Fluanxol depot - süstelahus (20mg 1ml) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Fluanxol Depot, 20 mg/ml süstelahus

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Süstelahus sisaldab 20 mg/ml flupentiksooldekanoaati.

INN. Flupentixolum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Süstelahus.

20 mg/ml õlilahus on läbipaistev, värvitu või kergelt kollakas, praktiliselt osakestevaba.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Skisofreenia jt psühhooside säilitusravi, eriti kui sümptomitena esinevad hallutsinatsioonid, meelepetted ja mõtlemishäired koos apaatia, energiapuuduse, alanenud meeleolu ja enesessetõmbumisega.

Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Täiskasvanud

Annus ja süstete vaheline intervall määratakse individuaalselt, et saavutada maksimaalne psühhootiliste sümptomite pärssimine minimaalsete kõrvaltoimetega.

Flupentiksooldekanoaat 20 mg/ml

Säilitusravi annus on tavaliselt 20...40 mg (1...2 ml), mis manustatakse 2...4 nädala tagant sõltuvalt ravivastusest. Mõned patsiendid võivad vajada suuremaid annuseid või lühemaid manustamisintervalle. Flupentiksooldekanoaat 20 mg/ml ei sobi patsientidele, kelle puhul on vajalik sedatsiooni saavutamine. Süstelahuse maht üle 2 ml tuleb jaotada kahe süstekoha vahel.

Piisav kontroll raskete psühhootiliste sümptomite üle kontsentreeritud süstelahuse kasutamisel saavutatakse tavaliselt 4...6 kuu jooksul ja seejärel võib järk-järgult tagasi pöörduda madalama säilitusannuse juurde.

Kui minnakse üle suukaudselt flupentiksoolravilt säilitusravile flupentiksooldekanoaadiga, tuleb kasutada järgnevaid juhiseid:

x mg suukaudset ravimit ööpäevas vastab 4x mg dekanoaadile iga 2 nädala järel. x mg suukaudset ravimit ööpäevas vastab 8x mg dekanoaadile iga 4 nädala järel.

Suukaudse flupentiksooli manustamist tuleb jätkata esimese nädala jooksul pärast esimest süstet, kuid vähendatud annuses.

Patsientidel, kes viiakse üle teistelt depooravimitelt flupentiksooldekanoaadile, peab annuse määramisel lähtuma järgmisest suhtest: 40 mg flupentiksooldekanoaati on võrdne 25 mg flufenasiindekanoaadi, 200 mg zuklopentiksooldekanoaadi või 50 mg haloperidooldekanoaadiga.

Järgnevaid flupentiksooldekanoaadi annuseid ja manustamisintervalli kohandatakse patsiendi individuaalsest ravivastusest lähtuvalt.

Eakad patsiendid

Eakate patsientide puhul kasutatakse tavaliselt väiksemaid annuseid soovitatava annusevahemiku piirides.

Neerufunktsiooni häired

Neerufunktsiooni häire korral võib flupentiksooldekanoaati manustada tavalistes annustes.

Maksafunktsiooni häired

Maksafunktsiooni häire korral on soovitatav ettevaatlik annustamine ja võimalusel ravimi plasmakontsentratsiooni määramine.

Lapsed

Flupentiksooldekanoaati ei soovitata kasutada lastel kliinilise kogemuse puudumise tõttu.

Manustamisviis

Flupentiksooldekanoaati süstitakse lihasesse tuharapiirkonna ülemises välimises neljandikus. Kui on vaja manustada üle 2 ml, siis kasutada selleks kahte erinevat süstekohta. Lokaalne taluvus on hea.

Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine(te) või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Tsirkulatoorne kollaps, mistahes põhjusel tekkinud teadvushäired (nt mürgistuse tõttu alkoholi, barbituraatide või opiaatidega), kooma.

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Neuroleptikumide kasutamisel võib tekkida maliigne neuroleptiline sündroom (hüpertermia, lihasjäikus, teadvushäired, autonoomse närvisüsteemi ebastabiilsus). Risk on seda suurem, mida tugevatoimelisem on ravim. Patsientidel olemasoleva orgaanilise ajukahjustuse või vaimse arengu peetusega, samuti opiaate ja alkoholi kuritarvitavatel patsientidel on sündroom sagedamini lõppenud surmaga.

