Puudub Eestis kehtiv müügiluba või meil ei ole andmeid veel

Esomeprazole hospira - inj / inf lahuse pulber 40mg n1; n5; n10; n25 - Ravimi omaduste kokkuvõte

ATC Kood: A02BC05
Toimeaine: Esomeprazole
Tootja: Hospira UK Limited

Artikli sisukord

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1.RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Esomeprazole Hospira, 40 mg süste- või infusioonilahuse pulber

2.KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks viaal sisaldab 42,5 mg esomeprasoolnaatriumi, mis vastab 40 mg esomeprasoolile. INN Esomeprazolum

Teadaolevat toimet omavad abiained: Üks viaal sisaldab vähem kui 1 mmol naatriumi. Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3.RAVIMVORM

Süste- või infusioonilahuse pulber.

Valge või valkjas koogike/pulber.

4.KLIINILISED ANDMED

4.1Näidustused

Täiskasvanud

-mao antisekretoorne ravi, kui suukaudne ravi ei ole võimalik, näiteks:

-gastroösofageaalne reflukshaigus patsientidel, kellel on refluksösofagiit ja/või rasked refluksi sümptomid;

-mittesteroidse põletikuvastase aine kasutamisega seotud maohaavandi ravi;

-mittesteroidse põletikuvastase aine kasutamisega seotud mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandi profülaktika kõrge riskiga patsientidel.

-Verejooksu retsidiivi vältimine pärast mao- või kaksteistsõrmikuhaavandi verejooksu endoskoopilist ravi.

Lapsed ja noorukid vanuses 1…18 aastat

-mao antisekretoorne ravi, kui suukaudne ravi ei ole võimalik, näiteks:

-gastroösofageaalne reflukshaigus patsientidel, kellel esineb erosiivne refluksösofagiit ja/või rasked refluksi sümptomid.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Täiskasvanud

Mao antisekretoorne ravi, kui suukaudne ravi ei ole võimalik

Patsientidele, kes ei saa võtta suukaudseid ravimeid, võib manustada üks kord ööpäevas parenteraalselt 20...40 mg. Refluksösofagiidiga patsientidele tuleb manustada 40 mg üks kord ööpäevas. Reflukshaiguse sümptomaatiliseks raviks tuleb patsientidele manustada 20 mg üks kord ööpäevas.

MSPVA-raviga seotud maohaavandite ravis on tavaline annus 20 mg üks kord ööpäevas. MSPVA- raviga seotud mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandite vältimiseks riskipatsientidel tuleb kasutada annust 20 mg üks kord ööpäevas.

Tavaliselt kestab intravenoosne ravi lühikest aega ning suukaudsele ravile tuleb üle minna niipea kui võimalik.

Mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandite verejooksu retsidiivi vältimine

Pärast ägedate veritsevate mao- või kaksteistsõrmikuhaavandite tõttu tehtud terapeutilist endoskoopiat tuleb boolusinfusioonina manustada 30 minuti jooksul 80 mg ning seejärel intravenoosse püsiinfusioonina 8 mg tunnis 3 ööpäeva (72 tundi) jooksul.

Parenteraalsele ravile peab järgnema suukaudne maohappe moodustumist pärssiv ravi.

Manustamisviis

Ravimpreparaadi manustamiskõlblikuks muutmise juhised vt lõik 6.6.

Süste

40 mg annus

5 ml manustamiskõlblikuks muudetud lahust (8 mg/ml) tuleb manustada intravenoosse süstena vähemalt 3 minuti jooksul.

20 mg annus

2,5 ml või pool manustamiskõlblikuks muudetud lahusest (8 mg/ml) tuleb manustada intravenoosse süstena vähemalt 3 minuti jooksul. Kogu kasutamata jäänud lahus tuleb ära visata.

Infusioon

40 mg annus

Manustamiskõlblikuks muudetud lahus tuleb manustada intravenoosse infusioonina 10...30 minuti jooksul.

20 mg annus

Pool manustamiskõlblikuks muudetud lahusest tuleb manustada intravenoosse infusioonina 10...30 minuti jooksul. Kogu kasutamata jäänud lahus tuleb ära visata.

80 mg boolusannus

Manustamiskõlblikuks muudetud lahus tuleb manustada intravenoosse püsiinfusioonina 30 minuti jooksul.

