Medofloxine 200 mg - õhukese polümeerikattega tablett (200mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Medofloxine 200 mg õhukese polümeerikattega tabletid

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 200 mg ofloksatsiini. INN. Ofloxacinum

Teadaolevat toimet omav abiaine: iga õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 74 mg laktoosi. Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

Medofloxine’i tabletid on valged, ümarad, kaksikkumerad, õhukese polümeerikattega tabletid, mille läbimõõt on 9,5 mm.

Suukaudseks manustamiseks.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Ofloksatsiinile tundlike mikroorganismide poolt põhjustatud infektsioonid täiskasvanutel:

• gramnegatiivne luude ja liigeste infektsioon
• gramnegatiivne naha ja pehmete kudede infektsioon
• kroonilise bronhiidi ägenemine
• pneumoonia
• tuberkuloos
• vaagnapiirkonna infektsioon naistel (kombinatsioonis teiste antibiootikumidega)
• gonorröa
• klamüdioos
• kuseteede infektsioon

Antibakteriaalsete ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb järgida kohalikke kehtivaid juhendeid.

Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Üldised annustamisjuhised

Ofloksatsiiniannuse suurus sõltub infektsioonist ja selle raskusest. Annuste vahemik normaalse neerufunktsiooniga (kreatiniini kliirens >50 ml/min) täiskasvanutele on 200…800 mg ööpäevas. Kuni 400 mg-sed annused manustatakse üksikannusena, eelistatult hommikuti; suuremad annused tuleb manustada kaheks annuseks jagatuna. Üksikannuseid on soovitatav manustada 24-tunnise vahega.

Täiskasvanud

•Alumiste kuseteede infektsioonid: 200…400 mg ööpäevas.

•Ülemiste kuseteede infektsioonid: 200…400 mg ööpäevas, suurendades annust vajadusel 400 mg-ni 2 korda ööpäevas.

•Alumiste hingamisteede infektsioon: 400 mg ööpäevas, suurendades annust vajadusel 400 mg- ni 2 korda ööpäevas,

•Ureetra ja emakakaela komplitseerumata gonorröa: 400 mg üksikannusena.

•Mitte-gonokokiline uretriit ja emakakaelapõletik: 400 mg ööpäevas üksikannusena või jagatud annusena.

•Naha ja pehmete kudede infektsioonid: 400 mg kaks korda päevas.

Neerufunktsiooni häired

Pärast tavalist algannust tuleb neerufnktsioonihäiretega patsientidel annust vähendada. Kui kreatiniini kliirens on 20…50 ml/minutis (seerum kreatiniin 1,5…5,0 mg/dl), tuleb annust poole võrra vähendada (100…200 mg ööpäevas). Kui kreatiniini kliirens on alla 20 ml/minutis (seerumi kreatiniin suurem kui 5 mg/dl) tuleb iga 24 tunni järel manustada 100 mg. Hemodialüüsi või peritoneaalüüsi patsientidele tuleb manustada 100 mg iga 24 tunni järel..

Maksafunktsiooni häired

Tõsise maksafunktsioonihäirega patsientidel võib ofloksatsiini eritumine olla aeglustunud.

Eakad

Eakatel ei ole vaja annust korrigeerida, kui neeru- ja maksafunktsion on korras (vt lõik 4.4- QT- intervalli pikenemine).

Lapsed

Ofloksatsiin ei ole lastele ja kasvavatele noorukitele näidustatud.

Manustamisviis

Medofloxine’i tabletid tuleb tervelt alla neelata piisava koguse vedelikuga, neid ei tohi võtta kaks tundi pärast alumiiniumi/magneesiumi sisaldavate antatsiidide, sukralfaadi, tsinki või rauda sisaldavate preparaatide kasutamist, sest see võib vähendada ofloksatsiini imendumist.

Ravi kestvus

Ravi kestus sõltub ravi tulemusest ja infektsiooni raskusest. Tavapärane ravikuuri kestvus on 5...10 päeva, v.a komplitseerumata gonorröa ravi, kus soovitatakse ühekordset annust. Ravi pikkus ei tohi ületada 2 kuud.

