Edicin - infusioonilahuse pulber (1g)

Kui teile pandud infusioon on liiga kiire võivad tekkida mõned kõrvalnähud, nagu madal vererõhk või lööve. Infusiooni lõpetamisel kaovad tavaliselt koheselt ka kõrvalnähud.

Vankomütsiini tuleb ettevaatusega kasutada neeruhäiretega patsientidel või neil, kes saavad samaaegset ravi teiste ravimitega, mis on toksilised neerudele, kuna võimalus toksiliste nähtude tekkeks on palju suurem. Pidev neerufunktsiooni jälgimine ja õige annuse määramine on vajalikud, et vähendada seda riski.

Osaline või täielik kurtus, mille tagajärjel võib tekkida helin kõrvus, võib tekkida neil patsientidel, kes on saanud suuremaid annuseid, kes saavad samaaegset ravi ravimitega, mis on kuulmisele toksilised. Selle riski vähendamiseks tuleb kontrollida perioodiliselt ravimi taset veres ning samuti kuulmise perioodiline kontroll on soovitatav.

Teid tuleb jälgida ka võimaliku superinfektsiooni tekkimise või raske, vahel verise kõhulahtisuse tekkimise suhtes (seisund, mida kutsutakse pseudomembraanne koliit).

Arst määrab teile sobiva vankomütsiini annuse. Manustatava ravimi annus sõltub teie vanusest (annust vähendatakse, kui olete üle 60-aastane), neerude funktsioonivõimest, võimalikust kuulmishäirest ning teistest ravimitest, mida te kasutate.

Ravi ajal võib arst teilt vajadusel võtta korduvalt vereanalüüse, et määrata annuse vankomütsiini sisaldust veres ja selle alusel muuta vajadusel ravimiannust.

Lapsed ja noorukid

Enneaegsetel vastsündinutel ja lastel tuleb vankomütsiini kasutada erilise ettevaatusega neerufunktsiooni ebaküpsuse ja vankomütsiini seerumkontsentratsiooni võimaliku tõusu tõttu. Samaaegset vankomütsiini ja anesteetikumide kasutamist lastel on seostatud erüteemi ja histamiinist tingitud õhetuse tekkega.

Muud ravimid ja Edicin

Palun informeerige oma arsti kui te kasutate või olete hiljuti kasutanud mingeid muid ravimeid, kaasa arvatud ilma retseptita ostetud ravimeid, taimseid preparaate ning tugevaid vitamiine ja mineraale, sest mõnedel neist võib tekkida vankomütsiiniga koostoimeid. Ärge võtke ühtegi uut ravimit, kui ei ole eelnevalt oma arstiga nõu pidanud.

Mõnedel samaaegselt kasutatud ravimitel võib tekkida vankomütsiiniga koostoimeid, nagu näiteks:

-muud antibiootikumid (bakterite poolt põhjustatud infektsioonide ravis kasutatavad ravimid), mis võivad mõjutada teie neerude talitlust nt streptomütsiin, neomütsiin, gentamütsiin, kanamütsiin, amikatsiin, batsitratsiin, tobramütsiin, polümüksiin B ja kolistiin,

-viomütsiin (tuberkuloosi ravis kasutatav ravim),

-amfoteritsiin B (seennakkuste ravis kasutatav ravim),

-tsisplatiin (vähi ravis kasutatav ravim),

-lihaslõõgastid,

-

Vankomütsiini samaaegsel manustamisel teiste ravimitega võib arst annuse kohandamiseks kontrollida vankomütsiini kontsentratsiooni teie veres.

Rasedus ja imetamine

Enne ravimi kasutamist pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Rasedus

Teavitage oma arsti, kui olete rasestunud (või arvate end olevat rase). Vankomütsiini võib raseduse ajal manustada ainult kindlal vajadusel.

Imetamine

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1.RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Edicin, 500 mg infusioonilahuse pulber

Edicin, 1 g infusioonilahuse pulber

2.KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks viaal infusioonilahuse pulbriga sisaldab 500 mg või 1 g vankomütsiinvesinikkloriidi.

INN. Vancomycinum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1

3.RAVIMVORM

Infusioonilahuse pulber.

Valge või peaaegu valge pulber.

