Levnibiot - õhukese polümeerikattega tablett (250mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

ATC Kood: J01MA12
Toimeaine: levofloksatsiin
Tootja: KRKA d.d., Novo mesto

Artikli sisukord

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Levnibiot, 250 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Levnibiot, 500 mg õhukese polümeerikattega tabletid

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 250 mg levofloksatsiini levofloksatsiinhemihüdraadina. Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 500 mg levofloksatsiini levofloksatsiinhemihüdraadina.

INN. Levofloxacinum

Teadaolevat toimet omav abiaine:

 

250 mg õhukese

500 mg õhukese

 

polümeerikattega tabletid

polümeerikattega tabletid

Päikeseloojangukollane FCF

0,02 mg (mg/tablett)

0,038 mg (mg/tablett)

(E110)

 

 

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

250 mg õhukese polümeerikattega tabletid on roosad, piklikud, kaksikkumerad, poolitusjoonega tabletid mõõtudega 13,7 mm x 6,7 mm ja paksusega 3,8 mm. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

500 mg õhukese polümeerikattega tabletid on oranžid, piklikud, kaksikkumerad, poolitusjoonega tabletid mõõtudega 19,3 mm x 7,8 mm ja paksusega 5,0 mm. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Levofloksatsiin on näidustatud järgnevate infektsioonide raviks täiskasvanutel (vt lõigud 4.4 ja 5.1):

  • äge bakteriaalne sinusiit,
  • kroonilise bronhiidi ägenemised,
  • olmetekkene pneumoonia,
  • naha ja pehmete kudede tüsistunud infektsioonid.

Ravimit tohib kasutada ülalnimetatud infektsioonide korral ainult siis, kui nende infektsioonide esmaseks raviks ei saa kasutada tavapäraselt soovitatavaid antibakteriaalseid ravimeid.

  • Püelonefriit ja kuseteede tüsistunud infektsioonid (vt lõik 4.4),
  • krooniline bakteriaalne prostatiit,
  • tüsistumata tsüstiit (vt lõik 4.4),
  • Siberi katku tekitajate sissehingamine: kokkupuutejärgne profülaktika ja ravi (vt lõik 4.4).

Levofloksatsiini tablette võib kasutada ravikuuri lõpetamiseks patsientidel, kelle seisund paranes algse ravi ajal intravenoosselt manustava levofloksatsiiniga.

Antimikroobsete ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb järgida kohalikke kehtivaid juhendeid.

Annustamine ja manustamisviis

Levnibiot’i tablette manustatakse üks või kaks korda ööpäevas. Ravimi annus sõltub infektsiooni tüübist ja raskusastmest ning eeldatava infektsioonitekitaja tundlikkusest.

Levnibiot’i tablette võib kasutada ravikuuri lõpetamiseks patsientidel, kelle seisund paranes algse ravi ajal intravenoosselt manustava levofloksatsiiniga; parenteraalne ja suukaudne ravimvorm on bioekvivalentsed, mistõttu annustamine on sarnane.

Annustamine

Levofloksatsiini annustamissoovitused on järgmised:

Annustamine normaalse neerufunktsiooniga patsientidel (kreatiniini kliirens >50 ml/min)

Näidustus

Annustamisskeem ööpäevas

Ravi kestus (sõltuvalt

 

(sõltuvalt raskusastmest)

raskusastmest)

 

 

 

Äge bakteriaalne sinusiit

500mg 1 kord ööpäevas

10…14 päeva

 

 

 

Kroonilise bronhiidi ägenemised

500mg 1 kord ööpäevas

7…10 päeva

 

 

 

Olmetekkene pneumoonia

500 mg 1 või 2 korda ööpäevas

7…14 päeva

 

 

 

Püelonefriit

500mg 1 kord ööpäevas

7…10 päeva

 

 

 

Kuseteede tüsistunud infektsioonid

500mg 1 kord ööpäevas

7…14 päeva

 

 

 

Tüsistumata tsüstiit

250 mg 1 kord ööpäevas

3 päeva

 

 

 

Krooniline bakteriaalne prostatiit

500mg 1 kord ööpäevas

28 päeva

 

 

 

Naha ja pehmete kudede tüsistunud

500 mg 1 või 2 korda ööpäevas

7…14 päeva

infektsioonid

 

 

 

 

 

Katku tekitajate inhaleerimine

500mg 1 kord ööpäevas

8 nädalat

 

 

 

Eripopulatsioonid

Neerukahjustusega patsiendid (kreatiniini kliirens ≤ 50 ml/min)

 

Annustamisskeem

 

 

 

 

 

 

 

250 mg/24 h

500 mg/24 h

500 mg/12 h

 

 

 

 

Kreatiniini kliirens

esimene annus: 250 mg

esimene annus: 500 mg

esimene annus: 500 mg

 

 

 

 

50...20 ml/min

seejärel: 125 mg/24 h

seejärel: 250 mg/24 h

seejärel: 250 mg/12 h

 

 

 

 

19...10 ml/min

seejärel: 125 mg/48 h

seejärel: 125 mg/24 h

seejärel: 125 mg/12 h

 

 

 

 

< 10 ml/min (k.a

seejärel: 125 mg/48 h

seejärel: 125 mg/24 h

seejärel: 125 mg/24 h

hemodialüüs ja PAPD)

 

 

 

 

 

 

 

Pärast hemodialüüsi või pidevat ambulatoorset peritoneaaldialüüsi (PAPD) ei ole täiendavate annuste manustamine vajalik.

Maksafunktsiooni kahjustusega patsiendid

Annuse kohandamine ei ole vajalik, sest levofloksatsiin ei metaboliseeru maksas olulisel määral ning

eritub põhiliselt neerude kaudu.