Vastunäidustused

• Ülitundlikkus toimeaine, 4kinoloonide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
• Anamneesis tendiniit.
• Anamneesis epilepsia või alanenud krambilävega patsiendid (sarnaselt teiste 4kinoloonidega).
• Lapsed või kasvavad noorukid ja rasedad või imetavad naised, sest loomkatsete tulemustel ei saa täielikult välistada kasvavate organismide liigeste kõhrekahjustust.

Latentse või diagnoositud glükoos-6-fosfaatdehüdrogenaasi puudulikkusega patsiendid võivad olla eelsoodumusega hemolüütiliste reaktsioonide tekkeks, kui neid ravitakse kinoloonidega.

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Ofloksatsiin ei ole esmavaliku ravim pneumokoki või mükoplasma põhjustatud pneumoonia raviks või β hemolüütilise streptokoki põhjustatud tonsilliidi raviks.

Metitsilliin-resistentne S. aureus (MRSA) on suure tõenäosusega resistentne ka fluorokindoloonidele, k.a ofloksatsiin. Seetõttu ei soovitata ofloksatsiini teadaoleva või kahtlustatava MRSA-infektsiooni raviks, välja arvatud juhul, kui laboriuuring on kinnitanud mikroobi tundlikkust ofloksatsiinile (ja MRSA-infektsiooni raviks tavapäraselt soovitatavad antibiootikumid ei ole sobivad).

E.coli – kõige sagedamini kuseteede infektsioone põhjustava bakteri – resistentsus varieerub Euroopa Liidus. Ravimit määravad arstid peavad arvestama E.coli fluorokinoloon-resistentsuse kohalikku levimust.

Ofloksatsiiniga seoses on teatatud rasketest villilise lööbega nahareaktsioonidest, nt Stevensi-Johnsoni sündroom ja toksiline epidermolüüs (vt lõik 4.8). Patsiente peab juhendama, et naha või limaskesta reaktsiooni tekkides peavad nad enne ravi jätkamist pöörduma otsekohe arsti poole.

Pärast fluorokinoloonide esimest kasutamist on teatatud ülitundlikkus- ja allergilistest reaktsioonidest. Isegi pärast esimest manustamist võivad anafülaktilised ja anafülaktoidsed reaktsioonid üle minna eluohtlikuks šokiks. Nendel juhtudel tuleb ravi ofloksatsiiniga katkestada ning alustada vastavat ravi (nt šokiravi).

Pseudomembranoosne koliit

Ofloksatsiini manustamise ajal või pärast manustamist tekkinud raskekujuline, püsiv ja/või verine kõhulahtisus võib viidata pseudomembranoossele koliidile, mis võib olla eluohtlik (vt lõik 4.8). Pseudomembranoosse koliidi kahtluse korral tuleb ofloksatsiini manustamine koheselt lõpetada. Viivitamatult peab alustama spetsiifilist antibiootilist ravi (nt vankomütsiini, teikoplaniini või metronidasooliga suu kaudu). Peristaltikat pärssivate ravimite manustamine on vastunäidustatud.

Kõrgenenud krambivalmidus

Kinoloonid võivad langetada krambiläve ja vallandada krampide tekke. Ofloksatsiin on vastunäidustatud varasemalt teadaoleva epilepsiaga patsientidele (vt lõik 4.3) ning sarnaselt teiste kinoloonidega, peab ofloksatsiini manustamisel kõrgenenud krambivalmidusega patsientidele olema äärmiselt ettevaatlik. Kõrgenenud krambivalmidus võib kaasneda eelneva kesknärvisüsteemi kahjustusega, samaaegsel ravil fenbufeeni, sarnaste mittesteroidsete põletikuvastaste ainete või ravimitega, mis alandavad tsentraalset krambiläve (nt teofülliin) (vt lõik 4.5).

Krampide puhul tuleb ravi ofloksatsiiniga lõpetada.

