Maracex - süste-/infusioonilahus (20mg 1ml) - Ravimi omaduste kokkuvõte
Artikli sisukord
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
RAVIMPREPARAADI NIMETUS
Maracex 20 mg/ml süste-/infusioonilahus
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
1 ml lahust sisaldab 20 mg morfiinvesinikkloriidi, mis vastab 15,2 mg morfiinile.
Üks ampull (1 ml) sisaldab 20 mg morfiinvesinikkloriidi, mis vastab 15,2 mg morfiinile. Üks ampull (5 ml) sisaldab 100 mg morfiinvesinikkloriidi, mis vastab 76 mg morfiinile. Üks ampull (10 ml) sisaldab 200 mg morfiinvesinikkloriidi, mis vastab 152 mg morfiinile.
Ph. Eur. Morphini hydrochloridum
Teadaolevat toimet omav abiaine: iga ml sisaldab 2,4 mg naatriumit.
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
RAVIMVORM
Süste-/infusioonilahus.
Selge värvitu või kollakas lahus, milles ei ole nähtavaid osakesi.
Lahuse pH on 3,0...5,0 ja osmolaalsus on 280...310 mOsm/kg.
KLIINILISED ANDMED
Näidustused
Tugev valu, mis allub piisavalt ainult opioidanalgeetikumidele. Müokardiinfarkt, äge kopsuturse.
Annustamine ja manustamisviis
Annustamine
Kuna morfiini toime kestus ning valu intensiivsus, põhjus ja kestus varieeruvad suurel määral ning kuna morfiini kasutatakse seoses näiteks väga erinevate kirurgiliste protseduuridega, on annustamine individuaalne.
Subkutaanne või intramuskulaarne
Täiskasvanud: 5...20 mg, tavapärane annus on 10 mg, vajadusel korrata iga 4 tunni järel. Lapsed: 0,1...0,2 mg/kg (maksimaalne annus 15 mg).
Eakad: 5...10 mg annuse kohta.
Subkutaanne manustamine ei sobi tursetega patsientidele.
Intravenoosne
Täiskasvanud: 2,5...15 mg (vajaduse korral lahjendada 0,9%-lises füsioloogilises lahuses) manustatuna 4...5 minuti vältel.
Lapsed: 0,05...0,1 mg/kg manustatuna väga aeglaselt (soovitatav lahjendada 0,9%-lises füsioloogilises lahuses).
Südameinfarkti või ägeda kopsuturse korral võib alguses väga aeglaselt manustada 2...8 mg intravenoosselt, lisades vajaduse korral 2...6 mg ravimit 5...15-minutiliste intervallidega.
Epiduraalne manustamine
Tavapärane algannus on 2...4 mg, üldjuhul lahjendatud 0,9%-lises füsioloogilises lahuses. Pärast analgeetilise toime lõppu, tavaliselt 6...24 tunni möödudes, võib vajaduse korral manustada uue 1...2- milligrammise annuse. Pikaajaliseks valuvaigistamiseks vähipatsientidel on tavaliselt vaja suuremaid annuseid ja pidevat epiduraalset infusiooni.
Täiskasvanute ööpäevane annus tavaliselt ei tohi ületada 100 mg ööpäevas, kuid üksikjuhtudel võib olla vajalik kasutada valu vaigistamiseks suuremat annust, eriti haiguse hilises staadiumis.
Lapsed
Imikutel ja väikelastel tuleb morfiini kasutada ettevaatusega, sest väikese kehakaalu tõttu on nad opioidide suhtes tavapärasest tundlikumad (vt ka lõik 4.4).
Neerukahjustusega patsiendid
Morfiini ainevahetuse saadused eritatakse neerude kaudu. Kuna metaboliitide hulgas on ka aktiivne morfiin-6-glükuroniid, soovitatakse neerutalitluse häiretega patsientide puhul annust vähendada. Mõõduka neerukahjustusega patsientide puhul tuleb kasutada 75% tavapärasest annusest ja raske neerukahjustusega patsientide puhul tuleb kasutada 50% tavapärasest annusest. Annused võib manustada tavapäraste ajavahemike tagant.