Ravi: neuroleptikumi ärajätmine. Sümptomaatiline ravi ja üldtoetavad meetmed. Võib manustada dantroleeni või bromokriptiini.

Sümptomid võivad püsida üle nädala pärast suukaudse neurolepikumi ärajätmist. Depooravimitega seotud sümptomid püsivad mõnevõrra kauem.

Sarnaselt teiste neuroleptikumidega tuleb flupentiksooldekanoaadi kasutamisel olla ettevaatlik orgaanilise ajukahjustuse, raske hingamispuudulikkuse, neerupuudulikkuse, Parkinsoni tõve, kitsanurga glaukoomi, eesnäärme hüpertroofia, kilpnäärme üle- või alatalitluse, myastenia gravis´e, krampide ja raske maksahaiguse esinemisel.

Ravimit ei soovitata väiksemates annustes manustada kergesti ärrituvatele või üliaktiivsetele patsientidele, kuna selle aktiveeriv toime võib viia nimetatud tunnuste süvenemiseni.

Nagu on kirjeldatud teiste psühhotroopsete ravimite puhul, võib ka flupentiksooldekanoaat muuta patsiendi tundlikkust insuliini ja glükoosi suhtes, mistõttu võib diabeetikute puhul vajalik olla antidiabeetilise ravi korrigeerimine.

Eakate patsientide ravi nõuab erilist tähelepanu, kuna neil võib sagedamini tekkida sedatsioon, hüpotensioon, segasus ja kehatemperatuuri muutused.

Pikaajalist (eriti suurtes annustes) ravi saavaid patsiente tuleb regulaarselt jälgida ning võimalusel säilitusannust vähendada.

Sarnaselt teiste antipsühhootikumide rühma kuuluvate ravimitega võib flupentiksooldekanoaat põhjustada QT-intervalli pikenemist. Püsiva QT-intervalli pikenemise korral võib suureneda risk maliigsete rütmihäirete tekkeks. Seetõttu tuleb flupentiksooldekanoaati ettevaatusega kasutada vastava eelsoodumusega isikutel (hüpokaleemia, hüpomagneseemia või geneetiline eelsoodumus) ja patsientidel, kellel on anamneesis kardiovaskulaarsed häired, nt QT-intervalli pikenemine, väljendunud bradükardia (<50 lööki minutis), hiljuti esinenud äge müokardiinfarkt, kompenseerimata südamepuudulikkus või südame rütmihäired. Samaaegset ravi teiste antipsühhootikumidega tuleks vältida (vt lõik 4.5).

Antipsühhootikumide kasutamisel on teatatud venoosse trombemboolia (VTE) juhtudest. Kuna antipsühhootikume kasutavatel patsientidel esineb tihti VTE omandatud riskitegureid, tuleb kõik võimalikud VTE riskitegurid välja selgitada flupentiksooldekanoaadravi alustamise eelselt ning ravi ajal , samuti tuleb tarvitusele võtta VTE ennetavad abinõud.

Antipsühhootikumide, sh flupentiksooldekanoaadi kasutamisel on kirjeldatud leukopeenia, neutropeenia ja agranulotsütoosi teket.

Pikatoimelisi depoo-antipsühhootikume tuleb ettevaatlikult kasutada kombinatsioonis teiste ravimitega, millel on teadaolev müelosupressiivne toime, sest vajaduse korral ei saa neid kiiresti organismist eemaldada.

Eakad patsiendid Tserebrovaskulaarsed häired

Randomiseeritud platseebokontrolliga kliinilistes uuringutes dementsusega patsientidel on mõnede atüüpiliste antipsühhootikumide kasutamisel täheldatud tserebrovaskulaarsete kõrvaltoimete riski ligikaudu 3-kordset suurenemist. Riski suurenemise mehhanism ei ole teada. Riski suurenemist ei saa välistada teiste antipsühhootikumide või teiste patsientide puhul. Flupentiksooldekanoaati tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, kellel esinevad insuldi riskifaktorid.

Suremuse tõus dementsusega vanemaealistel patsientidel

Kahest jälgimisuuringust saadud andmed näitavad, et antipsühhootikume saavatel dementsusega eakatel on suremuse risk tõusnud võrreldes ravi mittesaanutega. Riski täpse suuruse hindamiseks on andmed ebapiisavad ning suurenenud riski põhjus ei ole teada.

