Monotens h - tablett (20mg +12,5mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Monotens H, 20 mg/12,5 mg tabletid

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Iga tablett sisaldab 20 mg fosinopriilnaatriumi ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi.

INN. Fosinoprilum, hydrochlorothiazidum

Teadaolevat toimet omav abiaine:

Iga tablett sisaldab 222,1 mg laktoosmonohüdraati.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Tablett.

Ümmargune kahvatuoranž tablett, mille ühel poolel on märgistus „FH“. Diameeter 9 mm.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Essentsiaalne hüpertensioon.

Fosinopriil koos hüdroklorotiasiidiga on näidustatud essentsiaalse hüpertensiooni raviks patsientidel, kellel fosinopriili monoteraapia ei ole küllaldase toimega.

Fikseeritud annusega võib asendada 20 mg fosinopriilnaatriumi ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni patsientidel, kes on saanud neid toimeaineid eraldi samades annustes.

Annustamine ja manustamisviis

Suukaudne.

Tavaline annus on 1 tablett Monotens H´d üks kord ööpäevas. Annus tuleb võtta iga päev ligikaudu samal ajal. Toit ei mõjuta selle ravimi imendumist.

Soovitatav on annuse individuaalne kohandamine. Kui see on kliiniliselt asjakohane, võib kaaluda monoteraapia otsest asendamist fikseeritud kombinatsiooniga.

Eelnenud diureetikumravi

Algannuse manustamisele võib järgneda sümptomaatiline hüpotensioon; tõenäolisemalt tekib see haigetel, kelle organismi vedelikumaht ja/või elektrolüütide sisaldus on eelnenud diureetikumravi tulemusel vähenenud. Diureetikumide manustamine tuleb lõpetada 2…3 päeva enne Monotens H ravi algust. Kui see ei ole võimalik, tuleb ravi alustada 5 mg fosinopriili monoteraapiaga.

Neerukahjustus

Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens >30 ml/min, seerumi kreatiniin ligikaudu ≤3 mg/dl või 265 mikromooli liitris) soovitatakse kasutada tavalisi fosinopriilnaatriumi/hüdroklorotiasiidi annuseid. Siiski ei ole fosinopriilnaatrium/hüdroklorotiasiid

soovitatav patsientidele, kellel on raske neerufunktsiooni häire (kreatiniiini kliirens <30 ml/min), sellisel juhul eelistatakse lingudiureetikume tiasiididele.

Maksakahjustus

Kuna fosinoprilaat väljutatakse nii neerude kui maksa kaudu, ei ole annuse vähendamine maksatalitluse häire korral tavaliselt vajalik (vt lõik 4.4).

Eakad patsiendid (> 65-aastased)

Eakatel patsientidel ei ole annuse vähendamine vajalik.

Lapsed

Ravimit Monotens H ei soovitata kasutada lastel ja noorukitel ohutuse ja efektiivsuse andmete puudumise tõttu.

Vastunäidustused

• Ülitundlikkus fosinopriili, lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete või teiste AKE inhibiitorite suhtes.
• Ülitundlikkus hüdroklorotiasiidi või teiste sulfoonamiidi derivaatide suhtes.
• Raske neerukahjustus (kreatiniini kliirens <30 ml/min).
• Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6).
• Monotens H samaaegne kasutamine aliskireeni sisaldavate ravimitega on vastunäidustatud suhkurtõve või neerukahjustusega (GFR < 60 ml/min/1,73 m²) patsientidele (vt lõigud 4.5 ja 5.1).

Ülitundlikkusreaktsioonid on tõenäolisemad neil patsientidel, kellel on eelnevalt olnud allergia või bronhiaalastma.

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad

On tõendeid, et AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegne kasutamine suurendab hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a äge neerupuudulikkus) riski. Seetõttu ei soovitata RAAS-i kahekordset blokaadi AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegse kasutamisega (vt lõigud 4.5 ja 5.1). Kui kahekordset blokeerivat ravi peetakse vältimatult vajalikuks, tuleb seda teha ainult spetsialisti järelvalve all, jälgides hoolikalt neerutalitlust, elektrolüüte ja vererõhku.

AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.

Hüpotensioon

Fosinopriil võib põhjustada sümptomaatilist hüpotensiooni, see ilmneb harva ja tekib suurema tõenäosusega vedeliku- ja/või soolavaeguse korral, mis on tingitud pikaajalisest diureetikumravist, soolavaegusest, dialüüsist, kõhulahtisusest või oksendamisest. Vedeliku ja/või soolavaegus tuleb korrigeerida enne ravi alustamist fosinopriilnaatriumi/hüdroklorotiasiidiga.

Südame paispuudulikkusega patsientidel, olenemata neerupuudulikkuse olemasolust või puudumisest, võib ravi AKE inhibiitoriga põhjustada liigset hüpotensiooni, mida võib seostada oliguuria või asoteemiaga ning harva ägeda neerupuudulikkuse ja surmaga. Sellistel patsientidel tuleb ravi fosinopriilnaatriumi/hüdroklorotiasiidiga alustada hoolika meditsiinilise järelevalve all. Patsiente tuleb hoolikalt jälgida ravi alguses 2 nädala jooksul ja igakordsel annuse suurendamisel.