Maksakahjustusega patsiendid
Eritumise poolväärtusaeg on maksakahjustusega patsientidel pikenenud. Morfiini tuleb maksatalitluse häiretega patsientidele manustada ettevaatusega ja ajavahemikud annuste vahel võivad olla tavapärasest pikemad.
Eakad
Eakate patsientide puhul peab algannus olema tavapärasest väiksem ja hilisem annustamine peab olema individuaalselt tiitritud ravivastuse alusel. Kuna morfiini eritumine toimub eakatel patsientidel aeglasemalt, võib morfiini pideva manustamise korral olla vaja ööpäevast koguannust vähendada.
Ravi katkestamine
Opioidi manustamise järsk katkestamine võib soodustada võõrutussündroomi teket. Seetõttu tuleb annust enne ravi katkestamist järk-järgult vähendada.
Manustamisviis
Intramuskulaarseks, subkutaanseks, intravenoosseks ja epiduraalseks kasutamiseks. Ravimpreparaadi manustamiseelse lahjendamise juhised vt lõik 6.6.
Vastunäidustused
Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
Sekreedi kogunemine hingamisteedes, hingamise pärssumine, äge maksahaigus, ärevushäired alkoholist või uinutitest tingitud afektiseisundi ajal.
Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Eriti tähtis on pöörata tähelepanu morfiini hingamist pärssivale toimele patsientide puhul, kelle kopsutalitlus on häirunud (emfüseem, cor pulmonale, hüperkapnia, hüpoksia, märkimisväärne rasvumine). Morfiin tõstab koljusisest rõhku, seega on morfiini kasutamise korral peatraumaga patsientidel suurem koljusisese rõhu olulise suurenemise või hüpoventilatsiooni oht. Morfiin võib ka varjata teadvuse seisundi hindamiseks vajalikke nähte. Väikese verekogusega patsientide puhul tuleb arvestada hüpotensiooniohuga. Astma- või allergiapatsientide puhul tuleb arvestada morfiini histamiini vabastava toimega.
MAO inhibiitorite samaaegse manustamise korral tuleb olla ettevaatlik (vt lõik 4.5).
Sünnitusvalude leevendamiseks ei tohi morfiini manustada süstemaatiliselt, vaid ainult lokaalselt epiduraal- või spinaalruumi.
Morfiini ei tohi manustada patsiendile, kes on alkoholi või uinutite tõttu segasusseisundis.
Korduv kasutamine võib põhjustada tolerantsuse või sõltuvuse väljakujunemist. Eriliselt ettevaatlik tuleb olla ja annust on soovitatav vähendada eakate patsientide puhul ning järgnevatel juhtudel:
•hüpotensioon;
•kilpnäärme alatalitlus;
•vähenenud respiratoorne reserv;
•eesnäärme hüpertroofia või ureetra striktuur;
•maksa- või neerukahjustus;
•pankrease- või sapihaigus;
•epileptilised krambihood või sagenenud kalduvus krampidele,
•epiduraalne kasutamine samal ajal olemasoleva närvisüsteemi haigusega ja samaaegne süsteemne glükokortikoidide manustamine.
Morfiini ei tohi kasutada kopsuturse puhul, kui selle on esile kutsunud hingamisteid ärritav kemikaal.
Opioidide kasutamisel, ka soovitatud kogustes, on täheldatud tõsist, eluohtlikku või surmaga lõppevat hingamise pärssumist. Juhul kui hingamise pärssumist kohe ei tuvastata ega ravita, võib see viia hingamispeetuse ja surmani.
Morfiini manustamisel intravenoosselt või epiduraalselt tuleb tagada, et käepärast oleks opiodi antagonist ning vahendid hapniku manustamiseks ja hingamise kontrolli all hoidmiseks.
Ravimi individuaalsete annuste epiduraalne manustamine tuleb läbi viia oludes, kus patsienti saab piisavalt jälgida. Kuna hingamise pärssumine võib tekkida hilinemisega, tuleb jälgimist jätkata kindla ajaperioodi vältel sõltuvalt patsiendi seisundist ja vähemalt 24 tunni jooksul pärast iga annust.