Flupentiksooldekanoaat ole registreeritud dementsusega seotud käitumishäirete raviks

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Kombinatsioonid, mille puhul on vajalik ettevaatusabinõude rakendamine

Flupentiksooldekanoaat võib tugevdada alkoholi sedatiivset ning barbituraatide jt kesknärvisüsteemi pärssivate ravimite toimet.

Neuroleptikumid võivad suurendada või vähendada antihüpertensiivsete ravimite mõju; väheneb guanetidiini jt sarnaste ravimite antihüpertensiivne toime.

Samaaegsel liitiumi manustamisel suureneb neurotoksiline toime.

Tritsüklilised antidepressandid ja neuroleptikumid pärsivad teineteise metabolismi. Flupentiksooldekanoaat võib vähendada levodopa ja adrenomimeetikumide toimet. Metoklopramiidi ja piperasiini samaaegne kasutamine suurendab ekstrapüramidaalhäirete riski.

Antipsühhootilise raviga seotud QT-intervalli pikenemist võib potentseerida teiste QT-intervalli oluliselt pikendavate ravimite samaaegne manustamine. Selliste ravimite samaaegset manustamist tuleb vältida. Vastavateks ravimirühmadeks on:

•IA ja III klassi antiarütmikumid (nt kinidiin, amiodaroon, sotalool, dofetiliid)

•mõned antipsühhootikumid (nt tioridasiin, sertindool)

•mõned makroliidid (nt erütromütsiin)

•mõned antihistamiinikumid (nt terfenadiin, astemisool)

•mõned kinoloonantibiootikumid (nt gatifloksatsiin, moksifloksatsiin)

•pimosiid

•meflokviin

Ülaltoodud loetelu ei ole ammendav ning vältida tuleb ka teisi ravimeid, mis teadaolevalt pikendavad oluliselt QT-intervalli (nt tsisapriid, liitium).

Samuti tuleb flupentiksooldekanoaati ettevaatusega kasutada koos ravimitega, mis teadaolevalt põhjustavad elektrolüütide tasakaaluhäireid (nt tiasiiddiureetikumid - hüpokaleemia), kuna need võivad suurendada QT-intervalli pikenemise ja maliigsete arütmiate riski (vt lõik 4.4).

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Flupentiksooldekanoaati tohib raseduse ajal kasutada ainult juhul, kui oodatav kasu patsiendile ületab teoreetilise ohu lootele.

Raseduse kolmanda trimestri ajal antipsühhootikume (kaasaarvatud flupentiksooldekanoaat) saanud vastsündinul on risk kõrvaltoimete tekkeks, sh ekstrapüramidaalreaktsioonid ja/või ärajätu nähud, mis võivad varieeruda raskuse ja kestvuse poolest pärast sünnitust. Teatatud on agiteeritusest, hüpertooniast, hüpotooniast, treemorist, unisusest, respiratoorsest distressist või söömishäiretest. Sellest tulenevalt on vaja vastsündinuid hoolikalt jälgida.

Loomadel teostatud uuringud on näidanud reproduktiivsust kahjustavat toimet (vt lõik 5.3).

Imetamine

Kuna flupentiksool eritub rinnapiima madalates kontsentratsioonides, ei ole terapeutiliste annuste kasutamisel tõenäoline selle mõju imikule. Lapseni jõuab annus, mis moodustab alla 0,5% ema annusest (mg/kg baasil). Rinnaga toitmist võib flupentiksoolravi ajal jätkata, kuid imikut tuleb jälgida, eriti esimese 4 nädala jooksul pärast sündi.

Fertiilsus

Inimestel on kõrvaltoimetena kirjeldatud hüperprolaktineemiat, galaktorröad, amenorröad, libiido langust, erektsiooni- ja ejakulatsioonihäireid (vt lõik 4.8). Nendel kõrvaltoimetel võib olla negatiivne mõju naiste ja/või meeste seksuaalfunktsioonile ja fertiilsusele.

Kui tekib kliiniliselt oluline hüperprolaktineemia, galaktorröa, amenorröa või seksuaalfunktsiooni häire, tuleb kaaluda annuse vähendamist (kui võimalik) või ravi lõpetamist. Toimed on ravi lõpetamise järgselt pöörduvad.

