Puudub Eestis kehtiv müügiluba või meil ei ole andmeid veel

Olmesartan medoxomil sigillata - tabl 40mg n7; n10; n14; n28; n30; n56; n60; n84; n90; n98; n100 - Ravimi omaduste kokkuvõte

ATC Kood: C09CA08
Toimeaine: Olmesartan medoxomil
Tootja: Sigillata Limited

Artikli sisukord

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1.RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Olmesartan medoxomil Sigillata, 5 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Olmesartan medoxomil Sigillata, 10 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Olmesartan medoxomil Sigillata, 20 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Olmesartan medoxomil Sigillata, 40 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2.KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks 5 mg tablett sisaldab 5 mg olmesartaanmedoksomiili. Üks 10 mg tablett sisaldab 10 mg olmesartaanmedoksomiili. Üks 20 mg tablett sisaldab 20 mg olmesartaanmedoksomiili. Üks 40 mg tablett sisaldab 40 mg olmesartaanmedoksomiili. INN. Olmesartanum medoxomilum

Teadaolevat toimet omav abiaine: laktoosmonohüdraat (vt lõik 4.4)

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1

3.RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

Olmesartan medoxomil Sigillata 5 mg, õhukese polümeerikattega tabletid on valged, ümmargused, kaksikkumerad, diameetriga 5,5 mm, ühele küljele on pressitud „OL“ ja teisele küljele „5“. Olmesartan medoxomil Sigillata 10 mg, õhukese polümeerikattega tabletid on valged, ümmargused, kaksikkumerad, diameetriga 6,5 mm, ühele küljele on pressitud „OL 10“.

Olmesartan medoxomil Sigillata 2 mg, õhukese polümeerikattega tabletid on valged, ümmargused, kaksikkumerad, diameetriga 8,5 mm, ühele küljele on pressitud „OL 20“.

Olmesartan medoxomil Sigillata 40 mg, õhukese polümeerikattega tabletid on valged, ovaalsed, kaksikkumerad, diameetriga 15x7 mm, ühele küljele on pressitud „OL 40“.

4.KLIINILISED ANDMED

4.1Näidustused

Essentsiaalne hüpertensioon.

4.2Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Täiskasvanud

Olmesartaanmedoksomiili soovitatav algannus on 10 mg üks kord ööpäevas. Patsientidel, kellel selle annusega ei ole saavutatud küllaldast vererõhu langust, võib olmesartaanmedoksomiili annust suurendada kuni optimaalse annuseni, mis on 20 mg ööpäevas. Kui vererõhku on vaja täiendavalt langetada, siis võib olmesartaanmedoksomiili annust suurendada maksimaalse annuseni 40 mg ööpäevas või lisada raviskeemi hüdroklorotiasiid.

Olmesartaanmedoksomiili vererõhku langetav toime saabub 2 nädala jooksul ravi algusest ja toime maksimum saabub 8 nädalat pärast ravi alustamist. Sellega tuleb arvestada, kui kavatsetakse muuta patsientide raviskeemi.

Patsiendi ravisoostumuse toetamiseks soovitatakse Olmesartan medoxomil Sigillata tablette võtta iga päev enam vähem samal ajal, koos toiduga või ilma, näiteks hommikusöögi ajal.

Eakad

Üldiselt ei ole eakatel patsientidel vaja annust kohandada (vt järgnevalt kirjeldatud annustamise soovitused neerukahjustusega patsientidele). Kui on vajalik annuse tiitrimine maksimaalse annuseni, 40 mg ööpäevas, siis tuleb vererõhku hoolikalt jälgida.

Neerukahjustus

Kerge kuni mõõduka neerukahjustuse korral (kreatiniini kliirens 20.. .60 ml/min) on olmesartaanmedoksomiili maksimaalne annus 20 mg üks kord ööpäevas, kuna suuremate annuste kasutamise kogemus selles patsientide rühmas on piiratud. Raske neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 20 ml/min) ei ole soovitatav olmesartaanmedoksomiili kasutada, sest kogemus selles patsientide rühmas on piiratud (vt lõigud 4.4, 5.2).

Maksakahj ustus

Kerge maksakahjustusega patsientidel ei ole annuse kohandamine vajalik. Mõõduka maksakahjustusega patsientidel on olmesartaanmedoksomiili soovituslik algannus 10 mg üks kord ööpäevas ja maksimaalne annus ei tohi ületada 20 mg üks kord ööpäevas. Maksahjustusega patsientidel, kes juba saavad diureetikume ja/või teisi kõrgvererõhutõve ravimeid, on soovitatav hoolikalt jälgida vererõhku ja neerufunktsiooni. Olmesartaanmedoksomiili kasutamise kogemused raske maksakahjustusega patsientidel puuduvad, seetõttu ei ole ravimi kasutamine selles patsientide rühmas soovitatav (vt lõigud 4.4 ja 5.2). Olmesartaanmedoksomiili ei tohi kasutada sapiteede obstruktsiooniga patsientidel (vt lõik 4.3).

