Imatinib sandoz - õhukese polümeerikattega tablett (400mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

ATC Kood: L01XE01
Toimeaine: imatiniib
Tootja: Sandoz Pharmaceuticals d.d.

Artikli sisukord

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Imatinib Sandoz, 100 mg, õhukese polümeerikattega tabletid

Imatinib Sandoz, 400 mg, õhukese polümeerikattega tabletid

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Iga õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 100 mg imatiniibi (mesilaadina). Iga õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 400 mg imatiniibi (mesilaadina).

INN. Imatinibum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

100 mg: tumekollane kuni pruunikasoranž ümar kaksikkumer kaldservadega, õhukese polümeerikattega tablett, mille ühele küljele on pressitud „NVR“ ja teisele küljele „SA“ poolitusjoonega tähtede vahel. Ligikaudne läbimõõt on 9,2 mm.

400 mg: tumekollane kuni pruunikasoranž ovaalne kaksikkumer kaldservadega, õhukese polümeerikattega tablett, mille ühele küljele on pressitud „400“ ja teisel küljel on poolitusjoon ning „SL“ mõlemal pool poolitusjoont. Ligikaudne pikkus 19,2 mm ja laius 7,7 mm.

Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Imatiniib on näidustatud:

  • täiskasvanute ja laste raviks, kellel on esmakordselt diagnoositud Philadelphia kromosoomiga (BCRABL) positiivne (Ph+) krooniline müeloidne leukeemia (KML) ja kelle esmavaliku raviks ei ole luuüdi siirdamine;
  • kroonilises faasis Ph+ KML täiskasvanute ja laste raviks, kui ravi alfainterferooniga on ebaõnnestunud või kui haigus on aktseleratsioonifaasis või blastses kriisis;
  • koos kemoteraapiaga täiskasvanute ja laste raviks, kellel on esmakordselt diagnoositud Philadelphia kromosoompositiivne äge lümfoblastne leukeemia (Ph+ ALL);
  • monoteraapiana täiskasvanutel, kellel on retsidiveerunud või refraktaarne Ph+ ALL;
  • täiskasvanute raviks, kellel on trombotsüütidest pärineva kasvufaktori retseptori (PDGFR) geneetiliste muutustega seotud müelodüsplastilised/müeloproliferatiivsed haigused (MDS/MPD);
  • täiskasvanute raviks, kellel on kaugelearenenud hüpereosinofiilne sündroom (HES) ja/või krooniline eosinofiilne leukeemia (KEL), FIP1L1PDGFRalfa geeni muutustega;
  • täiskasvanud patsientidel mitteopereeritava, protuberantse dermatofibrosarkoomi (PDFS) raviks ja täiskasvanud patsientidele retsidiveerunud ja/või metastaseerunud protuberantse dermatofibrosarkoomi raviks, kui operatsioon ei ole soovitatav.

Imatiniibi mõju luuüdi siirdamise tulemusele ei ole kindlaks tehtud.

Täiskasvanutel ja lastel põhineb imatiniibi efektiivsuse hindamine KML puhul üldisel hematoloogilisel ja tsütogeneetilisel ravivastusel ning progressioonivabal elulemusel, Ph+ ALL, MDS/MPD puhul hematoloogilisel ja tsütogeneetilisel ravivastusel, HES/KEL puhul hematoloogilisel ravivastusel ning täiskasvanud patsientidel objektiivse ravivastuse määral mitteopereeritava ja/või metastaseerunud protuberantse dermatofibrosarkoomiga täiskasvanud patsientidel. Imatiniibi kasutamise kogemused PDGFR geneetiliste muutustega MDS/MPD patsientidel on väga vähesed (vt lõik 5.1). Välja arvatud esmakordselt diagnoositud kroonilises faasis KML puhul, puuduvad kontrollrühmaga uuringud, mis näitaksid, et raviga kaasneks kliiniline kasu või elulemuse paranemine nende haiguste korral.

Annustamine ja manustamisviis

Ravi tohib määrata ainult arst, kellel on vastavad kogemused pahaloomuliste hematoloogiliste kasvajate ja maliigsete sarkoomide patsientide ravis.

Annustele 400 mg ja suuremad (vt soovitused allpool) on saadaval 400 mg poolitatav tablett.

Teiste annuste suuruste jaoks kui 400 mg, 600 mg ja 800 mg (vt soovitused allpool) on saadaval 100 mg poolitatav tablett.

Määratud annus tuleb manustada suu kaudu koos söögi ja suure klaasitäie veega, vähendamaks gastrointestinaalse ärritusnähtude tekkeriski. Annused 400 mg või 600 mg võib manustada üks kord ööpäevas, annus 800 mg ööpäevas tuleks aga manustada kahe 400 mg annusena, hommikul ja õhtul.

Kui patsient ei ole võimeline õhukese polümeerikattega tablette neelama, võib tabletid lahustada klaasitäies gaseerimata vees või õunamahlas. Vajalik hulk tablette lahustatakse sobivas koguses vedelikus (ligikaudu 50 ml vedelikku on tarvis 100 mg tableti ja 200 ml vedelikku 400 mg tableti jaoks) ning segatakse lusikaga. Tekkinud suspensioon tuleb manustada koheselt pärast tablettide täielikku lagunemist.

Annustamine täiskasvanutele KML korral

  1. Imatiniibi soovitatav annus kroonilises faasis KML-iga täiskasvanud patsientidel on 400 mg ööpäevas. KML on kroonilises faasis, kui kõik järgmised kriteeriumid on täidetud: blaste on veres ja luuüdis < 15%, basofiile perifeerses veres < 20%, trombotsüüte > 100 × 109 /l.

Imatiniibi soovitatav annus aktseleratsioonifaasis täiskasvanud patsientidel on 600 mg ööpäevas. Aktseleratsioonifaasi korral peab olema täidetud vähemalt üks järgmistest kriteeriumitest: blaste 15%, kuid veres või luuüdis < 30%, blaste koos promüelotsüütidega veres või luuüdis 30% (kui blaste on < 30%), basofiile perifeerses veres 20%, trombotsüüte < 100 × 10/l hoolimata ravist.

Imatiniibi soovitatav annus blastses kriisis täiskasvanud patsientidel on 600 mg ööpäevas. Blastne kriis diagnoositakse juhul, kui blaste on veres või luuüdis ≥ 30% või esineb ekstramedullaarne haiguskolle, välja arvatud hepatosplenomegaalia.

Ravi kestus. Kliinilistes uuringutes jätkati ravi imatiniibiga kuni haiguse progresseerumiseni. Ei ole uuritud toimet, mis tekib ravi katkestamisel pärast täieliku tsütogeneetilise ravivastuse saavutamist.

Annuse suurendamist 400 mg-lt 600 mg-ni või 800 mg-ni kroonilises faasis patsientidel või 600 mg-lt maksimaalselt 800 mg-ni (manustatuna 400 mg kaks korda ööpäevas) aktseleratsioonifaasis või blastses kriisis patsientidel, kui puuduvad rasked kõrvaltoimed ja leukeemiaga mitteseotud raske neutropeenia või trombotsütopeenia, võib kaaluda järgmistel juhtudel: haiguse progresseerumine (igal ajal); rahuldava hematoloogilise ravivastuse puudumine pärast vähemalt kolm kuud kestnud ravi; tsütogeneetilise ravivastuse puudumine pärast 12 kuulist ravi või eelneva raviga saavutatud hematoloogilise ja/või tsütogeneetilise ravivastuse kadumine. Patsiente tuleb pärast annuse

suurendamist hoolikalt jälgida, sest suuremate annustega võib suureneda kõrvaltoimete esinemissagedus.

Annustamine lastele KML korral

  1. Lastel tuleb annustamise aluseks võtta kehapindala (mg/m). Kroonilises faasis ja kaugelearenenud KML korral soovitatakse lastele annust 340 mg/m2 ööpäevas (koguannus ei tohi ületada 800 mg). Ravimit antakse kas ühekordse ööpäevase annusena või jagatakse ööpäevane annus kahele manustamiskorrale –üks hommikul ja üks õhtul. Praegusel ajal põhinevad soovitatavad annused väikesel arvul lastel (vt lõigud 5.1 ja 5.2). Puuduvad kogemused alla 2-aastaste laste raviks.
  2. Ööpäevase annuse 340 mg/m2 suurendamine kuni annuseni 570 mg/m2 (mitte ületada annust 800 mg) võib kaaluda lastel, kui puuduvad rasked kõrvaltoimed ja raske leukeemiaga mitteseotud neutropeenia või trombotsütopeenia, järgmistel juhtudel: haiguse progresseerumine (igal ajal); rahuldava hematoloogilise ravivastuse puudumine pärast vähemalt kolm kuud kestnud ravi; tsütogeneetilise ravivastuse puudumine pärast 12-kuulist ravi või eelneva raviga saavutatud hematoloogilise ja/või tsütogeneetilise ravivastuse kadumine. Patsiente tuleb pärast annuse suurendamist hoolikalt jälgida, sest suuremate annustega võib suureneda kõrvaltoimete esinemissagedus.

Annustamine täiskasvanutele Ph+ ALL korral

Imatiniibi soovitatav annus Ph+ ALL täiskasvanud patsientidel on 600 mg ööpäevas. Ravi peab selle kõigis etappides juhtima hematoloog, kellel on kogemused nimetatud haiguse käsitluse alal.

Raviskeem: praeguste andmete kohaselt on imatiniib annuses 600 mg ööpäevas osutunud efektiivseks ja ohutuks esmakordselt diagnoositud Ph+ ägeda lümfoidse leukeemiaga (Ph+ ALL) täiskasvanud patsientide ravis kombinatsioonis kemoteraapiaga ravi induktsiooni-, konsolidatsiooni- ja säilitusfaasis (vt lõik 5.1). Imatiniibravi kestus võib varieeruda sõltuvalt valitud skeemist, kuid üldjuhul on pikemaajalisem imatiniibi manustamine andnud paremaid tulemusi.

Retsidiveeruva või raviresistentse Ph+ ALL puhul täiskasvanud patsientidel on monoteraapia imatiniibiga annuses 600 mg ööpäevas ohutu ja efektiivne ning kasutatav kuni haiguse progresseerumiseni.

Annustamine lastele Ph+ ALL korral

  1. Lastel tuleb annustamise aluseks võtta kehapindala (mg/m). Ph+ ALL korral soovitatakse lastele annust 340 mg/m2 ööpäevas (koguannus ei tohi ületada 600 mg).

Annustamine MDS/MPD korral

Imatiniibi soovitatav annus MDS/MPD täiskasvanud patsientidel on 400 mg ööpäevas.

Ravi kestus: praeguseks ainukeses kliinilises uuringus jätkati ravi imatiniibiga kuni haiguse progresseerumiseni (vt lõik 5.1). Andmete analüüsi ajaks oli ravi kestnud keskmiselt 47 kuud (24 päeva kuni 60 kuud).

Annustamine HES/KEL korral

HES/KEL patsientide puhul on imatiniibi soovitatav ööpäevane annus täiskasvanutele 100 mg.

Annuse suurendamist 100 mg-lt kuni 400 mg-ni võib kaaluda, kui ilmneb ebapiisav ravivastus ja puuduvad ravimi kõrvaltoimed.

Ravi tuleb jätkata senikaua, kuni patsient saab ravist kasu.

Annustamine PDFS korral

Imatiniibi soovitatav annus PDFS täiskasvanud patsientidele on 800 mg ööpäevas.

Annuse korrigeerimine kõrvaltoimete esinemisel

Mittehematoloogilised kõrvaltoimed

Kui imatiniibi kasutamisel tekib raske mittehematoloogiline kõrvaltoime, tuleb nähu kadumiseni ravi peatada. Seejärel võib ravi jätkata, võttes arvesse tekkinud kõrvaltoime esialgset raskusastet.

Bilirubiini taseme tõusul > 3 korda üle normi ülemise piiri (institutional upper limit of normal, IULN) või maksa transaminaaside aktiivsuse tõusul > 5 korda üle IULNi, tuleb imatiniibi ravi peatada niikauaks, kuni bilirubiini tase on langenud tasemele < 1,5 korda üle IULNi ja transaminaaside aktiivsus tasemele < 2,5 korda üle IULNi. Ravi imatiniibiga võib seejärel jätkata vähendatud ööpäevase annusega. Täiskasvanutel tuleb annust vähendada 400 mg-lt 300 mg-ni või 600 mg-lt

mg-ni või 800 mg-lt 600 mg-ni ja lastel 340 mg/m2 ööpäevas annuseni 260 mg/m2 ööpäevas.

Hematoloogilised kõrvaltoimed

Raske neutropeenia ja trombotsütopeenia korral soovitatakse annuseid vähendada või ravi katkestada vastavalt alltoodud tabelile.

Annuse korrigeerimine neutropeenia ja trombotsütopeenia korral:

HES/KEL (algannus

Neutrofiilide absoluutarv

1.

Katkestada imatiniibravi kuni neutrofiilide

100 mg)

on < 1,0 x 10/l

absoluutarv on ≥ 1,5 x 10/l ja trombotsüüte

 

ja/või

≥ 75 x 10/l.

 

trombotsüüte < 50 x 10/l

2.

Jätkata imatiniibravi varasema annusega (st

 

 

annusega enne rasket kõrvaltoimet).

KML-i krooniline faas,

Neutrofiilide absoluutarv

1.

Katkestada imatiniibravi kuni neutrofiilide

MDS/MPD (algannus

on < 1,0 x 10/l

absoluutarv on ≥ 1,5 x 10/l ja trombotsüüte

400 mg)

ja/või

≥ 75 x 10/l.

HES/KEL (annuses

trombotsüüte < 50 x 10/l

2.

Jätkata imatiniibravi varasema annusega (st

400 mg)

 

annusega enne rasket kõrvaltoimet).

 

 

3.

Kui neutrofiilide absoluutarv langeb uuesti

 

 

< 1,0 x 10/l ja/või trombotsüüte < 50 x 10/l,

 

 

korrata punkti 1 soovitust ja jätkata

 

 

imatiniibravi vähendatud annusega 300 mg.

KML krooniline faas

Neutrofiilide absoluutarv

1.

Katkestada imatiniibravi kuni neutrofiilide

lastel (annuses

on < 1,0 x 10/l

absoluutarv on ≥ 1,5 x 10/l ja trombotsüüte

340 mg/m)

ja/või

≥ 75 x 10/l.

 

trombotsüüte < 50 x 10/l

2.

Jätkata imatiniibravi varasema annusega (st

 

 

annusega enne rasket kõrvaltoimet).

 

 

3.

Kui neutrofiilide absoluutarv langeb uuesti

 

 

< 1,0 x 10/l ja/või trombotsüüte < 50 x 10/l,

 

 

korrata punkti 1 soovitust ja jätkata

 

 

imatiniibravi vähendatud annusega 260 mg/m.

KML

aNeutrofiilide absoluutarv

1.

Kontrollida, kas tsütopeenia on seotud

aktseleratsioonifaas ja

on< 0,5 x 10/l

leukeemiaga (luuüdi aspiraat või biopsia).

blastne kriis ning

ja/või

2.

Kui tsütopeenia ei ole seotud leukeemiaga,

Ph+ ALL (algannus

trombotsüüte < 10 x 10/l

vähendada imatiniibi annust kuni annuseni

600 mg)

 

400 mg.

 

 

3.

Kui tsütopeenia kestab 2 nädalat, vähendada

 

 

annust veel kuni annuseni 300 mg.

 

 

4.

Kui tsütopeenia kestab 4 nädalat ja ei ole

 

 

endiselt seotud leukeemiaga, katkestada

 

 

imatiniibravi, kuni neutrofiilide absoluutarv on

 

 

≥ 1 x 10/l ja trombotsüüte ≥ 20 x 10/l,

 

 

seejärel taasalustada ravi annusega 300 mg.