Morfiini manustamisel pideva kontrollitud mikroinfusiooni (nt kateetri) abil tuleb patsiendi jälgimist jätkata vähemalt 24 tunni jooksul pärast iga testannuse manustamist ja mitu päeva pärast kateetri kirurgilist paigaldamist täiendava jälgimise ja annuse kohandamise vajadusest lähtudes.
Mikroinfusiooniseadme uuesti morfiiniga täitmisel või muul käsitsemisel peavad opioidi antagonist ja elustamisseadmed samuti olema kohe kättesaadavad. Vahendid, ravimid ja aparatuur peavad olema kättesaadavad ka juhuks, kui epiduraalse süste sooritamisel tehakse tahtmatu intravaskulaarne süste.
Pikaajalise epiduraalanalgeesia korral tuleb patsiente jälgida valuvaigistava toime vähenemise, ootamatu valu ja neuroloogiliste sümptomite suhtes, et hoida võimalike pöördumatute neuroloogiliste tüsistuste tekkimise oht võimalikult väike.
Ravimi kiire intravenoosne süste võib põhjustada opioididest tingitud kõrvalnähtude esinemissageduse suurenemist; kiire IV süste järel on esinenud tõsist hingamise pärssumist, apnoed, hüpotensiooni, perifeerse vereringe kollapsit, rindkere seina rigiidsust, südameseiskust ja anafülaktoidseid reaktsioone.
Morfiini analgeetilise toime tõttu võivad maskeeruda rasked intraabdominaalsed tüsistused, nagu soolte perforatsioon.
Rifampitsiin võib vähendada morfiini plasmakontsentratsiooni. Rifampitsiiniga ravi ajal ja pärast ravi tuleb jälgida morfiini analgeetilist toimet ja kohandada morfiini annuseid.
Eelkõige suurte annuste korral võib tekkida hüperalgeesia, mis ei allu morfiiniannuse täiendavale suurendamisele. Vaja võib olla morfiini annust vähendada või kasutada muud opioidi.
Nagu teistel tugevatoimelistel opioidagonistidel, on ka morfiinil kuritarvitamise potentsiaal ning seda tuleb kasutada eriti ettevaatlikult patsientidel, kes on varem kuritarvitanud alkoholi või ravimeid.
Sõltuvus ja võõrutussündroom
Opioidanalgeetikumide kasutamisega võidakse seostada füüsilist ja/või psühholoogilist sõltuvust või tolerantsust. Mida pikem on ravimi kasutamise kestus ja suurem annus, seda suurem on risk.
Sümptomeid on võimalik vähendada annuse muutmise või ravimvormi vahetamisega ning morfiini järkjärgulise ärajätmisega. Sümptomid on loetletud lõigus 4.8.
Risk rahustite (nt bensodiasepiinid) või sarnaste ravimite samaaegsel kasutamisel
Maracex samaaegne kasutamine rahustitega (nt bensodiasepiinid) või sarnaste ravimitega võib põhjustada sedatsiooni, respiratoorset depressiooni, koomat ja surma. Nende riskide tõttu tohib neid rahusteid samaaegselt määrata ainult alternatiivsete ravivalikuteta patsientidele. Kui Maracex otsustatakse siiski määrata samaaegselt rahustitega, tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust ning ravi peab olema võimalikult lühike.
Patsiente tuleb hoolikalt jälgida respiratoorse depressiooni ja sedatsiooni nähtude ja sümptomite suhtes. Sellega seoses on tungivalt soovitatav teavitada patsiente ja nende hooldajaid vajadusest neid sümptomeid teadvustada (vt lõik 4.5).
Äge rindkeresündroom sirprakulise aneemiaga patsientidel
Arvestades ägeda rindkeresündroomi ja morfiini kasutamise võimalikku seost vasooklusiivse kriisi ajal morfiini kasutavatel sirprakulise aneemiaga patsientidel, tuleb patsiente hoolikalt jälgida ägeda rindkeresündroomi sümptomite suhtes.
Neerupealiste puudulikkus
Opioidanalgeetikumid võivad põhjustada pöörduvat neerupealiste puudulikkust, mis nõuab jälgimist ja glükokortikoid-asendusravi. Neerupealiste puudulikkuse sümptomid võivad muu hulgas olla iiveldus, oksendamine, isutus, väsimus, nõrkus, pearinglus või madal vererõhk.