Tiasiidid võivad potentseerida teiste antihüpertensiivsete ravimite toimet. Lisaks võib tiasiidide antihüpertensiivne toime olla tugevam patsientidel, kellele on tehtud sümpatektoomia.

Neerufunktsiooni häire

Fosinopriilnaatriumi/hüdroklorotiasiidi kasutamine peab toimuma ettevaatusega patsientidel, kellel on raske neeruhaigus (kreatiniini kliirens <30 ml/min/1,73 m). Alanenud neerufunktsiooniga patsientidel võivad ilmneda hüdroklorotiasiidi kumulatiivne toime ja hüdroklorotiasiidiga seostatav asoteemia.

Samuti võib tundlikel isikutel tekkida fosinopriili reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi inhibeeriva toime tõttu muutusi neerufunktsioonis.

Hüpertensiivsetel patsientidel on ühepoolse või kahepoolse neeruarteri stenoosi korral ravi käigus AKE inhibiitoritega täheldatud uurea lämmastiku ja seerumi kreatiniini sisalduse suurenemist veres. Need nähud on tavaliselt pöörduvad ravi lõpetamise järgselt. Selliste patsientide neerufunktsiooni tuleb paari esimese ravinädala vältel jälgida.

Mõnel hüpertensiivsel patsiendil, kellel ei ole varem teadaolevat neeru veresoonte haigust esinenud, on fosinopriili ja diureetikumi koosmanustamisel tekkinud vere uurea lämmastiku ja seerumi kreatiniini sisalduse suurenemine, mis on tavaliselt vähene või mööduv. See efekt ilmneb suurema tõenäosusega olemasoleva neerufunktsiooni häirega patsientidel. Võib osutuda vajalikuks fosinopriilnaatriumi/hüdroklorotiasiidi annuse vähendamine.

Proteinuuria

Harva võib proteinuuria tekkida olemasoleva neerukahjustusega patsientidel. Kui proteinuuria on kliiniliselt oluline (> 1g/päevas), võib fosinopriili kasutada ainult pärast hoolikat kasu/riski analüüsi ja koos kliiniliste ja laboratoorsete parameetrite jälgimisega.

Ülitundlikkus/angioödeem:

mTOR-i inhibiitorite (nt siroliimus, everoliimus, temsiroliimus) samaaegne kasutamine

Samaaegset ravi mTOR-i inhibiitoritega (nt siroliimus, everoliimus, temsiroliimus) saavatel patsientidel võib suureneda risk angioödeemi tekkeks (nt hingamisteede või keele turse, koos hingamiskahjustusega või ilma) (vt lõik 4.5).

Pea ja kaela angioödeem

Ravi ajal AKE inhibiitoriga, sh fosinopriilnaatriumiga, on kirjeldatud angioödeemi teket. Keele, glottise või kõri haaratusega angioödeemile võivad kaasneda hingamisprobleemid ja see võib olla fataalne. Sellisel juhul tuleb koheselt alustada intensiivraviga. Turse, mis piirdub näo, suu limaskesta, huulte ja jäsemetega, laheneb tavaliselt pärast fosinopriili võtmise lõpetamist; mõnel juhul võib olla vajalik täiendav ravi.

Intestinaalne angioödeem

AKE-inhibiitoritega ravitud patsientidel on harva täheldatud intestinaalset angioödeemi. Need patsiendid on kaevanud kõhuvalu (koos iivelduse või oksendamisega või ilma); mõnel juhul ei esinenud anamneesis eelnevalt ka näo piirkonna angioödeemi ning C-1 esteraasi tase oli normis. Angioödeem diagnoositi kõhuõõne kompuutertomograafia või ultraheli uuringu või operatsiooni käigus ning selle sümptomid taandusid pärast AKE-inhibiitoriga ravi lõpetamist. Kõhuvaluga patsientidel, kes saavad AKE-inhibiitoreid, tuleb diferentsiaaldiagnoosimisel kaaluda intestinaalse angioödeemi võimalust.

Angioödeemist on sagedamini teatatud mustanahalistel patsientidel, kes võtavad AKE inhibiitoreid, võrrelduna mitte-mustanahalistega. Patsientidel, kellel on anamneesis AKE-inhibiitoritega mitteseotud angioödeem, võib olla suurem risk angioödeemi tekkeks AKE-inhibiitori võtmise ajal.

Anafülaktoidsed reaktsioonid hemodialüüsil/lipoproteiinide (LDL) afereesil high-flux membraanide kasutamisel

Hemodialüüsravi saavatel patsientidel, kelle ravis kasutati kõrge voolutusvõimega dialüüsimembraane ja samal ajal ka AKE-inhibiitoreid, on kirjeldatud anafülaktoidsete reaktsioonide teket. Samuti on kirjeldatud anafülaktoidseid reaktsioone patsientidel, kellele tehakse madala tihedusega lipoproteiinide afereesi dekstraansulfaadiga. Nendel patsientidel on soovitatav kasutada teist tüüpi dialüüsimembraane või teise klassi kuuluvaid antihüpertensiivseid ravimeid.