Tendiniit

Kinoloonide manustamisega harva kaasnev tendiniit võib üksikjuhtudel põhjustada kõõlusrebendeid, ennekõike Achilleuse kõõluse puhul. Tendiniit ja kõõlusrebend, mõnikord mõlemapoolne, võivad tekkida 48 tunni jooksul pärast ravi alustamist ning neist on teatatud ka mitu kuud pärast ravi lõpetamist. Tendiniidi ja kõõlusrebendi risk on suurem patsientidel vanuses üle 60 aasta ning kortikosteroididega ravitavatel patsientidel. Eakatel patsientidel peab ravimi annust kohandama vastavalt kreatiniini kliirensile (vt lõik 4.2). Seetõttu peab neid patsiente hoolikalt jälgima, kui neile määratakse ravi ofloksatsiiniga. Patsiendid peavad teavitama arsti, kui neil tekivad tendiniidi sümptomid. Tendiniidi kahtluse korral tuleb ravi ofloksatsiiniga koheselt lõpetada ning kahjustatud kõõlust peab asjakohaselt ravima (vt lõigud 4.3 ja 4.8).

Kahjustatud neerufunktsiooniga patsiendid

Kahjustatud neerufunktsiooni korral peab ofloksatsiini annust kohandama, sest ofloksatsiin eritub põhiliselt neerude kaudu (vt lõik 4.2).

Psühhootiliste häiretega patsiendid

Fluorokinoloone saavatel patsientidel on teatatud psühhootilistest reaktsioonidest. Mõnedel juhtudel on need üle läinud suitsidaalseteks mõteteks või ennastohustavaks käitumiseks, sh suitsiidikatsed pärast esimest annust. Kui patsiendil tekivad sellised reaktsioonid, tuleb ravi ofloksatsiiniga lõpetada ja kasutusele võtta vastavad meetmed.

Ofloksatsiini peab ettevaatusega kasutama patsientidel, kelle on anamneesis psühhootilised häired või kellel on psühhiaatriline haigus.

Kahjustatud maksafunktsiooniga patsiendid

Kahjustatud maksafunktsiooniga patsientidel peab ofloksatsiini kasutama ettevaatusega, kuna võib tekkida maksakahjustus. Fluorokinoloone kasutavatel patsientidel on teatatud fulminantse hepatiidi juhtudest, mis viib maksakahjustuseni (sh surmajuhtumid).

Patsiente peab informeerima, et kui tekivad maksahaigusele sarnased nähud või sümptomid nagu anoreksia, ikterus, tumedat värvi uriin, pruuritus või valu kõhus, tuleb ravi katkestada ning ühendust võtta oma arstiga (vt lõik 4.8)

K-vitamiini antagonistidega ravitavad patsiendid

Patsientidel, kes saavad samaaegset ravi fluorokinoloonide ja K-vitamiini antagonistidega (nt varfariin), võib verehüübivus aeglustuda (hüübivuse laboratoorsete näitajate (PT/INR) tõus ja/või veritsus), mistõttu peab samaaegset ravi saavatel patsientidel monitoorima hüübivuse laboratoorseid näitajaid (vt lõik 4.5).

Myasthenia gravis

Fluorokinoloonid, k.a ofloksatsiin, võivad pärssida neuromuskulaarset erutusjuhtivust ja süvendada myasthenia gravis’ega patsientide lihasnõrkust. Fluorokinoloonide kasutamist myasthenia gravis’ega patsientide raviks on turuletulekujärgselt seostatud tõsiste kõrvaltoimetega, k.a surmajuhud ja respiratoorse toe vajadus. Teadaoleva myasthenia gravis’ega patsiente ei ole soovitatav ofloksatsiiniga ravida.

Fotosensitisatsiooni ennetamine

Ofloksatsiiniga seoses on teatatud fotosensitisatsioonist (vt lõik 4.8). Fotosensitisatsiooni vältimiseks on soovitatav, et patsiendid väldiksid asjatut tugeva päiksevalguse käes viibimist ning kokkupuudet kunstliku ultraviolettkiirgusega (päevituslamp, solaarium) ravi ajal ja kuni 48 tundi pärast ravi lõppu.

Sekundaarsed infektsioonid

Sarnaselt teiste antibiootikumidega, võib pikaajaline ravi ofloksatsiiniga põhjustada mittetundlike mikroobide ülekasvu, mistõttu on vaja korduvalt hinnata patsiendi seisundit. Kui ravi ajal tekib sekundaarne infektsioon, peab rakendama kohest ravi.