Lastel KML

aNeutrofiilide absoluutarv

1.

Kontrollida, kas tsütopeenia on seotud

aktseleratsioonifaas ja

on< 0,5 x 10/l

leukeemiaga (luuüdi aspiraat või biopsia).

blastne kriis (algannus

ja/või

2.

Kui tsütopeenia ei ole seotud leukeemiaga,

340 mg/m)

trombotsüüte < 10 x 10/l

vähendada imatiniibi annust kuni annuseni

 

4/29

 

 

 

 

260 mg/m.

 

 

3.

Kui tsütopeenia kestab 2 nädalat, vähendada

 

 

annust veel kuni annuseni 200 mg/m.

 

 

4.

Kui tsütopeenia kestab 4 nädalat ja ei ole

 

 

endiselt seotud leukeemiaga, katkestada

 

 

imatiniibravi, kuni neutrofiilide absoluutarv on

 

 

≥ 1 x 10/l ja trombotsüüte ≥ 20 x 10/l,

 

 

seejärel taasalustada ravi annusega 200 mg/m.

PDFS

Neutrofiilide absoluutarv

1.

Katkestada imatiniibravi kuni neutrofiilide

(annuses 800 mg)

on < 1,0 x 10/l

absoluutarv on ≥ 1,5 x 10/l ja trombotsüüte

 

ja/või

≥ 75 x 10/l.

 

trombotsüüte < 50 x 10/l

2.

Jätkata imatiniibravi annusega 600 mg.

 

 

3.

Kui neutrofiilide absoluutarv langeb uuesti

 

 

< 1,0 x 10/l ja/või trombotsüüte < 50 x 10/l,

 

 

korrata punkti 1 soovitust ja jätkata

 

 

imatiniibravi vähendatud annusega 400 mg.

a ilmnenud pärast vähemalt ühekuulist ravi

 

 

Patsientide erirühmad

Kasutamine lastel: Kasutamise kogemus alla 2-aastastel lastel KML korral ja alla 1-aastastel lastel Ph+ ALL korral puudub (vt lõik 5.1). Kasutamise kogemus lastel MDS/MPD, PDFS ja HES/KEL korral on väga piiratud.

Imatiniibi ohutust ja efektiivsust alla 18-aastastel lastel MDS/MPD, PDFS ja HES/KEL korral ei ole kliinilistes uuringutes kindlaks tehtud. Praegu olemasolevad andmed on kirjeldatud lõigus 5.1, kuid annustamissoovitusi ei saa anda.

Maksakahjustus: Imatiniib metaboliseerub peamiselt maksas. Maksafunktsiooni kerge, keskmise või raske häirega patsientidele tuleb anda väikseim soovitatav annus 400 mg ööpäevas. Talumatuse korral tuleks annust vähendada (vt lõigud 4.4, 4.8 ja 5.2).

Maksafunktsiooni häire klassifikatsioon:

Maksafunktsiooni häire

Maksafunktsiooni laboratoorsed näitajad

Kerge

Üldbilirubiin: = 1,5 ULN

 

ASAT: > ULN (võib olla normaalne või < ULN, kui üldbilirubiin on

 

> ULN)

Keskmine

Üldbilirubiin: > 1,5...3,0 ULN

 

ASAT: kõik väärtused

Raske

Üldbilirubiin: > 3...10 ULN

 

ASAT: kõik väärtused

ULN = normi ülemine piir

ASAT = aspartaadi aminotransferaas

Neerukahjustus: Neerufunktsiooni häirega või dialüüsi saavatele patsientidele tuleb algannusena manustada minimaalne soovitatav annus 400 mg ööpäevas. Siiski soovitatakse nende patsientide korral olla ettevaatlik. Talumatuse korral võib annust vähendada. Kui patsient talub ravi, võib toime puudumisel annust suurendada (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Eakad: Eakatel ei ole spetsiifilisi uuringuid imatiniibi farmakokineetika kohta läbi viidud. Täiskasvanud patsientidel ei ole täheldatud farmakokineetikas east sõltuvaid olulisi erinevusi kliinilistes uuringutes, milles rohkem kui 20% patsientidest olid vanuses 65 aastat ja vanemad. Eakatel ei ole vaja annuseid korrigeerida.

Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Imatiniibi manustamisel koos teiste ravimitega võib esineda koostoimeid. Ettevaatus on vajalik imatiniibi võtmisel koos proteaasi inhibiitorite, asooli tüüpi seenevastaste ainete, teatud makroliidide (vt lõik 4.5), kitsa terapeutilise vahemikuga CYP3A4 substraadiga (näiteks tsüklosporiin, pimosiid, takroliimus, siroliimus, ergotamiin, diergotamiin, fentanüül, alfentaniil, terfenadiin, bortesomiib, dotsetakseel, kinidiin) või varfariin ja teised kumariiniderivaadid (vt lõik 4.5).

Imatiniibi samaaegne kasutamine koos ravimitega, mis indutseerivad CYP3A4 (näiteks deksametasoon, fenütoiin, karbamasepiin, rifampitsiin, fenobarbitaal või Hypericum perforatum, tuntud ka kui naistepuna), võib oluliselt vähendada imatiniibi plasmakontsentratsiooni, mistõttu on oht ravi ebaõnnestumiseks. Seetõttu tuleb vältida tugevate CYP3A4 indutseerijate ja imatiniibi samaaegset kasutamist (vt lõik 4.5).

Hüpotüreoidism

Kliinilisi hüpotüreoidismi juhtusid on kirjeldatud türeoidektoomia läbinud patsientidel, kes saavad imatiniibravi ajal asendusravi levotüroksiiniga (vt lõik 4.5). Nendel patsientidel tuleb hoolega jälgida kilpnääret stimuleeriva hormooni (thyroid-stimulating hormoone, TSH) sisaldust.

Hepatotoksilisus

Imatiniibi metabolism toimub peamiselt maksas ja ainult 13% ravimist eritub neerude kaudu. Maksafunktsiooni häiretega (kerge, keskmine või raske) patsientidel tuleb hoolikalt jälgida perifeerse verepildi näitajaid ja maksaensüüme (vt lõigud 4.2, 4.8 ja 5.2). Tuleb märkida, et GIST (gastrointestinal stromal tumor) patsientidel võivad esineda maksametastaasid, mis võivad põhjustada maksafunktsiooni halvenemist.

Imatiniibi kasutamisel on täheldatud maksakahjustuse, kaasa arvatud maksapuudulikkuse ja maksanekroosi, juhte. Kui imatiniibi kombineeritakse kemoteraapia suurte annustega, on täheldatud tõsiste maksareaktsioonide sageduse tõusu. Maksafunktsiooni tuleb tähelepanelikult jälgida tingimustes, kus imatiniibi kombineeritakse kemoteraapia skeemidega, mis on teadaolevalt samuti seotud maksafunktsiooni häiretega (vt lõigud 4.5 ja 4.8).

Vedelikupeetus

Ligikaudu 2,5% imatiniibi kasutavast esmakordselt diagnoositud KML patsiendist on täheldatud rasket vedelikupeetust (pleuraefusioon, tursed, kopsuturse, astsiit, pindmine turse). Seetõttu soovitatakse tungivalt patsiente korrapäraselt kaaluda. Ootamatut kiiret kehakaalu tõusu tuleb hoolikalt uurida ja vajadusel määrata toetav ravi ja rakendada ravimeetmeid. Kliinilistes uuringutes täheldati taoliste juhtude suuremat esinemissagedust eakatel patsientidel ja neil, kellel oli anamneesis varasem südamehaigus. Seetõttu tuleb südamehaigusega patsientidega olla ettevaatlik.

Südamehaigusega patsiendid

Südamehaiguse, südamepuudulikkuse riskifaktorite või varasema neerupuudulikkusega patsiente tuleb hoolikalt jälgida ning igat patsienti, kellel esinevad südame- või neerupuudulikkuse sümptomid või nähud, tuleb täiendavalt uurida ning ravida.

Patsientidel, kellel esineb hüpereosinofiilne sündroom (HES) koos HES rakkude varjatud infiltratsiooniga müokardis, on imatiniibravi alustamise järel üksikjuhtudel tekkinud kardiogeenne šokk / vasaku vatsakese düsfunktsioon koos HES rakkude degranulatsiooniga. See seisund oli pöörduv pärast süsteemsete steroidide manustamist, vereringet toetavaid meetmeid ja imatiniibi ajutist ärajätmist. Kuna südamehäireid on imatiniibi kasutamisel esinenud aeg-ajalt, tuleb HES/KEL populatsioonil enne ravi alustamist hoolikalt kaaluda imatiniibravi riski/kasu suhet.

PDGFR geneetiliste muutustega seotud müelodüsplastilised/müeloproliferatiivsed haigused võivad olla seotud kõrge eosinofiilide tasemega. Seetõttu tuleb enne imatiniibi määramist HES/KEL patsientidel ning neil, kellel MDS/MPD-ga kaasneb kõrge eosinofiilide tase, kaaluda elektrokardiogrammi registreerimist ja seerumi troponiini taseme määramist ning kardioloogi konsultatsiooni. Kui ühel neist esineb kõrvalekaldeid, tuleb kaaluda täiendavat kardioloogi konsultatsiooni ning koos imatiniibiga süsteemsete steroidide (1...2 mg/kg) profülaktilist kasutamist ravi alguses ühe kuni kahe nädala jooksul.

Seedetrakti verejooks

Mitteopereeritava ja/või metastaseerunud GIST patsientide uuringus täheldati nii seedetrakti verejookse kui kasvajasiseseid verejookse (vt lõik 4.8). Olemasolevate andmete põhjal ei ole kindlaks tehtud soodustavaid tegureid (näiteks kasvaja suurus, kasvaja paiknemine, koagulatsioonihäired), mille järgi saaks eristada GIST patsiente, kellel on suurem risk ükskõik kumba tüüpi verejooksu tekkeks. Et suurenenud vaskulariseerumine ja kalduvus veritsusele on osa GIST olemusest ja kliinilisest kulust, tuleb kõigil patsientidel verejooksude jälgimises ja ravis rakendada standardseid meetmeid ning protseduure.

Lisaks on KML, ALL ja teiste haigustega patsientidel turuletulekujärgselt teatatud mao antrumi piirkonna vaskulaarsest ektaasiast (gastric antral vascular ectasia, GAVE) (vt lõik 4.8). Vajadusel tuleb kaaluda Imatinib Sandozega ravi katkestamist.

Tuumorilahustussündroom

Võimaliku tuumorilahustussündroomi tõttu on enne imatiniibravi soovitatav kliiniliselt olulise dehüdratsiooni korrigeerimine ja kõrge kusihappesisalduse ravi (vt lõik 4.8).

B-hepatiidi reaktivatsioon

Esinenud on B-hepatiidi reaktivatsiooni patsientidel, kes on selle viiruse kroonilised kandjad pärast BCR-ABL-i türosiinkinaasi inhibiitorite kasutamist. Mõnel juhul on tekkinud äge maksapuudulikkus või fulminantne hepatiit, mis vajasid maksa siirdamist või lõppesid surmaga.

Enne ravi alustamist imitiniibiga tuleb patsiente konrollida HBV infektsiooni suhtes. Enne ravi alustamist tuleb nõu pidada maksahaigustele ja B-hepatiidi ravile spetsialiseerunud arstidega, kui patsient on B-hepatiidi positiivse seroloogiaga (sealhulgas aktiivse haigusega) või kui patsiendil avastatakse HBV-infektsioon ravi ajal. HBV kandjaid, kes vajavad ravi imitiniibiga, tuleb hoolikalt jälgida aktiivse HBV-infektsiooni nähtude ja sümptomite suhtes kogu ravi ajal ja mitu kuud pärast ravi lõpetamist (vt lõik 4.8).

Laboratoorsed analüüsid

Imatiniibravi ajal tuleb korrapäraselt teha täielik vereanalüüs. Ravi imatiniibiga KML patsientidel on seostatud neutropeenia ja trombotsütopeeniaga. Siiski on taoliste tsütopeeniate esinemine tõenäoliselt seotud ravitava haigusega ja nad esinesid sagedamini aktseleratsioonifaasis või blastses kriisis KML patsientidel võrreldes kroonilises faasis KML patsientidega. Ravi imatiniibiga võib katkestada või annust vähendada, nagu soovitatud lõigus 4.2.

Imatiniibiga ravitavatel patsientidel tuleb korrapäraselt jälgida maksafunktsiooni (transaminaasid, bilirubiin, alkaalne fosfataas).

Neerufunktsiooni häirega patsientidel on täheldatud imatiniibi kõrgemat ekspositsiooni plasmas kui normaalse neerufunktsiooniga patsientidel, mis on arvatavasti tingitud happelise alfa-glükoproteiini, imatiniibi siduva valgu, plasmakontsentratsiooni suurenemisest neil patsientidel. Neerufunktsiooni häirega patsientidel tuleb kasutada minimaalset algannust. Ettevaatus on vajalik neerufunktsiooni raske häirega patsientide ravis. Talumatuse korral võib annust vähendada (vt lõigud 4.2 ja 5.2).

Pikaajaline imatiniibravi võib olla seotud neerufunktsiooni kliiniliselt olulise halvenemisega. Seetõttu tuleb enne imatiniibravi alustamist ja ravi ajal hinnata neerufunktsiooni, pöörates erilist tähelepanu patsientidele, kellel esinevad neerufunktsiooni häire riskitegurid. Kui täheldatakse neerufunktsiooni häiret, tuleb seisundit käsitleda ja ravi määrata standardsete ravijuhiste järgi.

Lapsed

Lastel ja puberteedieelsetel noorukitel, kes on saanud ravi imatiniibiga, on kirjeldatud kasvupeetuse esinemist. . Kroonilise müeloidse leukeemiaga laste vaatlusuuringu käigus teatati pärast 12 ja 24 ravikuud kasvu mediaani standardhälbe statistiliselt olulisest vähenemisest (selle kliiniline tähtsus on teadmata) kahes väiksemas alarühmas sõltumata puberteedist või soost. Seetõttu soovitatakse imatiniibravi saavate laste kasvu tähelepanelikult jälgida (vt lõik 4.8).

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Toimeained, mis võivad suurendada imatiniibi plasmakontsentratsiooni

Ained, mis pärsivad tsütokroom P450 isoensüüm CYP3A4 aktiivsust (näiteks proteaasi inhibiitorid, nagu indinaviir, lopinaviir/ritonaviir, ritonaviir, sakvinaviir, telapreviir, nelfinaviir, botsepreviir; seenevastased asoolid, sealhulgas ketokonasool, itrakonasool, posakonasool, vorikonasool; teatud makroliidid, näiteks erütromütsiin, klaritromütsiin ja telitromütsiin) võivad vähendada metabolismi ja suurendada imatiniibi kontsentratsiooni. Tervetel uuritavatel suurenes imatiniibi plasmakontsentratsioon oluliselt (imatiniibi keskmine Cmax ja AUC suurenesid vastavalt 26% ja 40%), kui seda manustati samaaegselt ketokonasooli (CYP3A4 inhibiitor) ühekordse annusega. Imatiniibi manustamisel koos CYP3A4 inhibiitoritega tuleb olla ettevaatlik.

Toimeained, mis võivad vähendada imatiniibi plasmakontsentratsiooni

  1. Ained, mis indutseerivad CYP3A4 aktiivsust (näiteks deksametasoon, fenütoiin, karbamasepiin, rifampitsiin, fenobarbitaal või fosfenütoiin, primidoon või Hypericum perforatum, tuntud ka kui naistepuna), võivad oluliselt vähendada imatiniibi plasmakontsentratsiooni, millega kaasneb ravi ebaõnnestumise oht. Eelnev ravi 600 mg rifampitsiini korduvate annustega, millele järgnes ühekordne imatiniibi annus 400 mg, andis tulemuseks Cmax ja AUC(0-∞) vähenemise vähemalt 54% ja 74% võrreldes vastavate väärtustega, kui rifampitsiini ei kasutatud. Sarnaseid tulemusi täheldati ka maliigse glioomiga patsientidel, keda raviti imatiniibiga ning kes samaaegselt kasutasid ensüüme indutseerivaid antiepileptilisi ravimeid (EIAER), näiteks karbamasepiin, okskarbasepiin ja fenütoiin. Imatiniibi plasma AUC vähenes 73% võrreldes patsientidega, kes ei saanud EIAER-sid. Rifampitsiini või teiste tugevate CYP3A4 indutseerijate ja imatiniibi samaaegset kasutamist tuleb vältida.