Rottidega läbi viidud prekliinilistes fertiilsuse uuringutes mõjutas flupentiksool vähesel määral emaste rottide tiinuse määra. Toimeid täheldati annuste puhul, mis ületasid tunduvalt kliinilises praktikas kasutatavaid annuseid.

Toime reaktsioonikiirusele

Väikeste ja keskmiste annuste (kuni 100 mg 2 nädala järel) kasutamisel puudub flupentiksooldekanoaadil sedatiivne toime. Kuid patsientidel, kes saavad psühhotroopset ravi, võib tekkida tähelepanu- ja keskendumisvõime vähenemine ning patsiente tuleb hoiatada, et see võib mõjutada nende autojuhtimise ja masinatega töötamise võimet.

Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimed on enamasti annusest sõltuvad. Kõrvaltoimete sagedus ja raskus on enamväljendunud ravi alguses, vähenedes ravi jätkumisel.

Tekkida võivad ekstrapüramidaalreaktsioonid, eriti esimesel paaril päeval pärast ravimi süstimist ja ravi alguses. Enamikel juhtudel kaovad need kõrvaltoimed annuse vähendamisel ja/või parkinsonismivastaste ravimite kasutamisel. Parkinsonismivastaste ravimite kasutamist rutiinse profülaktikana ei soovitata. Parkinsonismivastased ravimid ei leevenda tardiivse düskineesia nähtusid, pigem võivad neid tugevdada. Soovitatav on annuse vähendamine või võimalusel flupentiksoolravi lõpetamine. Püsiva akatiisia korral võib kasutada bensodiasepiini või propranolooli.

Esinemissagedused pärinevad kirjandusest ja spontaansetest raportitest. Esinemissagedused on defineeritud järgnevalt:

Väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni ≤ 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni ≤ 1/100); harv (≥ 1/10000 kuni ≤ 1/1000); väga harv (≤ 1/10000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Nagu ka teiste antipsühhootikumide ravimrühma kuuluvate ravimite puhul, on flupentiksool dekanoaadi kasutamisel harva tekkinud QT-intervalli pikenemine, ventrikulaarsed arütmiad – vatsakeste virvendus, ventrikulaarne tahhükardia, torsade de pointes ja ebaselge põhjusega äkksurm (vt lõik 4.4).

Järsu flupentiksool dekanoaadi ravi lõpetamisega võivad kaasneda ärajätu sümptomid. Kõige sagedasemad sümptomid on iiveldus, oksendamine, isutus, kõhulahtisus, ninavoolus, higistamine, müalgiad, paresteesiad, unetus, rahutus, ärevus ja agitatsioon. Patsiendid võivad kogeda ka peapööritust, vahelduvalt kuuma ja külma tunnet ja treemorit. Üldiselt ilmnevad sümptomid 1. kuni 4. ärajätu päeval ja kaovad 7-14 päeva pärast.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest riiklikku teavitamissüsteemi Ravimiameti kodulehe www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Ravimi depoovormi kasutamisel ei ole üleannustamine tõenäoline.

Sümptomid:

Somnolentsus, kooma, liikumishäired, krambid, šokk, hüpertermia/hüpotermia.

Üleannustamise korral koos teadaolevalt südamele mõjuvate ravimitega manustamisel on tekkinud EKG muutused, QT-intervalli pikenemine, torsade de pointes, südameseiskus ja ventrikulaarsed rütmihäired.

Ravi:

Ravi on sümptomaatiline ja toetav. Rakendada hingamist ja südameveresoonkonda toetavaid meetmeid. Adrenaliini ei tohi kasutada, kuna selle tagajärjel võib vererõhk veelgi langeda. Krambiraviks võib kasutada diasepaami ja ekstrapüramidaalhäirete korral biperideeni.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: Neuroleptikumid (antipsühhootikumid), ATC-kood: N05AF01.

Toimemehhanism

Flupentiksool on tioksanteenirühma neuroleptikum.

Neuroleptikumide antipsühhootiline toime põhineb nende dopamiini- ja arvatavasti ka 5-HT (5- hüdroksütrüptamiini) blokeerimisel. Flupentiksoolil on in vitro ja in vivo suur afiinsus nii dopamiini D- kui -retseptoriteD suhtes; võrdluseks, flufenasiinil on in vivo selektiivne toime -retseptoriteD suhtes ning atüüpilisel antipsühhootikumil klosapiinil on flupentiksooliga sarnane afiinsus D- ja -retseptoriteD suhtes nii in vitro kui in vivo.