Südame häired

Väga harva on teatatud QT-intervalli pikenemise juhtudest fluorokinoloonidega ravitavatel inimestel. Fluorokinoloone, sh Medofloxine 200 mg, tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, kellel on teadaolevaid QT-intervalli pikenemise riskifaktoreid, nagu näiteks:

•kaasasündinud pikk QT intervall

•kaasuvad ravimid, millel on teadaolev QT intervalli pikendav toime (nt IA ja III klassi antiarütmikumid, tritsüklilised antidepressandid, makroliidid, antipsühhootikumid).

•korrigeerimata elektrolüütide tasakaal (nt hüpokaleemia, hüpomagneseemia)

•südamehaigused (nt südamepuudulikkus, müokardiinfarkt, bradükardia)

Eakad patsiendi ja naised võivad olla QT-intrvalli pikendavate ravimite toimele tundlikumad. Seetõttu on nendes populatsioonides fluorokinoloonide, sh ofloksatsiini kasutamisel vaja rakendada ettevaatust (vt lõik 4.2 Eakad, lõik 4.5, lõik 4.8, lõik 4.9).

Fotosensitisatsiooni ennetamine

Ofloksatsiiniga ravitavad patsiendid peaksid vältima asjatut tugeva päiksevalguse käes viibimist ning kokkupuudet kunstliku ultraviolettkiirgusega (päevituslamp, solaarium).

Düsglükeemia

Sarnaselt teiste kinoloonidega on teatatud vere glükoosisisalduse kõrvalekalletest, nii hüpoglükeemiast kui ka hüperglükeemiast – enamasti suhkurtõvega patsientidel, kes saavad samaaegset ravi suukaudsete suhkurtõve ravimite (nt glibenklamiid) või insuliiniga. Teatatud on hüpoglükeemilise kooma juhtudest. Suhkurtõvega patsientidel soovitatakse hoolikalt monitoorida vere suhkrusisaldust

Perifeerne neuropaatia

Fluorokinoloone, sh ofloksatsiini, saavatel patsientidel on raporteeritud sensoorset või sensomotoorset perifeerset neuropaatiat, mis võib olla kiire algusega. Neuropaatia sümptomite ilmnemisel tuleb ravi ofloksatsiiniga katkestada. See vähendab pöördumatu kahjustuse tekkeohtu (vt lõik 4.8).

Glükoos-6-fosfaatdehüdrogenaasi puudulikkusega patsiendid

Latentse või diagnoositud glükoos-6-fosfaatdehüdrogenaasi puudulikkusega patsientidel võib tekkida hemolüütiline aneemia, kui neid ravitakse kinoloonidega. Seetõttu tuleb nendele patsientidele ofloksatsiini manustada ettevaatusega.

Nägemishäired

Nägemishäirete või mistahes muude silmakahjustuste tekkimisel tuleb koheselt konsulteerida silmaarstiga.

Mõju laboratoorsetele uuringutele

Ofloksatsiiniga ravitavatel patsientidel võib opiaatide või porfüriinide määramine uriinist anda valepositiivse tulemuse. Opiaatide või porfüriini sõeluuringu positiivset leidu peab kinnitama spetsiifilisema meetodiga.

Alkohoolseid jooke ei ole soovitatav tarbida.

Ofloksatsiin võib pärssida M. tuberculosis kasvu, mistõttu tuberkuloosi bakterioloogiline diagnoos võib osutuda valenegatiivseks (vt lõik 5.1)

Kaasasündinud häiretega patsiendid

Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, laktaasipuudulikkuse või glükoosi-galaktoosi imendumishäirega patsiendid ei tohi seda ravimit võtta.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Ravimid, millel on teadaolev QT intervalli pikendav toime

Ofloksatsiini, nagu ka teisi fluorokinoloone, tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, kes kasutavad ravimeid, millel on teadaolev QT intervalli pikendav toime (nt IA ja III klassi antiarütmikumid, tritsüklilised antidepressandid, makroliidid, antipsühhootikumid) (vt lõiku 4.4).

Antatsiidid, sukralfaat, metalli katioonid

Manustamine koos magneesiumi/alumiiniumi, sukralfaadi, tsingi või rauapreparaatidega võib vähendada imendumist. Seetõttu tuleb ofloksatsiini võtta 2 tundi enne nimetatud preparaate.