Pärast lahuse valmistamist on selle pH väärtus ligikaudu 3.

4.KLIINILISED ANDMED

4.1Näidustused

Vankomütsiini infusioonilahus on näidustatud vankomütsiinile tundlike gram-positiivsete mikroorganismide põhjustatud tõsiste ning potentsiaalselt eluohtlike infektsioonide ravis, mida ei saa ravida või mis ei allu teistele efektiivsetele, vähem toksilistele antimikroobsetele ravimitele, nagu penitsilliin ja tsefalosporiinid. Vankomütsiini tuleb resistentsuse ennetamiseks kasutada ainult spetsiifilistel näidustustel järgmiste vankomütsiinile tundlike mikroorganismide poolt põhjustatud infektsioonide ravis:

-endokardiit,

-luude infektsioon (osteomüeliit),

-pneumoonia,

-pehmete kudede infektsioonid.

Enterokokkide, Streptococcus viridans`i või S. bovis’e põhjustatud endokardiidi ravis tuleb vankomütsiini kombineerida aminoglükosiidiga.

Vankomütsiini võib kasutada bakteriaalse endokardiidi profülaktikaks kõrge riskiga patsientidel või operatsioonieelselt suurte kirurgiliste protseduuride (nt südame- või veresoonkonna protseduurid jne) puhul patsientidel, kes ei talu penitsilliini ja teisi beeta-laktaamantibiootikume.

Antimikroobsete ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb järgida kohalikke ravijuhiseid.

4.2Annustamine ja manustamisviis

Vankomütsiini infusioonilahuse pulber on ette nähtud intravenoosseks manustamiseks. Seda ei tohi manustada boolussüstetena ega intramuskulaarselt. Iga annus tuleb manustada mitte ületades manustamiskiirust 10 mg/min või vähemalt 60-minutilise perioodi jooksul (kumb on pikem). Annus tuleb kohandada individuaalselt vastavalt kehakaalule, eale ja neerufunktsioonile.

Soovitatavad annused on järgmised:

Normaalse neerufunktsiooniga patsiendid

Täiskasvanud ja üle 12-aastased noorukid:

Soovitatav ööpäevane intravenoosne annus on 2000 MG, jagatuna 500 mg annusteks iga 6 tunni järel või 1000 mg iga 12 tunni järel.

Bakteriaalse endokardiidi puhul on üldiselt aktsepteeritud manustamisrežiimiks 1000 mg vankomütsiiini intravenoosselt iga 12 tunni järel 4 nädala jooksul kas monoteraapiana või kombinatsioonis teiste antibiootikumidega (gentamütsiin + rifampitsiin, gentamütsiin, streptomütsiin). Enterokokk-endokardiiti ravitakse 6 nädalat vankomütsiiniga kombinatsioonis aminoglükosiididega – vastavalt riiklikele soovitustele.

Perioperatiivne profülaktika: täiskasvanutele manustatakse 1000 mg vankomütsiini intravenoosselt enne operatsiooni (enne anesteesia induktsiooni), sõltuvalt operatsiooni ajalisest kestusest ja liigist, võib manustada 1000 mg vankomütsiini intravenoosselt 12 tunni pärast operatsiooni.

Lapsed vanuses 1 kuu kuni 12 aastat:

Soovitatav intravenoosne annus on 10 mg/kg iga 6 tunni järel või 20 mg/kg iga 12 tunni järel.

Imikud ja vastsündinud:

Soovitatav algannus on 15 mg/kg, millele järgnevalt manustatakse 10 mg/kg iga 12 tunni järel esimese elunädala jooksul ja iga 8 tunni järel sellest vanusest kuni 1-kuulise vanuseni. Soovitatav on hoolikas vankomütsiini seerumikontsentratsiooni jälgimine (vt allpool).

Eakad patsiendid:

Vajalikuks võivad osutuda madalamad säilitusravi annused, tingituna neerufunktsiooni ealisest halvenemisest.

Ülekaalulised patsiendid:

Tavaliste ööpäevaste annuste kohaldamine võib osutuda vajalikuks.

Maksapuudulikkusega patsiendid:

Tõendeid annuse vähendamise vajalikkuse kohta maksapuudulikkusega patsientidel ei ole.