Lapsed

Olmesartan medoxomil Sigillata’t ei soovitata kasutada alla 18-aastastel lastel seoses ohutuse ja efektiivsuse andmete puudumisega.

4.3Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes. Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6).

Sapiteede obstruktsioon (vt lõik 5.2).

Olmesartan medoxomil Sigillata samaaegne kasutamine aliskireeni sisaldavate ravimitega on vastunäidustatud suhkurtõve või neerukahjustusega (GFR < 60 ml/min/1,73 m) patsientidele (vt lõigud 4.5 ja 5.1).

4.4Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Intravaskulaarse vedelikumahu langus

Patsientidel, kellel vedelikumaht ja/või naatriumisisaldus on vähenenud tugevatoimelise diureetikumravi, piiratud soolasisaldusega dieedi, kõhulahtisuse või oksendamise tõttu, võib tekkida sümptomaatiline hüpotensioon, eriti pärast esimese annuse manustamist. Sellised seisundid tuleb korrigeerida enne olmesartaanmedoksomiili manustamist.

Muud reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi stimuleerivad seisundid

Patsientidel, kellel veresoonte toonus ja neerufunktsioon sõltuvad peamiselt reniin- angiotensiinaldosterooni süsteemi aktiivsusest (nt südame raske paispuudulikkuse või olemasoleva neeruhaiguse, sealhulgas neeruarteri stenoosi korral), on seda süsteemi mõjutavate teiste ravimite kasutamist seostatud ägeda hüpotensiooni, asoteemia, oliguuria või harvadel juhtudel ägeda neerupuudulikkuse tekkega. Sarnaste toimete ilmnemise tõenäosust ei saa välistada angiotensiin II retseptori antagonistide kasutamisel.

Renovaskulaarne hüpertensioon

Raske hüpotensiooni ja neerupuudulikkuse tekkerisk on suurenenud kahepoolse neeruarteri stenoosiga või ainsat töötavat neeru varustava neeruarteri stenoosiga patsientidel, kes saavad raviks reniin- angiotensiin- aldosterooni süsteemi mõjutavaid ravimeid.

Neerukahjustus ja neerusiirdamine

Kasutades olmesartaanmedoksomiili neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel, on soovitatav perioodiliselt kontrollida seerumi kaaliumi- ja kreatiniinisisaldust. Raske neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 20 ml/min) ei soovitata olmesartaanmedoksomiili kasutada (vt lõigud 4.2, 5.2). Olmesartaanmedoksomiili kasutamise kogemused puuduvad hiljuti neerusiirdamise läbi teinud või lõppstaadiumis neerupuudulikkusega (st kreatiniini kliirens <12 ml/min) patsientidel.

Maksakahjustus

Raske maksakahjustusega patsientidel olmesartaanmedoksomiili kasutamise kogemus puudub, seetõttu ei ole ravimi kasutamine selles patsientide rühmas soovitatav (vt lõik 4.2 annustamise soovitused kerge või mõõduka maksakahjustusega patsientidele).

Hüperkaleemia

Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi mõjutavate ravimite kasutamine võib põhjustada hüperkaleemiat. Oht selle (võimalik ka fataalne lõpe) seisundi tekkeks on suurenenud eakatel, neerupuudulikkusega patsientidel, diabeedihaigetel ning patsientidel, kes tarvitavad samaaegselt teisi ravimeid, mis võivad suurendada kaaliumisisaldust ja/või kaasuvate haigustega patsientidel.

Enne reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi mõjutavate ravimite samaaegset kasutamist tuleb hinnata kasu-riski suhet ja kaaluda alternatiivseid ravivõimalusi.

Hüperkaleemia peamised riskitegurid, millega tuleb arvestada, on järgmised:

-diabeet, neerukahjustus, vanus (> 70 aastat);

-kombineeritud ravi ühe või mitme reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi mõjutava ravimiga ja/või kaaliumipreparaatidega. Mõned ravimid või ravimite klassid võivad hüperkaleemiat esile kutsuda: kaaliumi sisaldavad soolaasendajad, kaaliumi säästvad diureetikumid, angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid, angiotensiin II retseptori antagonistid, mittesteroidsed põletikuvastased ained (kaasa arvatud selektiivsed tsüklooksügenaas-2 inhibiitorid), hepariin, immunosupressandid, nagu tsüklosporiin või takroliimus, trimetoprim;

-kaasuvad seisundid, eriti dehüdratatsioon, äge kardiaalne dekompensatsioon, metaboolne atsidoos, neerufunktsiooni halvenemine, neerufunktsiooni järsk halvenemine (nt infektsioonid), rakkude lagunemine (nt äge jäseme isheemia, rabdomüolüüs, ulatuslik trauma).