Medofloxine ja antikoagulantide koosmanustamisel on teatatud veritsusaja pikenemisest.

Kui kinoloone manustatakse koos teiste krambiläve langetavate ravimitega, nt teofülliin, on oht aju krambiläve täiendavaks alanemiseks. Kuigi erinevalt teistest fluorokinolonidest ei oma ofloksatsiin farmakoloogilist koostoimet teofülliiniga.

Aju krambiläve liigne alanemine võib tekkida ka veel teatud mitte-steroidsete põletikuvastaste ravimitega koosmanustamisel.

Krampide tekkimisel tuleb ravi ofloksatsiiniga ära jätta.

Ofloksatsiin võib põhjustada kaasuvalt manustatud glibenklamiidi seerumi kontsentratsiooni mõningast suurenemist, sellise ravimite kombinatsiooniga ravitavaid patsiente tuleb hoolikalt jälgida. Suurte kinolooni annuste manustamisel ravimitega, mis erituvad renaalse tubulaarsekretsioon kaudu (nt probenetsiid, tsimetidiin, frusemiid ja metotreksaat) või häiruda ravimi eritumine ja suurenda ravimi seerumikontsentratsioon.

Probenetsiid, tsimetidiin, furosemiid ja metotreksaat

Probenetsiid aeglustas ofloksatsiini kogukliirensit 24% ja suurendas kontsentratsioonikõvera alust pindala 16%. Tekkemehhanism on arvatavasti seotud konkureeriva eritumise või aktiivse transpordi

pärssimisega tubulaarsel eritumisel neerudes. Ofloksatsiini manustamisel koos teiste ravimitega, mis mõjutavad tubulaarset eritumist neerudes (probenetsiid, tsimetidiin, furosemiid ja metotreksaat) peab olema ettevaatlik

K-vitamiini antagonistid

Patsientidel, kes saavad samaaegset ravi fluorokinoloonide ja K-vitamiini antagonistidega (nt varfariin), võib verehüübivus aeglustuda (hüübivuse laboratoorsete näitajate (PT/INR) tõus ja/või veritsus, mis võib olla tõsine), mistõttu peab samaaegset ravi saavatel patsientidel monitoorima hüübivuse laboratoorseid näitajaid (vt lõik 4.4).

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Väheste inimandmete põhjal ei ole fluorokinoloonide manustamine raseduse esimesel trimestril seotud oluliste väärarengute või teiste kõrvaltoimete suurenenud ohuga rasedusele. Loomkatsed on näidanud liigeskõhre kahjustust noorloomadel, kuid mitte teratogeensust. Seetõttu ei tohi ofloksatsiini raseduse ajal kasutada (vt lõik 4.3)

Imetamine

Ofloksatsiin eritub väikestes kogustes rinnapiima. Võimaliku artropaatia ja muude tõsiste toksiliste toimete ohu tõttu imikule, tuleb rinnaga toitmine ravi ajaks ofloksatsiiniga katkestada (vt lõik 4.3)

Toime reaktsioonikiirusele

Kuna on saadud üksikuid teateid uimasusest, reaktsioonikiiruse aeglustumisest ja nägemishäirest, tuleb patsiente hoiatada autojuhtimise ja masinate käsitsemise eest, kuni ei ole kindel, kas neil esineb eelnimetatud toimeid. Alkohol võib võimendada nende toimete teket.

Kõrvaltoimed

Alltoodud kõrvaltoimed on esitatud MedDRA terminologia ja organsüsteemi klasside kaupa järgmise esinemissagedusega:

•Väga sage (≥1/10)

•Sage (≥1/100 kuni <1/10)

•Aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100)

•Harv (≥1/10000 kuni <1/1000)

•Väga harv (<1/10,000)

•Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

•ilmnenud turustamisjärgsel kasutamisel

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Sümptomid

Ägeda üleannustamise tähtsaimate ilmingutena võib eeldada kesknärvisüsteemi sümptomite, segasuse, pööritustunde, teadvushäirete ja krampide, QT-intervalli pikenemise, samuti gastrointestinaalsete reaktsioonide, iivelduse ja limaskesta erosioonide, teket.

