MicardisPlus - MicardisPlus toote info LISA I

 

LISA I

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

MicardisPlus 40 mg/12,5 mg tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Tablett sisaldab 40 mg telmisartaani ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi.

Abiained:

Iga tablett sisaldab 112 mg laktoosmonohüdraati ja 169 mg sorbitooli (E420).

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Tablett.

Kahevärvilised punane/valge ovaalse kujuga kahekihilised 5,2 mm tabletid, millele on pressitud firma

logo ja kood H4.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Essentsiaalse hüpertensiooni raviks.

MicardisPlus fikseeritud annuste kombinatsioon (40 mg telmisartaani/12,5 mg hüdroklorotiasiidi) on

näidustatud patsientidele, kellel telmisartaan üksinda ei ole vererõhu langetamiseks piisavalt

efektiivne.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Täiskasvanud

MicardisPlus’i tuleb manustada patsientidele, kellel vererõhk ei allu telmisartaani monoteraapiale.

Enne fikseeritud annustega kombinatsioonile üleminekut soovitatakse kummagi komponendi annust

eraldi individuaalselt kohandada. Olenevalt kliinilisest vajadusest võib kaaluda vahetut üleminekut

monoteraapialt fikseeritud kombinatsioonile.

– MicardisPlus 40 mg/12,5 mg võib manustada patsientidele, kellel vererõhk ei allu vajalikul

määral Micardis 40 mg-le.

– MicardisPlus 80 mg/12,5 mg võib manustada patsientidele, kellel vererõhk ei allu vajalikul

määral Micardis 80-mg-le.

Patsientide erigrupid

Neerukahjustus: Neerufunktsiooni soovitatakse ravi ajal perioodiliselt kontrollida (vt lõik 4.4).

Maksakahjustus: Kerge ja keskmise raskusega maksakahjustuse korral ei tohi ravimi annus olla

suurem kui MicardisPlus 40 mg/12,5 mg’i üks kord ööpäevas. MicardisPlus ei ole näidustatud raske

maksakahjustusega patsientidele. Maksakahjustusega patsientidel tuleb tiasiiddiureetikume

ettevaatlikult kasutada (vt lõik 4.4).

Eakad inimesed: Annustamine eakatele patsientidele ei erine üldisest annustamisest.

Lapsed

MicardisPlus’i ohutust ja efektiivsust lastel ja alla 18-aastastel noorukitel ei ole tõestatud. Vastavad

andmed puuduvad.

Manustamisviis

MicardisPlus tablette manustatakse suukaudselt üks kord ööpäevas koos vedelikuga, olenemata

söögiajast.

Ettevaatusabinõud, mida tuleb meeles pidada enne ravimi käsitsemist või manustamist

Tablettide hügroskoopsete omaduste tõttu tuleb MicardisPlus’i hoida pitseeritud blistrites. Tabletid

tuleb blistrist välja võtta vahetult enne manustamist.

4.3 Vastunäidustused

– Ülitundlikkus ravimi toimeainete või ükskõik millise abiaine suhtes (vt lõik 6.1).

– Ülitundlikkus sulfoonamiidi teiste derivaatide suhtes (kuna hüdroklorotiasiid on sulfoonamiidse

päritoluga).

– Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6).

– Kolestaas ja sapiteede obstruktiivsed haigused.

– Raske maksapuudulikkus.

– Raske neerupuudulikkus (kreatiniini kliirens <30 ml/min).

– Raskesti ravile alluv hüpokaleemia, hüperkaltseemia.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Rasedus

Ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega ei tohi alustada raseduse ajal. Välja arvatud juhul, kui

ravi jätkamist angiotensiin II retseptori antagonistiga peetakse oluliseks, tuleb rasestumist planeeriv

patsient üle viia alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, mille ohutuseprofiil raseduse korral on

tõestatud. Kui rasedus on diagnoositud, tuleb ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega koheselt

lõpetada ning vajadusel alustada alternatiivset ravi (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

Maksakahjustus: Suurem osa telmisartaanist elimineeritakse sapiga, mistõttu MicardisPlus’i ei tohi

manustada kolestaasiga, obstruktiivseid sapiteede haigusi või maksapuudulikkust põdevatele

patsientidele (vt lõik 4.3). Neil haigetel on oodata telmisartaani hepaatilise kliirensi alanemist.

Lisaks tuleb MicardisPlus’i kasutada ettevaatusega maksafunktsiooni kahjustusega või progresseeruva

maksahaigusega patsientidel, kuna vedeliku ja elektrolüütide tasakaalu väikesed muutused võivad neil

esile kutsuda maksakooma. Seni puudub kliiniline kogemus MicardisPlus’i kasutamisest

maksapuudulikkusega patsientidel.

Renovaskulaarne hüpertensioon: Kahepoolse neeruarteri stenoosiga haigetel või juhtudel, kui

patsiendil on stenoseerunud arter ainsas funktsioneerivas neerus, on reniin-angiotensiin-aldosterooni

süsteemi mõjutavate ravimite kasutamisel suurenenud oht raske hüpotensiooni ja neerupuudulikkuse

tekkeks.

Neerukahjustusega või siirdatud neeruga patsiendid: MicardisPlus’i ei tohi kasutada raske

neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens <30 ml/min) (vt lõik 4.3). MicardisPlus’iga

puuduvad ravikogemused haigetel, kellele on hiljuti tehtud neerusiirdamine. Kerge või mõõduka

raskusega neerukahjustusega patsientidel on MicardisPlus’i kasutamise kogemused piiratud, mistõttu

neil soovitatakse perioodiliselt kontrollida seerumi kaaliumi-, kreatiniini- ja kusihappetaset.

Kahjustunud neerufunktsiooniga patsientidel võib tekkida tiasiiddiureetikumidest tingitud asoteemia.

Intravaskulaarne hüpovoleemia: Tugeva diureetilise raviga, keedusoola tarvitamise märgatava

piiranguga või kõhulahtisuse või oksendamise all kannatavad haiged, kellel on selle tagajärjel välja

kujunenud hüpovoleemia/hüponatreemia, on MicardisPlus’i kasutamisel ohustatud sümptomaatilisest

hüpotensioonist, eriti pärast esimest annust. Enne MicardisPlus-ravi alustamist tuleb nimetatud

seisundid korrigeerida.

Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi kahekordne blokaad: Reniin-angiotensiin-aldosterooni

süsteemi inhibeerimise tagajärjel on tundlikel inimestel täheldatud hüpotensiooni, sünkoopi,

hüperkaleemiat ja neerufunktsiooni muutusi (sh ägedat neerupuudulikkust), eriti kui ravimit on

kasutatud kombinatsioonis teiste seda süsteemi mõjustavate ravimitega. Seega ei soovitata reniinangiotensiin-

aldosterooni süsteemi kahekordset blokaadi (nt AKE inhibiitori lisamisega angiotensiin

II retseptori antagonistile) sellistel patsientidel, kelle vererõhk on juba kontrolli all, ning see peab

piirduma vastavalt individuaalselt määratletud juhtudele, jälgides hoolikalt neerufunktsiooni.

Teised olukorrad, mil on tegemist reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi stimulatsiooniga:

Haigetel, kelle veresoonkonna toonus ja neerufunktsioon sõltuvad peamiselt reniin-angiotensiinaldosterooni

süsteemi aktiivsusest (südame raske paispuudulikkusega või kaasuva neeruhaigusega, sh

neeruarteri stenoosiga haiged), on seda süsteemi mõjutavad preparaadid põhjustanud ägedat

hüpotensiooni, hüperasoteemiat, oliguuriat, harva ka ägedat neerupuudulikkust (vt lõik 4.8).

Primaarne aldosteronism: Nendel haigetel ei saavutata reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi

inhibiitoritega tavaliselt hüpotensiivset efekti ja MicardisPlus’i kasutamine ei ole soovitatav.

Aordi- ja mitraalklapi stenoos, obstruktiivne hüpertroofiline kardiomüopaatia: Sellel haigetegrupil on

ravimi määramisel vajalik täiendav ettevaatus, analoogselt teiste vasodilataatorite ordineerimisega.

Metaboolsed ja endokriinsed toimed: Ravi tiasiididega võib kahjustada glükoositaluvust. Diabeetikutel

võib vajalikuks osutuda insuliini või suukaudsete hüpoglükeemilise toimega ravimite annuse

muutmine. Tiasiidravi ajal võib latentne suhkurdiabeet manifesteeruda.

Tiasiiddiureetikumide manustamisega seoses on täheldatud kolesterooli ja triglütseriidide taseme

tõusu, kuid MicardisPlus’is sisalduva 12,5 mg hüdroklorotiasiidi annuse korral on need toimed

minimaalsed või puuduvad. Mõnedel tiasiididega ravitavatel patsientidel võib tekkida hüperurikeemia

või ilmneda podagra.

Elektrolüütiline tasakaalu häire: Nii nagu kõigil diureetilist ravi saavatel patsientidel, tuleb ka selle

ravimi korral vajalike intervallide järel perioodiliselt määrata seerumi elektrolüütide taset.

Tiasiidid, sh hüdroklorotiasiid, võivad põhjustada vedeliku või elektrolüütide tasakaalu häireid (sh

hüpokaleemiat, hüponatreemiat ja hüpokloreemilist alkaloosi). Vedeliku ja elektrolüütide tasakaalu

häire hoiatavateks sümptomiteks on suukuivus, janu, jõuetus, letargia, unisus, rahutus, lihasvalu või –

krambid, lihasväsimus, hüpotensioon, oliguuria, tahhükardia ja seedetrakti häired nagu iiveldus või

oksendamine (vt lõik 4.8).

- Hüpokaleemia:

Kuigi tiasiiddiureetikumide kasutamisel võib hüpokaleemia tekkida, võib samaaegne telmisartaanravi

vähendada diureetikumi poolt esile kutsutud hüpokaleemiat. Hüpokaleemiast on enim ohustatud

patsiendid, kes põevad maksatsirroosi, kel esineb rohke diurees, kes saavad suu kaudu ebapiisavalt

elektrolüüte või keda ravitakse samaaegselt kortikosteroidide või adrenokortikotroopse hormooniga

(AKTH) (vt lõik 4.5).

- Hüperkaleemia:

Vastupidiselt võib tekkida ka hüperkaleemia, kuna MicardisPlus’is sisalduv telmisartaan toimib

angiotensiin II (AT1) retseptori antagonistina. Ehkki MicardisPlus’iga ei ole dokumenteeritud

kliiniliselt märkimisväärset hüperkaleemiat, on hüperkaleemia tekke riskifaktoriteks neerupuudulikkus

ja/või südamepuudulikkus ja suhkurdiabeet. Samaaegselt MicardisPlus-raviga tuleb kaaliumisäästvaid

diureetikume, kaaliumisisaldusega toidulisandeid või kaaliumisisaldusega soolasid kasutada

ettevaatlikult (vt lõik 4.5).

- Hüponatreemia ja hüpokloreemiline alkaloos:

Tõendid selle kohta, et MicardisPlus vähendaks või väldiks diureetikumist põhjustatud

hüponatreemiat, puuduvad. Kloriididefitsiit on tavaliselt kergekujuline ning ei vaja ravi.

- Hüperkaltseemia:

Tiasiidid võivad vähendada kaltsiumi eritumist uriiniga ning põhjustada kaltsiumitaseme vahelduvat ja

vähest tõusu seerumis, ilma et esineks teadaolevat kaltsiumiainevahetuse häiret. Märkimisväärne

hüperkaltseemia võib olla varjatud hüperparatüreoidismi ilminguks. Enne

kõrvalkilpnäärmefunktsiooni testide teostamist tuleb tiasiidide manustamine lõpetada.

- Hüpomagneseemia:

On ilmnenud, et tiasiidid suurendavad magneesiumi eritumist uriiniga, mille tagajärjeks võib olla

hüpomagneseemia (vt lõik 4.5).

Sorbitool ja laktoosmonohüdraat: see ravim sisaldab laktoosmonohüdraati ja sorbitooli. Harvaesineva

päriliku galaktoosi või fruktoosi talumatusega, Lapp’i laktaasi defitsiidiga või glükoosi-galaktoosi

malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

Etnilised erinevused: On täheldatud, et sarnaselt kõigile teistele angiotensiin II retseptori

antagonistidele on ka telmisartaan ilmselt vererõhku alandava toime osas musta nahavärvusega

patsientidel vähem efektiivne. Võimalikuks põhjuseks võib olla madala reniinitaseme suurem

esinemissagedus mustanahaliste hüpertoonikute populatsioonis.

Teised: Sarnaselt teistele antihüpertensiivsetele ainetele võib vererõhu liigne alandamine

telmisartaaniga põhjustada isheemilise kardiopaatia või isheemilise kardiovaskulaarse haigusega

patsientidel müokardiinfarkti või ajuinfarkti.