Riskirühma patsientidel soovitatakse seerumi kaaliumisisaldust hoolikalt jälgida (vt lõik 4.5).

Liitium

Sarnaselt teistele angiotensiin II retseptori antagonistidele ei soovitata olmesartaanmedoksomiili kombineerida liitiumiga (vt lõik 4.5).

Aordi- või mitraalklapi stenoos; obstruktiivne hüpertroofiline kardiomüopaatia

Sarnaselt teistele vasodilataatoritele, tuleb aordi- või mitraalklapi stenoosiga või obstruktiivse hüpertroofilise kardiomüopaatiaga patsiente käsitleda erilise ettevaatusega.

Primaarne aldosteronism

Primaarse aldosteronismiga patsiendid ei reageeri tavaliselt antihüpertensiivsetele ravimitele, mis toimivad reniin-angiotensiini süsteemi pärssimise kaudu. Seetõttu ei soovitata neil patsientidel olmesartaanmedoksomiili kasutada.

Etnilised erinevused

Sarnaselt teistele angiotensiin II retseptori antagonistidele on olmesartaanmedoksomiili toime mustanahalistele patsientidele mõnevõrra nõrgem kui mitte-mustanahalistele - see võib olla seotud madala reniinisisalduse suurema levimusega hüpertensiooniga mustanahaliste populatsioonis.

Rasedus

Ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega ei tohi alustada raseduse ajal. Juhul, kui ravi jätkamist angiotensiin II retseptori antagonistidega peetakse hädavajalikuks, tuleb rasedust planeerivad patsiendid üle viia alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, millel on raseduseaegse kasutamise ohutusprofiil on kindlaks määratud. Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega otsekohe lõpetada ja

vajadusel alustada alternatiivse raviga (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

Muu

Sarnaselt kõigile teistele antihüpertensiivsetele ravimitele võib vererõhu liigne langus põhjustada müokardiinfarkti või insulti südame isheemiatõve või aju-veresoonkonna isheemilise haigusega patsientidel.

See ravim sisaldab laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, laktaasidefitsiidi või glükoosi- galaktoosi malabsorbtsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit tarvitada.

Reniin-angiotensiin-aldosteroon-süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad

On tõendeid, et AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegne kasutamine suurendab hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a ägeda neerupuudulikkuse) riski. Seetõttu ei soovitata RAAS-i kahekordset blokaadi AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegse kasutamisega (vt lõigud 4.5 ja 5.1). Kui kahekordset blokeerivat ravi peetakse vältimatult vajalikuks, tuleb seda teha ainult spetsialisti järelvalve all, jälgides hoolikalt neerutalitlust, elektrolüüte ja vererõhku.

AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.

4.5Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Koostoimete uuringuid on läbi viidud ainult täiskasvanutel.

Teiste ravimite toimed olmesartaanmedoksomiilile

Kaaliumipreparaadidja kaaliumi säästvad diureetikumid

Teiste reniin-angiotensiini süsteemi mõjutavate ravimite kasutamise kogemuse põhjal võib kaaliumi säästvate diureetikumide, kaaliumipreparaatide, kaaliumi sisaldavate soolaasendajate ja teiste seerumi kaaliumisisaldust tõsta võivate ravimite (nt hepariini) samaaegne kasutamine põhjustada kaaliumisisalduse suurenemist seerumis (vt lõik 4.4). Seetõttu ei soovitata neid samaaegselt kasutada.

Teised antihüpertensiivsed ravimid

Samaaegsel manustamisel koos teiste antihüpertensiivsete ravimitega võib olmesartaanmedoksomiili vererõhku langetav toime tugevneda.

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA)

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (sealhulgas atsetüülsalitsüülhape annuses >3 g päevas ja ka tsüklooksügenaas-2 inhibiitorid) ja angiotensiin II retseptori antagonistid võivad toimida sünergistlikult, vähendades glomerulaarfiltratsiooni. Mittesteroidsete põletikuvastaste ainete ja angiotensiin II retseptori antagonistide samaaegsel kasutamisel on oht ägeda neerupuudulikkuse tekkeks. Ravi alguses on soovitatav nii patsiendi neenifnnktsiooni jälgimine kui ka regulaarne vedeliku asendamine.