Anafülaktoidsed reaktsioonid desensibilisatsiooni ajal

Kahel patsiendil, kes said ühte teist AKE inhibiitorit, enalapriili, samal ajal desensibiliseeriva raviga (Hymenoptera venom), tekkis eluohtlik anafülaktoidne reaktsioon. Neid reaktsioone välditi AKE inhibiitor-ravi ajutise katkestamisega enne iga desensibilisatsiooni protseduuri, kuid reaktsioon kordus kui ravimit võeti kogemata uuesti. Seetõttu on vajalik ettevaatus AKE inhibiitoriga ravitavatel patsientidel, kellel on planeeritud desensibiliseeriv ravi.

Maksafunktsiooni häire

Maksafunktsiooni häire või progresseeruva maksahaiguse korral tuleb fosinopriilnaatriumi/hüdroklorotiasiidi kasutada ettevaatusega, kuna väikesed muutused vedelike ja elektrolüütide tasakaalus võivad põhjustada maksakoomat. Maksafunktsiooni häirega patsientidel võib fosinopriili kontsentratsioon plasmas suureneda. Alkohoolse või biliaarse tsirroosiga patsientidel läbiviidud uuringus oli fosinoprilaadi kogukliirens vähenenud ja plasma AUC ligikaudu kahekordselt suurenenud.

Maksapuudulikkus

Harva on AKE inhibiitoreid seostatud sündroomiga, mis algab kolestaatilise ikterusega ja progresseerub fulminantseks maksanekroosiks ning mõnikord lõpeb letaalselt. Selle sündroomi tekkemehhanism ei ole selge. AKE inhibiitorit saavatel patsientidel, kellel kujuneb ikterus või maksaensüümide aktiivsuse märkimisväärne tõus, tuleb AKE inhibiitori võtmine katkestada ning kohaldada vajalikku meditsiinilist abi.

Neutropeenia / agranulotsütoos

Harva on teatatud AKE inhibiitorite põhjustatud agranulotsütoosist ja luuüdi depressioonist; need ilmnevad sagedamini neerukahjustusega patsientidel, eriti neil, kellel on vaskulaarne kollageenhaigus nagu süsteemne erütematoosluupus või sklerodermia. Sellistel patsientidel tuleb regulaarselt jälgida leukotsüütide sisaldust. Samuti on harva teatatud tiasiiddiureetikumide põhjustatud agranulotsütoosist ja luuüdi depressioonist.

Köha

AKE inhibiitorite, sh fosinopriili kasutamisega on seostatud köha. Oma iseloomult on see köha mitteproduktiivne, püsiv ja möödub pärast ravi katkestamist. AKE inhibiitoritest põhjustatud köhaga peab arvestama köha diferentsiaaldiagnostikas.

Operatsioon / anesteesia

Operatsiooni või narkoosi ajal hüpotensiooni põhjustavate vahenditega võib fosinopriil suurendada hüpotensiivset vastust.

Kasutamine lastel

Ohutus ja efektiivsus lastel ei ole tõestatud.

Kasutamine eakatel

Patsientide hulgas, kes said fosinopriilnaatriumi/hüdroklorotiasiidi kliinilistes uuringutes, oli 65 kuni 75 aastaseid 20%. Üldisi erinevusi efektiivsuse või ohutuse osas nende patsientide ning nooremate patsientide vahel ei täheldatud, kuid suuremat tundlikkust mõnedel vanematel inimestel ei saa välistada.

Diabeetikud

Diabeetikutel, kes saavad ravi suukaudsete antidiabeetiliste ravimite või insuliiniga, tuleb AKE- inhibiitori võtmise esimese kuu jooksul vere glükoositaset hoolikalt jälgida (vt lõik 4.5).

Rasedus

Ravi AKE inhibiitoritega ei tohi alustada raseduse ajal. Välja arvatud juhul, kui jätkuv AKE- inhibiitor-ravi ei ole äärmiselt vajalik, tuleb rasedust planeerivad patsiendid üle viia alternatiivsetele antihüpertensiivsetele ravimitele, millel on raseduse ajal kasutamise jaoks kindlaksmääratud ohutus.

Kui rasedus on tuvastatud, tuleb ravi AKE inhibiitoriga koheselt lõpetada ning vajadusel alustada alternatiivne ravi (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

Loote/vastsündinu haigestumus ja suremus

Raseduse ajal kasutatuna võivad AKE-inhibiitorid loodet kahjustada ja isegi põhjustada areneva loote surma.

Metaboolsed häired

Tiasiidide manustamine võib mõnedel patsientidel põhjustada hüperurikeemiat ja ägedat podagra atakki. Vajadusel tuleb diabeetikutel korrigeerida insuliini annust ja latentne diabeet võib tiasiidteraapia ajal manifesteeruda. Tiasiidide manustamisega võib seostada kolesterooli ja triglütseriidide sisalduse suurenemist veres.

Elektrolüütide tasakaaluhäired

Elektrolüütide taset veres tuleb kontrollida regulaarsete ajavahemike järel, et avastada võimalikke elektrolüütide tasakaaluhäireid.