Neerufunktsiooni kahjustusega patsiendid:

Neerukahjustusega patsientide puhul on vajalik annust kohandada, kasutada võib allpool kirjeldatud juhist. Soovitatav on hoolikas vankomütsiini seerumikontsentratsiooni jälgimine (vt allpool).

Kerge ja mõõduka neerupuudulikkusega patsientide algannus ei tohi olla väiksem kui 15 mg/kg. Raske neerupuudulikkusega patsientide puhul on soovitatav säilitusraviannuste 250 mg…1000 mg manustamine mitmepäevaste intervallidega, selle asemel, et manustada väiksemaid ööpäevaseid annuseid.

Anuuriaga patsientidele (neerufunktsioon praktiliselt puudub) tuleks manustada 15 mg/kg annust kuni terapeutilise seerumikontsentratsiooni saavutamiseni. Säilitusannused on 1,9 mg/kg 24 tunni jooksul. Tugevalt kahjustatud neerufunktsiooniga täiskasvanud patsientidele on soovitatav ööpäevaste annuste asemel manustada 250 mg…1000 mg säilitusannust mitmepäevaste intervallidega.

Annustamine hemodialüüsi korral

Patsientide puhul, kellel neerufunktsioon täielikult puudub, võib isegi regulaarse hemodialüüsi korral kasutada järgnevat annustamist:

Küllastusannus 1000 mg, säilitusannus 1000 mg 7…10 päeva järel.

Polüsulfoonmembraanide kasutamine hemodialüüsil (high flux dialüüs) vähendab vankomütsiini poolväärtusaega. Regulaarse hemodialüüsi korral võib vajalikuks osutuda täiendava säilitusannuse manustamine.

Vankomütsiini seerumikontsentratsiooni monitoorimine:

Vankomütsiini seerumikontsentratsioon tuleks määrata teisel ravipäeval otsekohe enne järgmise annuse manustamist ja ühe tunni pärast pärast infusiooni. Vankomütsiini terapeutilised tasemed veres peaksid olema vahemikus 30…40 mg/l (maksimaalselt 50 mg/l) üks tund pärast infusiooni, minimaalne tase (vahetult enne järgmist manustamist) 5 kuni 10 mg/l.

Kontsentratsioone tuleks tavaliselt määrata kaks või kolm korda nädalas.

Manustamisviis:

Parenteraalselt võib vankomütsiini manustada ainult aeglase intravenoosse infusiooniga (mitte kiiremini kui 10 mg/min – vähemalt 60 minuti jooksul), mida on piisavalt lahjendatud (vähemalt 100 ml 500 mg annuse või vähemalt 200 ml 1000 mg annuse puhul).

Vedelikupiirangutega patsientidele võib manustada lahuseid 500 mg/50 ml või 100 mg/100 ml. Kõrgemate kontsentratsioonide puhul võib tõusta infusiooniga seotud kõrvaltoimete risk.

Informatsioon lahuse valmistamise kohta vt lõik 6.6.

Ravi kestus

Ravi kestus sõltub infektsiooni raskusastmest, kliinilisest ja bakterioloogilisest kulust.

4.3Vastunäidustused

Ülitundlikkus vankomütsiini suhtes.

4.4Eriiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Kiire boolusmanustamine (nt mitme minuti jooksul) võib olla seotud raske hüpotensiooni (kaasasealhulgas arvatud šokk ja harva südameseiskus), histamiinisarnastelaadsete reaktsioonide ja makulopapulaarse või erütematoosse lööbe („“punase mehe sündroom” või „“punase kaela sündroom”) tekkimisega. Vankomütsiini tuleb manustada lahjendatud lahuses mitte lühema ajaperioodi kui 60 minutit jooksul, et vältidamaks kiire infusiooni manustamisega seotud reaktsioone. Infusiooni lõpetamisel mööduvad need reaktsioonid tavaliselt kiiresti (vt lõigud 4.2 ja 4.8).

Võimaliku oto- ja nefrotoksilisuse tõttu tuleb vankomütsiini neerupuudulikkusega patsientidel kasutada ettevaatusega ja annust tuleb vähendada vastavalt neerukahjustuse astme järgile. Toksilisuse risk suureneb märgatavalt suurte verekontsentratsioonide või pikaajalise ravi korral. Regulaarselt tuleb kontrollida tasemeidsisaldust veres ja teha neerufunktsiooni teste.