Eakad

Eakatel patsientidel on annuste kohandamine vajalik ainult neerufunktsiooni häirete korral (vt lõik 4.4, „Tendiniit ja kõõluse rebend“ ja „QT-intervalli pikenemine“).

Lapsed

Levofloksatsiin on vastunäidustatud lastele ja kasvueas noorukitele (vt lõik 4.3).

Manustamisviis

Levnibiot’i tabletid tuleb koos piisava koguse vedelikuga katki närimata alla neelata. Vajaliku annuse saamiseks võib neid poolitusjoonelt poolitada. Tablette võib võtta söögi ajal või söögikordade vaheajal. Levnibiot’i tablette tuleb võtta vähemalt kaks tundi enne või pärast rauasoolade, tsingisoolade, magneesiumi või alumiiniumi sisaldavate antatsiidide või didanosiini (ainult need didanosiini ravimvormid, mis sisaldavad alumiiniumi või magneesiumi puhveraineid) ja sukralfaadi manustamist, sest muidu võib ravimi imendumine väheneda (vt lõik 4.5).

Vastunäidustused

Levofloksatsiini tablette ei tohi kasutada:

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

  • patsientidel, kellel on ülitundlikkus levofloksatsiini, teiste kinoloonide või lõigus 6.1 loetletud mistahes abiainete suhtes,
  • epilepsiaga patsientidel,
  • patsientidel, kellel on varasem kõõluskahjustus seoses fluorokinoloonide manustamisega,
  • lastel ja kasvueas noorukitel,
  • raseduse ajal,
  • imetavatel emadel

Metitsilliin-resistentne S. aureus on tõenäoliselt resistentne fluorokinoloonide, k.a levofloksatsiini suhtes. Seetõttu ei soovitata levofloksatsiini teadaoleva MRSA-infektsiooni või selle kahtluse korral, välja arvatud siis, kui laboratoorsed analüüsid on kinnitanud tekitaja tundlikkust levofloksatsiinile (ja MRSA-infektsiooni raviks tavapäraselt soovitatavad antibakteriaalsed ravimid ei ole sobivad).

Levofloksatsiini võib kasutada ägeda bakteriaalse sinusiidi ja kroonilise bronhiidi ägenemise raviks asjakohase diagnoosi korral.

Kuseteede infektsioonide kõige sagedasema tekitaja, E. coli, resistentsus fluorokinoloonide suhtes varieerub Euroopa Liidu piires. Ravimit määrates tuleb arvestada E. coli piirkondliku resistentsusega fluorokinoloonide suhtes.

Katkutekitajate sissehingamine: kasutamine inimeste raviks põhineb Bacillus anthracis’e tundlikkusandmetel in vitro ning loomkatsetel ja inimuuringute piiratud andmetel. Raviarst peab lähtuma kohalikust ja/või rahvusvahelisest konsensusdokumendist katku ravi kohta.

Tendiniit ja kõõluserebend

Harva võib tekkida tendiniit. Enamasti on haaratud Achilleuse kõõlus ning võib tekkida kõõluserebend. Tendiniit ja kõõluserebend, mõnikord mõlemapoolne, võib tekkida 48 tunni jooksul pärast ravi alustamist levofloksatsiiniga ja seda on täheldatud mitme kuu möödumisel ravi lõpetamisest. Tendiniidi ja kõõluserebendi oht on suurem patsientidel vanuses üle 60 aasta, kui ööpäevane annus on 1000 mg ja kortikosteroididega ravitavatel patsientidel. Eakatel patsientidel tuleb annust kohandada vastavalt kreatiniini kliirensile (vt lõik 4.2). Selliseid patsiente tuleb ravi ajal levofloksatsiiniga hoolikalt jälgida. Kõik patsiendid peaksid konsulteerima oma arstiga tendiniidi sümptomite tekkimisel. Tendiniidi kahtluse korral tuleb ravi levofloksatsiiniga koheselt katkestada ning kahjustatud kõõlust asjakohaselt ravida (nt immobiliseerimine) (vt lõigud 4.3 ja 4.8).

Clostridium difficile’st põhjustatud haigus

Ravi ajal levofloksatsiiniga või pärast seda (sh mitu nädalat pärast ravi lõpetamist) tekkinud kõhulahtisuse põhjustajaks, eriti kui see on raskekujuline, püsiv ja/või verine, võib olla Clostridium difficile. Clostridium difficile põhjustatud haiguse raskusaste võib varieeruda kergest kuni eluohtlikuni; kõige raskem vorm on pseudomembranoosne koliit (vt lõik 4.8). Seetõttu on tähtis arvestada selle diagnoosi võimalusega patsientidel, kellel ravi ajal levofloksatsiiniga või pärast seda tekib tõsine kõhulahtisus. Clostridium difficile põhjustatud haiguse või selle kahtluse korral tuleb levofloksatsiini manustamine otsekohe peatada ja alustada viivitamatult asjakohast ravi. Sooleperistaltikat pärssivad ravimid on selles kliinilises olukorras vastunäidustatud.

Krambivalmidusega patsiendid

Kinoloonid võivad alandada krambiläve ja kutsuda esile krampe. Levofloksatsiin on vastunäidustatud patsientidele, kelle anamneesis on epilepsia (vt lõik 4.3), ning sarnaselt teistele kinoloonidele tuleb seda äärmise ettevaatlikkusega manustada krambivalmidusega patsientidele või kaasuva ravi korral ravimitega, mis alandavad krambiläve, nt teofülliin (vt lõik 4.5). Konvulsiivsete krampide korral (vt lõik 4.8) tuleb ravi levofloksatsiiniga katkestada.