Üldised: Ülitundlikkusreaktsioonid hüdroklorotiasiidile võivad esineda, vaatamata sellele, kas

patsiendil esineb anamneesis ülitundlikkus või bronhiaalastma või mitte, kuid on tõenäolisemad

vastava anamneesiga patsientidel. Tiasiiddiureetikumide, s.h. hüdroklorotiasiidi kasutamisel on

registreeritud süsteemse erütematoosse luupuse ägenemist.

Tiasiiddiureetikumidega on täheldatud fotosensibilisatsiooni reaktsioone (vt lõik 4.8). Kui

fotosensibilisatsiooni reaktsioon tekib ravi ajal, soovitatakse ravi lõpetada. Kui peetakse vajalikuks

diureetikumi taasmanustamist, soovitatakse reaktsiooni all kannatanud kehapiirkondi kaitsta päikese

või kunstlike ultraviolett A-kiirte eest.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Koostoimete uuringud on läbi viidud ainult täiskasvanutel.

Liitium: Liitiumi ja angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitori koosmanustamisel on täheldatud

vereseerumi liitiumikontsentratsiooni ja toksilisuse mööduvat tõusu. Harva on seda täheldatud ka

angiotensiin II retseptori antagonistidega (sh MicardisPlus’iga). Liitiumi ja MicardisPlus’i samaaegne

manustamine ei ole soovitatav (vt lõik 4.4). Kui selline kombinatsioon osutub vajalikuks, siis üheaegse

kasutamise korral on soovitatav hoolikalt jälgida liitiumi taset seerumis.

Ravimid, mis võivad tekitada kaaliumikaotust ja hüpokaleemiat (nt teised kaaliumi väljaviivad

diureetikumid, lahtistid, kortikosteroidid, AKTH, amfoteritsiin, karbenoksoloon, penitsilliin-naatrium

G, salitsüülhape ja selle derivaadid): Kui neid toimeaineid tuleb ordineerida koos hüdroklorotiasiiditelmisartaani

kombinatsiooniga, soovitatakse jälgida kaaliumi taset plasmas. Need ravimid võivad

suurendada hüdroklorotiasiidi mõju plasma kaaliumitasemele (vt lõik 4.4).

Ravimid, mis võivad tõsta kaaliumitaset ja esile kutsuda hüperkaleemiat (nt AKE-inhibiitorid,

kaaliumisäästvad diureetikumid, kaaliumi sisaldavad toidulisandid, kaaliumisisaldusega

soolaasendajad, tsüklosporiin või muud ravimid, nt hepariinnaatrium): Kui neid ravimeid tuleb

ordineerida koos hüdroklorotiasiidi-telmisartaani kombinatsiooniga, soovitatakse jälgida kaaliumitaset

plasmas. Lähtuvalt kogemustest, mis on saadud teiste reniin-angiotensiini süsteemi pärssivate ravimite

kasutamisest, võib nimetatud ravimite samaaegne kasutamine tekitada seerumi kaaliumitaseme tõusu

ja ei ole seetõttu soovitatav (vt lõik 4.4).

Ravimid, mille toimet mõjutab kaaliumi tasakaaluhäire: Seerumi kaaliumitaset ja EKG-d soovitatakse

perioodiliselt jälgida, kui MicardisPlus’i manustatakse samaaegselt selliste ravimitega, mille toimet

mõjutavad kaaliumi tasakaalu häired (nt südameglükosiidid, antiarütmikumid) ja vatsakeste

tahhükardiat (torsade de pointes’i) indutseerivate järgmiste ravimitega (sh mõned antiarütmikumid),

kuna hüpokaleemia on vatsakeste tahhükardiat (torsade de pointes’i) soodustavaks faktoriks.

- Ia klassi antiarütmikumid (nt kinidiin, hüdrokinidiin, disopüramiid),

- III klassi antiarütmikumid (nt amiodaroon, sotalool, dofetiliid, ibutiliid),

- mõned antipsühhootikumid (nt tioridasiin, kloorpromasiin, levomepromasiin, trifluoperasiin,

tsüamemasiin, sulpiriid, sultopriid, amisulpriid, tiapriid, pimosiid, haloperidool, droperidool)

- muud: (nt bepridiil, tsisapriid, difemaniil, erütromütsiin IV, halofantriin, misolastiin,

pentamidiin, sparfloksatsiin, terfenadiin, vinkamiin IV).

Südameglükosiidid: Tiasiidide poolt esile kutsutud hüpokaleemia või hüpomagneseemia soodustab

digitaalisest põhjustatud arütmiate teket (vt lõik 4.4).

Teised antihüpertensiivsed ravimid: Telmisartaan võib tugevdada teiste antihüpertensiivsete ravimite

hüpotensiivset toimet.

Diabeedivastased ravimid (suukaudsed ained ja insuliin): vajalikuks võib osutuda diabeedivastase

ravimi annuse korrigeerimine (vt lõik 4.4).

Metformiin: Metformiini tuleb kasutada ettevaatlikult: esineb võimalikust hüdroklorotiasiidiga seotud

funktsionaalsest neerupuudulikkusest põhjustatud piimhappeatsidoosi oht.

Sapphappeid siduvad vaigud/ kolestipool ja kolestüramiin : anioonvahetajavaigud takistavad

hüdroklorotiasiidi imendumist.

Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid: MSPVR-d (st atsetüülsalitsüülhape põletikuvastaste

annustamisskeemidena, COX-2 inhibiitorid ja mitteselektiivsed MSPVR-d) võivad vähendada tiasiiddiureetikumide

diureetilist, natriureetilist ja antihüpertensiivset toimet ja angiotensiin II retseptori

antagonistide antihüpertensiivseid toimeid.

Mõnel piiratud neerufunktsiooniga patsiendil (nt dehüdreeritud patsiendid või vähenenud

neerufunktsiooniga eakad patsiendid) võib samaaegse angiotensiin II retseptori antagonistide ja

tsüklooksügenaasi inhibiitorite kasutamise tagajärjel neerufunktsioon jätkuvalt halveneda ning areneda

ägedaks neerupuudulikkuseks, mis on tavaliselt pöörduv. Seetõttu tuleb sellise kombinatsiooni

kasutamisel olla ettevaatlik, eriti eakate patsientidega. Patsientidele tuleb piisavalt vedelikke

manustada ning tuleks kaaluda neerufunktsiooni jälgimist pärast kaasuva ravi algust ning seejärel

perioodiliselt.