Suguhormoonide sisalduse vähenemine ja prolaktiinisisalduse suurenemine
Pikaajalist opioidanalgeetikumide kasutamist võidakse seostada suguhormoonide sisalduse vähenemise ja prolaktiinisisalduse suurenemisega. Sümptomid on muu hulgas libiido vähenemine, impotentsus või amennorröa.
Lapsed
Vastsündinute ja väikelaste puhul tuleb olla ettevaatlik ja kasutada väiksemaid annuseid, sest nad võivad olla opioidide toime suhtes tundlikumad, eriti hingamise pärssumise osas.
See ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi milliliitri kohta, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“.
Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Kombinatsioonid, mida tuleb vältida Barbituraadid
Barbituraadid tugevdavad opiaatide ja opioidide respiratoorset ja depressiivset toimet. Seda kombinatsiooni tuleb seetõttu vältida.
Alkohol
Väikesed alkoholikogused võivad morfiini nõrka respiratoorset ja depressiivset toimet oluliselt tugevdada. Seda kombinatsiooni tuleb seetõttu vältida.
MAO inhibiitorid
MAO inhibiitorid võivad morfiini toimet tugevdada (hingamise pärssumine ja hüpotensioon). Petidiini ja MAO inhibiitorite samaaegsel kasutamisel on kirjeldatud serotoniini sündroomi ning seda toimet ei saa välistada morfiini ja MAO inhibiitorite samaaegse kasutamise puhul.
Kombinatsioonid, mille puhul võib olla vajalik annuseid kohandada Gabapentiin
Selle ravi valimisel tuleb hoolikalt silmas pidada KNS-i sümptomite tekkeohtu. Kui neid kahte ravimit manustatakse samal ajal, tuleb kaaluda gabapentiini annuse vähendamist. Patsiente tuleb hoolikalt jälgida KNS-i pärssumise nähtude (nt unisus) suhtes ja gabapentiini annust tuleb vastavalt vähendada.
Rifampitsiin
Rifampitsiin võib vähendada morfiini efetiivsust ja vajalikuks võib osutuda morfiini tavapärasest suuremate kontsentratsioonide kasutamine.
Amitriptüliin, klomipramiin ja nortriptüliin
Amitriptüliin, klomipramiin ja nortriptüliin võimendavad morfiini analgeetilist toimet, tõenäoliselt tulenevalt plasmaekspositsiooni suurenemisest. Annuseid tuleb kohandada.
Kombineerimine morfiini agonistide/antagonistidega
Kombineerimine morfiini agonistide/antagonistidega (buprenorfiin, nalbufiin, pentasotsiin) põhjustab valuvaigistava toime vähenemist retseptorite konkureeriva blokeerimise tõttu, millega kaasneb ärajätusümptomite oht.
Kombinatsioonid, mille puhul kliiniline tähtsus on ebaselge Baklofeen
Morfiini ja intratekaalselt manustatud Lioresali kombinatsioon põhjustas patsiendil vererõhu languse. Ei saa välistada ohtu, et see kombinatsioon võib põhjustada apnoed ja teisi KNS-i sümptomeid.
Hüdroksüsiin
Hüdroksüsiini ja morfiini samaaegne manustamine võib aditiivse toime tõttu suurendada KNS-i pärssumist ja uimasust. Kaaluda tuleb üleminekut mittesedatiivsele histamiinile.
Metüülfenidaat
Metüülfenidaat võib tugevdada morfiini valuvaigistavat toimet. Samaaegse kasutamise korral tuleb kaaluda morfiini annuse vähendamist.
Nimodipiin
Nimodipiin võib tugevdada morfiini valuvaigistavat toimet. Samaaegse kasutamise korral tuleb kaaluda morfiini annuse vähendamist.
Ritonaviir
Samaaegsel kasutamisel koos ritonaviiri kui retroviirusvastase ravimiga või farmakokineetilise toime tugevdajaga võib morfiini plasmakontsentratsioon glükuronisatsiooni induktsiooni tõttu väheneda.