Lisaks võib samaaegne ravi vähendada angiotensiin II retseptori antagonistide antihüpertensiivset toimet, mis vähendab osaliselt nende efektiivsust.

Muud ravimid

Pärast ravi antatsiidiga (alumiiniummagneesiumhüdroksiid) täheldati olmesartaani biosaadavuse mõõdukat vähenemist. Varfariini ja digoksiini samaaegne manustamine ei mõjutanud olmesartaani farmakokineetikat.

Olmesartaanmedoksomiili toime teistele ravimitele

Liitium

Liitiumi ja angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorite ja angiotensiin II retseptori antagonistide samaaegsel kasutamisel on täheldatud pöörduvat seerumi liitiumikontsentratsiooni ja toksilisuse tõusu. Seetõttu ei soovitata olmesartaanmedoksomiili manustada üheaegselt liitiumiga (vt lõik 4.4). Kui selline kombineeritud ravi on vajalik, siis soovitatakse liitiumisisaldust seerumis hoolikalt jälgida.

Muud ravimid

Spetsiifilistes kliinilistes uuringutes tervete vabatahtlikega on uuritud selliseid ravimeid nagu varfariin,

digoksiin, antatsiid (magneesiumalumiiniumhüdroksiid), hüdroklorotiasiid ja pravastatiin. Kliiniliselt, olulisi koostoimeid ei täheldatud ja olmesartaanmedoksomiil ise ei avaldanud olulist mõju varfariini farmakokineetikale ega farmakodünaamikale ega digoksiini farmakokineetikale.

In vitro olmesartaan ei avaldanud kliiniliselt olulist inhibeerivat toimet inimese tsütokroom P450 ensüümidele 1A1/2, 2A6, 2C8/9, 2C19, 2D6, 2E1 ja 3A4 ning see ei avaldanud üldse või avaldas minimaalset indutseerivat toimet roti tsütokroom P450 aktiivsusele. Seetõttu ei tehtud in vivo koostoimete uuringuid tsütokroom P450 teadaolevate inhibiitorite ja indutseerijatega ning ei ole oodata kliiniliselt olulisi koostoimeid olmesartaani ja ravimite vahel, mida metaboliseeritakse eespool nimetatud tsütokroom P450 ensüümide vahendusel.

Kliiniliste uuringute andmed on näidanud, et reniin-angiotensiin-aldosteroon-süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad kombinatsioonravil AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeniga on võrreldes monoteraapiaga seotud kõrvalnähtude, nt hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a ägeda neerupuudulikkuse) sagenemisega (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.1).

4.6Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Angiotensiin II retseptori antagoniste ei soovitata kasutada raseduse esimesel trimestril (vt lõik 4.4). Angiotensiin II retseptori antagonistide kasutamine on vastunäidustatud raseduse teisel ja kolmandal trimestril (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Epidemioloogilised tõendid teratogeensuse riski kohta pärast kokkupuudet angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoritega raseduse esimesel trimestril ei ole lõplikud, aga vähest riski suurenemist ei saa välistada. Kuna angiotensiin II retseptori antagonistide kasutamise riskide kohta puuduvad kontrollitud epidemioloogilised andmed, võivad sarnased riskid ilmneda ka teiste sama klassi ravimite kasutamisel.

Juhul, kui ravi jätkamist angiotensiin II retseptori antagonistidega peetakse hädavajalikuks, tuleb rasedust planeerivad patsiendid üle viia alternatiivsele ravile teiste antihüpertensiivsete ravimitega, mille raseduseaegse kasutamise ohutusprofiil on kindlaks tehtud. Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega kohe lõpetada ja vajadusel alustada alternatiivse raviga.

Teadaolevalt on angiotensiin II retseptori antagonistide kasutamine raseduse teisel ja kolmandal trimestril inimesele fetotoksilise toimega (neerutalitluse häired, oligohüdramnion, kolju luustumise pidurdumine) ning neonataalse toksilise toimega (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia).

(vt lõik 5.3).

Kui angiotensiin II retseptori antagonisti on kasutatud alates raseduse teisest trimestrist, on soovitatav loote neerutalitlust ja koljut kontrollida ultraheliuuringul.

Imikud, kelle emad on kasutanud raseduse ajal angiotensiin II retseptori antagoniste, tuleb hoolikalt jälgida hüpotensiooni suhtes (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Imetamine

Olmesartaan eritub lakteerivate rottide piima, kuid ei ole teada, kas olmesartaan eritub inimese rinnapiima. Kuna informatsioon olmesartaani kasutamise kohta imetamise ajal puudub, ei soovitata

Olmesartan medoxomil Sigillata’t kasutada ja eelistada tuleks alternatiivseid ravivõimalusi ravimitega, mille ohutusprofiili imetamise ajal on paremini uuritud, eriti kui rinnaga toidetav laps on vastsündinu või sündinud enneaegsena.