Ühes uuringus oli telmisartaani ja ramipriili samaaegse manustamise tulemuseks kuni 2,5-kordne

ramipriili ja ramiprilaadi AUC0-24 ja Cmax suurenemine. Selle tähelepaneku kliiniline tähendus ei ole

teada.

Katehhoolamiinid (nt noradrenaliin): Katehhoolamiinide toime võib nõrgeneda.

Mittedepolariseerivad perifeersed müorelaksandid (nt tubokurariin): Hüdroklorotiasiid võib

võimendada mittedepolariseeriva toimega perifeersete müorelaksantide toimet.

Podagra ravis kasutatavad ravimid (nt probenetsiid, sulfiinpürasoon ja allopurinool): kuna

hüdroklorotiasiid võib põhjustada kusihappe taseme tõusu seerumis, siis võib vajalikuks osutuda

urikosuuriliste ravimite annuse kohandamine. Võib tekkida probenetsiidi või sulfiinpürasooni annuse

tõstmise vajadus. Tiasiidiga koosmanustamine võib tõsta ülitundlikkusreaktsioonide sagedust

allopurinoolile.

Kaltsiumisoolad: Kaltsiumierituse vähenemisest tulenevalt võivad tiasiiddiureetikumid tõsta

kaltsiumitaset seerumis. Juhul kui on vaja ordineerida täiendavalt kaltsiumi, tuleb kaltsiumitaset

seerumis jälgida ning kaltsiumi annust vastavalt korrigeerida.

β-blokaatorid ja diasoksiid: Tiasiidid võivad suurendada β-blokaatorite ja diasoksiidi

hüperglükeemilist toimet.

Antikoliinergilised ained (nt atropiin, biperideen) vähendavad seedetrakti motoorikat ja aeglustavad

mao tühjenemist, mistõttu võivad suurendada tiasiiddiureetikumide biosaadavust.

Amantadiin: Tiasiidid võivad suurendada amantadiini kõrvaltoimete ohtu.

Tsütotoksilised ained (nt tsüklofosfamiid, metotreksaat): Tiasiidid võivad vähendada tsütotoksiliste

ravimite renaalset eritumist ning võimendada nende müelosupressiivseid toimeid.

Vastavalt oma farmakoloogilistele omadustele võib oletada, et järgmised ravimid potentseerivad kõigi

antihüpertensiivsete ravimite, sh telmisartaani hüpotensiivseid toimeid: baklofeen, amifostiin. Lisaks

võivad alkohol, barbituraadid, narkootikumid ja antidepressandid süvendada ortostaatilist

hüpotensiooni.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Angiotensiin II retseptori antagoniste ei soovitata kasutada raseduse esimesel trimestril (vt lõik 4.4).

Angiotensiin II retseptori antagonistide kasutamine on vastunäidustatud raseduse teisel ja kolmandal

trimestril (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

MicardisPlus’i kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. Loomkatsed on näidanud

kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3).

Epidemioloogiline tõendusmaterjal teratogeensusohu suhtes pärast AKE inhibiitorite kasutamist

raseduse esimesel trimestril ei ole piisavalt veenev. Siiski ei saa välistada riski vähest suurenemist.

Kuigi puuduvad kontrollitud epidemioloogilised andmed riski kohta seoses angiotensiin II retseptori

antagonistidega, võivad samasugused riskid esineda ka selle ravimirühmaga. Välja arvatud juhul, kui

ravi jätkamist angiotensiin II retseptori antagonistiga peetakse oluliseks, tuleb rasestumist planeeriv

patsient üle viia alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, mille ohutuseprofiil raseduse ajal on

tõestatud. Kui rasedus on diagnoositud, tuleb ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega koheselt

lõpetada ning vajadusel alustada alternatiivset ravi.

On teada, et ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega võib raseduse teisel ja kolmandal trimestril

põhjustada inimesel fetotoksilisust (neerufunktsiooni vähenemine, lootevee vähesus, kolju luustumise

aeglustumine) ja neonataalset toksilisust (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia). (Vt lõiku

5.3). Kui alates raseduse teisest trimestrist on aset leidnud angiotensiin II retseptori antagonistide

kasutamine, soovitatakse neerufunktsiooni ja koljut ultraheli abil kontrollida.

Imikuid, kelle emad on võtnud angiotensiin II retseptori antagoniste, tuleb tähelepanelikult

hüpotensiooni osas jälgida (vt ka lõike 4.3 ja 4.4).

Tiasiidid läbivad platsentaarbarjääri ning on tuvastatavad nabanööri veres. Need võivad põhjustada

lootel elektrolüütide tasakaalu häireid ning võib-olla ka teisi täiskasvanuil täheldatud häireid. Ema

tiasiidraviga on kaasnenud vastsündinu trombotsütopeenia ja loote või vastsündinu ikteruse juhtumeid.

Imetamine

Kuna puudub informatsioon telmisartaani kasutamise kohta imetamise ajal ei soovitata seda kasutada,

vaid eelistada tuleks alternatiivseid ravimeid, mille ohutuseprofiil imetamise perioodil on paremini

tõestatud, eriti vastsündinu või enneaegse imiku rinnaga toitmisel. Tiasiidid erituvad emapiima ja

võivad laktatsiooni pärssida.

Fertiilsus

Prekliinilistes uuringutes ei tuvastatud telmisartaanil ega hüdroklorotiasiidil mingeid toimeid meeste

ega naiste viljakusele.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Uuringud ravimi omaduste kohta mõjutada autojuhtimist ja masinatega töötamist puuduvad. Siiski

tuleb autot juhtides või masinaid käsitsedes arvestada, et antihüpertensiivse ravimi kasutamisega

võivad mõnikord kaasneda pearinglus või uimasus.

4.8 Kõrvaltoimed

a. Ohutusprofiili kokkuvõte

Kõige sagedamini registreeritud kõrvaltoime on pearinglus. Harva võib esineda raskekujuline

angioödeem (vähem kui 1 patsiendil 1 000-st).