Tiasiidid, sh hüdroklorotiasiid, võivad põhjustada vedelike või elektrolüütide tasakaaluhäireid (hüpokaleemia, hüponatreemia ja hüpokloreemiline alkaloos). Patsiente tuleb regulaarselt jälgida vedelikupuuduse või elektrolüütide tasakaaluhäirete kliiniliste nähtude ja sümptomite osas, nagu suukuivus, janu, nõrkus, letargia, uimasus, rahutus, lihasvalu või -krambid, lihasväsimus, hüpotensioon, oliguuria, tahhükardia, iiveldus või oksendamine. Kuigi hüpokaleemia võib tekkida tiasiiddiureetikumide kasutamisel, eriti suurenenud diureesi või raske maksatsirroosi olemasolul, vähendab kaasuv ravi fosinopriiliga diureetikumist põhjustatud hüpokaleemiat. Fosinopriilnaatriumi/hüdroklorotiasiidi lõplik toime võib avalduda seerumi kaaliumitaseme tõusus, vähenemises või selle muutumatuks jäämises. Kloriidi defitsiit on reeglina kergekujuline ega nõua tavaliselt ravi.

Tiasiidid vähendavad kaltsiumi eritumist. Haiguslikud muutused kõrvalkilpnäärmes koos hüperkaltseemia ja hüpofosfateemiaga on ilmnenud mõnedel patsientidel, kes on tiasiide võtnud pikemat aega. Hüperparatüreoidismi tavalisi tunnuseid, nagu neerukivitõbi, luude resorbeerumine ja peptilised haavandid, ei ole täheldatud. Enne kõrvalkilpnäärmeuuringute tegemist tuleb tiasiidide manustamine katkestada. Tiasiidid suurendavad magneesiumi eritumist uriiniga, mis võib põhjustada hüpomagneseemiat.

Hüperkaleemia

Ravi ajal AKE-inhibiitoriga võib tekkida hüperkaleemia. Hüperkaleemia tekkimise risk on muu hulgas patsientidel, kellel on neerupuudulikkus, diabeet, hüpoaldosteronism või neil, kes kasutavad samaaegselt kaaliumit säästvaid diureetikume, kaaliumilisandeid või kaaliumi sisaldavaid soolaasendajaid; või patsientidel, kes kasutavad teisi seerumi kaaliumisisalduse tõusuga seostatavaid toimeaineid (nt hepariin, kotrimoksasool ehk trimetoprim/sulfametoksasool). Kui peetakse vajalikuks kasutada samaaegselt eelnimetatud aineid, on soovitatav seerumi kaaliumisisaldust regulaarselt jälgida (vt lõik 4.5).

Süsteemne erütematoosluupus

Tiasiiddiureetikumid võivad põhjustada süsteemse erütematoosluupuse ägenemist või aktiveerumist.

Liitium

Monotens H kombinatsioon liitiumiga ei ole soovitatav liitiumi toksilise toime potentseerumise tõttu (vt lõik 4.5).

Laktoos

Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, laktaasi puudulikkuse või glükoosi-galaktoosi puuduliku imendumisega patsiendid ei tohi Monotens H kasutada.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad

Kliiniliste uuringute andmed on näidanud, et reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad kombinatsioonravil AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeniga on seotud kõrvaltoimete, nt hüpotensioon, hüperkaleemia ja neerutalitluse langus (k.a äge neerupuudulikkus) esinemissageduse tõusuga, võrreldes vaid ühe RAAS-ile mõjuva ravimi kasutamisega (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.1).

mTOR-i inhibiitorid (nt siroliimus, everoliimus, temsiroliimus)

Samaaegselt mTOR-i inhibiitoreid võtvatel patsientidel võib suureneda angioödeemi tekkimise risk (vt lõik 4.4).

Endogeense prostaglandiinide sünteesi inhibiitorid

Mõnedel patsientidel võivad need ravimid vähendada diureetikumide mõju. Samuti on teatatud, et indometatsiin vähendab teiste AKE inhibiitorite antihüpertesiivset mõju, eriti madala reniini hüpertensiooni korral. Muud mittesteroidsed põletikuvastased ained (nt atsetüülsalitsüülhape) võivad omada samasugust efekti.

Teised diureetikumid ja antihüpertensiivsed ravimid

Fosinopriilnaatriumi/hüdroklorotiasiidi tiasiidkomponent võib potentseerida teiste antihüpertensiivsete ravimite, eelkõige ganglioblokaatorite või perifeersete adrenergiliste blokaatorite, mõju. Hüdroklorotiasiid võib omada koostoimet diasoksiidiga; tuleb jälgida vere glükoosisisaldust, seerumi kusihappe tasemeid ja vererõhku.

Antatsiidid

Antatsiidide (alumiiniumhüdroksiid, magneesiumhüdroksiid ja simetikoon) toimel võib halveneda fosinopriilnaatriumi/hüdroklorotiasiidi imendumine. Seetõttu peab nende ravimite samaaegsel võtmisel olema vähemalt 2 tunnine manustamisintervall.