4.7Toime reaktsioonikiirusele

Toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud. Sõidukite juhtimisel või masinate käsitsemisel tuleb arvestada, et mõnikord võib antihüpertensiivset ravi saavatel patsientidel tekkida pearinglus või väsimus.

4.8Kõrvaltoimed

Turuletulekujärgne kogemus

Turuletulekujärgselt on teatatud järgmistest kõrvaltoimetest.

Need on esitatud organsüsteemide kaupa ja järjestatud vastavalt esinemissagedusele kasutades järgmist jaotust: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni <1/100);

harv (≥ 1/10 000 kuni <1/1000); väga harv (<1/ 10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Organsüsteemi klass

Väga harv

Vere ja lümfisüsteemi häired

Trombotsütopeenia

Ainevahetus- ja toitumishäired

Hüperkaleemia

Närvisüsteemi häired

Pearinglus, peavalu

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired

Köha

Seedetrakti häired

Ülakõhuvalu, iiveldus, oksendamine

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Sügelus, eksanteem, lööve.

 

Allergilised seisundid nagu angioneurootiline turse,

 

allergiline dermatiit, näoturse ja urtikaaria

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused

Lihaskrambid, müalgia

Neerude ja kuseteede häired

Äge neerukahjustus ja neerupuudulikkus (vt ka

 

„Uuringud“

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid

Asteenilised seisundid, nagu väsimus, jõuetus,

 

letargia ja üldine halb enesetunne

Uuringud

Kõrvalekalded neerufunktsiooni näitajates nagu

 

suurenenud vere kreatiniini- ja uureasisaldus

 

Maksaensüümide aktiivsuse tõus

Üksikjuhtudel on teatatud rabdomüolüüsist, millel oli ajaline seos angiotensiin II retseptori antagonistide manustamisega. Põhjuslikku seost ei ole siiski tuvastatud.

Kliinilised uuringud

Topeltpimedates platseebokontrollitud monoteraapia uuringutes oli raviga seotud kõrvaltoimete üldine esinemissagedus 42,4% olmesartaanmedoksomiili ja 40,9% platseebo puhul.

Platseebokontrollitud monoteraapia uuringutes oli ainsaks kindlalt ravimiga seotud kõrvalnähuks pearinglus (esinemissagedus 2,5% olmesartaanmedoksomiili ja 0,9% platseebo puhul).

Pikaajalise (kahe-aastase) ravi jooksul oli kõrvaltoimete tõttu ravi katkestamisi 3,7%, kui olmesartaanmedoksomiili manustati annuses 10...20 mg üks kord ööpäevas. Kõigis olmesartaanmedoksomiiliga läbi viidud kliinilistes uuringutes (nii toimeainega kui platseebokontrollitud) täheldati järgmisi kõrvaltoimeid sõltumata nende põhjuslikust seosest või

vastavast esinemissagedusest platseeborühmas. Need on esitatud organsüsteemide kaupa ja vastavalt esinemissagedusele, kasutades eelnevalt kirjeldatud jaotusi:

Närvisüsteemi häired

Sage: pearinglus

Aeg-ajalt: vertiigo

Südame ja veresoonte häired

Aeg-ajalt: stenokardia

Harv: hüpotensioon

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired

Sage: bronhiit, köha, farüngiit, riniit

Seedetrakti häired:

Sage: kõhuvalu, kõhulahtisus, düspepsia, gastroenteriit, iiveldus

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Aeg-ajalt: lööve

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused

Sage: artriit, seljavalu, skeletivalu

Neerude ja kuseteede häired

Sage: hematuuria, kuseteede infektsioonid

Üldised häiredja manustamiskoha reaktsioonid

Sage: valu rindkeres, jõuetus, gripilaadsed sümptomid, perifeersed tursed, valu

Laboratoorsed näitajad

Platseebokontrolliga monoteraapia uuringutes oli olmesartaanmedoksomiili puhul platseeboga võrreldes mõnevõrra suurenenud hüpertriglütserideemia esinemissagedus (2,0% versus 1,1%) ja tõusnud kreatiniinfosfokinaasi tase(1,3% versus 0,7%)

Kõigis olmesartaanmedoksomiiliga läbi viidud (kaasa arvatud platseebokontrollita uuringud) kliinilistes uuringutes täheldati järgmisi laboratoorsete näitajate kõrvalekaldeid sõltumata põhjuslikust seosest või esinemissagedusest platseeborühmas.