Toimeained, mille plasmakontsentratsiooni imatiniib võib mõjutada

Imatiniib suurendab simvastatiini (CYP3A4 substraat) keskmist Cmax ja AUC vastavalt 2 ja 3,5 korda, mis annab tunnistust CYP3A4 pärssimisest imatiniibi poolt. Seetõttu soovitatakse olla ettevaatlik imatiniibi kasutamisel koos kitsa terapeutilise vahemikuga CYP3A4 substraatidega (näiteks tsüklosporiin, pimosiid, takroliimus, siroliimus, ergotamiin, diergotamiin, fentanüül, alfentaniil, terfenadiin, bortesomiib, dotsetakseel ja kinidiin). Imatiniib võib suurendada teiste CYP3A4 vahendusel metaboliseeruvate ravimite plasmakontsentratsiooni (näiteks triasolobensodiasepiinid, dihüdropüridiinsed kaltsiumikanalite blokaatorid, teatud HMG-CoA reduktaasi inhibiitorid, nagu statiinid jne).

Kuna imatiniibi samaaegsel kasutamisel on teada suurenenud verejooksu risk (nt hemorraagia), tuleb antikoagulantravi vajadusel patsientidele manustada kumariini derivaatide, näiteks varfariini asemel madalmolekulaarset või tavalist hepariini.

In vitro pärsib imatiniib tsütokroom P450 isoensüümi CYP2D6 aktiivsust kontsentratsioonides, mis on sarnased CYP3A4 aktiivsust mõjutavatele kontsentratsioonidele. Annuses 400 mg kaks korda ööpäevas oli imatiniibil inhibeeriv toime CYP2D6-vahendatud metoprolooli metabolismile, metoprolooli Cmax ja AUC suurenesid ligikaudu 23% (90%CI [1.16...1.30]). Imatiniibi koosmanustamisel CYP2D6 substraatidega ei ole annuse kohandamine vajalik; siiski peab olema ettevaatlik kui CYP2D6 substraatidel on samasugune terapeutiline vahemik kui metoproloolil. Metoproloolravi saavaid patsiente tuleb kliiniliselt jälgida.

Imatiniib inhibeerib in vitro paratsetamooli O-glükuronisatsiooni Ki väärtusega 58,5 mikromooli/l. Imatiniib 400 mg ja paratsetamool 1000 mg manustamise järgselt ei ole inhibitsiooni in vivo uuritud. Imatiniibi ja paratsetamooli kõrgemaid annuseid ei ole uuritud.

Seetõttu tuleb olla ettevaatlik suurte annustega paratsetamooli ja imatiniibi koos kasutamisel.

Türeoidektoomia läbinud patsientidel, kes saavavad ravi levotüroksiiniga, võib samaaegsel imatiniibi kasutamisel levotüroksiini plasmakontsentratsioon väheneda (vt lõik 4.4). Seetõttu on ettevaatus vajalik. Selle täheldatud koostoime mehhanism ei ole aga praeguseks selge.

Imatiniibi ja kemoteraapia samaaegse kasutamise kliiniline kogemus Ph+ ALL patsientidel on olemas (vt lõik 5.1), kuid imatiniibi ja kemoteraapia võimalikud koostoimed ei ole täpselt määratletud. Imatiniibi kõrvaltoimed, nagu hepatotoksilisus, müelosupressioon või teised, võivad suureneda ning on teateid, et imatiniibi samaaegsel kasutamisel koos L-asparaginaasiga võib olla seos hepatotoksilisuse suurenemisega (vt lõik 4.8). Seetõttu nõuab imatiniibi kasutamine kombinatsioonravis erilist ettevaatust.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Fertiilses eas naised

Fertiilses eas naistele peab soovitama ravi ajal efektiivsete rasestumisvastaste vahendite kasutamist.

Rasedus

Andmed imatiniibi kasutamise kohta rasedatel on piiratud. Imatiniibi kasutanud naistel on turuletulekujärgselt teatatud iseeneslikest abortidest ja kaasasündinud väärarengutest imikutel. Loomkatsed on siiski näidanud kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Võimalik risk lootele ei ole teada. Imatiniibi ei tohi kasutada raseduse ajal, välja arvatud juhul, kui see on hädavajalik. Kui ravimit kasutatakse raseduse ajal, tuleb patsienti informeerida võimalikust ohust lootele.

Imetamine

Ei ole piisavalt andmeid imatiniibi eritumise kohta inimese rinnapiima. Kahel imetaval naisel läbi viidud uuringu tulemusena selgus, et nii imatiniib kui ka selle aktiivne metaboliit võivad erituda inimese rinnapiima. Ühel patsiendil läbi viidud uuring näitas, et ravimi sisalduse suhe piimas/plasmas oli 0,5 imatiniibi ja 0,9 metaboliidi puhul, mis näitab metaboliidi suuremat eritumist piima. Võttes arvesse imatiniibi ja metaboliidi kombineeritud kontsentratsiooni ning maksimaalset lapse poolt joodava piima kogust ööpäevas, on kogu plasmakontsentratsioon madal (ligikaudu 10% terapeutilisest annusest). Kuna imatiniibi väikese annuse mõju lapsele on teadmata, ei tohi imatiniibi kasutavad naised last rinnaga toita.

Fertiilsus

Mittekliinilistes uuringutes ei esinenud mõju isaste ja emaste rottide fertiilsusele (vt lõik 5.3). Uuringuid patsientidel, kes on saanud imatiniibi ning selle mõju kohta fertiilsusele ja gametogeneesile ei ole läbi viidud. Patsiendid, kes on mures oma fertiilsuse pärast imatiniibiravi ajal, peaksid konsulteerima oma arstiga (vt lõik 5.3).

Toime reaktsioonikiirusele

Patsiente tuleb informeerida, et neil võib imatiniibi ravi ajal esineda kõrvaltoimeid, nagu pearinglus, hägune nägemine või unisus. Seetõttu soovitatakse autojuhtimisel või masinate käsitsemisel olla ettevaatlik.

Kõrvaltoimed

Kaugelearenenud faasis pahaloomuliste kasvajatega patsientidel võivad esineda mitmed kaasuvad haigusseisundid. Kõrvaltoimete põhjuslikkust on raske hinnata erinevate sümptomite tõttu, mis on seotud haiguse, selle progresseerumise ja paljude ravimite samaaegse manustamisega.

KML kliinilistes uuringutes lõpetati ravimi manustamine ravimiga seotud kõrvaltoimete tõttu 2,4% värskelt diagnoositud patsientidel, 4% hilises kroonilises staadiumis patsientidel kellel ravi interferooniga oli ebaõnnestunud, 4% aktseleratsioonifaasis patsientidel pärast interferoonravi ebaõnnestumist ja 5% blastses kriisis patsientidel pärast interferoonravi ebaõnnestumist. GIST puhul lõpetati uuringuravimi manustamine ravimiga seotud kõrvaltoimete tõttu 4%-l patsientidest.

Kõrvaltoimed olid kõigi näidustuste puhul patsientidel sarnased kahe erandiga. Müelosupressiooni täheldati sagedamini KML patsientidel võrreldes GIST patsientidega, mis tõenäoliselt on tingitud haiguse eripärast. Mitteopereeritava ja/või metastaseerunud GIST uuringus täheldati kokku seitsmel patsiendil (5%) III/IV astme (CTC järgi) seedetrakti verejookse (kolmel patsiendil), kasvajasiseseid verejookse (kolmel patsiendil) või mõlemat (ühel patsiendil). Seedetrakti verejooksud võisid pärineda seedetraktis paiknevatest kasvajatest (vt lõik 4.4). Seedetrakti ja kasvaja verejooksud võivad olla tõsised ja mõnikord ka letaalsed. Kõige sagedamini täheldatud (≥ 10%) ravimiga seotud kõrvaltoimed olid mõlemal juhul kerge iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhuvalu, väsimus, lihasvalu, lihaskrambid ja lööve. Pindmised tursed esinesid sageli kõigis uuringutes ja neid kirjeldati peamiselt periorbitaalsete või alajäsemete tursetena. Siiski olid need tursed harva rasked ja neid võib vajadusel ravida diureetikumide, teiste toetavate abinõude või imatiniibi annuse vähendamisega.

Kui Ph+ ALL patsientidel kasutati imatiniibi kombinatsioonis suurte kemoteraapia annustega, täheldati mööduvat maksatoksilisust maksaensüümide aktiivsuse suurenemise ja hüperbilirubineemiaga. Kuigi lastel on seni kirjeldatud vähe kõrvaltoimeid, on need ohutusalaste andmete vähesust arvestades sarnased ohutusprofiiliga täiskasvanud patsientidel Ph+ ALL korral. Kuigi ohutusalased andmed lastel Ph+ ALL korral on piiratud, ei ole uusi ohtusid lastel idenfititseeritud.

Mitmesuguseid kõrvaltoimeid, nagu pleuraefusioon, astsiit, kopsuturse ja kiire kehakaalu tõus koos või ilma pindmiste turseteta, võib üheskoos kirjeldada kui „vedelikupeetust“. Neid reaktsioone saab tavaliselt ravida imatiniibi ajutise ärajätmisega ja diureetikumidega ning muu toetava raviga. Siiski võivad mõned nimetatud juhtudest olla tõsised või eluohtlikud ning mitmed blastses kriisis patsiendid surid pleuraefusiooni, südame paispuudulikkuse ja neerupuudulikkuse kompleksse kliinilise pildiga. Laste kliinilistes uuringutes ei olnud erinevaid ohutusalaseid leide.

Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimed, mida täheldati sagedamini kui üksikjuht, on toodud allpool organsüsteemi klasside ja esinemissageduse järgi. Esinemissagedus on defineeritud, kasutades järgmist konventsiooni: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud sageduse järjekorras, sagedasemad eespool.

Tabelis 1 on toodud kõrvaltoimed ja nende esinemissagedused.

Tabel 1. Kõrvaltoimete kokkuvõte tabelina

Infektsioonid ja infestatsioonid

Aeg-ajalt

Herpes zoster, herpes simplex, nasofarüngiit, kopsupõletik, sinusiit, tselluliit,

 

ülemiste hingamisteede infektsioon, gripp, kuseteede infektsioon,

 

gastroenteriit, sepsis

Harv

Seeninfektsioon

Teadmata

B-hepatiidi reaktivatsioon

Hea-, pahaloomulised ja täpsustamata kasvajad (sh tsüstid ja polüübid)

Harv

Tuumorilahustussündroom

Teadmata

Tuumori hemorraagia/tuumori nekroos*

Immuunsüsteemi häired

Teadmata

Anafülaktiline šokk*

Vere ja lümfisüsteemi häired

Väga sage

Neutropeenia, trombotsütopeenia, aneemia

Sage

Pantsütopeenia, febriilne neutropeenia

Aeg-ajalt

Trombotsüteemia, lümfopeenia, luuüdi depressioon, eosinofiilia,

 

lümfadenopaatia

Harv

Hemolüütiline aneemia

Ainevahetus- ja toitumishäired

Sage

Anoreksia

Aeg-ajalt

Hüpokaleemia, söögiisu suurenemine, hüpofosfateemia, söögiisu vähenemine,

 

dehüdratsioon, podagra, hüperurikeemia, hüperkaltseemia, hüperglükeemia,

 

hüponatreemia

Harv

Hüperkaleemia, hüpomagneseemia

Psühhiaatrilised häired

Sage

Unetus

Aeg-ajalt

Depressioon, libiido langus, ärevus

Harv

Segasus

Närvisüsteemi häired

Väga sage

Peavalu

Sage

Pearinglus, paresteesia, maitsetundlikkuse häired, hüpoesteesia

Aeg-ajalt

Migreen, somnolentsus, minestamine, perifeerne neuropaatia, mälu

 

halvenemine, ishias, rahutute jalgade sündroom, treemor, ajuverejooks

Harv

Kõrgenenud koljusisene rõhk, krambid, nägemisnärvi neuriit

Teadmata

Ajuturse*

Silma kahjustused

 

Sage

Silmalaugude turse, suurenenud pisaravool, konjunktivaalne verejooks,

 

konjunktiviit, silmade kuivus, hägune nägemine

Aeg-ajalt

Silmade ärritus, silmavalu, silmakoopa turse, kõvakesta verejooks, reetina

 

verejooks, blefariit, maakula turse

Harv

Katarakt, glaukoom, papilli ödeem

Teadmata

Klaaskeha verejooks*

Kõrva ja labürindi kahjustused

Aeg-ajalt

Vertiigo, tinnitus, kuulmise kaotus

Südame häired

 

Aeg-ajalt

Palpitatsioonid, tahhükardia, südame paispuudulikkus, kopsuturse

Harv

Arütmia, kodade fibrillatsioon, südameseiskus, müokardiinfarkt, stenokardia,

 

perikardi efusioon

Teadmata:

Perikardiit*, südame tamponaad*

Vaskulaarsed häired

Sage

Nahaõhetus, hemorraagia

Aeg-ajalt

Hüpertensioon, hematoom, subduraalne hematoom, perifeerse verevarustuse

 

häired (külmatunne), hüpotensioon, Raynaud’ sündroom

Teadmata

Tromboos/emboolia*

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired

Sage

Düspnoe, epistaksis, köha

Aeg-ajalt

Pleuraefusioon, valu neelu- ja kõri piirkonnas, farüngiit

Harv

Pleuraalne valu, kopsu fibroos, pulmonaalhüpertensioon, pulmonaalverejooks

Teadmata

Äge hingamispuudulikkus*, interstitsiaalne kopsuhaigus*

Seedetrakti häired

 

Väga sage

Iiveldus, kõhulahtisus, oksendamine, düspepsia, kõhuvalu

Sage

Kõhupuhitus, kõhu esilevõlvumine, gastroösofageaalne refluks, kõhukinnisus,

 

11/29

 

suukuivus, gastriit

Aeg-ajalt

Stomatiit, suu limaskesta haavandumine, seedetrakti verejooks, röhitsused,

 

veriroe, ösofagiit, astsiit, maohaavand, veriokse, keiliit, düsfaagia, pankreatiit

Harv

Koliit, iileus, põletikuline soolehaigus

Teadmata

Iileus/soole obstruktsioon*, seedetrakti perforatsioon*, divertikuliit*, mao

 

antrumi piirkonna vaskulaarne ektaasia (GAVE)*

Maksa ja sapiteede häired

Sage

Maksaensüümide aktiivsuse tõus

Aeg-ajalt

Hüperbilirubineemia, hepatiit, ikterus

Harv

Maksapuudulikkus, maksanekroos

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Väga sage

Periorbitaalne turse, dermatiit/ekseem/lööve

Sage

Pruuritus, näo turse, naha kuivus, erüteem, alopeetsia, öine higistamine,

 

fotosensibilisatsioon

Aeg-ajalt

Pustuloosne lööve, muljumine, suurenenud higistamine, urtikaaria, ekhümoos,

 

verevalumite tekkimise sagenemine, hüpotrihhoos, naha hüpopigmentatsioon,

 

eksfoliatiivne dermatiit, küünte murdumine, follikuliit, petehhiad, psoriaas,

 

purpur, naha hüperpigmentatsioon, bulloossed kahjustused

Harv

Äge febriilne neutrofiilne dermatoos (Sweeti sündroom), küünte värvuse

 

muutus, angioödeem, vesikulaarne lööve, multiformne erüteem,

 

leukotsütoklastiline vaskuliit, Stevensi-Johnsoni sündroom, äge

 

generaliseerunud eksantematoosne pustuloos (AGEP)