Glükoos-6-fosfaatdehüdrogenaasi puudulikkusega patsiendid

Patsientidel, kellel on latentsed või avaldunud defektid glükoos-6-fosfaatdehüdrogenaasi aktiivsuses, võivad ravi ajal antibakteriaalsete kinoloonidega tekkida hemolüütilised reaktsioonid. Nende patsientide ravimisel levofloksatsiiniga peab regulaarselt kontrollima hemolüüsi võimalikku teket.

Neerukahjustusega patsiendid

Levofloksatsiin eritub põhiliselt neerude kaudu, mistõttu tuleb neerukahjustusega patsientidel levofloksatsiini annust kohandada (vt lõik 4.2).

Ülitundlikkusreaktsioonid

Levofloksatsiin võib põhjustada tõsiseid, potentsiaalselt fataalseid ülitundlikkusreaktsioone (nt angioödeemist kuni anafülaktilise šokini), üksikjuhtudel pärast esimest annust (vt lõik 4.8). Patsiendid peavad kohe ravi katkestama ja võtma ühendust oma arsti või erakorralise meditsiiniabi osakonna arstiga, kes alustab asjakohase erakorralise raviga.

Raskekujulised villilised reaktsioonid

Levofloksatsiiniga on täheldatud raskekujulise villilise nahareaktsiooni juhte nagu Stevensi-Johnsoni sündroom või toksiline epidermise nekrolüüs (vt lõik 4.8). Naha ja/või limaskesta reaktsioonide tekkimisel peavad patsiendid otsekohe arstiga ühendust võtma, enne kui jätkavad ravi.

Düsglükeemia

Sarnaselt teiste kinoloonidega on täheldatud vereglükoosi kõikumisi, k.a hüpoglükeemiat ja hüperglükeemiat, tavaliselt diabeediga patsientidel, kes saavad samaaegset ravi suukaudsete suhkurtõve ravimitega (nt glibenklamiid) või insuliiniga. Teatatud on hüpoglükeemilise kooma juhtudest. Diabeediga patsientidel on soovitatav hoolikalt jälgida vere glükoositaset (vt lõik 4.8).

Fotosensibilisatsiooni ennetamine

Levofloksatsiiniga on täheldatud fotosensibilisatsiooni (vt lõik 4.8). Patsientidel on soovitatav vältida põhjendamatut viibimist tugeva päikesevalguse või kunstliku UV-kiirguse käes (nt kvartslambid, solaarium) ravi ajal ja 48 tundi pärast ravi lõppu, et vältida fotosensibilisatsiooni teket.

K-vitamiini antagonistidega ravitavad patsiendid

Patsientidel, kes saavad samaaegset ravi levofloksatsiini ja K-vitamiini antagonistidega (nt varfariin), peab protrombiiniaja (PT/INR) võimaliku pikenemise ja/või veritsusohu tõttu jälgima protrombiini aega (vt lõik 4.5).

Psühhootilised reaktsioonid

Kinoloonidega, k.a levofloksatsiiniga ravitavatel patsientidel on täheldatud psühhootilisi reaktsioone. Väga harvadel juhtudel on need arenenud suitsidaalseteks mõteteks ja ennastohustavaks käitumiseks – mõnikord isegi pärast levofloksatsiini üksikannuse manustamist (vt lõik 4.8). Kui patsiendil

täheldatakse nimetatud sümptomeid, tuleb levofloksatsiini manustamine katkestada ning kasutusele võtta asjakohased meetmed. Psühhoosiga patsientide või varasemalt psühhiaatrilist haigust põdenud patsientide ravimisel levofloksatsiiniga peab olema ettevaatlik.

QT-intervalli pikenemine

Fluorokinoloone, sh levofloksatsiini, tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, kellel on teadaolevad QT-intervalli pikenemise ohutegurid, nt:

  • kaasasündinud pikk QTintervall;
  • kaasuvate ravimite kasutamine, millel on QTintervalli pikendav toime (nt IA ja III klassi antiarütmikumid, tritsüklilised antidepressandid, makroliidid, antipsühhootikumid);
  • elektrolüütide sisalduse korrigeerimata kõrvalekalle (nt hüpokaleemia, hüpomagneseemia);
  • südamehaigused (nt südamepuudulikkus, müokardiinfarkt, bradükardia).

Eakad patsiendid ja naised võivad olla tundlikumad QT-intervalli pikendavate ravimite suhtes. Seetõttu peab olema ettevaatlik fluorokinoloonide, k.a levofloksatsiini kasutamisel selles populatsioonis (vt lõigud 4.2 Eakad, 4.5, 4.8 ja 4.9).

Perifeerne neuropaatia

Fluorokinoloonidega, sh levofloksatsiiniga ravitavatel patsientidel on täheldatud sensoorset ja sensomotoorset perifeerset neuropaatiat, mis võib tekkida kiiresti (vt lõik 4.8). Neuropaatia sümptomite ilmnemisel tuleb ravi levofloksatsiiniga katkestada, et vähendada pöördumatu kahjustuse tekkeohtu.

Maksa ja sapiteede häired

Levofloksatsiiniga on täheldatud maksanekroosi kuni fataalse maksapuudulikkuseni, peamiselt kaasuva raskekujulise haigusega (nt sepsis) patsientidel (vt lõik 4.8). Patsiente tuleb teavitada vajadusest ravi katkestada ja võtta ühendust oma arstiga, kui ilmnevad maksahaiguse nähud ja sümptomid, nagu anoreksia, kollatõbi, uriini tume värvus, sügelus või kõhu valulikkus.