Vankomütsiini kasutamist tuleb vältida patsientidel, kellel eelnevalt esineb kuulmiskadu. Kui seda kasutatakse sellistel patsientidel, tuleb annust võimaluse korral reguleerida kontrollides perioodiliselt ravimi taset sisalduse kontrollimisega veres. Kurtusele võib eelneda tinnitus.

Eakad patsiendid on kuulmiskahjustusele vastuvõtlikumad. Teiste antibiootikumide kasutamise kogemus viitab sellele, et kurtus võib vaatamata ravi lõpetamisele olla progresseeruv, vaatamata ravi lõpetamisele..

Kasutamine lastel

Enneaegsetel vastsündinutel ja lastel tuleb vankomütsiini kasutada erilise ettevaatusega neerufunktsiooni ebaküpsuse ja vankomütsiini seerumkontsentratsiooni võimaliku tõusu tõttu. Samaaegset vankomütsiini ja anesteetikumide kasutamist lastel on seostatud erüteemi ja histamiinist tingitud õhetuse tekkega.

Eakad

Vanuse tõusuga kaasneva loomuliku glomerulaarfiltratsiooni vähenemine võib põhjustada vankomütsiini seerumikontsentratsiooni suurenemist, kui annust ei kohandata (vt lõik 4.2).

Ettevaatusabinõud

Vankomütsiini kontsentratsiooni regulaarne jälgimine on näidustatud pikaaegse kasutamise korral, eriti renaalse funktsioonihäire või kuulmislangusega patsientidel, samuti nefrotoksiliste või ototoksiliste ainete samaaegsel manustamisel.

Annuseid tuleb tiitrida seerumisisalduse alusel. Kontsentratsiooni ja neerufunktsiooni tuleb regulaarselt jälgida.

Piiripealse neerufunktsiooni langusega ja üle 60-aastastel patsientidel tuleb teha mitmeid kuulmisfunktsiooni teste ja kontrollida vankomütsiinisisaldust veres. Kõikidele ravimit saavatele patsientidele tuleb perioodiliselt teha hematoloogilisi uuringuid, uriinianalüüse ja neerufunktsiooni teste.

Vankomütsiin ärritab tugevasti kudesid ja põhjustab intramuskulaarsel manustamisel süstekoha nekroosi. Seda tuleb manustada intravenoosse infusiooniga. Vankomütsiini saavatel patsientidel võib tekkida valu ja tromboflebiit, mis on mõnikord rasked.

Tromboflebiidi sagedust ja raskusastet võib vähendada, manustades ravimit aeglaselt lahjendatud lahuses (2,5…5,0 g/l) ning regulaarselt manustamiskohta vahetades.

Vankomütsiini pikaaegne kasutamine võib viia resistentsete mikroorganismide liigse kasvu tekkimiseni. Patsiente tuleb hoolikalt jälgida. Raviaegse superinfektsiooni tekkimisel tuleb võtta vastavad meetmed.

Harvadel juhtudel on vankomütsiini intravennooselt saavatel patsientidel teatatud C. difficile põhjustatud pseudomembranoossest koliidist.

Et on teatatud ristuvast ülitundlikkusest, tuleb vankomütsiini manustada ettevaatusega patsientidele, kellel esineb ülitundlikkus teikoplaniini suhtes.

4.5Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Vankomütsiini ja anesteetiliste ainete samaaegset manustamist on seostatud erüteemi, histamiinilaadse punetuse ja anafülaktoidsete reaktsioonide tekkimisega.

On teateid, et infusiooniga seotud tüsistuste esinemissagedus suureneb samaaegsel anesteetikumi manustamisel. Infusiooniga seotud tüsistusi saab vähendada vankomütsiini manustamisega 60 minutit enne anesteesia induktsiooni.

Samaaegne või üksteisele järgnev näidustatud süsteemne või paikne teiste potentsiaalselt ototoksiliste, neurotoksiliste või nefrotoksiliste ainete, näiteks näiteks amfoteritsiin B, aminoglükosiidide, batsitratsiini, polümüksiin B, kolistiini, viomütsiini või tsisplatiini manustamine vajab hoolikat jälgimist.