Ainevahetus- ja toitumishäired

Sage: kreatiinfosfokinaasi aktiivsuse tõus, hüpertriglütserideemia, hüperurikeemia Harv: hüperkaleemia

Maksa ja sapiteede häired

Sage: maksaensüümide aktiivsuse tõus

Lisateave patsientide erirühmade kohta

Eakatel patsientidel on hüpotensiooni esinemissagedus veidi suurem, olles sageduse „harv” asemel sagedusega „aeg-ajalt”.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9Üleannustamine

Andmed üleannustamise kohta inimesel on piiratud. Kõige tõenäolisem üleannustamise kõrvaltoime on hüpotensioon. Üleannustamise korral tuleb patsienti hoolikalt jälgida, ravi peaks olema sümptomaatiline ja toetav.

Puuduvad andmed olmesartaani dialüüsitavuse kohta.

5.FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: Angiotensiin II antagonistid

ATC-kood: C09CA08.

Olmesartaanmedoksomiil on tugevatoimeline, suu kaudu manustatav selektiivne angiotensiin II retseptori (tüüp AT1) antagonist. Eeldatavalt blokeerib see kõik angiotensiini vahendatud toimed (AT1) retseptoril sõltumata angiotensiin II allikast või sünteesiteest. Angiotensiin II (AT1) retseptori selektiivne antagonism viib plasma reniinitaseme ning angiotensiin I ja II taseme tõusuni ning aldosteroonitaseme mõningase vähenemiseni plasmas.

Angiotensiin II on reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi peamine vasoaktiivne hormoon, millel on oluline roll hüpertensiooni patogeneesis tüüp 1 (AT1) retseptori vahendusel.

Hüpertensiooni korral tekitab olmesartaanmedoksomiil annusest sõltuva ja kauakestva arteriaalse vererõhu languse. Siiani puuduvad tõendid esimese annuse järgse hüpotensiooni tekkimisest, tahhüfülaksiast pikaajalise ravi käigus ning tagasilöögiefektina tekkinud vererõhu tõusust pärast ravi katkestamist.

Olmesartaanmedoksomiili annustamine üks kord päevas annab efektiivse ja ühtlase vererõhu languse 24 tunniks. Sama päevase koguannuse juures andis üks kord päevas manustamine sarnase vererõhu languse nagu kaks korda päevas manustamine.

Pideva raviga saavutatakse maksimaalne vererõhu langus 8 nädalat pärast ravi alustamist, kuigi oluline osa vererõhku langetavast toimest ilmneb juba pärast 2-nädalast ravi. Koos hüdroklorotiasiidiga on vereõhku alandav toime aditiivne ja koosmanustamist talutakse hästi.

Olmesartaani mõju suremusele ja haigestumusele ei ole veel teada.

Kahes suures randomiseeritud, kontrollitud uuringus (ONTARGET ehk ONgoing Telmisartan Alone and in combination with Ramipril Global Endpoint Trial ja VA NEPHRON-D ehk The Veterans Affairs Nephropathy in Diabetes) uuriti kombinatsioonravi AKE-inhibiitori ja angiotensiin II retseptori antagonistiga. ONTARGET uuring hõlmas eelneva südameveresoonkonna või ajuveresoonkonna haigusega või 2. tüüpi diabeedi ja tõendatud kaasuva elundkahjustusega patsiente. VA NEPHRON-D hõlmas 2. tüüpi diabeedi ja diabeetilise nefropaatiaga patsiente.

Uuringud näitasid olulise kasu puudumist neerude ja/või südameveresoonkonna tulemusnäitajatele ja suremusele, samas täheldati hüperkaleemia, ägeda neerukahjustuse ja/või hüpotensiooni riski suurenemist monoteraapiaga võrreldes. Tulemused on asjakohased ka teiste AKE-inhibiitorite ja angiotensiin II retseptori antagonistide jaoks, arvestades nende sarnaseid farmakodünaamilisi omadusi.

AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi seetõttu kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.

ALTITUDE (Aliskiren Trial in Type 2 Diabetes Using Cardiovascular and Renal Disease Endpoints) oli uuring, mis oli kavandatud hindama kasu aliskireeni lisamisest standardravile AKE-inhibiitori või angiotensiin II retseptori antagonistiga 2. tüüpi diabeediga patsientidel, kellel oli krooniline neeruhaigus, südameveresoonkonna haigus või mõlemad. Uuring lõpetati varakult ohutusnäitajate riski tõusu tõttu. Südameveresoonkonnaga seotud surma ja insuldi juhtumeid oli aliskireeni rühmas arvuliselt rohkem kui platseeborühmas ning kõrvalnähtudest ja huvi pakkuvatest tõsistest kõrvalnähtudest (hüperkaleemia, hüpotensioon ja neerutalitluse häire) teatati aliskireeni rühmas sagedamini kui platseeborühmas.