Fikseeritud annuste kombinatsioon

Randomiseeritud, kontrollrühmaga uuringus 1471 patsiendil, kellele manustati kas telmisartaani koos

hüdroklorotiasiidiga (835) või ainult telmisartaani (636), täheldati MicardisPlus’il umbes samasugust

kõrvalnähtude üldist esinemissagedust kui telmisartaanil. Kõrvaltoimetel ei tehtud kindlaks annusest

sõltuvust ning neil ei ilmnenud seost patsiendi soo, vanuse ega rassiga.

b. Kõrvaltoimete kokkuvõte tabelina

Kõigis kliinilistes uuringutes registreeritud ning telmisartaani ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooniga

sagedamini (p<0,05) kui platseeboga esinenud kõrvaltoimed on allpool esitatud vastavalt

organsüsteemile. MicardisPlus-ravi ajal võivad avalduda kõrvaltoimed, mis teadaolevalt esinevad siis,

kui kumbagi komponenti üksikult manustada, kuid mida ei ole täheldatud kliinilistes uuringutes.

Kõrvaltoimed on pealkirjade all järjestatud sageduse alusel: väga sage (> 1/10); sage (> 1/100 kuni

1/1 000 kuni 1/10 000 kuni < 1/1 000); väga harv (< 1/10 000),

teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Igas esinemissageduse rühmas on kõrvaltoimed esitatud nende tõsiduse vähenemise järjekorras.

Infektsioonid ja infestatsioonid

Harv:

Bronhiit, farüngiit, sinuiit

Immuunsüsteemi häired

Harv: Süsteemse erütematoosluupuse ägenemine või aktiveerumine¹

Ainevahetus- ja toitumishäired

Aeg-ajalt:

Harv:

Hüpokaleemia

Hüperurikeemia, hüponatreemia

Psühhiaatrilised häired

Aeg-ajalt:

Harv:

Ärevus

Depressioon

Närvisüsteemi häired

Sage:

Aeg-ajalt:

Harv:

Pearinglus

Sünkoop, paresteesia

Unetus, unehäired

Silma kahjustused

Harv: Nägemishäire, hägune nägemine

Kõrva ja labürindi kahjustused

Aeg-ajalt: Peapööritus

Südame häired

Aeg-ajalt: Tahhükardia, arütmiad

Vaskulaarsed häired

Aeg-ajalt: Hüpotensioon, ortostaatiline hüpotensioon

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired

Aeg-ajalt:

Harv:

Düspnoe

Respiratoorne distress-sündroom (sh pneumoniit ja kopsuturse)

Seedetrakti häired

Aeg-ajalt:

Harv:

Kõhulahtisus, suukuivus, meteorism

Kõhuvalu, kõhukinnisus, düspepsia, oksendamine, gastriit

Maksa- ja sapiteede häired

Harv: Ebanormaalne maksafunktsioon/maksa häire²

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Harv: Angioödeem (ka letaalse lõppega), erüteem, sügelus, lööve,

liighigistamine, urtikaaria

Lihas-skeleti, sidekoe ja luude kahjustused

Aeg-ajalt:

Harv:

Seljavalu, lihasspasmid, lihasvalu

Liigesevalu, lihaskrambid, jäsemevalu

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired

Aeg-ajalt: Erektsiooni häired

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid

Aeg-ajalt:

Harv:

Valu rinna piirkonnas

Gripitaoline sündroom, valu

Uuringud

Aeg-ajalt:

Harv:

Kusihappe kontsentratsiooni tõus veres

Kreatiniini kontsentratsiooni tõus veres, kreatiinfosfokinaasi

kontsentratsiooni tõus veres, maksaensüümide kontsentratsiooni

tõus

¹: Põhineb turustamisjärgsel kogemusel

²: Täiendav kirjeldus vt lõik 4.8.c.

Täiendav informatsioon kummagi komponendi kohta

Kõrvaltoimed, mida on eelnevalt kummagi komponendiga registreeritud, võivad olla ka

MicardisPlus’i kõrvaltoimeteks, isegi kui neid ei ole selle tootega teostatud kliinilistes uuringutes

täheldatud.

Telmisartaan:

Kõrvaltoimed esinesid ühesuguse sagedusega nii telmisartaani kui platseeboga ravitud patsientidel.

Platseebo-kontrollitud kliinilistes uuringutes oli kõrvaltoimete üldine esinemissagedus telmisartaani

(41,4%) ja platseebo (43,9%) korral võrreldav. Järgnevad, allpool loetletud kõrvaltoimed on kogutud

kõigist kliinilistest uuringutest, mis hõlmasid patsiente, keda raviti hüpertensiooni tõttu

telmisartaaniga, või vähemalt 50-aastaseid patsiente, kel esines kõrge kardiovaskulaarsete atakkide

risk.

Infektsioonid ja infestatsioonid

Aeg-ajalt:

Harv:

Ülemiste hingamisteede infektsioon, kuseteede infektsioon sh tsüstiit

Sepsis, sh letaalse lõppega²

Vere ja lümfisüsteemi häired

Aeg-ajalt:

Harv:

Aneemia

Eosinofiilia, trombotsütopeenia

Immuunsüsteemi häired

Harv: Ülitundlikkus, anafülaktilised reaktsioonid

Ainevahetus- ja toitumishäired

Aeg-ajalt:

Harv:

Hüperkaleemia

Hüpoglükeemia (diabeediga patsientidel)

Südame häired

Aeg-ajalt: Bradükardia

Seedetrakti häired

Harv: Ebamugavustunne maos

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Harv:

Ekseem, ravimlööve, toksiline nahalööve

Lihas-skeleti, sidekoe ja luude kahjustused

Harv:

Artroos, kõõlusevalu

Neeru- ja kuseteede häired

Aeg-ajalt: Neerukahjustus (sh äge neerupuudulikkus)

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid

Aeg-ajalt: Asteenia

Uuringud

Harv: Hemoglobiini kontsentratsiooni langus

³: Täiendav kirjeldus vt lõik 4.8.c.

Hüdroklorotiasiid:

Hüdroklorotiasiid võib põhjustada või ägestada hüpovoleemiat, mille tagajärjeks võib olla

elektrolüütide tasakaalu häire (vt lõik 4.4).