Teadmata

Palmoplantaarse erütrodüsesteesia sündroom*, lihhenoidne keratoos*, lame

 

lihhen*, toksiline epidermaalne nekrolüüs*, ravimlööve koos eosinofiilia ja

 

süsteemsete sümptomitega (DRESS)*

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused

Väga sage

Lihasspasmid ja -krambid, lihas-skeleti valu, sh lihasvalu, liigesvalu, luuvalu

Sage

Liigeste tursed

Aeg-ajalt

Liigeste ja lihaste jäikus

Harv

Lihasnõrkus, artriit, rabdomolüüs/müopaatia

Teadmata

Avaskulaarne luunekroos/puusaluu nekroos*, kasvupeetus lastel*

Neerude ja kuseteede häired

Aeg-ajalt

Valu neerude piirkonnas, hematuuria, äge neerupuudulikkus,

 

urineerimissageduse suurenemine

Teadmata

Krooniline neerupuudulikkus

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired

Aeg-ajalt

Günekomastia, erektsioonihäired, menorraagia, ebaregulaarne menstruatsioon,

 

seksuaalne düsfunktsioon, rinnanibude valulikkus, rindade suurenemine,

 

skrootumi turse

Harv

Hemorraagiline kollaskeha/hemorraagiline munasarjatsüst

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid

Väga sage

Vedelikupeetus ja tursed, väsimus

Sage

Nõrkus, püreksia, anasarka, külmavärinad, külmatunne

Aeg-ajalt

Valu rindkeres, halb enesetunne

Uuringud

 

Väga sage

Kehakaalu tõus

Sage

Kehakaalu langus

Aeg-ajalt

Kreatiniini tõus veres, kreatiinfosfokinaasi tõus veres, laktaatdehüdrogenaasi

 

tõus veres, alkaalse fosfataasi tõus veres

Harv

Amülaasi tõus veres

  • *Nendest kõrvaltoimetest on teatatud peamiselt imatiniibi turuletulekujärgselt. Siia kuuluvad kõrvaltoime teatised ja ka tõsised kõrvaltoimed hetkel käimasolevatest uuringutest, laiendatud juurdepääsu programmidest, kliinilise farmakoloogia uuringutest ja kinnitamata näidustuste uuringutest. Kuna nendest kõrvaltoimetest teatamisel on populatsiooni suurus teadmata, siis ei

ole alati võimalik usaldusväärselt kindlaks määrata nende esinemissagedust või tõestada põhjuslikku seost imatiniibi plasmakontsentratsiooniga.

Pneumooniast teatati kõige sagedamini transformeerunud KML patsientidel ja GIST patsientidel.

Peavalu oli kõige sagedasem GIST patsientidel.

Patsient aasta kohta täheldati südame häireid, sh südame paispuudulikkust sagedamini transformeerunud KML patsientidel kui kroonilise KML patsientidel.

Nahaõhetus oli kõige sagedasem GIST patsientidel ja verejooks (hematoom, hemorraagia) GIST ja transformeerunud KML (KML-AP ja KML-BC) patsientidel.

Pleuraefusioonist teatati sagedamini GIST ja transformeerunud KML (KML-AP ja KML-BC) patsientidel kui kroonilise KML patsientidel.

6+7

Kõhuvalu ja seedetrakti verejooksu täheldati kõige sagedamini GIST patsientidel.

 

Teatatud on üksikutest letaalse lõppega maksapuudulikkuse ja maksanekroosi juhtudest.

Lihas-skeleti valu ja sellega seotud sümptomeid täheldati sagedamini KML patsientidel kui

GIST patsientidel.

Surmaga lõppenud juhtudest on teatatud kaugelearenenud haiguse, raskete infektsioonide, raske neutropeenia ja teiste tõsiste kaasuvate seisunditega patsientidel.

B-hepatiidi reaktivatsioonist on teatatud seoses BCR-ABL-i türosiinkinaasi inhibiitoritega. Mõnedel juhtudel tekkis äga maksapuudulikkus või fulminantne hepatiit, mis vajas maksa siirdamist või lõppes surmaga (vt lõik 4.4).

Turuletulekujärgselt on täheldatud ravi ajal või pärast ravi lõpetamist imatiniibiga lihas-skeleti valu.

Kõrvalekalded laboratoorsetes analüüsides

Hematoloogia

Kõigis KML uuringutes on järjepidevalt täheldatud tsütopeeniat, eriti neutropeeniat ja trombotsütopeeniat, kusjuures esinemissagedus näib olevat suurem suuremate annuste, ≥ 750 mg kasutamisel (I faasi uuring). Samas oli tsütopeeniate esinemine selgelt seotud haiguse faasiga – III ja IV astme neutropeenia (neutrofiilide absoluutarv < 1,0x10/l) ja trombotsütopeenia (trombotsüütide arv < 50x10/l) esinemissagedus oli neli kuni kuus korda kõrgem blastse kriisi ja aktseleratsioonifaasi korral (neutropeenia esines vastavalt 59...64% patsientidel ja trombotsütopeenia 44...63% patsientidel) võrreldes kroonilises faasis esmakordselt diagnoositud KML patsientidega (16,7% patsientidest esines neutropeenia ja 8,9% patsientidest trombotsütopeenia). Esmakordselt diagnoositud kroonilises faasis KML korral täheldati IV astme neutropeeniat (neutrofiilide absoluutarv < 0,5x10/l) ja trombotsütopeeniat (trombotsüütide arv < 10x10/l) vastavalt 3,6% ja vähem kui 1% patsientidest. Neutropeenia ja trombotsütopeenia episoodide kestuse mediaan oli tavaliselt vastavalt kaks kuni kolm nädalat ja kolm kuni neli nädalat. Selliseid kõrvalekaldeid saab tavaliselt ravida kas annuse vähendamisega või imatiniibi ravi ajutise katkestamisega, harva võib olla vajalik ravi lõplik lõpetamine. KML korral täheldati lastel kõige sagedamini III või IV astme tsütopeeniat, sealhulgas neutropeeniat, trombotsütopeeniat ja aneemiat. Tavaliselt esinesid need esimeste ravikuude jooksul.

Mitteopereeritava ja/või metastaseerunud patsientidel täheldati GIST uuringus III ja IV astme aneemiat vastavalt 5,4% ja 0,7% patsientidest ja see võis vähemalt osadel patsientidest olla seotud seedetrakti või kasvajasiseste verejooksudega. III ja IV astme neutropeeniat täheldati vastavalt 7,5% ja 2,7% patsientidest ning III astme trombotsütopeeniat 0,7% patsientidest. Ühelgi patsiendil ei tekkinud IV astme trombotsütopeeniat. Leukotsüütide ja neutrofiilide arvu langus tekkis peamiselt ravi esimese kuue nädala jooksul ja pärast seda püsisid väärtused suhteliselt stabiilsel tasemel.

Biokeemia

Transaminaaside aktiivsuse (< 5%) või bilirubiini (< 1%) sisalduse tugevat suurenemist täheldati KML patsientidel ja seda raviti tavaliselt annuse vähendamisega või ravi ajutise katkestamisega (taoliste episoodide kestuse mediaan oli ligikaudu üks nädal). Maksa laboratoorsete analüüside kõrvalekallete tõttu katkestati ravi vähem kui 1% KML patsientidest. GIST patsientidel (uuring B2222) täheldati 6,8% juhtudest III või IV astme ALAT (alaniini aminotransferaasi) taseme

suurenemist ja 4,8% III või IV astme ASAT (aspartaadi aminotransferaasi) taseme suurenemist. Bilirubiini taseme suurenemist esines alla 3%.

Täheldati ka tsütolüütilise ja kolestaatilise hepatiidi ja maksapuudulikkuse juhte, mis mõnel juhul oli letaalse lõppega, sealhulgas ühel patsiendil, kes sai paratsetamooli suures annuses.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

.Üleannustamine

Soovitatud terapeutilisest annusest suuremate annuste kasutamise kogemus on vähene. Spontaanselt ja kirjanduses on teatatud üksikutest imatiniibi üleannustamise juhtudest. Üleannustamise korral tuleb patsienti jälgida ja alustada sobivat sümptomaatilist ravi. Üldiselt oli nende juhtude puhul kirjeldatud lõpptulemus „paranenud“ või „tervenenud“. Erinevate annusevahemike puhul kirjeldatud nähud on järgmised.

Täiskasvanud

1200...1600 mg (kestus vahemikus 1...10 päeva): iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, lööve, erüteem, ödeem, tursed, väsimus, lihasspasmid, trombotsütopeenia, pantsütopeenia, kõhuvalu, peavalu, söögiisu vähenemine.

1800...3200 mg (kuni 3200 mg ööpäevas 6 päeva jooksul): nõrkus, lihasvalu, kreatiinfosfokinaasi taseme tõus, bilirubiini sisalduse suurenemine, seedetrakti valu.

6400 mg (ühekordne annus): kirjanduses on teatatud ühest juhust ühel patsiendil, kellel tekkisid iiveldus, oksendamine, kõhuvalu, palavik, näo turse, neutrofiilide arvu langus, maksa aminotransferaaside aktiivsuse suurenemine.

8...10 g (ühekordne annus): kirjeldatud on oksendamist ja seedetrakti valu.

Lapsed

Ühel 3-aastasel poisil, kes sai ühekordse annusena 400 mg, tekkisid oksendamine, kõhulahtisus ja isutus, ning ühel teisel 3-aastasel poisil, kes sai ühekordse annusena 980 mg, tekkisid valgevereliblede arvu vähenemine ja kõhulahtisus.

Üleannustamise korral tuleb patsienti jälgida ning tagada asjakohane toetav ravi.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: proteiintürosiinkinaasi inhibiitor, ATC-kood: L01XE01

Toimemehhanism

Imatiniib on väikesemolekuline proteiintürosiinkinaasi inhibiitor, mis pärsib tugevalt nii BCR-ABL türosiinkinaasi aktiivsust kui ka mitmeid türosiinkinaasi retseptoreid: c-Kit proto-onkogeeni poolt kodeeritud tüviraku faktori (SCF) retseptor Kit, diskoidiini domeeni retseptorid (DDR1 ja DDR2), kolooniaid stimuleeriva faktori retseptor (CSF-1R) ja trombotsüütide kasvuteguri retseptorid alfa ja beeta (PDGFR-alfa ja PDGFR-beeta). Imatiniib võib samuti pärssida nende retseptorite kinaaside poolt vahendatud rakulisi protsesse.

Farmakodünaamilised toimed

Imatiniib on proteiintürosiinkinaasi inhibiitor, mis pärsib tugevalt BCR-ABL türosiinkinaasi in vitro, rakulisel ja in vivo tasemel. Aine pärsib valikuliselt proliferatsiooni ja indutseerib apoptoosi nii BCR-

ABL positiivsetes rakukultuurides kui ka uutes leukeemiarakkudes, mis pärivad Philadelphia kromosoompositiivse KML ja ägeda lümfoblastse leukeemia (ALL) patsientidelt.

BCR-ABL-positiivseid kasvajarakke kasutavatel in vivo loommudelitel avaldab ta kasvajavastast toimet.

Imatiniib on ühtlasi trombotsüütidelt pärineva kasvufaktori (PDGF), PDGF-Ri, tüviraku faktori (SCF) ja c-Kit retseptori türosiinkinaasi inhibiitor ja pärsib PDGFi ja SCFi vahendusel toimuvaid rakulisi protsesse. Erinevate partnerproteiinide liitumise tagajärjel toimuv PDGF retseptori või Abl proteiini türosiinkinaasi konstitutiivne aktivatsioon või PDGF konstitutiivne produktsioon on seotud MDS/MPD, HES/KEL ja PDFS patogeneesiga. Imatiniib pärsib düsreguleeritud PDGFR ja Abl kinaasi poolt juhitud rakkudes signaali ülekandmist ja proliferatsiooni.

KML kliinilised uuringud

Imatiniibi efektiivsus põhineb üldisel hematoloogilisel ja tsütogeneetilisel ravivastusel ning progressioonivabal elulemusel. Välja arvatud äsja diagnoositud kroonilises faasis KML puhul, ei ole tehtud kontrollrühmaga uuringuid, mis näitaksid kliinilist kasu nagu haigusega seotud sümptomite või elulemuse paranemine.

Läbi on viidud kolm suurt rahvusvahelist avatud kontrollrühmata II faasi uuringut Philadelphia kromosoompositiivse (Ph+) kaugelearenenud, blastses kriisis või aktseleratsioonifaasis KML-iga patsientidel, teiste Ph+ leukeemiatega patsientidel või kroonilises staadiumis, kuid eelnevalt ebaõnnestunud alfa-interferoonraviga KML-iga patsientidel. Üks suur avatud mitmekeskuseline rahvusvaheline randomiseeritud III faasi uuring on tehtud äsja diagnoositud Ph+ KML-iga patsientidel. Lisaks on kahes I faasi ja ühes II faasi uuringus ravitud lapsi.

Kõikides kliinilistes uuringutes olid 38…40% patsientidest vanuses 60 aastat või vanemad ja 10…12% patsientidest olid vanuses 70 aastat või vanemad.

Krooniline staadium, äsja diagnoositud: selles III faasi uuringus täiskasvanud patsientidel võrreldi imatiniibi monoteraapiat alfa-interferooni (IFN) ja tsütarabiini (Ara-C) kombinatsiooniga. Patsiendid, kellel puudus ravivastus (täieliku hematoloogilise ravivastuse puudumine kuue kuu möödudes, leukotsüütide arvu suurenemine, olulise tsütogeneetilise vastuse puudumine 24 kuu möödudes), kellel ravivastus kadus (täieliku hematoloogilise ravivastuse või olulise tsütogeneetilise ravivastuse kadu) või kellel arenes raske ravitalumatus, võidi üle viia alternatiivsesse ravirühma. Imatiniibi rühmas raviti patsiente annusega 400 mg ööpäevas. IFN-i rühmas raviti patsiente IFN-i sihtannusega

MRÜ/m2 ööpäevas subkutaanselt kombinatsioonis subkutaanse Ara-C annusega 20 mg/m2 ööpäevas 10 päeva/kuus.

Kokku randomiseeriti 1106 patsienti, 553 kumbagi rühma. Rühmad olid esialgsete näitajate põhjal hästi tasakaalus. Keskmine vanus oli 51 aastat (vahemik 18...70 aastat), kusjuures 21,9% patsientidest olid 60-aastased ja vanemad. Mehi oli 59% ja naisi 41%; valgeid oli 89,9% ja mustanahalisi 4,7%. Seitse aastat pärast viimase patsiendi uuringusse värbamist oli esmavaliku ravi keskmine kestus 82 ja 8 kuud vastavalt imatiniibi ja IFN-i rühmas. Teisese valiku imatiniibravi keskmine kestus oli 64 kuud. Esmavaliku imatiniibravi saavatel patsientidel oli keskmine ööpäevane annus üldjuhul 406 ±76 mg. Uuringu esmane tulemusnäitaja oli progressioonivaba elulemus. Progresseerumine defineeriti kui ükskõik milline järgmistest sündmustest: progresseerumine aktseleratsioonifaasi või blastsesse kriisi, surm, täieliku hematoloogilise ravivastuse või olulise tsütogeneetilise ravivastuse kadu või suurenenud leukotsüütide arv patsientidel, kellel ei saavutatud täielikku hematoloogilist ravivastust asjakohasest ravist hoolimata. Oluline tsütogeneetiline ravivastus, hematoloogiline ravivastus, molekulaarne ravivastus (minimaalse residuaalhaiguse hindamine), ajavahemik aktseleratsioonifaasi või blastse kriisini ja elulemus olid peamised teisesed tulemusnäitajad. Tulemused on toodud tabelis 2.