Rahustid (nt bensodiasepiinid) või sarnased ravimid
Opioidide samaaegne kasutamine rahustitega (nt bensodiasepiinid) või sarnaste ravimitega suurendab sedatsiooni, respiratoorse depressiooni, kooma ja surma riski kesknärvisüsteemi pärssiva aditiivse toime tõttu. Samaaegsel kasutamisel tuleb ravimite annust ja kasutamise kestust piirata (vt lõik 4.4).
Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Rasedus
Morfiini kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid.
Morfiin ei põhjusta teadaolevalt loote väärarendeid. Morfiin läbib platsentaarbarjääri. Sel põhjusel võib morfiini raseduse ajal kasutada ainult juhtudel, kus sellest saadav kasu emale kaalub selgelt üles võimaliku ohu lapsele. Sünnitusvalude leevendamiseks tohib morfiini manustada ainult lokaalselt epiduraal- või spinaalruumi, sest süsteemne kasutamine võib sünnitustegevust pikendada ja põhjustada vastsündinul hingamise pärssumist. Morfiini manustamine emale raseduse ajal võib põhjustada lapsel opioidisõltuvust ja viia sünnijärgsete ärajätunähtude tekkeni. Raseduse või sünnituse ajal opioidanalgeetikume kasutanud naiste vastsündinuid tuleb jälgida hingamise pärssumise või vastsündinu võõrutussündroomi nähtude suhtes. Ravi võib hõlmata opioid- ja toetusravi. Raskekujulise hingamise pärssumise korral tuleb manustada spetsiifilist opioidi antagonisti.
Imetamine
Morfiin eraldub rinnapiima, kus selle kontsentratsioon on suurem kui ema plasmakontsentratsioon. Lapse hingamise pärssumise ohu tõttu ei soovitata morfiini saavatel emadel last imetada.
Fertiilsus
Puuduvad andmed morfiiini toimete kohta meeste või naiste viljakusele. Loomkatsetes on tõendatud, et morfiin võib vähendada fertiilsust (vt lõik 5.3).
Toime reaktsioonikiirusele
Morfiin mõjutab tugevalt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet.
Kõrvaltoimed
Väga sage (≥ 1/10), sage: (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10000 kuni < 1/1000) väga harv: (< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).
Immuunsüsteemi häired
Teadmata: anafülaktoidsed reaktsioonid.
Psühhiaatrilised häired
Teadmata: sõltuvus.
Närvisüsteemi häired
Sage: väsimus, unisus, pearinglus.
Aeg-ajalt: hüpoventilatsioon (kesknärvisüsteemi inhibitsiooni tõttu), eufooria, peapööritustunne, peavalu, unehäired, rahutus, mööduvad hallutsinatsioonid, segasus, tasakaaluprobleemid, nägemishäired, suurenenud koljusisene rõhk, meeleolu muutused, agiteeritus, treemor, lihastõmblused, krambid, lihasjäikus.
Väga harv: suured annused võivad põhjustada kesknärvisüsteemi erutust, mis võib väljenduda krampidena.
Teadmata: allodüünia, hüperalgeesia (vt lõik 4.4), hüperhidroos.
Seedetrakti häired
Sage: kõhukinnisus, iiveldus, oksendamine.
Aeg-ajalt: suukuivus.
Maksa ja sapiteede häired
Väga harv: sapiteede spasm.
Südame häired
Harv: bradükardia, tahhükardia, palpitatsioonid.
Vaskulaarsed häired
Harv: hüpotensioon, hüpertensioon, nahaõhetus.
Väga harv: flebiit (täheldatud pärast parenteraalset manustamist).
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Harv: hüpoventilatsioon.
Väga harv: kopsuturse.
Neerude ja kuseteede häired
Väga sage: kusepeetus pärast epiduraalset manustamist.
Sage: kusepeetus pärast parenteraalset manustamist.
Rasedus, sünnitusjärgsed ja perinataalsed seisundid
Aeg-ajalt: ärajätunähud neil vastsündinutel, kelle emad said raseduse ajal morfiini, mis väljenduvad rahutuse, oksendamise, suurenenud söögiisu, ärrituse, hüperaktiivsuse, vabinate või värinate, ninakinnisuse, krampide, kileda nutuna.