Samaaegsel vankomütsiini ja müorelaksantide manustamine suurendab neuromuskulaarse blokaadi võimalikkust.

4.6Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Vankomütsiini kasutamise ohutuse kohta inimraseduse ajal ei ole piisavalt kogemusi. Reproduktsioonitoksilisuse uuringud katseloomadel ei ole viidanud kahjulikele toimetele embrüonaalses, fetaalses või tiinusefaasis (vt lõik 5.3).

Siiski, vankomütsiin läbib platentaarbarjääri ning ei saa välistada embrüonaalse ja neonataalse ototoksilisuse ja nefrotoksilisuse riski. Seetõttu tohib vankomütsiini raseduse ajal kasutada ainult selgel näidustusel ja pärast hoolikat riski/kasu suhte kaalumist.

Imetamine

Vankomütsiin eritub inimese rinnapiima ja seda tohib seetõttu imetamise ajal kasutada ainult juhul, kui teised antibiootikumid on olnud toimeta. Vankomütsiini tuleb rinnaga toitvatel emadel kasutada ettevaatusega potentsiaalsete imikul tekkivate kõrvaltoimete tõttu (soole mikrofloora häired koos kõhulahtisusega, pärmilaadsete seente kolonisatsioon ja võimalik sensibilisatsioon).

Hinnates ravimi tähtsust imetavale emale, tuleb kaaluda rinnaga toitmise lõpetamist.

4.7Toime reaktsioonikiirusele

Vankomütsiin ei oma olulist toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.

4.8Kõrvaltoimed

Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras. Allpool loetletud kõrvaltoimed on defineeritud kasutades MedDRA konventsiooni Väga sage (≥1/10) Sage (≥1/100 kuni <1/10)

Aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100) Harv (≥1/10000 kuni <1/1000) Väga harv (<1/10000)

Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Intravenoosne infusioonKõige sagedasemad kõrvaltoimed on flebiit ja pseudoallergilised reaktsioonid, mis on seotud vankomütsiini liiga kiire intravenoosse manustamisega.

Vere ja lümfisüsteemi häired

Harv: trombotsütopeenia, neutropeenia, agranulotsütoos, eosinofiilia.

Immuunsüsteemi häired

Harv: anafülaktilised reaktsioonid, ülitundlikkusreaktsioonid.

Kõrva ja labürindi kahjustused

Aeg-ajalt: mööduv või püsiv kurtus.

Harv: tinnitus, pearinglus.

Südame häired

Väga harv: südameseiskus.

Vaskulaarsed häired

Sage: vererõhu langus.

Harv: vaskuliit.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired

Sage: düspnoe, striidor.

Seedetrakti häired

Harv: iiveldus.

Väga harv: pseudomembranoosne enterokoliit.

Maksa ja sapiteede häired

Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel): maksafunktsiooni näitajad võivad vankomütsiini saanud isikutel kahekordistuda.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Sage: eksanteem ja limaskestade põletik, sügelemine, urtikaaria.

Väga harv: eksfoliatiivne dermatiit, Stevens-Johnsoni sündroom, Lyelli sündroom, IgA indutseeritud bulloosne dermatiit.

Neerude ja kuseteede häired

Sage: neerupuudulikkus, mis väljendub peamiselt seerumi kreatiniini või seerumi uurea kontsentratsiooni tõusuna.

Harv: interstitsiaalne nefriit, äge neerupuudulikkus.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Sage: flebiit, ülakeha ja näo punetus,.

Harv: ravimpalavik, külmavärinad, rindkere ja seljalihaste valu.

Kiire infusiooni ajal või lühiaegselt selle järgselt võivad tekkida anafülaktilised reaktsioonid, sh hüpotensioon, düspnoe, urtikaaria ja sügelus. Tekkida võivad ülakehal naha punetus („punase mehe sündroom”), valu ja krambid rinnus või seljalihastes.

Reaktsioonid mööduvad manustamise lõpetamisel tavaliselt 20 minuti kuni 2 tunni jooksul. Vankomütsiini infusioon peab olema aeglane (üle 60 minuti – vt lõik 4.4).

