufunktsiooni keskmise halvenemisega selles patsientide rühmas.

Neerukahjustus

Neerukahjustusega patsientidel suurenes tasakaaluoleku AUC kerge, mõõduka ja raske neerukahjustuse korral vastavalt 62%, 82% ja 179% võrra, võrreldes tervete kontrollisikutega (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Maksakahjustus

Pärast ühekordset suukaudset manustamist olid olmesartaani AUC väärtused kerge ja mõõduka maksakahjustusega patsientidel vastavalt 6% ja 65% kõrgemad võrreldes neile vastavate tervete kontrollisikutega. Olmesartaani seondumata fraktsioon 2 tundi pärast annuse võtmist oli tervetel uuritavatel, kerge maksakahjustusega patsientidel ja mõõduka maksakahjustusega patsientidel vastavalt 0,26%, 0,34% ja 0,41%. Korduval kasutamisel mõõduka maksakahjustusega patsientidel oli olmesartaani keskmine AUC samuti ligikaudu 65% kõrgem kui tervetel kontrollgrupis. Olmesartaani keskmised CMAX väärtused olid tervetel ja maksakahjustusega patsientidel sarnased. Olmesartaanmedoksomiili ei ole hinnatud raske maksakahjustusega patsientidel (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Ravimite koostoimed

Sapphapete sekvestrant kolesevalaam:

Samaaegne 40 mg olmesartaanmedoksomiili ja 3750 mg kolesevelaamvesinikkloriidi manustamine tervetele osalejatele põhjustas olmesartaani -iMAXC vähenemise 28% ja AUC vähenemise 39%. Nõrgemat toimet, vastavalt 4% ja 15% -iMAXC ja AUC vähenemist, täheldati siis, kui olmesartaanmedoksomiili manustati 4 tundi enne kolesevelaamvesinikkloriidi. Olmesartaani eritumise poolväärtusaeg vähenes 50…52% sõltumata sellest, kas seda manustati samal ajal kolesevelaamvesinikkloriidiga või 4 tundi varem (vt lõik 4.5).

Prekliinilised ohutusandmed

1. Kroonilise toksilisuse uuringutes rottide ja koertega olid olmesartaanmedoksomiilil teiste AT1 retseptori antagonistide ja AKE inhibiitoritele sarnased toimed: vere uurea- (BUN) ja kreatiniinisisalduse suurenemine (AT1 retseptori blokeerimisest tulenevate neeru funktsionaalsete muutuste tõttu); südame kaalu langus; punavere näitajate langus (erütrotsüüdid, hemoglobiin, hematokrit); histoloogilised viited neerukahjustusele (regeneratiivsed lesioonid neeru epiteelis, basaalmembraani paksenemine, tuubulite dilatatsioon). Need olmesartaanmedoksomiili farmakoloogilisest toimest tingitud soovimatud nähud on ilmnenud ka teiste AT1 retseptori antagonistide ja AKE inhibiitorite prekliinilistes uuringutes ning neid saab vähendada samaaegse naatriumkloriidi manustamisega suu kaudu.
2. Mõlemal liigil ilmnes suurenenud reniini aktiivsus plasmas ja neeru jukstaglomerulaarrakkude hüpertroofia/hüperplaasia. Nendel muutustel, mis on tüüpilised AKE inhibiitorite klassile ja teistele AT1 retseptori antagonistidele, ei näi olevat mingit kliinilist tähtsust.
3. Sarnaselt teiste AT1 retseptori antagonistidele suurendas olmesartaanmedoksomiil in vitro rakukultuurides kromosoomis katkemiste teket. Selliseid toimeid ei ilmnenud mitmetes in vivo uuringutes, kus kasutati olmesartaanmedoksomiili väga suurtes suukaudsetes annustes (kuni 2000 mg/kg). Võrdlevate genotoksilisuse katsete üldised andmed näitavad, et on väga ebatõenäoline, et olmesartaan omaks kliinilistel tingimustel kasutamisel genotoksilisi toimeid.

Olmesartaanmedoksomiil ei olnud kartsinogeenne ei rottidele 2-aastases uuringus ega hiirtele kahes 6- kuulises uuringus, kus kasutati transgeenseid mudeleid.

Rottide reproduktiivsusuuringus ei mõjutanud olmesartaanmedoksomiil viljakust ja puudusid tõendid teratogeense toime kohta. Sarnaselt teistele angiotensiin II antagonistidele oli ekspositsiooni järel olmesartaanmedoksomiilile järglaste elulemus vähenenud ning pärast emasloomade ekspositsiooni tiinuse hilises järgus ja laktatsiooni ajal ilmnes neeruvaagna dilatatsioon. Sarnaselt teiste antihüpertensiivsete ühenditega on näidatud, et olmesartaanmedoksomiil on tiinetele küülikutele toksilisem kui tiinetele rottidele, siiski ei olnud viiteid fetotoksilistele toimetele.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Sisu

Veevaba laktoos

Mikrokristalliline tselluloos

Krospovidoon

Magneesiumstearaat

Kate

Hüpromelloos

Hüdroksüpropüültselluloos

Titaandioksiid (E171)

Sobimatus

Ei kohaldata.

Kõlblikkusaeg

24 kuud

Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Pakendi iseloomustus ja sisu

Alu/Alu blisterpakendid, mis sisaldavad 28, 30, 98, 100 või 500 õhukese polümeerikattega tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Erinõuded puuduvad.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

MÜÜGILOA HOIDJA

Apotex Europe B.V.

Archimedesweg 2

2333 CN Leiden

Holland

MÜÜGILOA NUMBRID

10 mg: 859214

20 mg: 859114

40 mg: 858714

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 03.12.2014

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

juuni 2018