Myasthenia gravis’e ägenemine

Fluorokinoloonid, sh levofloksatsiin, pärsivad neuromuskulaarset aktiivsust ja võivad süvendada lihasnõrkust Myasthenia gravis’ega patsientidel. Turuletulekujärgseid tõsiseid kõrvaltoimeid Myasthenia gravis’ega patsientidel, sh surm ja toetava ventilatsiooni vajadus, on seostatud fluorokinoloonide kasutamisega. Teadaoleva Myasthenia gravis’ega patsientidele ei soovitata levofloksatsiini.

Nägemishäired

Nägemishäire või mistahes silmakahjustuse tekkides tuleb kohe nõu pidada silmaarstiga (vt lõigud 4.7 ja 4.8).

Superinfektsioon

Levofloksatsiini kasutamine, eriti pikaajaline, võib põhjustada mittetundlike mikroorganismide vohamist. Kui ravi ajal tekib superinfektsioon, tuleb kasutusele võtta asjakohased meetmed.

Mõju laboratoorsetele analüüsidele

Levofloksatsiiniga ravitavatel patsientidel võib opiaatide määramine uriinis anda valepostiivse tulemuse. Positiivne sõeluuringu tulemus opiaadile vajab kinnitamist spetsiifilisema meetodiga.

Levofloksatsiin võib pidurdada Mycobacterium tuberculosis’e kasvu ja võib seetõttu anda valenegatiivse tulemuse tuberkuloosi bakterioloogilises diagnostikas.

See ravim sisaldab toiduvärvi päikeseloojangukollane FCF (E110), mis võib põhjustada allergilisi reaktsioone.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Teiste ravimite toime levofloksatsiinile

Rauasoolad, tsingisoolad, magneesiumi või alumiiniumi sisaldavad antatsiidid, didanosiin

Samaaegselt levofloksatsiini tablettidega manustatud rauasoolad või magneesiumi või alumiiniumi sisaldavad antatsiidid või didanosiin (ainult need didanosiini ravimvormid, mis sisaldavad alumiiniumi või magneesiumi puhveraineid) vähendavad oluliselt levofloksatsiini imendumist. Flurokinoloonide manustamine samaaegselt koos tsinki sisaldavate multivitamiinidega vähendab nende suukaudset imendumist. 2 tundi enne või pärast levofloksatsiini tablettide manustamist soovitatakse mitte võtta preparaate, mis sisaldavad kahe- või kolmevalentseid katioone, nagu näiteks rauasoolad, tsingisoolad või magneesiumi või alumiiniumi sisaldavad antatsiidid või didanosiin (ainult need didanosiini ravimvormid, mis sisaldavad alumiiniumi või magneesiumi puhveraineid) (vt lõik 4.2). Kaltsiumisooladel on minimaalne toime levofloksatsiini suukaudsele imendumisele.

Sukralfaat

Levofloksatsiini tablettide biosaadavus langeb oluliselt sukralfaadi samaaegse manustamise korral. Kui osutub vajalikuks samaaegne ravi sukralfaadi ja levofloksatsiiniga, on kõige parem manustada sukralfaati 2 tundi pärast levofloksatsiini tableti manustamist (vt lõik 4.2).

Teofülliin, fenbufeen või samalaadsed mittesteroidsed põletikuvastased ained

Kliinilistes uuringutes ei ole leitud farmakokineetilisi koostoimeid levofloksatsiini ja teofülliini vahel. Kinoloonide ning teofülliini, mittesteroidsete põletikuvastaste ainete ning teiste krambiläve alandavate ravimite koosmanustamine võib siiski märkimisväärselt suurendada krambivalmidust.

Fenbufeeni mõjul suurenes levofloksatsiini kontsentratsioon ligikaudu 13%, võrreldes kontsentratsiooniga monoteraapia korral.

Probenetsiid ja tsimetidiin

Probenetsiid ja tsimetidiin mõjutavad statistiliselt oluliselt levofloksatsiini eritumist. Tsimetidiin vähendas levofloksatsiini eritumist neerude kaudu 24% ja probenetsiid 34%. See on tingitud sellest, et mõlemad ravimid on võimelised blokeerima levofloksatsiini eritumist neerutorukestes. Uuringuannuste puhul leitud statistiliselt olulised kineetilised erinevused ei oma tõenäoliselt kliinilist tähtsust.

Ettevaatlik tuleb olla levofloksatsiini manustamisel koos ravimitega, mis mõjutavad tubulaarset sekretsiooni neerudes, nt probenetsiid või tsimetidiin, eriti neerukahjustusega patsientidel.

Muu oluline teave

Kliinilise farmakoloogia uuringutes on tuvastatud, et koosmanustamine järgnevate ravimitega ei mõjutanud levofloksatsiini farmakokineetikat kliiniliselt olulisel määral: kaltsiumkarbonaat, digoksiin, glibenklamiid, ranitidiin.

Levofloksatsiini toime teistele ravimitele

Tsüklosporiin

Tsüklosporiini poolväärtusaeg pikenes levofloksatsiiniga koosmanustamisel 33%.

K-vitamiini antagonistid

Levofloksatsiini ja K-vitamiini antagonistidega (nt varfariin) ravitud patsientidel on täheldatud hüübivuse aeglustumist (PT/INR) ja/või veritsust, mis mõnikord võib olla raskekujuline. Seetõttu tuleb samaaegsel ravil levofloksatsiini ja K-vitamiini antagonistidega jälgida patsientide hüübivusnäitajaid (vt lõik 4.4).