Alkohol, barbituraadid ja narkootilised analgeetikumid

Võib ilmneda tiasiiddiureetikumidest indutseeritud ortostaatilise hüpotensiooni potentseerumine.

Antidiabeetilised ained (suukaudsed ravimid ja insuliin)

Tiasiidid võivad suurendada vere glükoositaset, seetõttu võib vajalik olla antidiabeetiliste ravimite annuste kohandamine (vt lõik 4.4).

Kaltsiumisoolad

Tiasiiddiureetikumide toimel võib kaltsiumisisaldus seerumis suureneda selle vähenenud eritumise tõttu. Kui kaltsiumi manustamine on vajalik, tuleb seerumi kaltsiumitaset jälgida ja kaltsiumi annust vastavalt kohandada.

Kolestüramiin ja kolestipool

Hüdroklorotiasiidi imendumine võib aeglustuda või väheneda. Tiasiiddiureetikume tuleb võtta vähemalt üks tund enne või neli kuni kuus tundi pärast neid ravimeid.

Podagraravimid

Hüdroklorotiasiidi toimel võib suureneda kusihappesisaldus veres, seetõttu võib osutuda vajalikuks podagraravimi annuse kohandamine. Võib olla vajalik probenetsiidi või sulfiinpürasooni annuse suurendamine.

Kaaliumilisandid ja kaaliumi säästvad diureetikumid

Kaaliumi säästvad diureetikumid (spironolaktoon, amiloriid, triamtereen ja teised) või kaaliumilisandid võivad tõsta hüperkaleemia riski. Kui fosinopriilnaatriumi/hüdroklorotiasiidi ja selliste ravimite kooskasutamine on vajalik, peab see toimuma ettevaatusega, kontrollides sageli seerumi kaaliumisisaldust (vt lõik 4.4).

Kotrimoksasool (trimetoprim/sulfametoksasool)

Samaaegselt kotrimoksasooli (trimetoprim/sulfametoksasool) kasutavatel patsientidel võib suureneda hüperkaleemia tekkimise risk (vt lõik 4.4).

Liitium

AKE-inhibiitoreid ja/või diureetikume ning liitiumi samaaegselt saavatel patsientidel on kirjeldatud pöörduvat liitiumisisalduse suurenemist seerumis ja liitiumi toksilisuse riski. Fosinopriilnaatriumi ja hüdroklorotiasiidi ning liitiumi samaaegne manustamine peab toimuma ettevaatusega ja soovitav on sage seerumi liitiumisisalduse jälgimine.

Operatsiooni ajal kasutatavad ravimid

Hüdroklorotiasiid võib potentseerida operatsiooni käigus kasutatavate mittedepolariseerivate lihasrelaksantide, preanesteetikumide ja anesteetikumide (nt tubokurariinkloriid ja gallamiin trietiodiid) mõju; vajalik võib olla annuse kohandamine. Vedeliku ja elektrolüütide tasakaaluhäireid tuleb jälgida ja võimalusel need enne operatsiooni korrigeerida. Patsientide suhtes, kes võtavad fosinopriilnaatriumi/hüdroklorotiasiidi ja pressoorseid ravimeid (nt norepinefriin) ning kellel on plaanis operatsioon, tuleb olla ettevaatlik. Preanesteetikume ja anesteetikume tuleb manustada vähendatud annustes ja kui võimalik, siis hüdroklorotiasiidi manustamine katkestada üks nädal enne operatsiooni.

Laboratoorsed uuringud

Fosinopriilnaatrium/hüdroklorotiasiid võivad põhjustada seerumi digoksiini sisalduse mõõtmisel vale madala vastuse, juhul kui kasutatakse aktiivsöe-absorptsiooni meetodit. Selle asemel võib kasutada muid komplekte, mis põhinevad coated-tube antikehade meetodil. Enne kõrvalkilpnäärme testide tegemist tuleks ravi fosinopriilnaatriumiga mõneks päevaks katkestada.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

RASEDUS

Fosinopriil

AKE-inhibiitoreid ei soovitata kasutada raseduse esimesel trimestril (vt lõik 4.4). AKE-inhibiitorite kasutamine on vastunäidustatud raseduse teisel ja kolmandal trimestril (vt lõik 4.3 ja 4.4).

Epidemioloogilised andmed ei võimalda üheselt määrata teratogeensuse tekkeriski AKE-inhibiitorite kasutamisel raseduse esimesel trimestril, sellegipoolest ei saa välistada selle riski vähest suurenemist. Kui ravi jätkamist AKE-inhibiitoriga ei peeta hädavajalikuks, tuleb rasestumist planeerival patsiendil antihüpertensiivne ravi asendada sellisega, mille ohutusprofiil lubab kasutamist raseduse ajal.

Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi AKE-inhibiitoriga otsekohe lõpetada ning vajadusel alustada asjakohase alternatiivse raviga.