Pöörduvast või püsivast ototoksilisusest on teatatud peamiselt patsientidel, kellele manustatakse suuri annuseid, kellel esineb eelnev kuulmislangus või kellele manustatakse samal ajal teisi ototoksilisi ravimeid nagu aminoglükosiidid.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9Üleannustamine

Soovitatavad on toetavad meetmed koos glomerulaarfiltratsiooni säilitamisega. Vankomütsiin eraldub verest hemodialüüsi või peritoneaaldialüüsiga halvasti.

Piiratud kasulikkusest on teatatud hemoperfusioonil Amberlite’i kummiga XAD-4.

5.FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: antibakteriaalsed glükopeptiidid, ATC-kood: J01XA01.

Toimemehhanism

Vankomütsiin on glükopeptiidantibiootikum. Vankomütsiinil on bakteritsiidne toime paljunevatesse bakteritesse, mis seisneb rakuseina biosünteesi inhibeerimises. Lisaks kahjustab see bakteri rakumembraani permeaabelsust ja RNA sünteesi.

Resistentsuse mehhanismid

Omandatud resistentsus glükopeptiididele põhineb erinevate van geenikomplekside omandamises. Van geene on harva leitud Staphylococcus aureus’el, kus rakuseina struktuuri muutused viivad “vahepealse” tundlikkuse tekkimiseni, mis on kõige tavalisemalt heterogeenne.

Vankomütsiini ja teiste antibiootikumide vahel ristresistentsust ei ole, kuid ristresistentsusest teiste glükopeptiidantibiootikumide, näiteks teikoplaniininiga, on teatatud. Sekundaarse resistentsuse teket ravi ajal tekib harva.

Mõnedes riikides on täheldatud resistentsuse tõusu, eriti enterokokkide puhul; eriti olulised on Enterococcus faecium’i multiresistentsed tüved.

Sünergism

Vankomütsiini kombinatsioon aminoglükosiidantibiootikumidega omab sünergistlikku toimet paljude Staphylococcus aureus, mitte-enterokoksete D-streptokokkide, enterokokkide ja Viridans rühma streptokokkide tüvede suhtes. Vankomütsiini kombinatsioon tsefalosporiiniga omab sünergistlikku toimet mõnede oksatsilliin-resistentsete Staphylococcus epidermidis’e tüvede suhtes, vankomütsiini kombinatsioon rifampitsiiniga omab sünergistlikku toimet Staphylococcus epidermidis’e ja osalist sünergistlikku toimet mõnede Staphylococcus aureus’e tüvede suhtes. Kuna vankomütsiin kombinatsioonis tsefalosporiiniga võib omada ka antagonistlikku toimet mõnede Staphylococcus epidermidis’e tüvede, ning kombinatsioon rifampitsiiniga mõnede Staphylococcus aureus’e tüvede suhtes, on enne ravi otstarbekas teostada sünergismi testimine.

Infektsiooni põhjustavate mikroorganismide kindlakstegemiseks ja nende vankomütsiinile tundlikkuse määramiseks tuleks võtta bakteriaalsed külvid.

Murdepunktid

Minimaalse inhibeeriva kontsentratsiooni (MIC) murdepunkti on kindlaks määranud Antimikrobiaalse Tundlikkuse Testimise Euroopa Komitee (European Committee on Antimicrobial Suseceptibility Testing – EUCAST): Staphylococcus spp. ja Streptococcus spp. on tundlikud kontsentratsioonil

≤2 mg/l ja resistentsed kontsentratsioonil > 2 mg/l; Enterococcus spp. on tundlikud kontsentratsioonil

≤4 mg/lja resistentsed kontsentratsioonil > 4 mg/l; liigiga mitte seotud on tundlikud kontsentratsioonil

≤2 mg/l ja resistentsed kontsentratsioonil > 4 mg/l.

Tundlikkus

Omandatud resistentsuse sagedus erineb piirkonniti ja ajaliselt, resistentsuse osas on soovitatav valikuliste liikide puhul jälgida kohalikku informatsiooni, eriti raskete infektsioonide ravimisel. Kui kohalikult olemasoleva resistentsuse sagedus on selline, et ravimi kasu vähemalt mõnede infektsiooni tüüpide osas on küsitav, tuleks vajadusel konsulteerida eksperdiga.

Vankomütsiinil on kitsas toimespekter.