Ravimid, mis teadaolevalt pikendavad QT-intervalli

Levofloksatsiini, nagu ka teisi fluorokinoloone, tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, kes tarvitavad ravimeid, millel on teadaolev QT-intervalli pikendav toime (nt IA ja III klassi antiarütmikumid, tritsüklilised antidepressandid, makroliidid, antipsühhootikumid) (vt lõik 4.4, QT- intervalli pikenemine).

Muu oluline teave

Farmakokineetilise koostoime uuringus ei mõjutanud levofloksatsiin teofülliini (so CYP1A2 substraat) farmakokineetikat, mis viitab sellele, et levofloksatsiin ei ole CYP1A2 inhibiitor.

Muud koostoime vormid

Toit

Kliiniliselt oluline koosmõju toiduga puudub. Seetõttu võib levofloksatsiini tablette manustada sõltumatult söögikordadest.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Andmed levofloksatsiini kasutamise kohta rasedatel on piiratud. Loomkatsed ei näita otsest või kaudset kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Inimuuringu andmete puudumisel ning arvestades kasvava organismi koormustkandvate kõhrede kahjustuse tekkeohtu fluorokinoloonide toimel, ei tohi levofloksatsiini rasedatel kasutada (vt lõigud 4.3 ja 5.3).

Imetamine

Levofloksatsiin on vastunäidustatud imetavatele naistele. Levofloksatsiini eritumise kohta rinnapiima on andmed ebapiisavad; teised fluorokinoloonid siiski erituvad rinnapiima. Inimuuringu andmete puudumisel ning arvestades kasvava organismi koormustkandvate kõhrede kahjustuse tekke ohtu fluorokinoloonide toimel, ei tohi levofloksatsiini imetavatel naistel kasutada (vt lõigud 4.3 ja 5.3).

Fertiilsus

Levofloksatsiin ei kahjustanud rottide fertiilsust või reproduktsioonivõimet.

Toime reaktsioonikiirusele

Mõned kõrvaltoimed (nt pearinglus/vertiigo, unisus, nägemishäired) võivad vähendada patsiendi kontsentreerumisvõimet ja reaktsioonikiirust ning seetõttu põhjustada ohtu olukordades, kus need võimed on eriti olulised (nt autojuhtimine või masinatega töötamine).

Kõrvaltoimed

Järgnev informatsioon põhineb kliinilistel uuringutel, milles osales üle 8300 patsiendi, ning ulatuslikul turuletulekujärgsel kogemusel.

  • Väga sage (≥1/10)
  • Sage (≥1/100 kuni <1/10)
  • Aegajalt (≥1/1000 kuni <1/100)
  • Harv (≥1/10 000 kuni <1/1000)
  • Väga harv (<1/10 000)
  • Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Igas esinemissageduse rühmas on kõrvaltoimed esitatud raskusastme vähenemise järjekorras.

 

Sage

Aeg-ajalt

Harv

Teadmata

Infektsioonid

 

Seeninfektsioo

 

 

ja

 

n sh Candida

 

 

infestatsioonid

 

infektsioon

 

 

 

 

Patogeenide

 

 

 

 

resistentsus

 

 

Vere ja

 

Leukopeenia

Trombotsütopeenia

Pantsütopeenia

lümfisüsteemi

 

 

 

 

häired

 

Eosinofiilia

Neutropeenia

Agranulotsütoos

 

 

 

 

Hemolüütiline aneemia

Immuunsüstee

 

 

Angioödeem

Anafülaktiline šokka

mi häired

 

 

 

 

 

 

 

Ülitundlikkus (vt

Anafülaktoidne šokk a

 

 

 

lõik 4.4)

(vt lõik 4.4)

Ainevahetus-

 

Anoreksia

Hüpoglükeemia,

Hüperglükeemia

ja

 

 

eriti diabeediga

 

toitumishäired

 

 

patsientidel (vt lõik

Hüpoglükeemiline

 

 

 

4.4)

kooma (vt lõik 4.4)

Psühhiaatrilise

Insomnia

Ärevus

Psühhootilised

Psühhootilised häired

d häired

 

 

reaktsioonid (koos

koos iseendale ohtliku

 

 

Segasusseisun

hallutsinatsioonide

käitumisega sh

 

 

d

ga, paranoiaga)

suitsiidimõtted või

 

 

 

 

suitsiidikatse (vt lõik

 

 

Närvilisus

Depressioon

4.4)

 

 

 

Agiteeritus

 

 

 

 

Ebatavalised

 

 

 

 

unenäod

 

 

 

 

Õudusunenäod

 

Närvisüsteemi

Peavalu

Unisus

Tõmblus (vt lõigud

Perifeerne sensoorne

häired

 

 

4.3 ja 4.4)

neuropaatia (vt lõik 4.4)

 

Pearinglus

Treemor

 

 

 

 

 

Paresteesia

Perifeerne sensoorne

 

 

Düsgeusia

 

motoorne neuropaatia

 

 

 

 

(vt lõik 4.4)

 

 

 

 

Parosmia sh anosmia

 

 

 

 

Düskineesia

 

 

 

 

Ekstrapüramidaalhäire

 

 

 

 

Ageusia

 

 

 

 

Sünkoop

 

 

 

 

Healoomuline

 

 

 

 

intrakraniaalne

 

 

 

 

hüpertensioon

Silma

 

 

Nägemishäired

Mööduv nägemiskadu

kahjustused

 

 

nagu ähmane

(vt lõik 4.4)

 

 

 

nägemine (vt lõik

 

 

 

 

4.4)

 

Kõrva ja

 

Vertiigo

Tinnitus

Kurtus

labürindi

 

 

 

 

kahjustused

 

 

 

Kuulmiskahjustus

Südame häired

 

 

Tahhükardia

Ventrikulaarne

 

 

 

 

tahhükardia, mis võib

 

 

 