Alljärgnevalt on toodud teadmata sagedusega kõrvalnähud, mida on registreeritud ainult

hüdroklorotiasiidiga:

Infektsioonid ja infestatsioonid

Teadmata: Süljenäärmepõletik

Vere ja lümfisüsteemi häired

Teadmata: Aplastiline aneemia, hemolüütiline aneemia, luuüdipuudulikkus,

leukopeenia, neutropeenia, agranulotsütoos, trombotsütopeenia

Immuunsüsteemi häired

Teadmata: Anafülaktilised reaktsioonid, ülitundlikkus

Endokriinsüsteemi häired

Teadmata: Suhkurtõve ebapiisav ravivastus

Ainevahetus- ja toitumishäired

Teadmata: Anoreksia, söögiisu vähenemine, elektrolüütide tasakaalu häire,

hüperkolesteroleemia, hüperglükeemia, hüpovoleemia

Psühhiaatrilised häired

Teadmata: Rahutus

Närvisüsteemi häired

Teadmata: Uimasus

Silma kahjustused

Teadmata Kollanägemine

Vaskulaarsed häired

Teadmata: Nekrotiseeruv vaskuliit

Seedetrakti häired

Teadmata: Pankreatiit, ebamugavustunne maos

Maksa- ja sapiteede häired

Teadmata: Hepatotsellulaarne ikterus, kolestaatiline ikterus

Naha ja nahaaluskoe

kahjustused

Teadmata: Luupusetaoline sündroom, fotosensibilisatsiooni reaktsioonid, naha

vaskuliit, epidermise toksiline nekrolüüs

Lihas-skeleti, sidekoe ja luude

kahjustused

Teadmata: Nõrkus

Neeru- ja kuseteede häired

Teadmata: Interstitsiaalne nefriit, neerufunktsiooni häire, glükosuuria

Üldised haired ja

manustamiskoha reaktsioonid

Teadmata: Palavik

Uuringud

Teadmata: Triglütseriidide kontsentratsiooni tõus

c. Valikuliste kõrvaltoimete kirjeldus

1) Ebanormaalne maksafunktsioon / maksa häire

Enamus müügijärgses kogemuses registreeritud ebanormaalse maksafunktsiooni / maksa häire

juhtumeid seoses telmisartaaniga esines jaapani patsientidel. Jaapani patsientidel esinevad need

kõrvaltoimed suurema tõenäosusega.

2) Sepsis

PRoFESS uuringus täheldati telmisartaani puhul sepsise esinemissageduse suurenemist, võrreldes

platseeboga. See juhtum võib olla juhuslik leid või on seotud seni tundmata mehhanismiga (vt lõik

5.1).

4.9 Üleannustamine

Seoses telmisartaani üleannustamisega inimestel on andmed piiratud. Hüdroklorotiasiidi eemaldumise

astet hemodialüüsi abil ei ole kindlaks tehtud.

Sümptomid: Telmisartaani üleannuse kõige silmapaistvamateks nähtudeks on olnud hüpotensioon ja

tahhükardia. Samuti on esinenud bradükardiat, pearinglust, oksendamist, kreatiniini kontsentratsiooni

tõusu seerumis ja ägedat neerupuudulikkust. Hüdroklorotiasiidi üleannustamisega kaasneb

elektrolüütide vähesus (hüpokaleemia, hüpokloreemia) ning liigsest diureesist tulenev hüpovoleemia.

Üleannuse kõige levinumateks nähtudeks on iiveldus ja somnolentsus. Hüpokaleemia võib põhjustada

lihaskrampe ning/või samaaegsel südameglükosiidide või teatud antiarütmikumide kasutamisel

raskendada/tekitada arütmiaid.

Ravi: Telmisartaani ei saa hemodialüüsi abil eemaldada.Patsienti tuleb tähelepanelikult jälgida ning

rakendada sümptomaatilist ja toetavat ravi. Ravi sõltub manustamisest möödunud ajast ja sümptomite

raskusest. Soovitatavateks meetmeteks on oksendamise esilekutsumine ja/või maoloputus. Üleannuse

ravis võib kasu olla aktiveeritud söe manustamisest. Sageli tuleb kontrollida elektrolüütide- ja

kreatiniinitaset seerumis. Hüpotensiooni tekkimisel tuleb patsient lamama panna ning teostada kiiresti

soolade ja veremahu asendus.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: angiotensiin II retseptori antagonistid ja diureetikumid, ATC kood:

C09DA07

MicardisPlus on angiotensiin II retseptori antagonist telmisartaani ja tiasiiddiureetikum

hüdroklorotiasiidi kombinatsioon. Nende komponentide kombinatsioonil on aditiivne

antihüpertensiivne toime ning see vähendab vererõhku suuremal määral kui kumbki komponent üksi.

MicardisPlus’i terapeutiliste annuste manustamine üks kord ööpäevas kutsub esile vererõhu efektiivse

ja sujuva vähenemise.

Telmisartaan on suukaudsel manustamisel efektiivne ja spetsiifiline angiotensiin II retseptorite

1. alatüübi (AT1) antagonist. Telmisartaan tõrjub väga suure afiinsusega välja angiotensiin II tema

seondumiskohast AT1 retseptori alatüübil, mis vastutab angiotensiin II teadaolevate toimete eest.

Telmisartaanil ei ole mingit osalist agonistlikku toimet AT1 retseptorite suhtes. Telmisartaan seob

selektiivselt AT1 retseptoreid. Sidumine on pikaajaline. Telmisartaan ei ole afiinne teiste retseptorite

suhtes, kaasaarvatud AT2 ja teised vähemtuntud AT-retseptorid. Nende retseptorite funktsioon ei ole

veel selge, samuti ka mitte nende võimalik ülestimuleerimine angiotensiin II poolt, mille hulk

telmisartaani toimel suureneb. Telmisartaan vähendab plasma aldosterooni sisaldust. Telmisartaan ei

inhibeeri vereplasmas reniini ega blokeeri ioonkanaleid. Telmisartaan ei inhibeeri angiotensiini

konverteerivat ensüümi (kininaas II), s.o ensüümi, mis lammutab bradükiniini. Seetõttu ei ole

tõenäoline bradükiniiniga seotud kõrvaltoimete esinemine.

Tervetel vabatahtlikel inhibeerib 80 mg telmisartaani peaaegu täielikult angiotensiin II poolt tekitatud

vererõhu tõusu. Ravimi inhibeeriv toime kestab üle 24 tunni ja on mõõdetav kuni 48 tundi.

Pärast telmisartaani esimese annuse manustamist ilmneb antihüpertensiivne toime järk-järgult 3 tunni

jooksul. Maksimaalne vererõhku langetav toime saabub tavaliselt 4...8 nädala jooksul pärast ravi

alustamist ja püsib pikaajalise ravi jooksul. Ambulatoorsed vererõhu mõõtmise tulemused näitavad, et

telmisartaani vererõhku langetav toime püsib pärast annustamist muutumatuna 24 tundi, kaasaarvatud

viimased 4 tundi enne uut annustamist. Seda on kinnitanud minimaalse ja maksimaalse

kontsentratsiooni suhe, mis oli platseebo-kontrollitud kliinilistes uuringutes 40 mg ja 80 mg

telmisartaani manustamise järgselt püsivalt üle 80%.