Tavaliselt tundlikud liigid

Staphylococcus spp

Streptococcus pneumoniae

Streptococcus spp

Corynebacterium spp

Enterococcus spp

Liigid, kus omandatud resistentsus võib olla probleemiks

Enterococcus faecium

Primaarselt resistentsed organismid

Gram-negatiivsed bakterid, mükobakterid, seened

5.2Farmakokineetilised omadused

Jaotumine: vankomütsiin jaotub pärast intravenoosset manustamist peaaegu kõikides kudedes ja difundeerub pleuraal-, perikardiaal-, astsiidi ja sünoviaalvedelikku ning südamelihasesse ja südameklappidesse. Suhteliselt kõrge kontsentratsioon saavutatakse ka vereplasmas. Andmed vankomütsiini kontsentratsiooni kohta luudes (käsnollus, plinkollus) on erinevad. Näiline jaotusruumala tasakaalutingimustes on 0,43 l/kg (kuni 0,9 l/kg). Vankomütsiin läbib hematoentsefaalbarjääri mittepõletikuliste ajukelmete korral ainult vähesel määral. Vankomütsiin seondub plasma proteiinidega 30 kuni 55% ja suuremas ulatuses.

Eritumine: vankomütsiin metaboliseerub vähesel määral. Pärast parenteraalset manustamist eritatakse see peaaegu täielikult mikrobioloogiliselt aktiivse vormina (umbes 75…90% 24 tunni jooksul) glomerulaarfiltratsiooniga neerudes. Biliaarne eritumine on vähetähtis (alla 5% manustatud annusest).

Normaalse neerufunktsiooniga patsientidel on poolväärtusaeg seerumis umbes 4…6 (5…11) tundi, lastel 2,2…3 tundi. Kahjustatud neerufunktsiooni korral võib vankomütsiini poolväärtusaeg märkimisväärselt pikeneda (kuni 7,5 päeva). Sellistel juhtudel on ototoksilisuse tõttu soovitatav raviaegne vankomütsiini plasma kontsentratsiooni monitoorimine.

Keskmine plasma kontsentratsioon pärast 1000 mg vankomütsiini intravenoosset infusiooni 60 minuti jooksul oli ligikaudu 63 mg/l infusiooni lõpus, ligikaudu 23 mg/l 2 tundi pärast infusiooni ja umbes

8 mg/l 11 tundi pärast infusiooni.

Vankomütsiini plasma kliirens korreleerub lähedalt glomerulaarfiltratsiooni kiirusega.

Vankomütsiini täielik süsteemne ja renaalne kliirens võib väheneda eakatel patsientidel.

Uuringud eemaldatud neeruga patsientidel on näidanud, et metaboolne kliirens näib olevat väga väike. Praeguse hetkeni ei ole vankomütsiini metaboliite inimesel leitud.

Vankomütsiini manustamisel peritoneaaldialüüsi ajal intraperitoneaalselt liigub ligikaudu 60% manustatud annusest 6 tunni jooksul süsteemsesse tsirkulatsiooni. Pärast 30 mg/kg annuse manustamist intraperitoneaalselt saavutatakse seerumi kontsentratsiooni umbes 10 mg/l.

Suukaudsel manustamisel ei imendu kõrgelt polariseeritud vankomütsiin praktiliselt üldse. Pärast suukaudset manustamist ilmneb see aktiivse vormina väljaheites ning on seetõttu sobivaks ravimiks pseudomembranoosse koliidi ja stafülokokkidest põhjustatud koliidi puhul.

Pärast vankomütsiini korduvat suukaudset manustamist võivad mõõdetavad seerumi tasemed ilmneda mõnikord patsientidel, kellel on aktiivne pesudomembranoosne enterokoliit.

Vankomütsiin läbib platsentaarbarjääri ja eritub umbilikaalverre.

5.3Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse ja kroonilise toksilisuse konventsionaalsete uuringute mittekliinilised andmed ei ole näidanud spetsiifilisi kahjulikku toimet inimesele.

Mutageensete toimete piiratud andmed on näidanud negatiivseid tulemusi, pikaaegsed kartsinogeensuse uuringuid loomadel ei ole teostatud. Teratogeensuse uuringutes, kus rottidele ja küülikutele manustati inimese annustega proportsionaalseid annuseid (kehapindala mg/m2 põhjal), ei leitud otseseid ega kaudseid teratogeenseid toimeid.