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Harv: sügelus, urtikaaria, lööve, erüteem ja induratsioon süstekohas pärast iv manustamist.
Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused
Väga harv: üksikjuhtudel on teatatud annusest sõltuvast müokloonusest.
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Aeg-ajalt: vaimne ja füüsiline sõltuvus. Väga harv: anafülaktiline reaktsioon. Teadmata: ravimi võõrutussündroom.
Ravimisõltuvus ja ravimi võõrutussündroom
Opioidanalgeetikumide kasutamisega võidakse seostada füüsilist ja/või psühholoogilist sõltuvust või tolerantsust. Opioidi manustamise järsk lõpetamine või opioidiantagonisti manustamine võib soodustada võõrutussündroomi teket; mõnikord võib see tekkida annustevahelisel ajal. Ravijuhised on lõigus 4.4.
Füüsilised võõrutussümptomid on muu hulgas: valu kehas, treemor, rahutute jalgade sündroom, kõhulahtisus, gaasivalud, iiveldus, gripilaadsed sümptomid, tahhükardia ja müdriaas. Psühholoogilised sümptomid on muu hulgas düsfooriline meeleolu, ärevus ja ärrituvus. Ravimisõltuvusega kaasneb sageli ravimi äärmuslik vajadus.
Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.
Üleannustamine
Morfiini üleannuse peamine sümptom on hüpoventilatsioon; vähenenud on hingamissagedus või -maht või mõlemad, patsient muutub tsüanoosseks ning kõri- ja keelelihaste lõtvumise tõttu blokeeruvad ülemised hingamisteed. Hingamine muutub ebaregulaarseks, mis viib lõpuks apnoe tekkeni. Teadvus hägustub; patsient on uimane või teadvusetu. Pupillid ahenevad, kuigi õhupuudusega seoses võivad ka laieneda. Vöötlihaste toonus on nõrgem kui tavapäraselt ning nahk on külm ja higine. Patsiendil võib esineda bradükardiat ja hüpotensiooni. Võib tekkida aspiratsioonipneumoonia. Märkimisväärne üleannustamine võib põhjustada vereringe kollapsit ja südameseiskust. Surm võib tekkida hingamispuudulikkuse tõttu.
Üleannustamise ravis tuleb keskenduda piisava hingamise tagamisele. Vajaduse korral tuleb hingamist toetada mehaanilise ventilatsiooni abil. Morfiini üleannustamise sümptomeid saab neutraliseerida naloksooniga. Sel juhul tuleb arvestada naloksooni lühiajalise, 1...3-tunnise toime kestusega. Üleannustamise korral tuleb patsiendi seisundit jälgida pika aja jooksul ja naloksooni tuleb manustada vajaduse järgi mitmete annustena või pideva infusioonina. Üleannustamise ravi ajal tuleb arvestada ka asjaoluga, et naloksoon tekitab opioidisõltuvusega patsiendil ägedaid võõrutusnähte.
FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline rühm: looduslikud oopiumi alkaloidid, morfiin
ATC-kood: N02AA01.
Morfiin on opioidi agonist, mis mõjutab peamiselt µ-opioidiretseptoreid. Selle toime on sarnane teiste µ-opioidiretseptoreid mõjutavate opioidi agonistide omaga.
Morfiin leevendab valu mõjutades nii valutunnetust (notsitseptsioon) kui ka valuga seonduvat subjektiivset kogemust. Süstemaatilise manustamise korral toimib ravim mitmetele piirkondadele, sealhulgas perifeersele närvisüsteemile, seljaajule ja supraspinaalsele piirkonnale. Epiduraalse manustamise korral toimib morfiin seljaaju opioidiretseptoritele ja blokeerib selektiivselt
notsitseptiivsete närviimpulsside ülekannet.