Tabel 2. Ravivastus äsja diagnoositud KML-i uuringus (84 kuu andmed)

 

Imatiniib

IFN + Ara-C

(Parim ravivastuse määr)

n = 553

n = 553

Hematoloogiline ravivastus

 

 

Täielik hematoloogiline ravivastus n (%)

534 (96,6%)*

313 (56,6%)*

[95% CI]

[94,7%, 97,9%]

[52,4%, 60,8%]

Tsütogeneetiline ravivastus

 

 

Oluline ravivastus n (%)

490 (88,6%)*

129 (23,3%)*

[95% CI]

[85,7%, 91,1%]

[19,9%, 27,1%]

Täielik tsütogeneetiline ravivastus CyR n (%)

456 (82,5%)*

64 (11,6%)*

Osaline tsütogeneetiline ravivastus CyR n (%)

34 (6,1%)

65 (11,8%)

Molekulaarne ravivastus**

 

 

Oluline ravivastus 12. kuuks (%)

153/305 = 50,2%

8/83 = 9,6%

Oluline ravivastus 24. kuuks (%)

73/104 = 70,2%

3/12 = 25%

Oluline ravivastus 84. kuuks (%)

102/116 = 87,9%

3/4 = 75%

* p < 0,001, Fischeri täpne test

** Molekulaarse ravivastuse protsendiline osakaal baseerub kättesaadavatel näidetel

Hematoloogilise ravivastuse kriteeriumid (kõik ravivastused kinnituvad pärast ≥ 4 nädalat): leukotsüütide arv < 10 × 10/l, trombotsüüte < 450 × 10/l, müelotsüüte + metamüelotsüüte veres < 5%, veres puuduvad blastid ja promüelotsüüdid, basofiile < 20%, puudub ekstramedullaarne haigus Tsütogeneetilise ravivastuse kriteeriumid: täielik (0% Ph+ metafaase), osaline (1...35%), vähene (36...65%) või minimaalne (66...95%). Oluline ravivastus (0...35%) hõlmab nii täieliku kui osalise ravivastuse.

Olulise molekulaarse ravivastuse kriteeriumid: Bcr-Ab1 transkriptide arvu ≥ 3 logaritmiline vähenemine perifeerses veres pärast 12-kuulist ravi võrrelduna algväärtusega (mõõdetud reaalajas kvantitatiivse pöördtranskriptaasi PCR-i meetodil).

Täieliku hematoloogilise ravivastuse, olulise tsütogeneetilise ravivastuse ja täieliku tsütogeneetilise ravivastuse sagedused esmavaliku ravi puhul leiti Kaplan-Meieri hinnangfunktsiooni kasutades, mille puhul ravivastuse puudumisi kontrolliti viimase läbivaatuse kuupäeval. Seda hinnangufunktsiooni kasutades saadud kumulatiivsed ravivastuse sagedused esmavaliku imatiniibravi puhul vahemikus 12 kuni 84 kuud paranesid järgmiselt: täielik hematoloogiline ravivastus vastavalt 96,4% ja 98,4% ning täielik tsütoloogiline ravivastus vastavalt 69,5% ja 87,2%.

7-aastase järelkontrolli jooksul täheldati imatiniibi rühmas 93 (16,8%) progresseerumise juhtu: 37 (6,7%) juhul oli tegemist progresseerumisega aktseleratsioonifaasi / blastsesse kriisi, 31 (5,6%) juhul olulise tsütogeneetilise ravivastuse kaoga, 15 (2,7%) juhul täieliku hematoloogilise ravivastuse kaoga või leukotsüütide arvu suurenemisega ning 10 (1,8%) juhul KML-iga mitteseotud surmadega.

IFN + Ara-C rühmas täheldati aga 165 (29,8%) progresseerumise juhtu, millest 130 ilmnesid esmavaliku ravi ajal IFN + Ara-C-ga.

Patsientide osa, kelle haigus ei progresseerunud 84 kuu möödudes aktseleratsioonifaasi või blastsesse kriisi, oli imatiniibi rühmas oluliselt suurem kui IFN-i rühmas (92,5% versus 85,1%, p < 0,001). Aktseleratsioonifaasi või blastsesse kriisi progresseerumise aastane määr vähenes ajas ning oli neljandal ja viiendal aastal alla 1%. Progressioonivaba elulemus 84 kuu möödudes oli 81,2% imatiniibi rühmas ja 60,6% kontrollrühmas (p < 0,001). Imatiniibi kasutamisel vähenes progresseerumise aastane määr ajas ka kõigil teistel juhtudel.

Imatiniibi ja IFN + Ara-C rühmas suri kokku vastavalt 71 (12,8%) ja 85 (15,4%) patsienti. 84 kuu möödudes oli hinnatud üldine elulemus vastavalt 86,4% (83, 90) vs. 83,3% (80, 87) randomiseeritud imatiniibi ja IFN + Ara-C rühmas (p = 0,073, logaritmiline astaktest). Tulemusnäitajat – haiguse progresseerumiseni kuluvat aega – mõjutab oluliselt suur IFN + Ara-C ravilt imatiniibravile üleviimise sagedus. Imatiniibravi toimet elulemusele kroonilises faasis, äsja diagnoositud KML-i

puhul on täiendavalt uuritud ülaltoodud imatiniibi andmete retrospektiivses analüüsis koos esmaste andmetega ühest teisest III faasi uuringust, kus IFN + Ara-C (n = 325) kasutati samasuguse skeemi alusel. Selles retrospektiivses analüüsis näidati imatiniibi paremust IFN + Ara-C ees üldise elulemuse suhtes (p < 0,001); 42 kuu jooksul suri 47 (8,5%) imatiniibi saanud patsienti ja 63 (19,4%)

IFN + Ara-C-d saanud patsienti.

Tsütogeneetilise ravivastuse ja molekulaarse ravivastuse määral oli ilmne toime pikaajalistele ravitulemustele imatiniibravi saanud patsientidel. 84. kuuks ei olnud aktseleratsioonifaasi / blastsesse kriisi progresseerunud 96% (93%) patsientidest, kes olid 12. kuuks saavutanud täieliku (osalise) tüstogeneetilise ravivastuse, ning ainult 81% patsientidest, kellel puudus 84. kuul oluline tsütogeneetiline ravivastus (p < 0,001 üldiselt, p = 0,25 võrreldes täielikku ja osalist tsütogeneetilist ravivastust). Patsientidel, kellel esines Bcr-Abl-transkriptide arvu vähemalt 3-logaritmiline vähenemine pärast 12-kuulist ravi, oli 84. kuul 99% tõenäosus, et nad ei olnud progresseerunud aktseleratsioonifaasi /blastsesse kriisi. Samasugused tulemused saadi ka 18 kuu andmete analüüsil.

Annuse suurendamine oli selles uuringus lubatud annuselt 400 mg ööpäevas kuni 600 mg ööpäevas, seejärel 600 mg ööpäevas kuni 800 mg ööpäevas. Pärast 42-kuulist jälgimist leidis 11 patsiendil kinnitust tsütogeneetilise ravivastuse kadumine (nelja nädala jooksul). Nendest 11 patsiendist neljal suurendati annust 800 mg-ni ööpäevas, nendest kaks saavutasid uuesti tsütogeneetilise ravivastuse (üks osalise ja teine täieliku, hiljem ka molekulaarse ravivastuse). Annust ei suurendatud seitsmel patsiendil ja neist ainult ühel taastus tsütogeneetiline ravivastus. Kõrvaltoimete esinemissagedus oli suurem nendel 40 patsiendil, kellel annust suurendati 800 mg-ni ööpäevas võrreldes patsientide populatsiooniga enne annuse suurendamist (n = 551). Kõige sagedamad kõrvaltoimed olid verejooksud seedetraktis, konjunktiviit ja transaminaaside või bilirubiinisisalduse suurenemine. Teised kõrvaltoimed esinesid kas sama või väiksema sagedusega.

Krooniline staadium, interferoonravi ebaõnnestumine: 532 täiskasvanud patsiendil alustati ravi annusega 400 mg. Patsiendid jaotusid kolme peamisse rühma: hematoloogiline ebaõnnestumine (29%), tsütogeneetiline ebaõnnestumine (35%) või interferooni talumatus (36%). Patsiendid olid eelnevalt saanud keskmiselt 14 kuud (mediaan) IFN-ravi annustega 25 × 106 RÜ nädalas ja olid kõik hilises kroonilises staadiumis; diagnoosist oli möödunud keskmiselt 32 kuud. Uuringu esmane tulemusnäitaja oli oluline tsütogeneetiline ravivastus (täielik pluss osaline ravivastus, 0 kuni 35% Ph+ metafaase luuüdis).

Selles uuringus saavutas 65% patsientidest olulise tsütogeneetilise ravivastuse, mis 53%-l patsientidest oli täielik (kinnitunud 43%) (tabel 3). Täielik hematoloogiline ravivastus saavutati 95%-l patsientidest.

Aktseleratsioonifaas: osales 235 täiskasvanud patsienti KML-i aktseleratsioonifaasis. Esimesed 77 patsienti alustasid ravi annusega 400 mg, kuid seejärel muudeti uuringuplaani, et saaks kasutada suuremaid annuseid; ülejäänud 158 patsienti alustasid annusega 600 mg.

Esmane tulemusnäitaja oli hematoloogiline ravivastus, mis väljendus kas täieliku hematoloogilise ravivastusena, leukeemia tunnuste puudumisena (st blastid kadunud luuüdist ja verest, kuid ilma täieliku perifeerse vere normaliseerumiseta nagu täieliku reaktsiooni puhul) või KML-i kroonilise faasi taastumisena. Kinnitunud hematoloogiline ravivastus saavutati 71,5%-l patsientidest (tabel 3). Oluline oli, et 27,7% patsientidest saavutas ka olulise tsütogeneetilise ravivastuse, mis oli täielik 20,4%-l patsientidest (kinnitus 16% patsientidest). Annusega 600 mg ravitud patsientide progressioonivaba elulemus ja üleüldine elulemus olid hinnanguliselt keskmiselt vastavalt 22,9 ja 42,5 kuud.

Müeloidne blastne kriis: osales 260 patsienti müeloidse blastse kriisiga. 95 patsienti (37%) olid eelnevalt saanud kemoteraapiat kas aktseleratsioonifaasi või blastse kriisi raviks („eelnevalt ravitud patsiendid“) ja 165 (63%) ei olnud ravi saanud („ravimata patsiendid“). Esimesed 37 patsienti alustasid ravi annusega 400 mg, kuid seejärel muudeti protokolli, et saaks kasutada suuremaid annuseid ja ülejäänud 223 patsienti alustasid annusega 600 mg.

Esmane tulemusnäitaja oli hematoloogilise ravivastuse saavutamine, mis väljendus kas täieliku hematoloogilise ravivastusena, leukeemia tunnuste puudumisena või KML kroonilise faasi taastumisena (kasutati samu kriteeriume nagu aktseleratsioonifaasi uuringus). Selles uuringus saavutasid 31% patsientidest hematoloogilise ravivastuse (36% eelnevalt ravitud patsientidest ja 22% ravimata patsientidest). Ravivastus esines sagedamini patsientidel, keda raviti annusega 600 mg (33%) võrreldes patsientidega, keda raviti annusega 400 mg (16%, p = 0,0220). Käesolevalt on hinnanguline elulemuse mediaan eelnevalt ravimata patsientidel ja ravitud patsientidel vastavalt 7,7 kuud ja 4,7 kuud.

Lümfoidne blastne kriis: I faasi uuringutes osales piiratud arv patsiente (n = 10). Hematoloogiline ravivastus esines 70% patsientidel kestusega 2...3 kuud.

Tabel 3. Ravivastus KML uuringutes täiskasvanutel

 

Uuring 0110

Uuring 0109

Uuring 0102

 

37 kuu andmed

40,5 kuu andmed

38 kuu andmed

 

Krooniline staadium,

Aktseleratsioonifaas

Müeloidne blastne

 

IFN-i

(n = 235)

kriis

 

ebaõnnestumine

 

(n = 260)

 

(n = 532)

 

 

 

 

Patsientide % (CI95%)

 

Hematoloogiline ravivastus

95% (92,3…96,3)

71% (65,3…77,2)

31% (25,2…36,8)

Täielik hematoloogiline

95%

42%

8%

ravivastus (CHR)

 

 

 

Leukeemia tunnuste

Ei kohaldata

12%

5%

puudumine (NEL)

 

 

 

Kroonilise staadiumi

Ei kohaldata

17%

18%

taastumine (RTC)

 

 

 

Oluline tsütogeneetiline

65% (61,2…69,5)

28% (22,0…33,9)

15% (11,2…20,4)

raviastus

 

 

 

Täielik

53%

20%

7%

(Kinnitunud) [95% CI]

(43%) [38,6…47,2]

(16%) [11,3…21,0]

(2%) [0,6…4,4]

Osaline

12%

7%

8%

Hematoloogilise ravivastuse kriteeriumid (kõik ravivastused kinnituvad pärast ≥ 4 nädalat).

Täielik hematoloogiline ravivastus: uuring 0110 [leukotsüütide arv < 10 × 10/l, trombotsüüte < 450 × 10/l, müelotsüüte + metamüelotsüüte veres < 5%, veres puuduvad blastid ja

promüelotsüüdid, basofiile < 20%, puudub ekstramedullaarne haaratus] ja uuringutes 0102 ja 0109 [absoluutne neutrofiilide arv ≥ 1,5 × 10/l, trombotsüüte ≥ 100 × 10/l, veres puuduvad blastid, luuüdis blaste < 5% ja puudub ekstramedullaarne haaratus]

Leukeemia tunnuste puudumine: samad kriteeriumid nagu ülal, kuid neutrofiilide absoluutarv ≥ 1 × 10/l ja trombotsüüte ≥ 20 × 10/l (ainult 0102 ja 0109)

Kroonilise staadiumi taastumine: luuüdis ja perifeerses veres blaste < 15%, blaste + promüelotsüüte luuüdis ja perifeerses veres < 30%, perifeerses veres basofiile < 20%, puuduvad ekstramedullaarsed haiguskolded, välja arvatud põrnas ja maksas (ainult 0102 ja 0109)

Tsütogeneetilise ravivastuse kriteeriumid

Oluline ravivastus hõlmab nii täieliku kui ka osalise ravivastuse: täielik (0% Ph+ metafaase), osaline (1...35%)

  1. Täielik tsütogeneetiline ravivastus kinnitunud teisel luuüdi tsütogeneetilisel hindamisel vähemalt üks kuu pärast esialgset luuüdi uuringut.

Lapsed. Kokku osales annuse suurendamise I faasi uuringus 26 last vanuses alla 18 aasta, kellel esines kas kroonilises staadiumis KML (n = 11) või blastses kriisis KML või Ph+ äge leukeemia (n = 15). Kõiki patsiente oli varem olulisel määral ravitud – 46% patsientidest oli tehtud eelnev luuüdi siirdamine ja 73% olid saanud eelnevat kemoteraapiat mitme ravimiga. Patsiente raviti imatiniibi

  1. annustega 260 mg/m2 ööpäevas (n = 5), 340 mg/m2 ööpäevas (n = 9), 440 mg/m2 ööpäevas (n = 7) ja 570 mg/m2 ööpäevas (n = 5). Üheksa patsiendi seas, kellel esines kroonilises staadiumis KML ja kelle kohta on olemas tsütogeneetilised andmed, saavutasid vastavalt neli (44%) ja kolm (33%) patsienti täieliku ja osalise tsütogeneetilise ravivastuse; oluline tsütogeneetiline ravivastus esines seega 77% patsientidest.
  2. Avatud mitmekeskuselises, ühe haruga II faasi uuringus osales 51 KML esmakordse diagnoosiga last, kes varem ei olnud saanud ravi. Patsiente raviti imatiniibi annusega 340 mg/m2 ööpäevas ilma katkestuseta, kui ei olnud vajalik annuse vähendamine toksilisuse tõttu. Imatiniibi ravi tulemusel tekkis äsjase KML diagnoosiga patsientidel kiire ravivastus, pärast 8 nädalast ravi saavutasid täieliku hematoloogilise ravivastuse 78% patsientidest. Täieliku hematoloogilise ravivastusega kaasnes 65% juhtudest ka täielik tsütogeneetiline ravivastus, mis on võrreldav täiskasvanutel saadud tulemusega. Lisaks sellele täheldati olulist tsütogeneetilist ravivastust 81% patsientidest, kellest 16% saavutasid osalise tsütogeneetilise ravivastuse. Enamusel täieliku tsütogeneetilise ravivastuse saavutanud patsientidest tekkis see vahemikus 3 kuni 10 ravikuud, keskmine oli Kaplan-Meieri hinnangufunktsiooni põhjal 5,6 kuud.