8 mg/h annus

Manustamiskõlblikuks muudetud lahus tuleb manustada intravenoosse püsiinfusioonina 71,5 tunni jooksul (arvutuslik infusioonikiirus 8 mg tunnis. Kasutamiskõlblikuks muudetud lahuse kõlblikkusaeg vt lõik 6.3).

Neerufunktsiooni kahjustus

Neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel ei ole annuse kohandamine vajalik. Piiratud kogemuse tõttu raske neerupuudulikkusega patsientidel tuleb nende patsientide ravimisel rakendada ettevaatust (vt lõik 5.2).

Maksafunktsiooni kahjustus

Gastroösofageaalne reflukshaigus: kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel ei ole annuse kohandamine vajalik. Raske maksakahjustusega patsientidel ei tohi ületada intravenoosselt manustatava Esomeprazole Hospira maksimaalset ööpäevast annust 20 mg (vt lõik 5.2).

Veritsevad haavandid: kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel ei ole annuse kohandamine vajalik. Raske maksakahjustusega patsientidel võib pärast Esomeprazole Hospira esialgset 80 mg boolusannusena infusiooni manustamist olla piisav intravenoosne püsiinfusioon 4 mg tunnis 71,5 tunni jooksul (vt lõik 5.2).

Eakad

Eakatel ei ole vaja annust kohandada.

Lapsed ja noorukid

Annustamine

Lapsed ja noorukid vanuses 1…18 aastat

Mao antisekretoorne ravi, kui suukaudne ravi ei ole võimalik

Patsientidele, kes ei saa manustada ravimit suu kaudu, võib manustada ravimit üks kord ööpäevas parenteraalselt gastroösofageaalse reflukshaiguse koguravi osana (vt annused tabelis allpool).

Tavaliselt peab intravenoosne ravi olema lühiajaline ja suukaudsele ravile tuleb üle minna niipea kui võimalik.

Esomeprasooli soovitatavad intravenoossed annused

Vanuserühm

Erosiivse refluksösofagiidi ravi

Gastroösofageaalse reflukshaiguse

 

 

sümptomaatiline ravi

1…11-aastased

Kehakaal < 20 kg:

10 mg üks kord ööpäevas

 

10 mg üks kord ööpäevas

 

 

Kehakaal ≥ 20 kg:

 

 

10 mg või 20 mg üks kord ööpäevas

 

12…18-aastased

40 mg üks kord ööpäevas

20 mg üks kord ööpäevas

Manustamisviis

Ravimpreparaadi manustamiskõlblikuks muutmise juhised vt lõik 6.6.

Süste

40 mg annus

5 ml manustamiskõlblikuks muudetud lahust (8 mg/ml) tuleb manustada intravenoosse süstena vähemalt 3 minuti jooksul.

20 mg annus

2,5 ml või pool manustamiskõlblikuks muudetud lahusest (8 mg/ml) tuleb manustada intravenoosse süstena vähemalt 3 minuti jooksul. Kogu kasutamata jäänud lahus tuleb ära visata.

10 mg annus

1,25 ml manustamiskõlblikuks muudetud lahusest (8 mg/ml) tuleb manustada intravenoosse süstena vähemalt 3 minuti jooksul. Kogu kasutamata jäänud lahus tuleb ära visata.

Infusioon

40 mg annus

Manustamiskõlblikuks muudetud lahus tuleb manustada intravenoosse infusioonina 10...30 minuti jooksul.

20 mg annus

Pool manustamiskõlblikuks muudetud lahusest tuleb manustada intravenoosse infusioonina 10...30 minuti jooksul. Kogu kasutamata jäänud lahus tuleb ära visata.

10 mg annus

Veerand manustamiskõlblikuks muudetud lahusest tuleb manustada intravenoosse infusioonina 10…30 minuti jooksul. Kogu kasutamata jäänud lahus tuleb ära visata.

4.3Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine esomeprasooli või teiste asendatud bensimidasoolide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Esomeprasooli ei tohi kasutada koos nelfinaviiriga (vt lõik 4.5).

4.4Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Ükskõik milliste hoiatavate sümptomite ilmnemisel (nt kehakaalu oluline tahtmatu langus, korduv oksendamine, düsfaagia, veriokse või veriroe) ja maohaavandi või selle kahtluse korral tuleb välistada pahaloomuline kasvaja, sest ravi intravenoosselt manustatava Esomeprazole Hospira’ga võib sümptomeid leevendada ja põhjustada seetõttu diagnoosimise hilinemist.