Hüpertensiooniga patsientidel langetab telmisartaan nii süstoolset kui ka diastoolset vererõhku,

muutmata pulsisagedust. Telmisartaani antihüpertensiivne efektiivsus on võrreldav

antihüpertensiivsete ravimite teiste rühmade esindajate efektiivsusega (kliinilistes uuringutes on

telmisartaani võrreldud amlodipiini, atenolooli, enalapriili, hüdroklorotiasiidi ja lisinopriiliga).

Telmisartaanravi järsul lõpetamisel taastub vererõhk mõne päevaga järk-järgult ravieelsele tasemele

ilma tagasilöögi fenomenita.

Kliiniliste uuringute alusel esines telmisartaaniga ravitud patsientidel kuiva köha tunduvalt vähem kui

AKE-inhibiitoritega ravitud haigetel.

Uuringus Prevention Regimen For Effectively avoiding Second Strokes (Profülaktika režiim teise

ajuinfarkti efektiivseks vältimiseks) (PRoFESS), milles osalesid vähemalt 50-aastased patsiendid, kel

oli hiljuti esinenud ajuinfarkt, täheldati telmisartaanravi puhul suuremat sepsise esinemissagedust kui

platseebo puhul – 0,70% vs 0,49% [RR (suhteline risk) 1,43 (95% usaldusintervall 1,00...2,06)].

Letaalse lõppega sepsise juhtumite esinemissagedus oli telmisartaani saavatel patsientidel suurem

(0,33%) kui platseebo puhul (0,16%) [RR 2,07 (95% usaldusintervall 1,14...3,76)]. Telmisartaani

kasutamisega kaasnev suurenenud tuvastatud sepsise esinemissagedus võib olla kas juhuslik leid või

see on seotud mõne käesolevalt teadmata mehhanismiga.

Telmisartaani toime suremusele ja kardiovaskulaarsele haigestumusele ei ole veel teada.

Hüdroklorotiasiid on tiasiiddiureetikum. Tiasiiddiureetikumide antihüpertensiivse toime mehhanism ei

ole täielikult teada. Tiasiidid mõjustavad elektrolüütide tagasiimendumise mehhanisme

neerutuubulites ning suurendavad naatriumi ja kloriidi ekvivalentsete hulkade eritumist.

Hüdroklorotiasiidi diureetilise toime tulemusel väheneb plasma ruumala, suureneb reniini aktiivsus

plasmas ning suureneb aldosterooni sekretsioon, mille tagajärjel suureneb kaaliumi- ja bikarbonaatide

kadu ning väheneb kaaliumitase seerumis. Arvatavasti reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi

blokeerimise tõttu väldib telmisartaani samaaegne manustamine nende diureetikumidega seotud

kaaliumikadu. Hüdroklorotiasiidi manustamisel algab diurees 2 tunni jooksul ning maksimaalne toime

saabub umbes 4 tunni pärast, kusjuures toime püsib ligikaudu 6-12 tundi.

Epidemioloogilised uuringud on näidanud, et pikaajalisel ravil hüdroklorotiasiidiga väheneb

kardiovaskulaarne haigestumus ja suremus.

Telmisartaani/hüdroklorotiasiidi fikseeritud annustega kombinatsiooni toimed suremusele ja

kardiovaskulaarsele haigestumusele ei ole seni teada.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Näib, et tervetel inimestel ei mõjusta hüdroklorotiasiidi ja telmisartaani samaaegne manustamine

kummagi toimeaine farmakokineetikat.

Imendumine: Telmisartaan: Suukaudse annuse korral saabub telmisartaani maksimaalne

kontsentratsioon plasmas 0,5...1,5 tundi pärast manustamist. Telmisartaani annuste 40 mg ja 160 mg

absoluutne biosaadavus oli vastavalt 42% ja 58%. Telmisartaani koosmanustamine toiduga vähendab

veidi ravimi biosaadavust ning plasma kontsentratsiooni-aja kõvera alune pindala (AUC) väheneb 40

mg annuse korral umbes 6% ja 160 mg annuse korral umbes 19%. Kolm tundi pärast manustamist on

plasmakontsentratsioonid samasugused, olenemata sellest, kas ravimit manustati koos toiduga või

ilma. AUC vähene alanemine ei vähenda arvatavasti ravimi terapeutilist efektiivsust. Suukaudselt

manustatud telmisartaani farmakokineetika on annuste vahemikus 20...160 mg mittelineaarne,

kusjuures annuste kasvades tõuseb kontsentratsioon plasmas (Cmax ja AUC) rohkem kui

proportsionaalselt. Korduval manustamisel telmisataan plasmas märkimisväärselt ei kumuleeru.

Hüdroklorotiasiid: Pärast MicardisPlus’i suukaudset annust saavutatakse hüdroklorotiasiidi

maksimaalne kontsentratsioon ligikaudu 1,0...3,0 tundi pärast manustamist. Lähtuvalt

hüdroklorotiasiidi kumulatiivsest renaalsest eritumisest on aine biosaadavus umbes 60%.

Jaotumine: Telmisartaan seondub tugevalt plasmavalkudega (>99,5%), peamiselt albumiini ja alfa-1-

happelise glükoproteiiniga. Keskmine jaotusruumala on ligikaudu 500 l, mis näitab täiendavat

koeseonduvust.

Hüdroklorotiasiid seondub 68% ulatuses plasmavalkudega ja tema jaotusruumala on 0,83...1,14 l/kg.

Biotransformatsioon ja eliminatsioon:

Telmisartaan: Pärast veenisisest või suukaudset 14C-märgistatud telmisartaani manustamist elimineerus

enamus manustatud annusest (> 97%) biliaarse eritumise kaudu väljaheitega. Uriinis leidus ainult

tühine kogus. Telmisartaan metaboliseerub konjugatsiooni teel farmakoloogiliselt inaktiivseks

atsüülglükuroniidiks. Ainus inimesel määratletud metaboliit on esialgse ühendi glükuroniid. Pärast

14C-märgistatud telmisartaani ühekordset annust moodustab glükuroniid ligikaudu 11% mõõdetud

radioaktiivsusest plasmas. Tsütokroom P450 isoensüümid ei osale telmisartaani metabolismis.