Euroopa Ravimiamet ei kohusta esitama imatiniibiga läbi viidud uuringute tulemusi laste kõikide alarühmade kohta Philadelphia kromosoomi (bcr-abl-translokatsiooni) suhtes positiivse kroonilise müeloidleukeemia korral (teave lastel kasutamise kohta: vt lõik 4.2).

Ph+ ALL kliinilised uuringud

Esmakordselt diagnoositud Ph+ ALL. Kontrollitud uuringus (ADE10), kus imatiniibi võrreldi induktsioon-kemoteraapiaga 55 äsja diagnoositud patsiendil vanuses 55 ja enam aastat, saavutati imatiniibi monoteraapia korral oluliselt suurem täielik hematoloogiline ravivastus kui kemoteraapia puhul (96,3% vs. 50%; p = 0,0001). Kui ravi imatiniibiga kasutati patsientidel, kes ei reageerinud üldse või reageerisid kemoteraapiale vähesel määral, saavutasid 9 patsienti (81,8%) 11-st täieliku hematoloogilise ravivastuse. See kliinilise efektiivsuse näitaja oli seotud BCR-ABL transkriptide ulatuslikuma vähenemisega imatiniibiga ravitud patsientidel kui kemoteraapia grupis pärast 2 nädalat kestnud ravi (p = 0,02). Kõik patsiendid said imatiniibi ja pärast induktsiooni säilituskemoteraapiat (vt tabel 4) ning 8. nädalal oli BCR-ABL transkriptide tase mõlemas grupis ühesugune. Nagu võis oodata uuringu ülesehituse põhjal, ei täheldatud erinevust remissiooni kestuse, haigusvaba elulemuse või üldise elulemuse osas, kuigi täieliku molekulaarse ravivastuse ja minimaalse residuaalhaigusega patsiendid saavutasid parema lõpptulemuse nii remissiooni kestuse (p = 0,01) kui haigusvaba elulemuse osas (p = 0,02).

Tulemused, mis saadi neljas mittekontrollitud kliinilises uuringus (AAU02, ADE04, AJP01 ja AUS01) osalenud 211 esmakordselt diagnoositud Ph+ ALL patsiendilt, olid kooskõlas ülalkirjeldatud tulemustega. Imatiniib kombinatsioonis induktsioon-kemoteraapiaga (tabel 4) viis täieliku hematoloogilise ravivastuse saavutamiseni 93% (147 patsienti 158 hinnatavast) patsientidest ning olulise tsütogeneetilise ravivastuse saavutamiseni 90% (19 patsienti 21 hinnatavast) patsientidest. Täieliku molekulaarse ravivastuse saavutas 48% (49 patsienti 102 hinnatavast). Haigusvaba elulemus ja üldine elulemus ületasid konstantselt ühe aasta ja olid kõrgemad varasema kontrollgrupi näitajatest (haigusvaba elulemus p< 0,001; üldine elulemus p< 0,0001) kahes uuringus (AJP01 ja AUS01).

Tabel 4. Kemoteraapia raviskeem samaaegsel kasutamisel koos imatiniibiga

Uuring ADE10

Eelfaas

DEX 10 mg/m2 suukaudselt, päevadel 1...5;

 

CP 200 mg/m2 i.v., päevadel 3, 4, 5;

 

MTX 12 mg intratekaalselt, päev 1

Remissiooni

DEX 10 mg/m2 suukaudselt, päevadel 6...7, 13...16;

induktsioon

VCR 1 mg i.v., päevadel 7, 14;

 

IDA 8 mg/m2 i.v. (0,5 h), päevadel 7, 8, 14, 15;

 

CP 500 mg/m2 i.v.(1 h) päev 1;

 

19/29

 

Ara-C 60 mg/m2 i.v., päevadel 22...25, 29...32

Konsolidatsioonravi

MTX 500 mg/m2 i.v. (24 h), päevadel 1, 15;

I, III, V

6-MP 25 mg/m2 suukaudselt, päevadel 1...20

Konsolidatsioonravi

Ara-C 75 mg/m2 i.v. (1 h), päevadel 1...5;

II, IV

VM26 60 mg/m2 i.v. (1 h), päevadel 1...5

Uuring AAU02

 

Induktsioonravi (de

Daunorubitsiin 30 mg/m2 i.v., päevadel 1...3, 15...16;

novo Ph+ ALL)

VCR 2 mg koguannus i.v., päevadel 1, 8, 15, 22;

 

CP 750 mg/m2 i.v., päevadel 1, 8;

 

prednisoon 60 mg/m2 suukaudselt, päevadel 1...7, 15...21;

 

IDA 9 mg/m2 suukaudselt, päevadel 1...28;

 

MTX 15 mg intratekaalselt, päevadel 1, 8, 15, 22;

 

Ara-C 40 mg intratekaalselt, päevadel 1, 8, 15, 22;

 

metüülprednisoloon 40 mg intratekaalselt, päevadel 1, 8, 15, 22

Konsolidatsioon (de

Ara-C 1,000 mg/m/12 h i.v. (3 h), päevadel 1...4;

novo Ph+ ALL)

mitoksantroon 10 mg/m2 i.v. päevadel 3...5;

 

MTX 15 mg intratekaalselt, päev 1

 

metüülprednisoloon 40 mg intratekaalselt, päev 1

Uuring ADE04

 

Eelfaas

DEX 10 mg/m2 suukaudselt, päevadel 1...5;

 

CP 200 mg/m2 i.v., päevadel 3...5;

 

MTX 15 mg intratekaalselt, päev 1

Induktsioonravi I

DEX 10 mg/m2 suukaudselt, päevadel 1...5;

 

VCR 2 mg i.v., päevadel 6, 13, 20;

 

daunorubitsiin 45 mg/m2 i.v., päevadel 6..7, 13...14

Induktsioonravi II

CP 1 g/m2 i.v. (1 h), päevadel 26, 46;

 

Ara-C 75 mg/m2 i.v. (1 h), päevadel 28...31, 35...38, 42...45;

 

6-MP 60 mg/m2 suukaudselt, päevadel 26...46

Konsolidatsioonravi

DEX 10 mg/m2 suukaudselt, päevadel 1...5;

 

vindesiin 3 mg/m2 i.v., päev 1;

 

MTX 1,5 g/m2 i.v. (24 h), päev 1;

 

etoposiid 250 mg/m2 i.v. (1 h), päevadel 4...5;

 

Ara-C 2x 2 g/m2 i.v. (3 h, q 12 h), päev 5

Uuring AJP01

 

Induktsioonravi

CP 1,2 g/m2 i.v. (3 h), päev 1;

 

daunorubitsiin 60 mg/m2 i.v. (1 h), päevadel 1...3;

 

vinkristiin 1,3 mg/m2 i.v., päevadel 1, 8, 15, 21;

 

prednisoloon 60 mg/m/ööpäevas suukaudselt

Konsolidatsioonravi

Vahelduva skeemiga kemoteraapia: kemoteraapia suurtes annustes koos

 

MTX 1 g/m2 i.v. (24 h), päev 1, ja Ara-C 2 g/m2 i.v. (q 12 h), päevadel 2...3,

 

kasutatakse 4 tsüklit

Säilitusravi

VCR 1,3 g/m2 i.v., päev 1;

 

prednisoon 60 mg/m2 suukaudselt, päevadel 1...5

Uuring AUS01

 

Induktsioon-

Hüper-CVAD skeem: CP 300 mg/m2 i.v. (3 h, q 12 h), päevadel 1...3;

konsolidatsioonravi

vinkristiin 2 mg i.v., päevadel 4, 11;

 

doksorubitsiin 50 mg/m2 i.v. (24 h), päev 4;

 

DEX 40 mg ööpäevas päevadel 1...4 ja 11...14, vaheldumisi koos MTX 1

 

g/m2 i.v. (24 h), päev 1, Ara-C 1 g/m2 i.v. (2 h, q 12 h), päevadel 2...3 (kokku

 

8 tsüklit)

Säilitusravi

VCR 2 mg i.v. igakuiselt 13 kuu jooksul;

 

prednisoloon 200 mg suukaudselt, 5 päeva kuus 13 kuu jooksul

Kõikides raviskeemides on kasutusel steroidid KNS-i profülaktikaks.

Ara-C: tsütosiinarabinosiid; CP: tsüklofosfamiid; DEX: deksametasoon; MTX: metotreksaat; 6-MP: 6-merkaptopuriin; VM26: teniposiid; VCR: vinkristiin; IDA: idarubitsiin; i.v.: intravenoosne

Lapsed. Uuringus I2301 (avatud mitmekeskuseline järjestikuste kohortidega mitterandomiseeritud III faasi uuring) osales kokku 93 Ph+ ALL–iga last, noorukit ja noort täiskasvanut (vanuses 1 kuni 22 aastat), kes said imatiniibi (340 mg/m/ööpäev) kombinatsioonis intensiivse kemoteraapiaga pärast induktsioonravi. Imatiniibi manustati kohortides 1...5 vahelduvalt, kusjuures imatiniibiga ravi kestus oli kohortides järjest pikem ja ravi algus varajasem; kohort 1 sai kõige väiksema ja kohort 5 kõige suurema intensiivsusega imatiniibi ravi (kõige pikem pideva ööpäevase annusega imatiniibravi kestus päevades esimese kemoteraapiakuuri ajal). Pidev ööpäevane imatiniibi ekspositsioon koos kemoteraapiaga ravi algfaasis parandas kohort 5 patsientidel (n = 50) 4-aastast tüsistustevaba elulemust võrreldes varasema kontrollrühmaga (n = 120), kes said standardset kemoteraapiat ilma imatiniibita (vastavalt 69,9% vs. 31,6%). 4 aasta eeldatav üldine elulemus kohort 5 patsientide hulgas oli 83,6% võrreldes 44,8%-ga varasemas kontrollrühmas. Kohort 5-s said 20 patsienti 50-st (40%) hematopoeetiliste tüvirakkude siirdamist.

Tabel 5. Kemoteraapia raviskeem kasutamisel koos imatiniibiga uuringus I2301

Konsolidatsioonirühm 1

VP-16 (100 mg/m/ööpäev, IV): päevadel 1...5

(3 nädalat)

Ifosfamiid (1,8 mg/m/ööpäev, IV): päevadel 1...5

 

MESNA (360 mg/m/annus q3h, x 8 annust/ööpäev, IV): päevadel 1…5

 

G-CSF (5 µg/kg, SC): päevadel 6…15 või kuni neutrofiilide absoluutarv

 

> 1500 üle minimaalse väärtuse

 

IT metotreksaat (vanusele kohandatud): AINULT 1. päeval

 

Kolmekordne IT ravi (vanusele kohandatud): päevadel 8, 15

Konsolidatsioonirühm 2

Metotreksaat (5 g/m2 24 tunni jooksul, IV): 1. päeval

(3 nädalat)

Leukovoriin (75 mg/m2 36. tunnil, IV; 15 mg/m2 IV või PO q6h x 6

 

annust)iii: päevadel 2 ja 3

 

Kolmekordne IT ravi (vanusele kohandatud): 1. päeval

 

ARA-C (3 g/m/annus q 12 h x 4, IV): päevadel 2 ja 3

 

G-CSF (5 µg/kg, SC): päevadel 4…13 või kuni neutrofiilide absoluutarv

 

> 1500 üle nadiirväärtuse

Reinduktsioonirühm 1

VCR (1,5 mg/m/ööpäev, IV): päevadel 1, 8 ja 15

(3 nädalat)

DAUN (45 mg/m/ööpäev boolusena, IV): päevadel 1 ja 2

 

CPM (250 mg/m/annus q12h x 4 annust, IV): päevadel 3 ja 4

 

PEG-ASP (2500 RÜ/m, IM): 4. päeval

 

G-CSF (5 µg/kg, SC): päevadel 5...14 või kuni neutrofiilide absoluutarv

 

> 1500 üle minimaalse väärtuse

 

Kolmekordne IT ravi (vanusele kohandatud): päevadel 1 ja 15

 

DEX (6 mg/m/ööpäev, PO): päevadel 1...7 ja 15...21

Intensiivrühm 1

Metotreksaat (5 g/m2 24 tunni jooksul, IV): päevadel 1 ja 15

(9 nädalat)

Leukovoriin (75 mg/m2 36. tunnil, IV; 15 mg/m2 IV või PO q6h x 6

 

annust)iii: päevadel 2, 3, 16 ja 17

 

Kolmekordne IT ravi (vanusele kohandatud): päevadel 1 ja 22

 

VP-16 (100 mg/m/ööpäev, IV): päevadel 22…26

 

CPM (300 mg/m/ööpäev, IV): päevadel 22…26

 

MESNA (150 mg/m/ööpäev, IV): päevadel 22…26

 

G-CSF (5 µg/kg, SC): päevadel 27…36 või kuni neutrofiilide absoluutarv

 

> 1500 üle minimaalse väärtuse

 

ARA-C (3 g/m, q12h, IV): päevadel 43, 44

 

L-ASP (6000 RÜ/m, IM): 44. päeval

Reinduktsioonirühm 2

VCR (1,5 mg/m/ööpäev, IV): päevadel 1, 8 ja 15

(3 nädalat)

DAUN (45 mg/m/ööpäev boolusena, IV): päevadel 1 ja 2

 

CPM (250 mg/m/annus q12h x 4 annust, iv): päevadel 3 ja 4

 

PEG-ASP (2500 RÜ/m, IM): 4. päeval

 

G-CSF (5 µg/kg, SC): päevadel 5...14 või kuni neutrofiilide absoluutarv

 

> 1500 üle minimaalse väärtuse

 

21/29

 

Kolmekordne IT ravi (vanusele kohandatud): päevadel 1 ja 15

 

DEX (6 mg/m/ööpäev, PO): päevadel 1...7 ja 15...21

Intensiivrühm 2

Metotreksaat (5 g/m2 24 tunni jooksul, IV): päevadel 1 ja 15

(9 nädalat)

Leukovoriin (75 mg/m2 36. tunnil, IV; 15 mg/m2 IV või PO q6h x 6

 

annust)iii: päevadel 2, 3, 16 ja 17

 

Kolmekordne IT ravi (vanusele kohandatud): päevadel 1 ja 22

 

VP-16 (100 mg/m/ööpäev, IV): päevadel 22…26

 

CPM (300 mg/m/ööpäev, IV): päevadel 22…26

 

MESNA (150 mg/m/ööpäev, IV): päevadel 22…26

 

G-CSF (5 µg/kg, SC): päevadel 27…36 või kuni neutrofiilide absoluutarv

 

> 1500 üle minimaalse väärtuse

 

ARA-C (3 g/m, q12h, IV): päevadel 43, 44

 

L-ASP (6000 RÜ/m, IM): 44. päeval

Säilitusravi

MTX (5 g/m2 24 tunni jooksul, IV): 1. päeval

(8-nädalased tsüklid)

Leukovoriin (75 mg/m2 36. tunnil, IV; 15 mg/m2 IV või PO q6h x 6

Tsüklid 1...4

annust)iii: päevadel 2 ja 3

 

Kolmekordne IT ravi (vanusele kohandatud): päevadel 1, 29

 

VCR (1,5 mg/m2 , IV): päevadel 1, 29

 

DEX (6 mg/m/ööpäev PO): päevadel 1…5; 29…33

 

6-MP (75 mg/m/ööpäev, PO): päevadel 8…28

 

Metotreksaat (20 mg/m/nädal, PO): päevadel 8, 15, 22

 

VP-16 (100 mg/m, IV): päevadel 29…33

 

CPM (300 mg/m, IV): päevadel 29…33

 

MESNA IV päevadel 29…33

 

G-CSF (5 µg/kg, SC): päevadel 34…43

Säilitusravi

Kraniaalkiiritus (ainult rühm 5)

(8-nädalased tsüklid)

12 Gy 8 fraktsioonina kõigil patsientidel, kellel oli diagnoosimisel CNS1

Tsükkel 5

ja CNS2

 

18 Gy 10 fraktsioonina patsientidel, kellel oli diagnoosimisel CNS3

 

VCR (1,5 mg/m/ööpäev, IV): päevadel 1, 29

 

DEX (6 mg/m/ööpäev, PO): päevadel 1…5; 29…33

 

6-MP (75 mg/m/ööpäev, PO): päevadel 11…56 (6-MP ei manustata

 

kraniaalse kiiritusravi päevadel 6…10 alates 5. tsükli 1. päevast. Alustada

 

6-MP manustamist 1. päeval pärast kraniaalse kiiritusravi lõpetamist.)