Ravi

Üleannustamise korral tuleb rakendada samme võimaliku imendumata ofloksatsiini eemaldamiseks organismist, nt maoloputus, adsorbentide ja naatriumsulfaadi manustamine, seda on soovitatav teha esimese 30 minuti jooksul; antatsiide võib manustada mao limaskesta kaitsmiseks.

Ofloksatsiini organismist eemaldamisel võib olla kasu diureesi forsseerimisest.

Üleannustamisel tuleb rakendada sümtomaatilist ravi. QT-intervalli pikenemise ohu tõttu peab jälgima EKG-d.

FARMAKOLOOGILISD OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: kinoloonid, fluorokinoloonid

ATC-kood: J01MA01

Ofloksatsiin on sünteetiline bakteritsiidne fluorokinoloon. Kinoloonide primaarne toimemehhanism on bakteriaalse DNA güraasi spetsiifiline pärssimine. Ensüüm on vajalik DNA replikatsiooniks, transkriptsiooniks, parandamiseks ja rekombinatsiooniks.

Tavaliselt tundlikud tüved:

Aeromonas hydrophila, Branhamella catarrhalis, Brucella spp, Chlamydia trachomatis, Citrobacter, Clostridium perfringens, Enterobacter, Escherichia coli, Haemophilus ducreyi, Haemophilus influenzae ja parainfluenzae, Helicobacter coli, Helicobacter jejuni, Klebsiella oxytoca, Leginella, Moraxella morganii, Mycoplasma hominis, Neisseria gonorrhoeae, Neisseria maningitidis, Plesiomonas, indoolpositiivne Proteus, Proteus mirabilis, Proteus vulgaris, Salmonella, Serratia, Shigella,metitsilliintundlik Staphylococcus aureus, koagulaasnegatiivne Staphylococcus , Yersinia eneterolytica.

Mõõdukalt tundlikud tüved:

Antud tüvede korral sõltub tundlikkus ofloksatsiinile kohalikust epidemioloogilisest olukorrast ja tundlikkusest.

Acinetobacter, anaeroobsed Gram-positiivsed kokid, Bacteroides fragilis, Chlamydia psittaci, Gardnerella vaginalis, Mycobacterium tuberculosis, Mycobacterium leprae, Pseudomonas aeruginosa, Streptococcus pneumoniae, Streptococcus spp.

Tavaliselt resistentsed tüved:

Acinetobacter baumannii, Clostridium difficile, enterokokid, Listeria monocytogenes, metitsilliinresistentsed stafülokokid, Nocardia.

Farmakokineetilised omadused

Ofloksatsiin imendub suukaudsel manustamisel kiiresti ja täielikult mao-sooletraktist. Suukaudsel manustamisel on biosaadavus peaaegu 100% ja maksimaalne ofloksatsiini plasmakontsentratsioon (3...4 µg/ml) saavutatakse 1...2 tunni jooksul pärast 400 mg suukaudset annust. Toit võib imendumise kiirust mõjutada, kuid ei oma olulist toimet imendumismäärale. Ofloksatsiini poolväärtusaeg plasmas on 5...8 tundi. Neerupuudulikkuse korral võib poolväärtusaeg sõltuvalt neerufunktsiooni languse raskusastmest pikeneda 15...60 tunnini.

Vereplasma valkudega seondub umbes 25% ofloksatsiinist. Ofloksatsiin tungib kergesti organismi kudedesse ja kehavedelikesse, sealhulgas ka liikvorisse. Suhteliselt suur kontsentratsioon saavutatakse ka sapis. Ofloksatsiin läbib platsentaarbarjääri ja eritub rinnapiima.

Väike osa ofloksatsiinist metaboliseeritakse desmetüüliks ja N-oksiidiks. Desmetüülofloksatsiinil on mõõdukas mikroobidevastane toime.

Eritumine toimub peamiselt neerude kaudu. 75...85% ravimist eritub organismist tubulaarsekretsiooni ja glomerulaarfiltratsiooni teel 24...48 tunni jooksul muutumatul kujul uriini. Selle tulemuseks on ravimi suur kontsentratsioon uriinis. Vähem kui 5% eritub uriini metaboliitidena ja 4...8% väljaheitega.