Valuvaigistav toime algab kiiresti (ligikaudu 5 minuti jooksul) pärast intravenoosset manustamist ja 30...60 minutit pärast intramuskulaarset süstet. Ühe annuse valuvaigistav toime kestab 3...4 tundi. Epiduraalse manustamise valuvaigistav toime ilmneb ligikaudu 10 minuti pärast ja maksimaalne efekt saavutatakse 45...60 minutit pärast süstet. Operatsioonijärgse valu leevendamiseks epiduraalselt manustatud 4 mg morfiinvesinikkloriidi toime kestus on 10...12 tundi. Valuvaigistava toime mõju ja kestus on sõltuvalt kirurgilisest protseduurist erinevad. Vähiga seotud valu leevendamiseks võib 4 mg- se annuse valuvaigistav toime olla nõrgem ja lühiajalisem.
Morfiin põhjustab eufooriat ja sedatsiooni. Pikaajaline suurtes annustes manustamine põhjustab tolerantsuse ja sõltuvuse teket.
Morfiinist põhjustatud iiveldus ja oksendamine tekib piklikaju area postrema stimulatsiooni tõttu ja osaliselt ka toime tõttu vestibulaarsüsteemile. Iiveldus tekib tihti siis, kui patsient liigub ringi.
Morfiini toime tõttu on vähenenud hingamiselundkonna tundlikkus süsihappegaasi osarõhu muutustele, vähenevad hingamissagedus või -maht või mõlemad ning vastupanuvõime hüperkapniale ja hüpoksiale on vähenenud. Morfiin surub alla köharefleksi.
Morfiin toimib mitmel moel autonoomsele närvisüsteemile ja siseorganitele. Morfiin võib põhjustada histamiini vabanemist. Pupilli innerveerivate parasümpaatiliste neuronite aktiivsuse suurenemine põhjustab mioosi. Mao liikuvus ja sekreetide hulk on vähenenud, mao tühjenemine aeglustunud ning esineb suurenenud võimalus söögitoru refluksi tekkeks. Kõhu antraalne osa on toonuses ja kaksteistsõrmiksoole eesmine osa suurenenud. Sapi- pankrease- ja soolenõrede eritumine on vähenenud. Soolte toonus on suurenenud, kuid liikuvus vähenenud ja vee imendumine läbi sooleseina on suurenenud. Morfiin võib põhjustada sapiteede spasmi. Morfiin blokeerib urineerimisrefleksi ja sellel on ka antidiureetiline toime.
Farmakokineetilised omadused
Morfiini farmakokineetika ei ole annusest sõltuv.
Jaotumine
Pärast intramuskulaarset manustamist suureneb plasmakontsentratsioon maksimaalseni 10...20 minuti jooksul. Jaotumine perifeersetesse kudedesse toimub kiiresti. Morfiin on kasutusel olevatest opioididest kõige halvema rasvlahustuvusega ja läbib hematoentsefaalbarjääri suhteliselt aeglaselt. Terapeutilise kontsentratsiooni juures on ligikaudu kolmandik morfiinist valkudega seondunud.
Imendumine
Pärast epiduraalset manustamist liigub morfiin ka rostraalselt süsteemsesse vereringesse, mistõttu veel mitu tundi pärast manustamist võib esineda olulisi kõrvaltoimeid, eelkõige hüpoventilatsiooni.
Biotransformatsioon
Morfiin ainevahetus toimub peamiselt glükuronisatsiooni teel. Kõige tähtsamad ainevahetussaadused on analgeetiliselt mitteaktiivne morfiin-3-glükuroniid ja farmakoloogiliselt aktiivne morfiin-6- glükuroniid, mis on morfiinist tugevama toimega. Glükuronisatsioon toimub maksaväliselt. Morfiin ja selle glükuroniidid ringlevad enterohepaatiliselt ning mitu päeva pärast manustamist võib vähesel määral morfiini leida uriinist ja roojast.
Eritumine
Eritumine toimub glomerulaarfiltratsiooni teel, eriti morfiin-3-glükuroniidi puhul. Muutumatul kujul eritub morfiini vaid vähesel määral. Neerukahjustuse korral aeglustub nii morfiin-3-glükuroniidi kui ka morfiin-6-glükuroniidi eritumine ja ainevahetussaadused võivad hakata pärast korduvat manustamist kuhjuma.