Ravi prootonpumba inhibiitoritega võib vähesel määral suurendada riski haigestuda seedetrakti infektsioonidesse, nagu Salmonella või Campylobacterium (vt lõik 5.1).

Esomeprasooli manustamine koos atasanaviiriga ei ole soovitatav (vt lõik 4.5). Kui atasanaviiri kombinatsioon koos prootonpumba inhibiitoriga on vältimatu, on soovitatav patsiendi tähelepanelik kliiniline jälgimine koos atasanaviiri annuse suurendamisega 400 milligrammini koos 100 mg ritonaviiriga; esomeprasooli annus ei tohi ületada 20 mg.

Esomeprasool, nagu kõik happeid blokeerivad ravimid, võib põhjustada B-vitamiini (tsüanokobolamiin) imendumise vähenemist hüpo- või aklorhüüdria tõttu. Sellega tuleb arvestada pikaajalisel ravil olevate patsientide puhul, kellel on vähenenud B-vitamiini kehavarud või riskifaktorid imendumise vähenemiseks.

Esomeprasool on CYP2C19 inhibiitor. Esomeprasoolravi alustamisel või lõpetamisel tuleb arvestada potentsiaalseid koostoimeid ravimitega, mis metaboliseeruvad CYP2C19 kaudu. Koostoimet on täheldatud klopidogreeli ning omeprasooli vahel (vt lõik 4.5). Selle koostoime kliiniline tähtsus ei ole selge. Ettevaatusabinõuna tuleb vältida esomeprasooli ning klopidogreeli koosmanustamist.

Patsientidel, keda on ravitud prootonpumba inhibiitoritega (PPI-d) nagu esomeprasool vähemalt 3 kuu jooksul, aga enamikul juhtudel ühe aasta jooksul, on teatatud raskest hüpomagneseemiast. Võimalikud on hüpomagneseemia tõsised ilmingud nagu väsimus, tetaania, deliirium, krambid, pearinglus ja ventrikulaarne arütmia, kuid need võivad alata varjatult ja jääda algul märkamata. Enamikul patsientidel paranes hüpomagneseemia pärast magneesiumi asendusravi ja PPI-de kasutamise lõpetamist.

Patsientide puhul, kellel eeldatakse pikaajalist ravi või kes võtavad PPI-d koos digoksiini või hüpomagneseemiat põhjustavate ravimitega (nt diureetikumid), peab tervishoiutöötaja kaaluma magneesiumisisalduse määramist enne ravi algust PPI-ga ja perioodiliselt ravi ajal.

Prootonpumba inhibiitorid, eriti kui neid kasutada suures annuses ja pikema aja jooksul (> 1 aasta), võivad mõõdukalt suurendada puusa, randme ja lülisamba luumurdude riski, eriti eakatel patsientidel või teiste riskitegurite olemasolul. Vaatlusuuringud viitavad, et prootonpumba inhibiitorid võivad suurendada üldist riski luumurdude tekkeks 10…40% võrra. Osa sellest suurenemisest võib olla tingitud teistest riskiteguritest. Osteoporoosi riskiga patsiendid peavad saama ravi kehtivate ravijuhiste järgi ning nad peavad manustama adekvaatses koguses D-vitamiini ja kaltsiumi.

Mõju laboratoorsetele analüüsidele

Kromograniin A (CgA) taseme tõus võib häirida neuroendokriinsete kasvajate uuringuid. Selle vältimiseks tuleb vähemalt 5 päeva enne CgA määramist katkestada ravi esomeprasooliga.

See ravim sisaldab vähem kui 1 mmol naatriumi (23 mg) viaali kohta, st on praktiliselt naatriumivaba.

4.5Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Koostoimete uuringud on läbi viidud ainult täiskasvanutel.

Esomeprasooli toime teiste ravimite farmakokineetikale

Ravimid, mille imendumine sõltub pH tasemest

Mao happesuse vähenemine ravi ajal esomeprasooliga ja teiste prootonpumba inhibiitoritega võib vähendada või suurendada selliste ravimite imendumist, mille imendumine sõltub mao pH väärtusest. Nagu teiste mao happesust vähendavate ravimite puhul, võib ka ravi ajal esomeprasooliga väheneda selliste ravimite nagu ketokonasool, itrakonasool ja erlotiniib imendumine ning suureneda digoksiini imendumine. Omeprasooli (20 mg ööpäevas) ja digoksiini koosmanustamine suurendas tervetel vabatahtlikel digoksiini biosaadavust 10% võrra (kahel isikul 10st isegi kuni 30%). Harva on teatatud digoksiini toksilisusest. Siiski tuleb olla ettevaatlik, kui eakatele patsientidele manustatakse suurtes annustes esomeprasooli. Sellisel juhul tuleb tagada digoksiini terapeutilise taseme jälgimine.