Prekliinilised ohutusandmed

Äge mürgistus

Ofloksatsiini suukaudsel manustamisel on letaalne annus (LD50) hiirtele üle 5000 mg/kg, rottidel 3590 mg/kg ja ahvidel 500…1000 mg/kg kehakaalu kohta.

Alaäge ja krooniline toksilisus

Suukaudselt manustatud ofloksatsiini alaägeda toksilisuse uuringutes ahvidel annuses 60 mg/kg kehakaalu kohta süsteemset toksilisust ei täheldatud. Manustades 180 mg/kg kehakaalu kohta ööpäevas ilmnes diarröa kahel loomal kuuest, kes hiljem surid.

Ofloksatsiini manustamisel koertele 200 mg/kg kehakaalu kohta ööpäevas tekkisid muutused soolkonnas ning ilmnes maksa- ja neerukahjustus. Sõltuvalt koerte vanusest ja ofloksatsiini annusest täheldati degeneratiivseid muutusi liigeskõhres. Täiskasvanud koerte 14-päevasel ravil annuses 40 mg/kg ja 80 mg/kg kehakaalu kohta ei ilmnenud kõhremuutusi. Seitsme kuu vanustel koertel tekkisid degeneratiivsed kõhrekahjustused ööpäevases annuses 50 mg/kg ja 200 mg/kg kehakaalu kohta, 3…4 kuu vanustel koertel ilmnesid kõhrekahjustused annuses 20 mg/kg kehakaalu kohta, ofloksatsiini manustamisel noortele koertele annuses 12,5 mg/kg kehakaalu kohta kahjustusi ei tekkinud. Suukaudselt manustatud ofloksatsiini kroonilise toksilisuse uuringutes küülikutel annuses 270 mg/kg kehakaalu kohta ööpäevas järgnes sGOT’i ja alkaalse fosfataasi kontsentratsiooni tõus seerumis, samuti morfoloogilised muutused kõhres. Osteokondroosi sarnased muutused olid näha juba ööpäevases annuses 90 mg/kg kehakaalu kohta. Küülikud talusid ofloksatsiini annuses 10 mg/kg ja 30 mg/kg kehakaalu kohta, ilma märgatava histoloogilise organkahjustuseta.

Ahvid talusid ofloksatsiini suukaudselt manustatuna annuses 90 mg/kg kehakaalu kohta 90 päeva jooksul ning 40 mg/kg kehakaalu kohta ühe aasta jooksul, üksikjuhtudel ilmnenud diarröaga. Spetsiifilistes uuringutes puudus ofloksatsiinil ototoksiline ja nefrotoksiline toime.

Puuduvad tõendusmaterjalid ofloksatsiini katarraktogeense või ko-katarraktogeense toime kohta.

Reproduktiivne toksilisus ja mutageensus

Ofloksatsiinil puudub toime fertiilsusele, perinataalsele ja postnataalsele arengule ning teratogeenne toime. Mitmetes in vitro ja in vivo testides geeni- ja kromosoomimutatsioonide esilekutsumiseks on saadud negatiivne tulemus.

Pikaajalisi eksperimentaalseid kartsinogeensusuuringuid loomadel ei ole teostatud.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Medofloxine 200mg tabletid sisaldavad naatriumkroskaramelloosi, povidooni, laktoosi, mikrokristallilist tselluloosi, magneesiumstearaati, hüdroksüpropüülmetüültselluloosi, titaandioksiidi ja polüetüleenglükooli.

Sobimatus

Ei kohaldata.

Kõlblikkusaeg

3 aastat.

Säilitamise eritingimused

Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstud kohas temperatuuril kuni 25 °C.

Pakendi iseloomustus ja sisu

PVC/Al blisterpakend. Blisterpakend, pakendi infoleht, õhukeses pappkarbis. Saadaval on pakend, milles on 10 või 100 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

MÜÜGILOA HOIDJA

Medochemie Ltd, p.o box 51409, Limassol, CY-3505, Küpros

MÜÜGILOA NUMBER

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev 26.08.2005

Müügiloa uuendamise kuupäev: 29.06.2010

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Märts 2016