Flupentiksool on afiinne ka -adrenoretseptoriteα ja -retseptorite5-HT suhtes, mis on küll väiksem kui kloorprotikseenil või suurtes annustes fenotiasiinidel ja klosapiinil; samas puudub afiinsus koliinergiliste muskariiniretseptorite suhtes. Flupentiksoolil on ainult vähene antihistamiinergiline toime ja puudub α- adrenoretseptoreid blokeeriv toime.

Kõigis neuroleptilise (dopamiiniretseptoreid blokeeriva) aktiivsuse käitumuslikes katsetes on tõestust leidnud, et Flupentiksool on tugevatoimeline neuroleptikum. In vivo testmudelitel on leitud korrelatsioon dopamiini -retseptoriteD suhtes in vitro esineva afiinsuse ja keskmiste ööpäevaste suukaudsete antipsühhootiliste annuste vahel.

Perioraalsed tõmblused rottidel sõltusid -retseptoriteD stimulatsioonist või -retseptoriteD blokaadist. Neid tõmblusi aitas ära hoida flupentiksool. Samuti näitasid ahvidel teostatud uuringud, et oraalne hüperkineesia on rohkem seotud -retseptoriteD stimulatsiooni ja vähemal määral -retseptoriteD ülitundlikkusega. See viib arvamuseni, et -retseptoriteD aktiveerumine põhjustab sarnaseid toimeid (st düskineesiat) ka inimesel. Seetõttu on kasulik -retseptoriteD blokeerimine.

Sarnaselt enamike teiste neuroleptikumidega põhjustab flupentiksool plasma prolaktiinitaseme tõusu.

Farmakoloogilised uuringud on näidanud, et flupentiksooldekanoaadi õlilahusel on pikemaajaline neuroleptiline toime ning ravimi annus, mis on vajalik teatud toime tagamiseks pikema ajal vältel, on oluliselt väiksem depooravimi kasutamise kui flupentiksooli igapäevase suukaudse manustamise korral. Barbituraatidest põhjustatud uneaja mõõdukas ja lühiajaline pikenemine hiirtel tekkis vaid väga suurte annuste kasutamisel. Seetõttu ei ole tõenäoline depooravimi toime anesteetikumidele.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus

Flupentiksooldekanoaati kasutakse skisofreenia jt psühhooside säilitusraviks. Antipsühhootiline toime tugevneb annuse suurendamisel. Väikestes ja keskmistes annustes (kuni 100 mg 2 nädala järel) flupentiksooldekanoaadil sedatiivne toime puudub, suuremate annuste kasutamisel võib tekkida vähene sedatsioon.

Flupentiksooldekanoaat on eriti sobiv apaatsete, enesessetõmbunud, depressiivsete ja motiveerimata patsientide raviks.

Flupentiksooldekanoaati kasutatakse pikaajaliseks raviks eriti neil patsientidel, kes ei usalda neile määratud suukaudseid ravimvorme. Seega hoiab depooravim ära haiguse retsidiivid, mis on tingitud suukaudse raviga mittenõustumisest.

Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Flupentiksooli esterdamisel dekaanhappega muudetakse flupentiksool väga lipofiilseks ühendiks - - flupentiksooldekanoaadiks, mis õlis lahustatuna ja lihasesse manustatuna difundeerub aeglaselt ümbritsevasse koevedelikku, kus see hüdrolüüsub ning vabaneb aktiivne flupentiksool.

Lihasesse manustamise järgselt saabub maksimaalne kontsentratsioon plasmas u 3...7 päeva jooksul. Poolväärtusaeg on 3 nädalat (peegeldab aine vabanemist depoost). Tasakaalukontsentratsioon plasmas saavutatakse u 3 kuud kestnud ravi järgselt.

Jaotumine

Jaotusruumala (VD) on u 14,1 l/kg. Seonduvus plasmavalkudega on u 99%.

Biotransformatsioon

Flupentiksool metaboliseerub sulfoksüdatsiooni, külgahela N-dealküülimise ja konjugatsiooni teel glükuroonhappega. Metaboliitidel puudub psühhofarmakoloogiline toime. Flupentiksooli sisaldus ajus ja teistes kudedes on suurem kui metaboliitidel.