 

Metotreksaat (20 mg/m/nädal, PO): päevadel 8, 15, 22, 29, 36, 43, 50

Säilitusravi

VCR (1,5 mg/m/ööpäev, IV): päevadel 1, 29

(8-nädalased tsüklid)

DEX (6 mg/m/ööpäev, PO): päevadel 1…5; 29…33

Tsüklid 6...12

6-MP (75 mg/m/ööpäev, PO): päevadel 1…56

 

Metotreksaat (20 mg/m/nädal, PO): päevadel 1, 8, 15, 22, 29, 36, 43, 50

G-CSF = granulotsüütide kolooniaid stimuleeriv faktor, VP-16 = etoposiid, MTX = metotreksaat, IV = intravenoosne, SC = subkutaanne, IT = intratekaalne, PO = suukaudne, IM = intramuskulaarne, ARA-C = tsütarabiin, CPM = tsüklofosfamiid, VCR = vinkristiin, DEX = deksametasoon, DAUN = daunorubitsiin, 6-MP = 6-merkaptopuriin, E.Coli L-ASP = L- asparaginaas, PEG-ASP = PEG asparaginaas, MESNA = 2-merkaptoetaan naatriumsulfonaat, iii = või kuni MTX tase on < 0,1 µM, q6h = iga 6 tunni järel, Gy = Grei

Uuring AIT07 oli mitmekeskuseline avatud randomiseeritud II/III faasi uuring, kus osales 128 patsienti (vanuses 1 kuni < 18 aastat), kes said imatiniibi kombinatsioonis kemoteraapiaga. Sellest uuringust pärinevad ohutusandmed on kooskõlas imatiniibi ohutusprofiiliga Ph+ ALL patsientidel.

Retsidiveerunud/refraktaarne Ph+ ALL. Kui imatiniibi kasutati monoteraapiana retsidiveerunud/refraktaarse Ph+ ALL patsientidel, saavutasid 411 uuritust 53 patsienti hematoloogilise ravivastuse 30% (9% täielik ravivastus) ja 23% olulise tsütogeneetilise ravivastuse. (Tuleb märkida, et 411 patsiendist 353 said ravi laiendatud juurdepääsuprogrammi alusel ilma, et oleks kogutud esmase ravivastuse andmeid.) 411 retsidiveerunud/refraktaarse Ph+ ALL patsiendi seas

jäi haiguse progresseerumiseni kulunud aja mediaan vahemikku 2,6...3,1 kuud ning üldine elulemuse mediaan 401 uuritud patsiendi seas oli 4,9...9 kuud. Andmed olid samad täiendavas analüüsis, mis hõlmas patsiente vanuses 55 aastat ja vanemad.

Kliinilised MDS/MPD uuringud

Imatiniibi kasutamise kogemused sellel näidustusel on väga vähesed ning põhinevad hematoloogilise ja tsütogeneetilise ravivastuse määral. Kliinilist kasu või elulemuse suurenemist tõestavaid kontrollgrupiga uuringuid ei ole. Avatud, mitmekeskuselises II faasi kliinilises uuringus (uuring B2225) hinnati imatiniibi kasutamist erinevatel patsientidel, kellel esinesid ABL, Kit või PDGFR valgu türosiinkinaasiga seotud eluohtlikud haigused. Selles uuringus osales 7 MDS/MPD patsienti, kes said raviks 400 mg imatiniibi ööpäevas. Kolm patsienti saavutasid täieliku hematoloogilise ravivastuse ning üks patsient osalise hematoloogilise ravivastuse. Neljast PDGFR geneetilise rekombinatsiooniga patsiendist kolm saavutasid andmete analüüsi ajaks hematoloogilise ravivastuse (2 täieliku ja 1 osalise). Patsientide vanus oli 20…72 aastat.

Pikaajaliste ohutus- ja efektiivsusandmete kogumiseks imatiniibi saanud patsientidelt, kellel on müeloproliferatiivsed kasvajad PDGFR- β rekombinatsiooniga, loodi vaatlusandmetel põhinev register (uuring L2401). Registrisse võetud 23 imatiniibi kasutanud patsiendi ööpäevane annuse mediaan oli 264 mg (vahemik: 100…400 mg) ja kestuse mediaan 7,2 aastat (vahemik 0,1…12,7 aastat). Vaatlusandmetel põhineva registri omaduste tõttu saadi hematoloogilise, tsütogeneetilise ja molekulaarse hindamise andmed vastavalt 22-lt, 9-lt ja 17-lt patsiendilt 23-st. Andmete konservatiivsel käsitlemisel, mille korral loeti andmete puudumist ravivastuse puudumiseks, täheldati 20/23 (87%) patsientidest täielikku hematoloogilist ravivastust, 9/23 (39,1%) täielikku tsütogeneetilist ravivastust ning 11/23 (47,8%) molekulaarset ravivastust. Kui ravivastuse määra arvutamisel võeti arvesse patsiente, kellel oli vähemalt üks valiidne hindamine, olid täieliku hematoloogilise, täieliku tsütogeneetilise ja molekulaarse ravivastuse määrad vastavalt 20/22 (90,9%), 9/9 (100%) ja 11/17 (64,7%).

Lisaks sellele on 13 publikatsioonis teateid veel 24 MDS/MPD patsiendi kohta. Neist 21 patsienti said raviks 400 mg imatiniibi ööpäevas, ülejäänud 3 patsienti väiksemaid annuseid. Üheteistkümnel patsiendil tuvastati PDGFR geneetiline rekombinatsioon, neist 9 saavutasid täieliku ja 1 osalise hematoloogilise ravivastuse. Nende patsientide vanus oli vahemikus 2…79 aastat. Hilisemates publikatsioonides on täiendavaid teateid, et üheteistkümnest patsiendist kuus on jätkuvalt tsütogeneetilises remissioonis (vahemikus 32…38 kuud). Samas publikatsioonis on täiendavad andmed 12 MDS/MPD PDGFR geneetilise rekombinatsiooniga patsiendi (5 patsienti uuringust B2225) pikaaegsest jälgimisest. Need patsiendid said imatiniibi keskmiselt 47 kuud (vahemikus 24 päeva kuni 60 kuud). Nendest patsientidest kuuel ületab jälgimisperiood 4 aastat. Üksteist patsienti saavutasid kiire täieliku hematoloogilise ravivastuse; kümnel kadusid täielikult tsütogeneetilised kahjustused ja kadusid või vähenesid liittranskriptid RT-PCR mõõtmisel. Hematoloogilise ja tsütogeneetilise ravivastuse mediaan oli 49 kuud (vahemikus 19…60) ja 47 kuud (vahemikus 16…59). Üldine elulemus oli 65 kuud alates diagnoosimisest (vahemikus 25…234). Ilma geneetilise translokatsioonita patsientidel ei anna imatiniibi kasutamine tavaliselt paranemisele viitavaid tulemusi.

  1. MDS/MPD diagnoosiga lastel ei ole kontrollitud kliinilisi uuringuid läbi viidud. 4-s publikatsioonis kirjeldati 5 MDS/MPD PDGFR geneetilise rekombinatsiooniga patsienti. Nende patsientide vanus oli 3 kuud kuni 4 aastat ja imatiniibi manustati annuses 50 mg ööpäevas või annuses 92,5 kuni 340 mg/m2 ööpäevas. Kõigil patsientidel saavutati täielik hematoloogiline, tsütogeneetiline ja/või kliiniline ravivastus.

HES/KEL kliinilised uuringud

Ühes mitmekeskuselises II faasi avatud uuringus (uuring B2225) hinnati imatiniibi toimet erinevatele Abl, Kit või PDGFR proteiin-türosiinkinaasiga seotud eluohtlike haigustega patsientide populatsioonidele. Selles uuringus raviti 14 HES/KEL patsienti 100 mg kuni 1000 mg imatiniibi ööpäevas. Lisaks sellele on 35-s publikatsioonis teateid 162 HES/KEL patsiendi andmetest, kes said imatiniibi annuses 75 mg kuni 800 mg ööpäevas. Tsütogeneetilisi muutusi täheldati 117-l patsiendil

176-st. Nendest 117 patsiendist 61 patsienti olid FIP1L1-PDGFRalfa liit-kinaas-positiivsed. Kolmes publikatsioonis olid andmed veel nelja FIP1L1-PDGFRalfa positiivse HES patsiendi kohta. Kõigil 65-l FIP1L1-PDGFRalfa liit-kinaas-positiivsetel patsientidel saavutati täielik hematoloogiline ravivastus, mis püsis kuid (vahemik teatamise ajal ulatus ühest kuust kuni rohkem kui 44 kuuni). Hiljutistes publikatsioonides on teatatud, et nendest 65-st patsiendist 21 saavutasid ka täieliku molekulaarse remissiooni mediaaniga 28 kuud (vahemik 13…67 kuud). Patsientide vanus oli vahemikus 20…72 aastat. Peale selle kirjeldasid uurijad haigusjuhtude aruannetes sümptomaatika ja teiste organite funktsioonihäirete paranemist. Paranemist kirjeldati südame, närvisüsteemi, naha- ja nahaaluskoe, respiratoorse, rindkere ja mediastiinumi, lihas-skeleti ja sidekoe, vaskulaarsete ja seedetrakti häirete osas.

  1. HES/KEL diagnoosiga lastel ei ole kontrollitud kliinilisi uuringuid läbi viidud. Kolmes publikatsioonis kirjeldati kolme HES ja KEL PDGFR geneetilise rekombinatsiooniga patsienti. Nende patsientide vanus oli 2 kuni 16 aastat ja imatiniibi manustati annuses 300 mg/m2 ööpäevas või annuses 200 kuni 400 mg ööpäevas. Kõigil patsientidel saavutati täielik hematoloogiline, täielik tsütogeneetiline ja/või täielik molekulaarne ravivastus.

PDFS kliinilised uuringud

Ühes avatud mitmekeskuselises II faasi kliinilises uuringus (uuring B2225) osales 12 dermatofibrosarcoma protuberans’iga (PDFS) patsienti, kellele manustati 800 mg imatiniibi ööpäevas. PDFS-ga patsiendid olid vanuses 23 kuni 75 aastat ja uuringuga liitumise hetkel oli neil tegemist metastaatilise, algse resektsiooni järel lokaalselt retsidiveeruva PDFSga, mida ei peetud edasisele operatiivsele ravile alluvaks. Peamine efektiivsuse näitaja oli objektiivne ravivastus. 12-st uuringuga liitunud patsiendist üheksal saavutati ravivastus, neist ühel täielik ja kaheksal osaline. Kolm osalise ravivastusega patsienti muudeti seejärel operatsiooni abil haigusvabaks. Uuringus B2225 oli keskmine ravi kestus 6,2 kuud, maksimaalne ravi kestus oli 24,3 kuud. Hiljem on viies avaldatud haigusjuhu kirjelduses teatatud veel kuuest imatiniibiga ravitud PDFS patsiendist vanuses 18 kuud kuni 49 aastat. Kirjanduses avaldatud andmete kohaselt said täiskasvanud patsiendid kas 400 mg (4 juhul) või 800 mg (1 juhul) imatiniibi ööpäevas. Viiel patsiendil saavutati ravivastus, neist kolmel täielik ja kahel osaline. Avaldatud kirjanduse kohaselt oli ravi keskmine kestus vahemikus 4 nädalast kuni enam kui 20 kuuni. Translokatsioon t(17:22)[(q22:q13)], või selle geeniprodukt esines peaaegu kõigil imatiniibi ravivastuse saanutel.

Farmakokineetilised omadused

  1. PDFS diagnoosiga lastel ei ole kontrollitud kliinilisi uuringuid läbi viidud. Kolmes publikatsioonis kirjeldati 5 PDFS ja PDGFR geneetilise rekombinatsiooniga patsienti. Nende patsientide vanus oli vastsündinust kuni 14 aastani ja imatiniibi manustati annuses 50 mg ööpäevas või annuses 400 kuni 520 mg/m2 ööpäevas. Kõigil patsientidel saavutati osaline ja/või täielik ravivastus.

Imatiniibi farmakokineetika

Imatiniibi farmakokineetikat on hinnatud annusevahemikus 25...1000 mg. Ravimi kineetilisi omadusi plasmas analüüsiti 1. päeval ning kas 7. või 28. päeval, kui oli saavutatud püsiv plasmakontsentratsioon.

Imendumine

Imatiniibi kasutamisel on keskmine absoluutne biosaadavus 98%. Imatiniibi plasma AUC tasemetes esinesid suukaudse annuse järgselt suured patsientidevahelised erinevused. Koos rasvarikka toiduga manustatuna vähenes imatiniibi imendumiskiirus minimaalselt (Cmax vähenes 11% ja tmax pikenes 1,5 tundi) ja täheldati AUC vähest langust (7,4%) võrreldes manustamisel tühja kõhuga. Varasema seedetrakti operatsiooni mõju ravimi imendumisele ei ole uuritud.

Jaotumine

In vitro katsete põhjal oli imatiniibi kliiniliselt oluliste kontsentratsioonide juures seonduvus plasmavalkudega ligikaudu 95%, enamasti albumiini ja happelise alfa-glükoproteiiniga ning vähesel määral lipoproteiiniga.

Biotransformatsioon

Peamine ringlev metaboliit inimesel on N-demetüleeritud piperasiinderivaat, millel on in vitro toimeainega sarnane aktiivsus. Selle metaboliidi plasma AUC oli ainult 16% imatiniibi AUC-ga võrreldes. N-demetüleeritud metaboliidi seostumine plasmavalkudega on analoogne toimeaine seostumisega.

Imatiniib ja N-demetüleeritud metaboliit koos andsid ligikaudu 65% tsirkuleerivast radioaktiivsusest ).0-48h)(AUC( Ülejäänud tsirkuleeriv radioaktiivsus koosnes mitmetest vähemtähtsatest metaboliitidest.