5.2Farmakokineetilised omadused

Imendumine ja jaotumine

Olmesartaanmedoksomiil on eelravim. Seedetraktist imendumise kestel muudetakse see soole limaskestas ja portaalveres esteraaside toimel kiiresti farmakoloogiliselt aktiivseks metaboliidiks - olmesartaaniks.

Plasmas või ekskreetides ei ole tuvastatud intaktset olmesartaanmedoksomiili ega intaktset külgahela medoksomiilrühma. Olmesartaani keskmine absoluutne biosaadavus tabletivormil oli 25,6%.

Olmesartaani keskmine maksimaalne kontsentratsioon plasmas (Cmax)saabub ligikaudu 2 tunni jooksul pärast olmesartaanmedoksomiili suukaudset manustamist ja olmesartaani plasmakontsentratsioon suureneb lineaarselt, kui manustatakse suurenevaid ühekordseid suukaudseid annuseid kuni ligikaudu 80 mg.

Toidu mõju olmesartaani biosaadavusele oli minimaalne ja seetõttu võib olmesartaanmedoksomiili

manustada koos toiduga või ilma.

Olmesartaani farmakokineetikas ei ole täheldatud kliiniliselt olulisi erinevusi sugude vahel.

Olmesartaan seondub ulatuslikult plasmavalkudega (99,7%), kuid võimalus seondumiskohalt tõrjumise tõttu tekkivateks kliiniliselt olulisteks koostoimeteks teiste samaaegselt manustatavate ulatuslikult plasmavalkudega seonduvate ravimitega on madal (mida kinnitab kliiniliselt oluliste koostoimete puudumine varfariiniga). Olmesartaani seondumine vererakkudega on ebaoluline. Keskmine jaotusruumala pärast intravenoosset annustamist on väike (16...29 l).

Metabolism ja eritumine

Plasma üldkliirens oli üldjuhul 1,3 l/h (CV, 19%) ning see oli suhteliselt aeglane võrreldes maksa verevooluga (ligikaudu 90 l/h). Pärast 14C-märgistatud olmesartaanmedoksomiili ühekordset suukaudset manustamist eritus 10...16% manustatud radioaktiivsusest uriiniga (suur enamus 24 h jooksul annuse manustamisest) ja ülejäänud osa määratud radioaktiivsusest eritus väljaheitega. Lähtudes süsteemsest saadavusest 25,6%, võib arvutada, et imendunud olmesartaan viiakse välja nii renaalse ekskretsiooni teel (ligikaudu 40%) kui ka hepatobiliaarselt (ligikaudu 60%). Kogu määratud radioaktiivsus tuvastati olmesartaanina. Ühtegi teist olulist metaboliiti ei leitud.

Olmesartaani enterohepaatiline tsirkulatsioon on minimaalne. Kuna suur osa olmesartaani eritatakse sapiga, on vastunäidustatud selle kasutamine sapiteede sulguse korral (vt lõik 4.3).

Olmesartaani terminaalne eliminatsiooni poolväärtusaeg pärast mitmekordset suukaudset manustamist varieerus 10 ja 15 tunni vahel. Püsiseisund saabus mõne esimese annuse järgselt ja pärast 14-päevast pidevat manustamist ei täheldatud edasist akumulatsiooni. Renaalne kliirens oli 0,5...0,7 l/h ja annusest sõltumatu.

Farmakokineetika erinevates patsiendiruhmades

Eakad

Eakatel hüpertensiivsetel patsientidel (vanuses 65...75 aastat) suurenes tasakaaluoleku AUC ligikaudu 35% ja väga eakatel patsientidel (vanuses > 75 aastat) ligikaudu 44% võrreldes noorema vanuserühmaga. See võib vähemalt osaliselt olla seotud neerufunktsiooni keskmise langusega antud patsientide rühmas.

Neerukahjustus

Neerukahjustusega patsientidel suurenes tasakaaluoleku AUC kerge, mõõduka ja raske neerukahjustuse korral vastavalt 62%, 82% ja 179% võrreldes tervete kontrollrühmaisikutega (vt lõigud 4.2, 4.4).