Patsientide erirühmad
Noorte täiskasvanute puhul on morfiini poolväärtusaeg plasmas 2...3 tundi ja morfiin-6-glükuroniidi oma veidi pikem. Imikutel on glükuronisatsioon esialgu aeglasem; kuue kuu vanuselt on eritumine aga sama kiire kui täiskasvanutel.
Eakatel on jaotusruumala väiksem kui noortel täiskasvanutel, mistõttu soovitatakse väiksemaid annuseid. Päraste epiduraalset manustamist on morfiini poolväärtusaeg plasmas ja liikvoris 2...4 tundi.
Maksakahjustus
Maksakahjustus mõjutab morfiini eritumist.
Prekliinilised ohutusandmed
Mittekliinilised andmed ei ole näidanud spetsiifilist ohtu inimesele. Need andmed pärinevad ohutuse, farmakoloogia ja korduvtoksilisuse uuringutest. Läbi on viidud ka kartsinogeensuse uuringud. Täheldatud on reproduktiivtoksilist toimet.
Reproduktiivtoksilisus: Morfiini manustamine kogu raseduse vältel võib põhjustada KNS-i väärarendeid ja muutusi neurotransmissioonisüsteemides, kasvupeetust, munandite atroofiat ning sõltuvust. Lisaks mõjutab morfiin isasloomade seksuaalkäitumist ja mitmete loomaliikide viljastumisvõimet. Isastel rottidel on täheldatud fertiilsuse vähenemist ja sugurakkude kromosoomikahjustusi.
FARMATSEUTILISED ANDMED
Abiainete loetelu
Naatriumkloriid
Kontsentreeritud vesinikkloriidhape (pH reguleerimiseks)
Süstevesi
Sobimatus
Morfiinisoolad on tundlikud pH muutuste suhtes ja võivad aluselises keskkonnas sadestuda. Morfiiniga sobimatute ühendite hulka kuuluvad aminofülliin, barbituraatide naatriumisoolad, fenütoiin ja ranitidiinvesinikkloriid.
Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.
Kõlblikkusaeg
3 aastat
Pärast esmakordset avamist
Pärast avamist tuleb ravim kohe ära kasutada.
Kõlblikkusaeg pärast lahjendamist
Ravimi kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 28 tunni jooksul temperatuuril 25°C ja 2…8°C 0,9%-lise naatriumkloriidi lahusega polüetüleenist (PE) mahutis.
Mikrobioloogilise saastatuse vältimiseks tuleb lahjendatud ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja –tingimuste eest kasutaja. Ravimit võib säilitada kuni 24 tundi temperatuuril 2 °C...8 °C, välja arvatud juhul, kui lahjendamine on toimunud kontrollitud ja valideeritud aseptilistes tingimustes.
Säilitamise eritingimused
See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel temperatuuri eritingimusi. Hoida ampullid välispakendis
valguse ees kaitstult. Mitte lasta külmuda.
Säilitamistingimusi pärast ravimpreparaadi lahjendamist vt lõik 6.3.
Pakendi iseloomustus ja sisu
Läbipaistvast I tüüpi klaasist ampullid, mis sisaldavad 1 ml, 5 ml või 10 ml süste-/infusioonilahust. Ampullid on pakitud polüvinüülkloriidist kileribasse. Kileribad on pakitud pappkarpi.
Pakendi suurus:
10 või 50 ampulli, igas 1 ml.
5 või 10 ampulli, igas 5 ml või 10 ml.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks
Maracex 20 mg/ml süste-/infusioonilahust tohib segada 0,9%-lise naatriumkloriidi lahusega polüetüleenist (PE) mahutis.
Nähtavaid osakesi sisaldavat preparaati ei tohi kasutada.
Maracex 20 mg/ml süste-/infusioonilahust ei tohi segada ühegi teise ravimiga. Ainult ühekordseks kasutamiseks, kasutamata jäänud ravim tuleb minema visata.
Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.
MÜÜGILOA HOIDJA
AS KALCEKS
Krustpils iela 53, Rīga, LV-1057, Läti
Tel: +371 6708 3320
E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
MÜÜGILOA NUMBER
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE / MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 03.04.2018
TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
november 2018