Eritumine

Flupentiksooli eliminatsiooni poolväärtusaeg (T1/2) on u 35 tundi ja keskmine süsteemne kliirens (ClS) on ligikaudu 0,29 l/min.

Flupentiksool eritub peamiselt väljaheitega, kuid vähesel määral ka uriiniga. Triitiumiga märgistatud flupentiksooli manustamisel inimesele oli eritumine väljaheitega umbes 4 korda suurem kui eritumine uriiniga.

Flupentiksool eritub väikestes kogustes rinnapiima. Ravimi kontsentratsiooni suhe rinnapiimas ja plasmas on keskmiselt 1,3.

Lineaarsus

Ravimi kineetika on lineaarne. Keskmine süstimiseelne tasakaalukontsentratsioon plasmas 40 mg flupentiksooldekanoaadi manustamisel iga 2 nädala järel on u 6 nmol/l.

Eakad patsiendid

Eakatel patsientidel ei ole farmakokineetilisi uuringuid teostatud. Kuid sarnase tioksanteenirühma ravimi zuklopentiksooli puhul ei sõltu farmakokineetilised parameetrid patsiendi vanusest.

Neerufunktsiooni häired

Eespool kirjeldatud eritumisomaduste põhjal võib eeldada, et neerufunktsiooni langus ei mõjuta tõenäoliselt ravimi plasmataset.

Maksafunktsiooni häired

Andmed puuduvad.

Farmakokineetika / farmakodünaamika seos

Süstimiseelset plasmakontsentratsiooni 1...3 ng/ml (2...8 nmol/l) ja maksimaalse-minimaalse kontsentratsiooni muutust <2,5 loetakse edukaks säilitusraviks kerge ja keskmise raskusega skisofreenia korral.

Farmakokineetiliselt võrdub flupentiksooldekanoaadi annus 40 mg 2 nädala järel flupentiksooli ööpäevase suukaudse annusega 10 mg.

Prekliinilised ohutusandmed

Äge mürgistus

Flupentiksoolil on madal ägeda mürgistuse potentsiaal.

Krooniline mürgistus

Kroonilise mürgistuse uuringutes ei täheldatud ravimi terapeutiliste annuste kasutamisel kahjulikke toimeid.

Reproduktsioonitoksilisus

Rottidega läbi viidud fertiilsuse uuringutes mõjutas flupentiksool vähesel määral emaste rottide tiinuse määra. Toimeid täheldati annuste puhul, mis ületasid tunduvalt kliinilises praktikas kasutatavaid annuseid.

Hiirte, rottide ja küülikutega läbi viidud reproduktsiooniuuringutes ei ole täheldatud teratogeense toime ilminguid. Emasloomale toksiliste annuste kasutamisel täheldati rottidel ja küülikutel embrüotoksilisi toimeid sagenenud implantatsioonijärgse loote kaotuse/suurenenud resorptsiooni määra ja juhuslike abortidena.

Kartsinogeensus

Flupentiksoolil puudub kartsinogeenne potentsiaal.

Lokaalne kahjustus

Ravimi lokaalne taluvus on hea. Neuroleptikumide vesilahuste süstimisel on täheldatud lokaalse lihaskahjustuse teket. Flupentiksooldekanoaadi õlilahuse lihasesse manustamise järgselt täheldati küülikutel vaid vähest veritsust ja turset.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Keskmise ahelaga triglütseriidid.

Sobimatus

Flupentiksooldekanoaati ei tohi segada seesamiõli sisaldavate depoovormidega, kuna see muudab nende ravimite farmakokineetilisi omadusi.

Kõlblikkusaeg

4 aastat.

Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel temperatuuri eritingimusi. Hoida ampulle välispakendis valguse eest kaitstult.

Pakendi iseloomustus ja sisu

Süstelahus (20 mg/ml), 1 ml värvitus klaasampullis, 1 tk pakendis.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

MÜÜGILOA HOIDJA

H.Lundbeck A/S

Ottiliavej 9

DK-2500 Valby

Taani

MÜÜGILOA NUMBRID

Fluanxol Depot 20 mg/ml: 228098

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

03.1003/28.10.2013

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud aprillis 2014