Maksakahjustus

Pärast ühekordse annuse suukaudset manustamist olid olmesartaani AUC väärtused kerge ja mõõduka maksakahjustusega patsientidel vastavalt 6% ja 65% kõrgemad võrreldes neile vastavate tervete kontrollrühma isikutega. Kaks tundi pärast annuse manustamist oli olmesartaani seondumata fraktsioon tervetel isikutel ning kerge ja mõõduka maksakahjustusega patsientidel vastavalt 0,26%, 0,34% ja 0,41%. Olmesartaani AUC oli pärast korduvat manustamist mõõduka maksakahjustusega patsientidele ligikaudu 65% kõrgem kui tervetel kontrollrühma isikutel. Olmesartaani keskmised Cmax väärtused olid maksakahjustusega patsientidel ja tervetel isikutel sarnased.

Olmesartaanmedoksomiili ei ole hinnatud raske maksakahjustusega patsientidel (vt lõigud 4.2, 4.4).

5.3Prekliinilised ohutusandmed

Kroonilise toksilisuse uuringutes rottide ja koertega ilmnesid olmesartaanmedoksomiilil teistele AT1 retseptori antagonistidele ja angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoritele sarnased toimed: uurea- (BUN) ja kreatiniinisisalduse tõus veres (AT1 retseptorite blokeerimisest põhjustatud neerude funktsionaalsete muutuste tõttu), südame kaalulangus, punavere näitajate langus (erütrotsüüdid, hemoglobiin, hematokrit), histoloogilised viited neerukahjustusele (neeruepiteeli regeneratiivsed kahjustused, basaalmembraani paksenemine, tuubulite laienemine). Need olmesartaanmedoksomiili farmakoloogilisest toimest tingitud kõrvaltoimed on ilmnenud ka teiste AT1 retseptori antagonistide ja angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoritega tehtud prekliinilistes uuringutes ning neid saab vähendada

naatriumkloriidi samaaegse suukaudse manustamisega.

Mõlema liigi puhul täheldati reniini suurenenud aktiivsust plasmas ja neerude jukstaglomerulaar- rakkude hüpertroofiat/hüperplaasiat. Nendel angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoritele ja teistele AT1 retseptori antagonistidele iseloomulikel muutustel ei näi olevat kliinilist tähendust.

Sarnaselt teistele AT1 retseptori antagonistidele suurendas olmesartaanmedoksomiil kromosoomikatkestuste esinemissagedust in vitro rakukultuurides. Mitmes in vivo uuringus, kus olmesartaanmedoksomiili kasutati väga suurtes suukaudsetes annustes (kuni 2000 mg/kg), ei täheldatud sarnaseid toimeid. Võrdlevate genotoksilisuse uuringute üldised andmed näitavad, et on väga ebatõenäoline, et kliinilisel kasutamisel olmesartaan omaks genotoksilist toimet.

Olmesartaanmedoksomiil ei olnud kartsinogeenne ei rottidega tehtud 2-aastases uuringus ega kahes hiirtega tehtud 6-kuulises kartsinogeensuse uuringus, kus kasutati transgeenseid mudeleid.

Rottidega tehtud reproduktiivsuse uuringutes ei mõjutanud olmesartaanmedoksomiil viljakust ja ei leitud tõendeid teratogeense toime kohta. Sarnaselt teistele angiotensiin II retseptori antagonistidele vähenes järglaste elulemus pärast kokkupuudet olmesartaanmedoksomiiliga ning pärast emasloomade kokkupuudet ravimiga tiinuse hilises faasis ja laktatsiooni ajal täheldati neeruvaagna laienemist. Sarnaselt teistele antihüpertensiivsetele ühenditele on näidatud, et olmesartaanmedoksomiil on tiinetele küülikutele toksilisem kui tiinetele rottidele, samas puudusid viited fetotoksilistele toimetele.

6.FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Tableti sisu:

Mikrokristalliline tselluloos Laktoosmonohüdraat Hüdroksüpropüültselluloos Väheasendatud hüdroksüpropüültselluloos Magneesiumstearaat

Tableti kate:

Titaandioksiid (E 171)

Hüpromelloos 6cP

Laktoosmonohüdraat

Makrogool 3350

Triatsetiin

6.2Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3Kõlblikkusaeg

2 aastat.

6.4Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5Pakendi iseloomustus ja sisu

Alumiinium/alumiinium blisterpakend.

Pakendis 7, 10, 14, 28, 30, 56, 60, 84, 90, 98 või 100 õhukese polümeerikattega tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

7.MÜÜGILOA HOIDJA

Sigillata Ltd

Suite 23, Park Royal House, 23 Park Royal Rd London, NW10 7JH

Ühendkuningriik

8.MÜÜGILOA NUMBRID

5 mg: 841114

10 mg: 841214

20 mg: 841314

40 mg: 841014

9.ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 31.03.2014

10.TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Juuni 2015