Ravi AKE-inhibiitoriga raseduse teisel ja kolmandal trimestril põhjustab inimesel teadaolevalt fetotoksilisust (neerufunktsiooni nõrgenemine, oligohüdramnion, kolju luustumise peetus) ning toksilisust vastsündinul (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt lõik 5.3). Kui AKE- inhibiitorit on kasutatud alates raseduse teisest trimestrist, on soovitatav sonograafiliselt kontrollida loote neerufunktsiooni ja koljut. Imikuid, kelle emad on kasutanud AKE-inhibiitoreid, tuleb tähelepanelikult jälgida hüpotensiooni suhtes (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Hüdroklorotiasiid

Hüdroklorotiasiidi kasutamise kohta raseduse ajal, eriti esimesel trimestril, on vähe andmeid. Loomkatsetel põhinevad andmed on piiratud. Hüdroklorotiasiid läbib platsentaarbarjääri. Oma farmakoloogilise toimemehhanismi tõttu võib hüdroklorotiasiidi kasutamine teisel ja kolmandal trimestril põhjustada feto-platsentaalset perfusiooni ning lootel ja vastsündinul ikterust, elektrolüütide tasakaaluhäireid ja trombotsütopeeniat.

Hüdroklorotiasiidi ei tohi kasutada rasedustursete, rasedushüpertensiooni või preeklampsia puhul, kuna see võib tekitada plasmamahu vähenemise ja platsenta hüpoperfusiooni ilma haiguse kulule positiivset mõju avaldamata.

Hüdroklorotiasiidi ei tohi kasutada essentsiaalse hüpertensiooni raviks rasedatel naistel, välja arvatud harvadel juhtudel, kui mingit muud ravi ei ole võimalik kasutada.

IMETAMINE

Fosinopriil

Kuivõrd andmeid fosinopriili kasutamisest imetamise ajal on väga vähe, ei ole soovitatav Monotens H sellel ajal kasutada ning eelistada tuleks ravimit, mille ohutusprofiil lubab kasutamist imetamise ajal, eriti kui rinnaga toidetakse vastsündinut või enneaegset imikut.

Hüdroklorotiasiid

Hüdroklorotiasiid eritub väikestes kogustes rinnapiima. Suurtes annustes tiasiidid põhjustavad intensiivset diureesi, mis võib pärssida piima produktsiooni. Monotens H kasutamine imetamise ajal ei ole soovitatav. Kui Monotens H imetamise ajal kasutatakse, tuleb kasutada võimalikult madalat annust.

Toime reaktsioonikiirusele

Uuringuid selgitamaks mõju autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele ei ole läbi viidud.

Kõrvaltoimed

Allpool on loetletud kõrvaltoimed MedDRA organsüsteemide klassi ja esinemissageduse alusel, kasutades järgmisi esinemissageduse kategooriaid: väga sage (≥1/10), sage (≥1/100 kuni <1/10), aeg- ajalt (≥1/1000 kuni <1/100), harv (≥1/10 000 kuni <1/1000), väga harv (<1/10 000) ja teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Kliiniliste uuringute käigus olid fosinopriilnaatriumi/hüdroklorotiasiidi kõrvaltoimed eakatel (vanuses ≥65 aastat) sarnased nooremate patsientidega.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Fosinopriilnaatriumi/hüdroklorotiasiidi üleannustamise spetsiifilise ravi kohta andmed puuduvad; ravi peab olema sümptomaatiline ja toetav. Fosinopriilnaatriumi/hüdroklorotiasiidi manustamine tuleb lõpetada ja patsienti hoolikalt jälgida. Soovituslikud meetmed on oksendamise esilekutsumine ja/või maoloputus ning dehüdratatsiooni, elektrolüütide häirete ja hüpotensiooni ravi vastavalt juhenditele.

Fosinopriil on hemo-või peritonetaaldialüüsiga organismist raskesti eemaldatav.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid ja diureetikumid. ATC-kood: C09BA09

Monotens H on AKE-inhibiitori fosinopriili ja diureetikumi hüdroklorotiasiidi fikseeritud kombinatsioon. Fosinopriili ja hüdroklorotiasiidi koosmanustamine tagab suurema vererõhku langetava efekti kui kumbki ravim monoteraapiana. Fosinopriil, nagu teisedki AKE-inhibiitorid, võib vähendada hüdroklorotiasiidi põhjustatud kaaliumi kadu.

Fosinopriil

Toimemehhanism

Fosinopriilnaatrium on pika toimega AKE inhibiitori fosinoprilaadi eelravim, ester. Pärast suukaudset manustamist hüdrolüüsub see kiirelt ja täielikult fosinoprilaadiks, mis on aktiivne AKE inhibiitor. Fosinopriilnaatrium sisaldab fosfiingruppi, mis võimaldab spetsiifilist seondumist angiotensiini konverteeriva ensüümi peptidüüldipeptidaasi aktiivse seondumiskohaga, hoides sellega ära dekapeptiid angiotensiin I muutumise oktapeptiidiks angiotensiin II. Selle tulemusel viib vähenenud angiotensiin II sisaldus vasokonstriktsiooni ja aldosterooni sekretsiooni vähenemisele, mis võib põhjustada vähese kaaliumisisalduse tõusu seerumis ja naatriumi ning vedeliku eritumise suurenemise. Tavaliselt renaalses verevoolus või glomerulaarfiltratsiooni kiiruses muutusi ei esine.