Kirjeldatud on omeprasooli koostoimeid mõnede proteaasi inhibiitoritega. Kirjeldatud koostoimete kliiniline tähtsus ja toimemehhanismid ei ole alati selged. Maohappe pH suurenemine ravi ajal omeprasooliga võib mõjutada proteaasi inhibiitorite imendumist. Teised võimalikud koostoimemehhanismid toimivad CYP2C19 inhibeerimise kaudu. On kirjeldatud atasanaviiri ja nelfinaviiri sisalduse vähenemist seerumis, kui neid ravimeid manustati koos omeprasooliga. Seetõttu ei ole samaaegne manustamine soovitatav. Omeprasooli (40 mg üks kord ööpäevas) manustamisel tervetele vabatahtlikele koos 300 mg atasanaviiri/100 mg ritonaviiriga vähenes oluliselt ekspositsioon atasanaviirile (AUC, Cmax ja Cmin vähenesid ligikaudu 75%). Atasanaviiri annuse suurendamine

400 mg-ni ei kompenseerinud omeprasooli mõju atasanaviiri ekspositsioonile. Tervetele vabatahtlikele omeprasooli (20 mg üks kord ööpäevas) manustamine koos 400 mg atasanaviiri/100 mg ritonaviiriga vähendas ekspositsiooni atasanaviirile ligikaudu 30% võrreldes 300 mg atasanaviiri/100 mg ritonaviiriga üks kord ööpäevas manustamisel (ilma 20 mg omeprasoolita) täheldatud ekspositsiooniga. Omeprasooli (40 mg iga päev) samaaegne manustamine vähendas nelfinaviiri keskmist AUC, Cmax ja Cmin 36...39% ning farmakoloogiliselt aktiivse metaboliidi M8 keskmine AUC, Cmax ja Cmin vähenes 75...92%. On kirjeldatud sakvinaviiri sisalduse (võetuna koos ritonaviiriga) suurenemist seerumis (80...100%), kui seda manustati ravi ajal omeprasooliga (40 mg iga päev). Ravi omeprasooliga annuses 20 mg ööpäevas ei mõjutanud ekspositsiooni darunaviirile (manustatud koos ritonaviiriga) ega amprenaviirile (manustatud koos ritonaviiriga). Ravi omeprasooliga annuses 20 mg ööpäevas ei mõjutanud ekspositsiooni amprenaviirile (manustatud koos ritonaviiriga ja ilma). Ravi omeprasooliga annuses 40 mg ööpäevas ei mõjutanud ekspositsiooni lopinaviirile (manustatud koos ritonaviiriga). Tulenevalt omeprasooli ja esomeprasooli farmakodünaamiliste toimete ning farmakokineetiliste omaduste sarnasusest ei ole esomeprasooli ja atasanaviiri samaaegne manustamine soovitatav ning esomeprasooli ja nelfinaviiri samaaegne manustamine on vastunäidustatud.

Ravimid, mille metabolism toimub CYP2C19 vahendusel

Esomeprasool inhibeerib CYP2C19, mis on peamine esomeprasooli metabolismis osalev ensüüm. CYP2C19 vahendusel metaboliseeritavate ravimite, nt diasepaami, tsitalopraami, imipramiini, klomipramiini, fenütoiini jt kombineerimisel esomeprasooliga võib nende ravimite plasmakontsentratsioon suureneda ja võimalik, et tuleb annuseid vähendada. 30 mg esomeprasooli samaaegne manustamine vähendas CYP2C19 substraadiks oleva diasepaami kliirensit 45% võrra. Epilepsiaga patsientidel suurenesid 40 mg esomeprasooli ja fenütoiini samaaegsel manustamisel fenütoiini miinimumkontsentratsioonid plasmas 13% võrra. Fenütoiini plasmakontsentratsioone soovitatakse jälgida nii esomeprasooliga ravi alustamisel kui ka lõpetamisel. Omeprasool (40 mg üks kord ööpäevas) suurendas vorikonasooli (CYP2C19 substraat) Cmax ja AUCτ vastavalt 15% ning 41% võrra.