Südamepekslemine

lõppeda

 

 

 

 

südameseiskusega

 

 

 

 

Ventrikulaarne arütmia

 

 

 

 

ja torsade de pointes

 

 

 

 

(enamasti täheldatud QT

 

 

 

 

pikenemise

 

 

 

 

riskiteguritega

 

 

 

 

patsientidel),

 

 

 

 

EKG-s QT-intervalli

 

 

 

 

pikenemine (vt lõigud

 

 

 

 

4.4 ja 4.9)

Vaskulaarsed

Ainult

 

Hüpotensioon

 

häired

intravenoosse

 

 

 

 

manustamise

 

 

 

 

korral:

 

 

 

 

Flebiit

 

 

 

Respiratoorsed

 

Düspnoe

 

Bronhospasm,

, rindkere ja

 

 

 

Allergiline pneumoniit

mediastiinumi

 

 

 

 

häired

 

 

 

 

Seedetrakti

Diarröa

Kõhuvalu

 

Hemorraagiline diarröa,

häired

 

 

 

mis väga harvadel

 

Oksendamine

Düspepsia

 

juhtudel võib viidata

 

 

 

 

enterokoliidile, sh

 

Iiveldus

Flatulents

 

pseudomembranoosne

 

 

 

 

koliit (vt lõik 4.4)

 

 

Kõhukinnisus

 

 

 

 

 

 

Pankreatiit

Maksa ja

Maksaensüümide

Bilirubiinisisal

 

Ikterus ja raskekujuline

sapiteede

aktiivsuse tõus

duse tõus

 

maksakahjustus, sh

häired

(ALAT/ASAT,

veres

 

fataalsed ägeda

 

aluseline

 

 

maksapuudulikkuse

 

fosfataas, GGT)

 

 

juhud, peamiselt

 

 

 

 

kaasuva raskekujulise

 

 

 

 

haigusega patsientidel

 

 

 

 

(vt lõik 4.4)

 

 

 

 

Hepatiit

Naha ja

 

Lööve

 

Toksiline epidermise

nahaaluskoe

 

 

 

nekrolüüs

kahjustused b

 

Sügelus

 

 

 

 

 

 

Stevensi-Johnsoni

 

 

Urtikaaria

 

sündroom

 

 

Hüperhidroos

 

Multiformne erüteem

 

 

 

 

Valgustundlikkusreaktsi

 

 

 

 

oon (vt lõik 4.4)

 

 

 

 

Leukotsütoklastline

 

 

 

 

vaskuliit

 

 

 

 

Stomatiit

Lihas-skeleti ja

 

Artralgia

Kõõluste

Rabdomüolüüs

sidekoe

 

 

kahjustused (vt

 

kahjustused

 

Müalgia

lõigud 4.3 ja 4.4)

Kõõluserebend (nt

 

 

 

sh tendiniit (nt

Achilleuse kõõlus) (vt

 

 

 

Achilleuse kõõlus)

lõigud 4.3 ja 4.4)

 

 

 

Lihasnõrkus, mis

Sidemerebend

 

 

 

võib olla eriti

 

 

 

 

oluline Myasthenia

Lihasrebend

 

 

 

gravis’ega

 

 

 

 

patsientidel (vt lõik

Artriit

 

 

 

4.4)

 

Neerude ja

 

Kreatiniini-

Äge

 

kuseteede

 

sisalduse tõus

neerupuudulikkus

 

häired

 

veres

(nt tingituna

 

 

 

 

interstitsiaalsest

 

 

 

 

nefriidist)

 

Üldised häired

Ainult

Asteenia

Püreksia

Valu (sh selja, rindkere

ja

intravenoosse

 

 

ja käte-jalgade valu)

manustamisko-

manustamise

 

 

 

ha reaktsioonid

korral:

 

 

 

 

Süstekoha

 

 

 

 

reaktsioon (valu,

 

 

 

 

punetus)

 

 

 

a Anafülaktilised ja anafülaktoidsed reaktsioonid võivad tekkida isegi pärast esimest annust. b Limaskesta-nahareaktsioonid võivad mõnikord tekkida isegi pärast esimest annust.

Muud kõrvaltoimed, mida seostatakse fluorokinoloonide manustamisega:

  • porfüüria ägenemine porfüüriaga patsientidel

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Sümptomid

Toksilisuse loomkatsete või terapeutilisi annuseid ületavate annustega tehtud kliinilise farmakoloogia uuringute põhjal võib levofloksatsiini tablettidega üleannustamise olulisemate ilmingutena eeldada kesknärvisüsteemi sümptomeid, nagu segasus, pearinglus, teadvusehäired ja krambid, QT-intervalli pikenemine, samuti seedetrakti reaktsioone, nagu iiveldus ja limaskesta erosioonid.

Turuletulekujärgselt on täheldatud toimeid kesknärvisüsteemile sh segasusseisund, krambid, hallutsinatsioonid ja treemor.

Ravi

Üleannustamise korral on ravi sümptomaatiline. Tuleb jälgida QT-intervalli võimalikku pikenemist EKG-s. Mao limaskesta kaitseks võib kasutada antatsiide. Hemodialüüs, sh peritoneaaldialüüs ja PAPD ei ole efektiivsed levofloksatsiini organismist eemaldamisel. Spetsiifiline antidoot puudub.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: fluorokinoloonid.

ATC-kood: J01MA12.

Levofloksatsiin on sünteetiline fluorokinoloonrühma antibiootikum, ratseemilise toimeaine, ofloksatsiini S (-) enantiomeer.

Toimemehhanism

Fluorokinoloonrühma bakteritsiidse antibiootikumina mõjutab levofloksatsiin DNA–DNA-güraasi kompleksi ning IV topoisomeraasi.