AKE inhibiitorid hoiavad ära ka tugevatoimelise vasopressori bradükiniini lagunemise, mis aitab kaasa antihüpertensiivse toime avaldumisele; fosinopriilil on terapeutiline toime madala reniini sisaldusega hüpertensiivsetele patsientidele.

Südamepuudulikkusega patsientidel avaldub fosinopriili toime reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi pärssimise kaudu; AKE inhibeerimine vähendab nii südame eel- kui ka järelkoormust.

Farmakodünaamika

Fosinopriili manustamine hüpertensiivsetele patsientidele kutsub esile vererõhu languse nii seisvas kui lamavas asendis ilma märkimisväärse mõjuta südame löögisagedusele. Vererõhu langus tekib ühe tunni jooksul pärast manustamist; toime maksimumi täheldatakse 3…6 tunni pärast. Tavapäraste fosinopriili ööpäevaste annuste kasutamisel kestab antihüpertensiivne toime 24 tundi. Mõnel väiksemat annust saaval patsiendil võib annustamisintervalli lõpupoole toime väheneda. Ortostaatilised toimed ja tahhükardia esinevad harva, kuid need võivad tekkida soolade vaegusega või hüpovoleemilistel patsientidel (vt lõik 4.4). Mõnel patsiendil võib vererõhu alanemine optimaalse väärtuseni võtta aega 3…4 nädalat. Fosinopriilil ja tiasiiddiureetikumidel on aditiivne toime.

Südamepuudulikkuse korral parandab fosinopriil sümptomeid ja füüsilise koormuse taluvust ning vähendab südamepuudulikkusest tingitud hospitaliseerimiste raskusastet ja sagedust.

Uuringus kaheksal tsirroosiga patsiendil, kellele manustati fosinopriili ühe kuu jooksul 20 mg ööpäevas, ei täheldatud toimeid maksa- (alaniinaminotransferaas, gamma-glutamüültranspeptidaas, galaktoosi kliirens ja fenasooni kliirens) ega neerufunktsiooni parameetritele.

Kahes suures randomiseeritud, kontrollitud uuringus (ONTARGET (ONgoing Telmisartan Alone and in combination with Ramipril Global Endpoint Trial) ja VA NEPHRON-D (The Veterans Affairs Nephropathy in Diabetes)) uuriti kombinatsioonravi AKE-inhibiitori ja angiotensiin II retseptori antagonistiga.

ONTARGET uuring hõlmas eelneva südame- või ajuveresoonkonna haigusega või II tüüpi diabeedi ja tõendatud kaasuva elundkahjustusega patsiente. VA NEPHRON-D hõlmas II tüüpi diabeedi ja diabeetilise nefropaatiaga patsiente.

Uuringud näitasid olulise kasu puudumist neerude ja/või südameveresoonkonna tulemusnäitajatele ja suremusele, samas täheldati hüperkaleemia, ägeda neerukahjustuse ja/või hüpotensiooni riski suurenemist monoteraapiaga võrreldes. Tulemused on asjakohased ka teiste AKE-inhibiitorite ja angiotensiin II retseptori antagonistide jaoks, arvestades nende sarnaseid farmakodünaamilisi omadusi. AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi seetõttu kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.

ALTITUDE (Aliskiren Trial in Type 2 Diabetes Using Cardiovascular and Renal Disease Endpoints) oli uuring, mis oli kavandatud hindama kasu aliskireeni lisamisest standardravile AKE-inhibiitori või angiotensiin II retseptori antagonistiga II tüüpi diabeediga patsientidel, kellel oli krooniline neeruhaigus, südameveresoonkonna haigus või mõlemad. Uuring lõpetati varakult ohutusnäitajate riski tõusu tõttu. Südameveresoonkonnaga seotud surma ja insuldi juhtumeid oli aliskireeni rühmas arvuliselt rohkem kui platseeborühmas ning kõrvaltoimetest ja huvi pakkuvatest tõsistest kõrvaltoimetest (hüperkaleemia, hüpotensioon ja neerutalitluse häire) teatati aliskireeni rühmas sagedamini kui platseeborühmas.

Hüdroklorotiasiid

Hüdroklorotiasiid on tiasiiddiureetikum ja antihüpertensiivne aine, mis suurendab plasma reniini aktiivsust. Hüdroklorotiasiid vähendab neerude distaalsetes tuubulites elektrolüütide reabsorptsiooni ning suurendab naatriumi, kloriidi, kaaliumi, magneesiumi, vesinikkarbonaadi ja vee väljutamist. Kaltsiumi ekskretsioon võib olla vähenenud. Fosinopriili ja hüdroklorotiasiidi koosmanustamine tagab suurema vererõhku langetava efekti kui kumbki ravim monoteraapiana.

Farmakokineetilised omadused

Fosinopriili ja hüdroklorotiasiidi koosmanustamisel on efekt kummagi aine farmakokineetilistele omadustele väike või puudub see hoopis.