Telmisartaani totaalne kliirens pärast suukaudset manustamist on >1500 ml/min. Eliminatsiooni lõplik

poolväärtusaeg on >20 tundi.

Hüdroklorotiasiid: Hüdroklorotiasiid inimesel ei metaboliseeru ning eritub peaaegu täielikult

muutumatul kujul uriiniga. Umbes 60% suukaudsest annusest elimineerub muutumatult 48 tunni

jooksul. Renaalne kliirens on umbes 250...300 ml/min. Hüdroklorotiasiidi eliminatsiooni lõplik

poolväärtusaeg on 10...15 tundi.

Patsientide erigrupid

Eakad patsiendid: Telmisartaani farmakokineetika ei erine alla 65 aastastel ja vanemaealistel inimestel.

Sugu: Telmisartaani kontsentratsioon plasmas on naistel tavaliselt 2...3 korda kõrgem kui meestel.

Kliinilistes uuringutes ei täheldatud naistel siiski oluliselt suuremat vastust vererõhu osas ega

ortostaatilise hüpotensiooni sagenemist. Annuse kohandamine ei ole vajalik. Hüdroklorotiasiidi

kontsentratsioon plasmas oli naistel tavaliselt kõrgem kui meestel. See ei oma arvatavasti kliinilist

tähtsust.

Neerupuudulikkusega patsiendid: Renaalne eritumine ei mõjuta telmisartaani kliirensit. Lähtuvalt

kerge või keskmise raskusega neerukahjustusega (kreatiniini kliirens 30...60 ml/min, keskmiselt

umbes 50 ml/min) patsientidega saadud tagasihoidlikust kogemusest ei vaja langenud

neerufunktsiooniga patsiendid annuse kohandamist. Telmisartaan ei ole hemodialüüsitav. Kahjustatud

neerufunktsiooniga patsientidel on hüdroklorotiasiidi eliminatsioon aeglustunud. Tüüpilises uuringus

patsientidel, kelle kreatiniini kliirens oli keskmiselt 90 ml/min, oli hüdroklorotiasiidi eliminatsiooni

poolväärtusaeg pikenenud. Funktsionaalselt anefrilistel patsientidel on eliminatsiooni poolväärtusaeg

umbes 34 tundi.

Maksapuudulikkusega patsiendid: Farmakokineetilised uuringud näitasid maksakahjustusega

patsientidel ravimi absoluutse biosaadavuse suurenemist kuni peaaegu 100%-ni. Eliminatsiooni

poolväärtusaeg nendel patsientidel ei muutunud.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Prekliinilistes ohutuse uuringutes, kus telmisartaani ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni manustati

normotensiivsetele rottidele ja koertele, ei põhjustanud sellised annused, mis tekitasid plasmas umbes

samasugused kontsentratsioonid nagu kliinilise terapeutilise laiuse vahemikus, mingeid täiendavaid

leide, võrreldes nendega, mida oli täheldatud kummagi aine manustamisel üksikult. Täheldatud

toksikoloogilised leiud ei oma ilmselt mingit tähtsust inimese ravi seisukohast.

Toksikoloogilisteks leidudeks, mida teatakse hästi ka angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorite

ja angiotensiin II retseptorite antagonistidega teostatud prekliinilistest uuringutest, olid: vere

punaliblede parameetrite vähenemine (erütrotsüüdid, hemoglobiin, hematokrit), neerude

hemodünaamika muutused (vere uurealämmastiku ja kreatiniini sisalduse tõus), reniini aktiivsuse tõus

plasmas, jukstaglomerulaarrakkude hüpertroofia/hüperplaasia ja maolimaskesta kahjustus.

Maolimaskesta kahjustusi oli võimalik vältida/leevendada suukaudse füsioloogilise lahuse lisamisega

ja loomade grupiviisilise elamapaigutusega. Koertel täheldati neerutuubulite laienemist ja atroofiat.

Nende leidude põhjuseks peetakse telmisartaani farmakoloogilist aktiivsust.

Teratogeense toime kohta ei saadud selget tõestust, kuid telmisartaani toksiliste annuste tasemel

täheldati toimet järglaste postnataalsele arengule nagu madalam kaaluiive ja hilisem silmade

avanemine.

In vitro uuringutes ei esinenud mutageensust ega olulist klastogeenset aktiivsust, samuti puuduvad

andmed kartsinogeensuse kohta rottidel ja hiirtel. Hüdroklorotiasiidi uuringud on mõnedes

eksperimentaalsetes mudelites andnud ebakindlaid tõendeid genotoksilise ja kantserogeense toime

kohta. Ometi ei ole hüdroklorotiasiidi kasutamise laiaulatuslik kogemus inimestel osutanud mingile

seosele aine kasutamise ja kasvajate tekke sageduse tõusu vahel.

Telmisartaani/hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni fetotoksilise potentsiaali kohta vt lõik 4.6.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Laktoosmonohüdraat,

magneesiumstearaat,

maisitärklis,

meglumiin,

mikrokristalne tselluloos,

povidoon (K25),

punane raudoksiid (E172),

naatriumhüdroksiid,

naatriumtärklisglükollaat (tüüp A),

sorbitool (E420).

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi. Niiskuse eest kaitsmiseks hoida

originaalpakendis.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Alumiinium/alumiiniumblisterpakendid (PA/Al/PVC/Al või PA/PA/Al/PVC/Al). Üks blisterpakend

sisaldab 7 või 10 tabletti.

Pakendisuurused: blisterpakend 14, 28, 56, 84 või 98 tabletiga või perforeeritud ühikannuse

blisterpakendid 28 x 1, 30 x 1 või 90 x 1 tabletiga.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks

Vahel on täheldatud, et blisterpakendi väliskiht eraldub blistertaskute vahelisest sisekihist. Sellisel

juhul ei ole vaja midagi ette võtta.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Boehringer Ingelheim International GmbH

Binger Str. 173

D-55216 Ingelheim am Rhein

Saksamaa

8. MÜÜGILOA NUMBER(NUMBRID)

EU/1/02/213/001-005

EU/1/02/213/011

EU/1/02/213/013

EU/1/02/213/014

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Esmase müügiloa väljastamise kuupäev: 19 aprill 2002

Müügiloa uuendamise kuupäev: 19 aprill 2007

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Täpne informatsioon selle ravimi kohta on kättesaadav Euroopa Ravimiameti (EMA) kodulehel