  1. In vitro tulemused näitasid, et CYP3A4 on peamine inimese P450 ensüüm, mis katalüüsib imatiniibi biotransformatsiooni. Võimalike samaaegselt manustatavate ravimite hulgas (atsetaminofeen, atsükloviir, allopurinool, amfoteritsiin, tsütarabiin, erütromütsiin, flukonasool, hüdroksüuurea, norfloksatsiin, penitsilliin V) pärssisid ainult erütromütsiin (IC50 50 mikroM) ja flukonasool (IC50 118 mikroM) imatiniibi metabolismi kliiniliselt olulisel määral.

Imatiniib oli in vitro CYP2C9, CYP2D6 ja CYP3A4/5 markersubstraatide konkureeriv inhibiitor. Ki väärtused inimese maksa mikrosoomides olid vastavalt 27, 7,5 ja 7,9 mikromol/l. Imatiniibi maksimaalne plasmakontsentratsioon patsientidel on 2...4 mikromol/l, seega on võimalik samaaegselt manustatavate ravimite CYP2D6 ja/või CYP3A4/5 vahendusel toimuva metabolismi pärssimine. Imatiniib ei sekkunud 5-fluorouratsiili biotransformatsiooni, kuid pärssis paklitakseeli metabolismi CYP2C8 (Ki = 34,7 mikroM) konkureeriva inhibeerimise kaudu. Leitud Ki väärtus on siiski palju kõrgem kui imatiniibi eeldatav kontsentratsioon plasmas, mistõttu ei eeldata koostoimeid imatiniibi samaaegsel manustamisel kas 5-fluorouratsiili või paklitakseeliga.

Eritumine

Pärast imatiniibi C-märgistatud suukaudset annust leiti 7 päeva jooksul ligikaudu 81% annusest, sellest osa väljaheites (68% annusest) ja osa uriinis (13% annusest). Muutumatult eritus 25% imatiniibi annusest (5% uriinis, 20% väljaheites), ülejäänu metaboliitidena.

Farmakokineetika plasmas

Tervetel vabatahtlikel oli suukaudse manustamise järgselt t½ ligikaudu 18 tundi, mis viitab sellele, et annustamisskeem üks kord ööpäevas on piisav. Suureneva annusega suurenes keskmine AUC lineaarselt ja proportsionaalselt annusega imatiniibi suukaudsel manustamisel vahemikus 25...1000 mg. Korduval annustamisel ei muutunud imatiniibi kineetika ja kumuleerumine tasakaalukontsentratsiooni puhul annustamisega üks kord ööpäevas oli 1,5...2,5-kordne.

Populatsioonifarmakokineetika

KML patsientidel tehtud populatsiooni farmakokineetika analüüsis avaldas vanus vähest mõju jaotusruumalale (suurenemine 12% üle 65 aastastel patsientidel). Seda muutust ei peetud kliiniliselt oluliseks. Kehakaalu mõju imatiniibi kliirensile on selline, et 50 kg kaaluva patsiendi keskmine kliirens on eeldatavalt 8,5 l/h, samal ajal kui 100 kg kaaluval patsiendil suureneb kliirens kuni 11,8 l/h. Neid muutusi ei peeta piisavaks, et õigustada annuse korrigeerimist kehakaalu alusel. Sugu ei mõjuta imatiniibi kineetikat.

Farmakokineetika lastel

  1. Nagu täiskasvanud patsientidel, imendus imatiniib I ja II faasi uuringutes suukaudse manustamise järgselt kiiresti ka pediaatrilistel patsientidel. Lastel andsid annused 260 ja 340 mg/m2 ööpäevas sama ekspositsiooni nagu vastavalt 400 mg ja 600 mg täiskasvanutel. AUC(0-24) võrdlus 8. ja 1. päeval annusega 340 mg/m2 ööpäevas näitas 1,7-kordset ravimi kumuleerumist, kui ööpäevast annust manustati korduvalt üks kord päevas.

Hematoloogiliste häiretega (KML, Ph+ALL või muud imatiniibiga ravitavad hematoloogilised häired) lapspatsientide kokkuvõtliku populatsioonifarmakokineetika analüüsi põhjal suureneb imatiniibi kliirens vastavalt kehapindalale. Pärast kehapindalast tuleneva mõju korrigeerimist ei avaldanud teised demograafilised näitajad, nagu vanus, kehakaal ja kehamassiindeks, imatiniibi

  1. plasmakontsentratsioonile kliiniliselt olulist mõju. Analüüs kinnitas, et imatiniibi plasmakontsentratsioon lapspatsientide hulgas, kes said 260 mg/m2 üks kord ööpäevas (mitte rohkem kui 400 mg üks kord ööpäevas) või 340 mg/m2 üks kord ööpäevas (mitte rohkem kui 600 mg üks kord ööpäevas), oli sarnane nagu täiskasvanud patsientidel, kes said imatiniibi 400 mg või 600 mg üks kord ööpäevas.

Organite funktsioonihäired

Imatiniib ja tema metaboliidid ei eritu olulisel määral neerude kaudu. Kerge ja mõõduka neerufunktsiooni häirega patsientidel on täheldatud ravimi suuremat plasmakontsentratsiooni kui normaalse neerufunktsiooniga patsientidel. Suurenemine on ligikaudu 1,5...2-kordne ning vastav alfahappelise glükoproteiini (millega imatiniib tugevalt seondub) sisalduse 1,5-kordsele suurenemisele plasmas. Imatiniibi vaba fraktsiooni kliirens on arvatavasti sarnane neerukahjustusega ja normaalse neerufunktsiooniga patsientidel, kuna imatiniib eritub neerude kaudu vaid vähesel määral (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Kuigi farmakokineetilistes uuringutes ilmnesid olulised individuaalsed erinevused, ei suurene imatiniibi plasmakontsentratsioon erineva raskusastmega maksapuudulikkusega patsientidel võrrelduna normaalse maksafunktsiooniga patsientidega (vt lõigud 4.2, 4.4 ja 4.8).

Prekliinilised ohutusandmed

Imatiniibi prekliinilist ohutuse profiili hinnati rottidel, koertel, ahvidel ja küülikutel.

Mitme annusega toksilisuse uuringutes ilmnesid rottidel, koertel ja ahvidel kerged kuni mõõdukad muutused veres, rottidel ja koertel kaasnesid sellega ka muutused luuüdis.

Rottidel ja koertel oli sihtelundiks maks. Mõlemal liigil täheldati kerget kuni mõõdukat transaminaaside aktiivsuse tõusu ja kolesterooli, triglütseriidide, üldvalgu ning albumiini taseme kerget langust. Rottide maksas ei täheldatud patohistoloogilisi muutusi. Koertel, keda raviti kaks nädalat, ilmnes raske toksiline toime maksale, mis väljendus maksaensüümide aktiivsuse tõusu, hepatotsellulaarse nekroosi, sapiteede nekroosi ja sapiteede hüperplaasiana.

Kaks nädalat ravi saanud ahvidel täheldati kahjulikku toimet neerudele, mis väljendus koldelise mineralisatsiooni ning neerutuubulite laienemise ja tubulaarse nefroosina. Vere uurea lämmastiku (BUN) ja kreatiniini tõusu täheldati mitmel loomal. Rottidel ilmnes 13-nädalases uuringus annustega ≥ 6 mg/kg neerusäsi ja kusepõie üleminekuepiteeli hüperplaasia, millega ei kaasnenud muutusi seerumi või uriini näitajates. Pikaajalise imatiniibravi korral täheldati oportunistlike infektsioonide suuremat esinemissagedust.

39-nädalases uuringus ahvidel ei tehtud kindlaks kõrvaltoimeteta taset (no observed adverse effect level, NOAEL) madalaima annuse 15 mg/kg kasutamisel, mis on kehapindala aluseks võttes ligikaudu üks kolmandik maksimaalsest inimesel soovitatavast annusest 800 mg. Ravi tulemusel süvenesid loomadel tavaliselt supressioonis olevad malaariainfektsioonid.

Imatiniibi ei osutunud in vitro bakteri raku testi (Amesi test), in vitro imetaja raku testi (hiire lümfoom) ja in vivo roti mikrotuuma testi põhjal genotoksiliseks. Imatiniib andis genotoksilisi toimeid in vitro imetaja raku testis (Hiina hamstri munasari) klastogeensuse osas (kromosoomi aberratsioon) metaboolse aktivatsiooni tingimustes. Kaks tootmisprotsessi vaheprodukti, mida leidub ka lõpptootes, osutusid Amesi testis mutageenseteks. Üks nimetatud vaheproduktidest andis positiivse tulemuse ka hiire lümfoomi testis.

Fertiilsuse uuringus manustati ravimit isastele rottidele 70 päeva jooksul enne paaritumist, mille tulemusena nende testiste ja epididüümise kaal ning eluvõimelise sperma protsent vähenesid annuse 60 mg/kg kasutamisel, mis on kehapindala aluseks võttes umbkaudu võrdne maksimaalse kliinilise annusega 800 mg ööpäevas. Nimetatud toime ei ilmnenud annuste ≤ 20 mg/kg kasutamisel. Kerge kuni mõõdukas spermatogeneesi vähenemine ilmnes ka koertel suukaudsete annuste ≥ 30 mg/kg

kasutamisel. Emastele rottidele manustati ravimit 14 päeva jooksul enne paaritumist ja edasi kuni 6. gestatsioonipäevani, toimet paaritumisele ega tiinete emaste arvule ei ilmnenud. Annuse 60 mg/kg kasutamisel ilmnes emastel rottidel oluline implantatsioonijärgne loodete kadu ja elusloodete arvu vähenemine. Nimetatud toime ei ilmnenud annuste ≤ 20 mg/kg kasutamisel.

Rottidel tehtud suukaudses pre- ja postnataalse arengu uuringus täheldati punast tupevoolust kas 14. või 15. gestatsioonipäeval rühmas, mis sai ravimit 45 mg/kg ööpäevas. Sama annuse kasutamisel suurenes surnult sündinud järglaste ja samuti 0...4. sünnijärgsel päeval surnud järglaste arv. F1 järglastel vähenes sama annuse kasutamisel keskmine kehakaal alates sünnist kuni surmamiseni ning veidi vähenes nende pesakondade arv, kes jõudsid prepuutsiumi eraldumise kriteeriumideni. F1 fertiilsus ei olnud muutunud, samal ajal kui annuse 45 mg/kg ööpäevas kasutamisel täheldati resorptsioonide sagenemist ja eluvõimeliste loodete arvu vähenemist. Ilma täheldatava toimeta tase (no observed effect level, NOEL) nii emasloomade kui F1 põlvkonna jaoks oli 15 mg/kg ööpäevas (veerand maksimaalsest inimesel kasutatavast annusest 800 mg).

Imatiniib avaldas rottidel teratogeenset toimet manustatuna organogeneesi ajal annustes ≥ 100 mg/kg, mis on kehapinda aluseks võttes ligikaudu võrdne maksimaalse kliinilise annusega 800 mg ööpäevas. Teratogeensete efektide hulka kuulusid eksentsefaalia või entsefalotseele, frontaalsete luude puudumine/vähenemine ja parietaalsete luude puudumine. Nimetatud toimed ei ilmnenud annuste

≤ 30 mg/kg kasutamsel.

Uusi sihtelundeid ei leitud noortel rottidel läbiviidud toksilisuse uuringus (10. kuni 70. päev pärast sündi), mille eesmärgiks oli avastada uusi sihtelundeid täiskasvanud rottidel. Noorte rottide toksilisuse uuringus täheldati toimet kasvule, tupe avanemisele ja eesnaha eraldumisele ligikaudu 0,3- kuni 2-kordse keskmise laste plasmakontsentratsiooni korral, mis saadi kasutades kõrgeimat soovituslikku annust 340 mg/m. Lisaks täheldati noortel rottidel suremust (pesast võõrutamise ajal) ligikaudu 2-kordse keskmise laste plasmakontsentratsiooni korral, mis saadi kasutades kõrgeimat soovituslikku annust 340 mg/m.

Imatiniibi annustega 15, 30 ja 60 mg/kg ööpäevas rottidel läbiviidud 2-aastase kestusega kartsinogeensusuuringus täheldati statistiliselt olulist eluea vähenemist isasloomadel annuse 60 mg/kg ööpäevas ja emasloomadel ≥ 30 mg/kg ööpäevas kasutamisel. Histopatoloogilises uuringus leiti peamise surmapõhjusena kardiomüopaatiat (mõlemast soost katseloomadel), kroonilist progresseeruvat nefropaatiat (emasloomadel) ja preputsiaalnäärmete papilloome; need nähud võisid olla ka katseloomade surma või hukkamise põhjuseks. Neoplastiliste muutuste sihtorganiteks olid neerud, kusepõis, ureetra, preputsiaal- ja klitoraalnäärmed, peensool, kõrvalkilpnääre, neerupealised ja mao mitteglandulaarne osa.

  1. Preputsiaal- ja klitoraalnäärmete papilloome/kartsinoome täheldati annuste 30 mg/kg ööpäevas ja suuremad manustamisel, mis vastab ligikaudu 0,5- või 0,3-kordsele plasmakontsentratsioonile (AUC põhjal) inimesel vastavalt annuse 400 mg ööpäevas või 800 mg ööpäevas kasutamisel ja vastab lastel 0,4-kordsele ööpäevasele plasmakontsentratsioonile (AUC põhjal) annuse 340 mg/m2 ööpäevas korral. Ilma täheldatava toimeta tase (NOEL) oli 15 mg/kg päevas. Neeru adenoom/kartsinoom, kusepõie ja ureetra papilloom, peensoole adenokartsinoom, kõrvalkilpnäärme adenoom, neerupealise beniigsed ja maliigsed medullaartuumorid ja mao mitteglandulaarse osa papilloomid/kartsinoomid olid täheldatavad annuse 60 mg/kg ööpäevas kasutamisel, mis vastab ligikaudu 1,7- või 1-kordsele plasmakontsentratsioonile (AUC põhjal) inimesel annuse 400 mg ööpäevas või 800 mg ööpäevas ja 1,2-kordsele plasmakontsentratsioonile lastel (AUC põhjal) 340 mg/m2 ööpäevas kasutamisel. Ilma täheldatava toimeta tase (NOEL) oli 30 mg/kg ööpäevas.

Selle rottidel läbiviidud kartsinogeensusuuringu leidude mehhanism ja nende tähendus ravimi kasutamisel inimestel ei ole veel selge.

Varasemates prekliinilistes uuringutes täheldamata mitte-neoplastilised muutused esinesid kardiovaskulaarsüsteemis, pankreases, endokriinsetes organites ja hammastes. Kõige olulisemateks

neist leidudest olid kardiaalne hüpertroofia ja dilatatsioon, mis põhjustasid osadel katseloomadel südamepuudulikkust.

Toimeaine imatiniib kujutab keskkonnaohtu setteorganismidele.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Tableti sisu:

Mikrokristalliline tselluloos

Krospovidoon (tüüp A)

Hüpromelloos

Magneesiumstearaat

Veevaba kolloidne ränidioksiid

Tableti kate:

Punane raudoksiid (E172)

Kollane raudoksiid (E172)

Makrogool 4000

Talk

Hüpromelloos

.Sobimatus

Ei kohaldata.

.Kõlblikkusaeg

3 aastat

Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 30 °C.

Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.

Pakendi iseloomustus ja sisu

Imatinib Sandoz, 100 mg

PVC/alumiinium blistrid

PVC/PE/PVDC/alumiinium blistrid

Pakendi suurused: 20, 30, 50, 60, 80, 90 ja 120 tabletti.

Imatinib Sandoz, 400 mg

PVC/PE/PVDC/alumiinium blistrid

Pakendi suurused: 10, 30, 50, 60, 80 ja 90 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

MÜÜGILOA HOIDJA

Sandoz Pharmaceuticals d.d.

Verovskova 57

SI-1000 Ljubljana

Sloveenia

MÜÜGILOA NUMBRID

Imatinib Sandoz, 100 mg: 895915

Imatinib Sandoz, 400 mg: 896015

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 10.12.2015

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Mai 2018