Kliinilises uuringus, kus varfariiniga ravi saavatele patsientidele manustati samal ajal 40 mg esomepremasooli, jäid hüübimisajad aktsepteeritavasse vahemikku. Pärast suukaudse esomeprasooli

turuletulekut on siiski kirjeldatud üksikuid juhtusid, kus samaaegsel kasutamisel on INR suurenenud kliiniliselt olulisel määral. Esomeprasoolravi alustamisel ja lõpetamisel on soovitatav patsienti jälgida, kui ta kasutab samal ajal varfariini või teisi kumariini derivaate.

Nii omeprasool kui ka esomeprasool toimivad CYP2C19 inhibiitoritena. Kui ristuuringus manustati omeprasooli tervetele vabatahtlikele annuses 40 mg, suurenes tsilostasooli Cmax 18% ja AUC 26% ning ühe aktiivse metaboliidi Cmax 29% ja AUC 69%.

Kui tervetele vabatahtlikele manustati koos tsisapriidiga 40 mg esomeprasooli, suurenes tsisapriidi plasmakontsentratsiooni-aja kõvera alune pindala (AUC) 32% ja eliminatsiooni poolväärtusaeg (t½) pikenes 31% võrra, kuid plasmakontsentratsiooni maksimumväärtused ei suurenenud oluliselt. Pärast ainult tsisapriidi manustamist täheldatav pisut pikenenud QTc vahemik ei olnud tsisapriidi ja esomeprasooli koosmanustamisel täiendavalt pikenenud.

On näidatud, et esomeprasoolil puudub kliiniliselt oluline mõju amoksitsilliini või kinidiini farmakokineetikale.

Suurte annustega intravenoosse raviskeemiga (80 mg + 8 mg/h) ei ole läbi viidud in vivo koostoime uuringuid. Sellise raviskeemi korral võib esomeprasooli mõju CYP2C19 vahendusel metaboliseeritavatele ravimitele olla rohkem väljendunud ja kolmepäevase intravenoosse ravi ajal tuleb patsiente hoolikalt jälgida kõrvaltoimete suhtes.

Kliinilistes ristuuringutes manustati 5 päeva jooksul klopidogreeli (300 mg löökannus ja seejärel 75 mg ööpäevas säilitusannus) ainsa ravimina ja koos esomeprasooliga (80 mg samal ajal klopidogreeliga). Ekspositsioon klopidogreeli aktiivsele metaboliidile vähenes 46% (Päev 1) ja 42% võrra (Päev 2), kui klopidogreeli ja omeprasooli manustati samal ajal. Klopidogreeli ja omeprasooli samaaegsel manustamisel vähenes trombotsüütide agregatsiooni keskmine inhibeerimine 47%

(24 tundi) ja 30% (Päev 5). Teises uuringus leiti, et klopidogreeli ja omeprasooli manustamine erinevatel aegadel ei hoidnud ära nende omavahelisi koostoimeid, mis oli tõenäoliselt tingitud omeprasooli inhibeerivast toimest isoensüümile CYP2C19. Nende farmakokineetiliste/ farmakodünaamiliste koostoimete kliiniliste väljundite kohta seoses suurte kardiovaskulaarsete sündmustega on vaatlusuuringutes ja kliinilistes uuringutes avaldatud vasturääkivaid andmeid.

Teadmata mehhanism

On teatatud, et samaaegne esomeprasooli manustamine suurendab takroliimuse sisaldust seerumis.

Metotreksaadi manustamisel koos prootonpumba inhibiitoritega on mõnel patsiendil teatatud metotreksaadi taseme tõusust. Metotreksaadi suurte annuste kasutamisel võib olla vajalik kaaluda esomeprasoolravi ajutist katkestamist.

Teiste ravimite toime esomeprasooli farmakokineetikale

Esomeprasooli metabolism toimub CYP2C19 ja CYP3A4 vahendusel. Esomeprasooli ja CYP3A4 inhibiitor klaritromütsiini (500 mg kaks korda ööpäevas) samaaegsel suukaudsel manustamisel kahekordistus ekspositsioon (AUC) esomeprasoolile. CYP2C19 ja CYP3A4 kombineeritud inhibiitori manustamisel koos esomeprasooliga võib ekspositsioon esomeprasoolile rohkem kui kahekordistuda. CYP2C19 ja CYP3A4 inhibiitor vorikonasool suurendas omeprasooli AUCτ-d 280% võrra. Kummalgi juhul ei ole tavaliselt vaja esomeprasooli annust kohandada. Siiski tuleb annuse kohandamist kaaluda raske maksakahjustusega patsientidel ja juhul, kui on näidustatud pikaajaline ravi.