Loomkatseid kasutamise osas perinataal/postnataalperioodis ja fertiilsuse osas ei ole teostatud.

6.FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1Abiainete loetelu

Preparaat ei sisalda abiaineid.

6.2Sobimatus

Vankomütsiini lahuste pH tase on madal, mistõttu võib selle segamisel teiste ainetega esineda füüsikalist ja keemilist sobimatust. Seetõttu tuleb parenteraalset lahust enne kasutamist kontrollida visuaalselt sademete ja värvi muutuse osas.

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

Kombinatsioonravi

Vankomütsiini ja teiste antibiootikumide/kemoterapeutikumide kombinatsioonravi korral tuleb preparaadid manustada eraldi.

Vankomütsiini ja beeta-laktaamantibiootikumide lahuste segamine on füüsikaliselt sobimatu. Sademete tekke tõenäosus suureneb vankomütsiini kõrgemate kontsentratsioonide juures. Nende antibiootikumide manustamise vahel on soovitatav intravenoossete kateetrite korralik loputamine. Samuti on soovitatav lahjendada vankomütsiini lahus kuni 5 mg/ml või väiksemaks.

6.3Kõlblikkusaeg

Infusioonilahuse pulber: 3 aastat.

Mikrobioloogilisest seisukohast lähtuvalt tuleb lahus koheselt ära kasutada. Koheselt kasutamata infusioonilahuse säilitusaja ja -tingimuste eest vastutab kasutaja ning tavaliselt ei tohi need ületada 24 tundi temperatuuril 2…8°C, välja arvatud juhul, kui lahuse valmistamine toimus kontrollitud ja valideeritud aseptilistes tingimustes.

6.4Säilitamise eritingimused

Infusioonilahuse pulber: Hoida temperatuuril kuni 25 °C.

Manustamiskõlblikuks muudetud ja lahjendatud ravimpreparaadi säilitamistingimusi vt lõik 6.3.

6.5Pakendi iseloomustus ja sisu

Edicin on pakendatud värvitust klaasist viaalidesse, mis on suletud bromobutüülkorgiga ja kaetud alumiiniumplastikust korgikattega. 500 mg viaal – 1 tk pakendis. 1 g viaal – 1 tk pakendis.

6.6Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Enne kasutamist tuleb ravim lahustada ning saadud kontsentraati tuleb lahjendada.

Infusioonilahuse valmistamine

500 mg vankomütsiini infusioonilahuse pulber tuleb lahustada 10 ml süstevees ja 1 g vankomütsiini infusioonilahuse pulber 20 ml süstevees. Üks ml valmislahust sisaldab 50 mg vankomütsiini. Valmislahus (50 mg/ml) tuleb edasi lahjendada. Sobivad lahustid on:

5% glükoosilahus või

0,9% naatriumkloriidilahus või

5% glükoosilahus koos 0,9% naatriumkloriidilahusega.

Valmislahus (50 mg/ml) tuleb lahjendada vähemalt 100 ml (500 mg vankomütsiini) või 200 ml lahustiga (1000 mg vankomütsiini) (kuni kontsentratsioonini 5 mg/ml). Vankomütsiini kontsentratsioon manustamiseks valmis infusioonilahuses ei tohi ületada 5 mg/ml. Manustada aeglaselt maksimaalse kiirusega 10 mg/min vähemalt 60 minuti või isegi pikema aja jooksul.

Enne manustamist tuleb valmistatud ja lahjendatud lahust kontrollida visuaalselt võimalike tahkete osiste ja värvi muutuste suhtes. Kasutada tohib ainult selget, värvitut ja ilma tahkete osisteta lahust.

Hävitamine

Viaalid on ette nähtud ainult ühekordseks kasutamiseks. Kasutamata ravim tuleb minema visata. Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.

7.MÜÜGILOA HOIDJA

Lek, Pharmaceuticals d.d.

Verovškova 57, Ljubljana, Sloveenia

8.MÜÜGILOA NUMBRID

Edicin 500 mg: 427403

Edicin 1 g: 427303

9.ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

5.12.2003/25.11.2013

10.TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud detsembris 2013