Farmakokineetika ja farmakodünaamika suhe

Levofloksatsiini bakteritsiidse toime tugevus sõltub maksimaalse seerumkontsentratsiooni (Cmax) või kontsentratsioonikõvera aluse pindala (AUC) suhtest minimaalsest inhibeerivasse kontsentratsiooni (MIK).

Resistentsuse tekkemehhanism

Resistentsus levofloksatsiinile tekib toime sihtmärgi järk-järgulise mutatsiooniprotsessina mõlemat tüüpi II topoisomeraasis, DNA güraasis ja IV topoisomeraasis. Tundlikkust levofloksatsiinile võivad mõjutada ka teised resistentsusmehhanismid nagu läbivusbarjäärid (sage Pseudomonas aeruginosa korral) ja väljavoolumehhanismid.

Levofloksatsiini ja teiste fluorokinoloonide vahel on täheldatud ristresistentsust. Tulenevalt toimemehhanismist ei ole üldiselt ristresistentsust levofloksatsiini ja teiste klasside antibakteriaalsete ravimite vahel.

Murdepunktid

EUCAST soovitatud levofloksatsiini MIK murdepunktid, mis eristavad tundlikku mikroorganismi mõõdukalt tundlikust ja mõõdukalt tundlikku resistentsest mikroorganismist, on esitatud alloleva MIK määramistulemuste (mg/l) tabelis.

EUCAST kliinilised MIK murdepunktid levofloksatsiinile (versioon 2.0, 2012-01-01):

Patogeen

Tundlikkus

Resistentsus

 

 

 

Enterobacteriacae

≤1 mg/l

>2 mg/l

 

 

 

Pseudomonas spp.

≤1 mg/l

>2 mg/l

 

 

 

Acinetobacter spp.

≤1 mg/l

>2 mg/l

 

 

 

Staphylococcus spp.

≤1 mg/l

>2 mg/l

 

 

 

S. pneumoniae

≤2 mg/l

>2 mg/l

 

 

 

Streptococcus A,B,C,G

≤1 mg/l

>2 mg/l

 

 

 

H. influenzae2, 3

≤1 mg/l

>1 mg/l

 

 

 

M. catarrhalis

≤1 mg/l

>1 mg/l

 

 

 

Mitte-liigilised murdepunktid

≤1 mg/l

>2 mg/l

 

 

 

  1. Levofloksatsiini murdepunktid seonduvad suureannuselise raviga.
  2. Võib esineda vähest resistentsust fluorokinoloonile (tsiprofloksatsiini MIK 0,12…0,5 mg/l), kuid puuduvad tõendid selle resistentsuse kliinilise olulisuse kohta H. influenzae põhjustatud hingamisteede infektsiooni korral.
  3. Tüved, mille MIK on üle tundlikkuse murdepunkti, on väga haruldased või neist ei ole veel teatatud. Iga sellise tüve identifitseerimist ning tundlikkuse määramist tuleb korrata ja kui tulemus leiab kinnitust, tuleb see tüvi saata referentlaborisse. Kuni praegust resistentsuse murdepunkti kinnitatult ületava MIK-ga isoleeritud tüvede kliiniline ravivastus ei ole tõendatud, tuleb need lugeda resistentseteks.
  4. Murdepunkt kohaldub suukaudsele annusele 500 mg x 1 kuni 500 mg x 2 ja intravenoossele annusele 500 mg x 1 kuni 500 mg x 2.

Teatud liikide resistentsuse levimus võib varieeruda geograafiliselt ja ajaliselt, mistõttu on soovitav kohalik teave resistentsuse kohta, eriti raskete infektsioonide ravimisel. Vajadusel tuleb konsulteerida eksperdiga, kui kohalik resistentsuse levimus on selline, et ravimi kasulikkus vähemalt mõnede

infektsioonitüüpide puhul on küsitav.

Tavapärased tundlikud liigid

Aeroobsed grampositiivsed bakterid

Bacillus anthracis

Staphylococcus aureus metitsilliin-tundlik

Staphylococcus saprophyticus

Streptococci, grupp C ja G

Streptococcus agalactiae

Streptococcus pneumoniae

Streptococcus pyogenes

Aeroobsed gramnegatiivsed bakterid

Eikenella corrodens

Haemophilus influenzae

Haemophilus para-influenzae

Klebsiella oxytoca

Moraxella catarrhalis

Pasteurella multocida

Proteus vulgaris

Providencia rettgeri

Anaeroobsed bakterid

Peptostreptococcus

Muud

Chlamydophila pneumoniae

Chlamydophila psittaci

Chlamydia trachomatis

Legionella pneumophila

Mycoplasma pneumoniae

Mycoplasma hominis

Ureaplasma urealyticum

Liigid, mille puhul omandatud resistentsus võib osutuda probleemiks

Aeroobsed grampositiivsed bakterid

Enterococcus faecalis

Staphylococcus aureus #metitsilliin-tundlik

Koagulaasnegatiivne Staphylococcus spp

Aeroobsed gramnegatiivsed bakterid

Acinetobacter baumannii Citrobacter freundii Enterobacter aerogenes Enterobacter cloacae Escherichia coli Klebsiella pneumoniae Morganella morganii Proteus mirabilis Providencia stuartii Pseudomonas aeruginosa Serratia marcescens

Anaeroobsed bakterid

Bacteroides fragilis

Algselt resistentsed tüved

Aeroobsed grampositiivsed bakterid

Enterococcus faecium

# Metitsilliin-resistentne S. aureus on tõenäoliselt resistentne fluorokinoloonidele, k.a levofloksatsiinile.

Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Suukaudselt manustatud levofloksatsiin imendub kiiresti ja peaaegu täielikult ning saavutab maksimaalse plasmakontsentratsiooni 1...2 tunni jooksul. Absoluutne biosaadavus on 99%...100%. Toidul on vähene mõju levofloksatsiini imendumisele.