Fosinopriil

Imendumine

Pärast suukaudset manustamist imendub fosinopriil ligikaudu 30…40% ulatuses. Fosinopriili imendumist ei mõjuta seedetraktis olev toit, kuigi imendumise kiirus võib olla vähenenud. Kiire ja täielik hüdrolüüs aktiivseks fosinoprilaadiks leiab aset seedetrakti limaskestas ja maksas.

CMAX saabumise aeg ei sõltu annusest, see saabub ligikaudu 3 tunni pärast ning langeb kokku angiotensiin I pressoorse vastuse maksimumiga 3…6 tundi pärast manustamist. Pärast korduvaid või ühekordset annust on farmakokineetilised parameetrid (CMAX ja AUC) otseses proportsionaalses sõltuvuses võetud fosinopriili annusega.

Jaotumine

Fosinoprilaat seondub ulatuslikult valkudega (> 95%), tal on suhteliselt väike jaotusruumala ja vähene seondumine vere rakuliste komponentidega.

Biotransformatsioon

Üks tund pärast suukaudset manustamist on vähem kui 1% fosinopriilist plasmas tuvastatav muutumatul kujul; 75% on aktiivse fosinoprilaadina, 15…20% fosinoprilaatglükuroniidina (inaktiivne) ja ülejäänu (~5%) fosinoprilaadi 4-hüdroksümetaboliidina (aktiivne).

Eritumine

Pärast intravenoosset manustamist elimineerub fosinopriil peaaegu võrdsetes kogustes nii maksa kui ka neerude kaudu. Normaalse neeru- ja maksafunktsiooniga hüpertensiivsetel patsientidel, kes said korduvalt fosinopriili, oli fosinoprilaadi poolväärtusaeg keskmiselt 11,5 tundi. Südamepuudulikkusega patsientidel oli poolväärtusaeg ligikaudu 14 tundi. Fosinopriil eritub nii maksa kui neerude kaudu.

Patsientide erigrupid

Kuigi märkimisväärseid muutusi imendumises, biosaadavuses ja plasmavalkudega seondumises ei ole leitud, on neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 80 ml/min/1,73 m) fosinoprilaadi totaalne kliirens ligikaudu pool sellest, mida täheldatakse normaalse neerufunktsiooniga patsientidel. Kuna vähenenud renaalse eliminatsiooni kompenseerib suurenenud hepatobiliaarne eliminatsioon, ei ole fosinoprilaadi kliirens sõltuv neerukahjustuse staadiumist. Erineva raskusastmega, k.a terminaalstaadiumis neerupuudulikkusega (kreatiniini kliirens

< 10 ml/min/1,73 m) patsientidel on täheldatud mõõdukat plasma AUC väärtuste tõusu (vähem kui kahekordne tõus võrreldes normaalsega).

Maksapuudulikkusega patsientidel (alkoholism või maksatsirroos) ei ole fosinopriili hüdrolüüs märkimisväärselt alanenud, kuigi hüdrolüüsi kiirus või olla veidi langenud. Fosinoprilaadi totaalne kliirens on ligikaudu pool sellest, mida täheldatakse normaalse maksafunktsiooniga patsientidel.

Hüdroklorotiasiid

Biosaadavus on 60…80 %. Diureetiline efekt ilmneb 2 tunni jooksul pärast manustamist ja see on suurim ligikaudu 4 tunni pärast. Toime kestab 6…12 tundi. Hüdroklorotiasiid eritub neerude kaudu muutumatul kujul. Plasma poolväärtusaeg on 5…15 tundi.

Hüdroklorotiasiidi poolväärtusaeg on neerutalitluse häirega patsientidel pikenenud.

Prekliinilised ohutusandmed

Pikaajalised farmakoloogilise ohutuse, üldtoksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse ja reproduktiivmõjude uuringud ei ole osutanud erilistele ohtudele inimesel.

Genotoksilisuse ja kartsinogeensuse uuringuid ei ole fosinopriili/hüdroklorotiasiidi kombinatsiooniga läbi viidud. Reproduktsioonitoksilisuse uuringud rottidel ei näidanud negatiivseid efekte fertiilsusele või reproduktiivsusele ja samuti teratogeensusele fosinopriili ja/või hüdroklorotiasiidi puhul.

AKE inhibiitoritel on kirjeldatud loote tervisele kahjulikku toimet (loote kahjustumine ja/või lootesurm), kui ravimit manustada teisel või kolmandal trimestril.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Laktoosmonohüdraat, eelželatiniseeritud maisitärklis, naatriumkroskarmelloos, glütserooldibehenaat, titaandioksiid (E 171), kollane raudoksiid (E 172), punane raudoksiid (E 172).

Sobimatus

Ei kohaldata.

Kõlblikkusaeg

2 aastat.

Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25°C.

Pakendi iseloomustus ja sisu

Al/Al blisterpakend.

Pakendi suurused: 10, 20, 28, 30, 50, 98 ja 100 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Erinõuded puuduvad.

MÜÜGILOA HOIDJA

PharmaSwiss Česka republika s.r.o Jankovcova 1569/2c

170 00 Praha 7

Tšehhi Vabariik

MÜÜGILOA NUMBER

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 31.08.2010

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 03.07.2015

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

juuni 2017