Püsitasakaalu kontsentratsioon saavutatakse 48 tunni jooksul pärast 500 mg manustamist üks või kaks korda päevas.

Jaotumine

Ligikaudu 30%...40% levofloksatsiinist seondub plasmavalkudega.

Levofloksatsiini keskmine jaotusruumala pärast 500 mg ühekordset ja korduvat manustamist on ligikaudu 100 l, mis viitab ulatuslikule jaotumisele kudedes.

Penetratsioon kudedesse ja kehavedelikesse:

Levofloksatsiin tungib bronhide limaskesta, epiteeliga piirnevatesse vedelikesse, alveolaarmakrofaagidesse, kopsukoesse, nahka (vedelik villides), eesnäärmekoesse ja uriini. Levofloksatsiin tungib halvasti tserebrospinaalvedelikku.

Biotransformatsioon

Levofloksatsiin metaboliseerub väga vähesel määral, peamisteks metaboliitideks on desmetüül- levofloksatsiin ja levofloksatsiini N-oksiid. Need metaboliidid moodustavad <5% annusest ja erituvad uriiniga. Levofloksatsiin on stereokeemiliselt stabiilne ega allu kimeerilisele inversioonile.

Eritumine

Pärast levofloksatsiini suukaudset ja intravenoosset manustamist puhastub vereplasma sellest suhteliselt aeglaselt (t½: 6...8 h). Põhiosa manustatud annusest (>85%) eritub neerude kaudu. Levofloksatsiini keskmine üldkliirens 500 mg ühekordse manustamise järgselt on 175+/- 29,2 ml/min. Levofloksatsiini farmakokineetika pärast suukaudset ja intravenoosset manustamist oluliselt ei erine, mistõttu on suukaudne ja intravenoosne manustamisviis vahetatavad.

Lineaarsus

Levofloksatsiini farmakokineetika on lineaarne annusvahemikus 50...1000 mg.

Eripopulatsioonid

Neerupuudulikkusega patsiendid

Neerukahjustus mõjutab levofloksatsiini farmakokineetikat. Neerufunktsiooni langusega väheneb eliminatsioon ja kliirens neerude kaudu ning suureneb eliminatsiooni poolväärtusaeg.

Farmakokineetika neerupuudulikkuse korral pärast ühekordset suukaudset annust 500 mg

Clcr [ml/min]

< 20

20 … 49

50 … 80

 

 

 

 

ClR [ml/min]

 

 

 

 

t1/2 [t]

 

 

 

 

Eakad patsiendid

Levofloksatsiini farmakokineetika noortel ja eakatel patsientidel oluliselt ei erine, välja arvatud kreatiniini kliirensiga seotud erinevused.

Soolised erinevused

Mees- ja naissoost patsientide eraldi analüüs näitas marginaalseid soolisi erinevusi levofloksatsiini farmakokineetikas. Nende sooliste erinevuste kliinilise olulisuse kohta ei ole tõendeid.

Prekliinilised ohutusandmed

Ühekordse toksilise annuse, korduvtoksilisuse, kartsinogeensuse ja reproduktsiooni- ja arengutoksilisuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

Levofloksatsiin ei põhjustanud rottidel fertiilsuse või reproduktsioonivõime kahjustust ja ainus toime lootele oli arengu hilinemine, mis oli tingitud ema toksikoosist.

Levofloksatsiin ei põhjustanud geenmutatsioone bakteritel ja imetajate rakkudel, kuid põhjustas kromosoomimutatsioone in vitro Hiina hamstri kopsu rakkudes. Need toimed võivad olla tingitud topoisomeraas II inhibeerimisest. In vivo uuringutes (mikrotuum, kromatiidi vahetus, mitteplaanipärane DNA süntees, dominantne letaalsustest) genotoksilised toimed puudusid.

Uuringud hiirtel näitasid, et levofloksatsiini fototoksiline toime ilmneb ainult väga suurte annuste korral. Levofloksatsiinil puudusid genotoksilised toimed fotomutageensetes uuringutes ja fotokantserogeensetes uuringutes kasvaja areng pidurdus.

Sarnaselt teistele fluorokinoloonidele, põhjustas levofloksatsiin kõhrekahjustusi (villid ja õõnsused) rottidel ja koertel. Enam ilmnesid nimetatud muutused noortel loomadel.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Tableti sisu

Mikrokristalliline tselluloos

Hüdroksüpropüültselluloos

Krospovidoon (tüüp A)

Magneesiumstearaat

Tableti kate

Hüpromelloos

Makrogool 4000

Indigokarmiin (E132)

Päikeseloojangukollane FCF (E110)

Ttitaandioksiid (E171)

Punane raudoksiid (E172)

Kollane raudoksiid (E172) (ainult 500mg tablettides)

Sobimatus

Ei kohaldata.

Kõlblikkusaeg

5 aastat.

Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Pakendi iseloomustus ja sisu

Blister (PVC/PE/PVDC – Al): 1, 5, 7, 10 või 14 õhukese polümeerikattega tabletti karbis.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Erinõuded hävitamiseks puuduvad.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

MÜÜGILOA HOIDJA

KRKA, d.d., Novo mesto Šmarješka cesta 6,

8501 Novo mesto, Sloveenia

MÜÜGILOA NUMBRID

250mg: 867415 500mg: 867615

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 31.03.2015

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud märtsis 2015.