Ravimid, mis teadaolevalt indutseerivad CYP2C19 või CYP3A4 või mõlemat (nagu rifampitsiin ja liht-naistepuna), võivad langetada esomeprasooli taset seerumis, suurendades esomeprasooli biotransformatsiooni.

4.6Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Esomeprasooli kasutamise kohta raseduse ajal ei ole piisavalt kliinilisi andmeid. Esomeprasooliga läbi viidud loomkatsed ei näita otsest ega kaudset kahjustavat toimet embrüo/loote arengule. Loomkatsed ratseemilise seguga ei näita otsest või kaudset kahjustavat toimet tiinusele, poegimisele või postnataalsele arengule. Esomeprazole Hospira määramisel rasedatele tuleb olla ettevaatlik.

Imetamine

Ei ole teada, kas esomeprasool eritub inimese rinnapiima. Imetavatel naistel ei ole uuringuid läbi viidud. Seetõttu ei tohi Esomeprazole Hospira’t imetamise ajal kasutada.

Fertiilsus

Praegu puuduvad andmed fertiilsuse kohta.

4.7Toime reaktsioonikiirusele

Esomeprazole Hospira ei mõjuta tõenäoliselt autojuhtimise ega masinate käsitsemise võimet.

4.8Kõrvaltoimed

Suukaudselt või intravenoosselt manustatava esomeprasooliga tehtud kliinilistes uuringutes ja turuletulekujärgselt esomeprasooli suukaudsel kasutamisel on täheldatud või kahtlustatud järgnevaid kõrvaltoimeid. Kõrvaltoimed on rühmitatud esinemissageduse alusel: väga sage ≥ 1/10); sage ≥ 1/100 kuni < 1/10; aeg-ajalt ≥ 1/1000 kuni < 1/100; harv ≥ 1/10 000 kuni < 1/1000; väga harv < 1/10 000; teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Vere ja lümfisüsteemi häired

Harv: leukopeenia, trombotsütopeenia

Väga harv: agranulotsütoos, pantsütopeenia

Immuunsüsteemi häired

Harv: ülitundlikkusreaktsioonid, nt palavik, angioödeem ja anafülaktiline reaktsioon/šokk

Ainevahetus- ja toitumishäired

Aeg-ajalt: perifeersed tursed Harv: hüponatreemia

Teadmata: hüpomagneseemia (vt lõik 4.4); raske hüpomagneseemia võib korreleeruda hüpokaltseemiaga. Hüpomagneseemiaga võib kaasneda ka hüpokaleemia.

Psühhiaatrilised häired

Aeg-ajalt: unetus

Harv: agiteeritus, segasus, depressioon

Väga harv: agressiivsus, hallutsinatsioonid

Närvisüsteemi häired

Sage: peavalu

Aeg-ajalt: pearinglus, paresteesia, unisus

Harv: maitsetundlikkuse häired

Silma kahjustused

Aeg-ajalt: hägune nägemine

Kõrva ja labürindi kahjustused

Aeg-ajalt: peapööritus

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired

Harv: bronhospasm

Seedetrakti häired

Sage: kõhuvalu, kõhukinnisus, kõhulahtisus, kõhupuhitus, iiveldus/oksendamine Aeg-ajalt: suukuivus

Harv: stomatiit, gastrointestinaalne kandidiaas Teadmata: mikroskoopiline koliit

Maksa ja sapiteede häired

Aeg-ajalt: maksaensüümide aktiivsuse tõus Harv: hepatiit koos ikterusega või ilma

Väga harv: maksapuudulikkus, entsefalopaatia olemasoleva maksahaigusega patsientidel

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Sage: manustamiskoha reaktsioonid* Aeg-ajalt: dermatiit, kihelus, lööve, urtikaaria Harv: alopeetsia, valgustundlikkus

Väga harv: multiformne erüteem, Stevensi-Johnsoni sündroom, toksiline epidermise nekrolüüs (TEN)

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused

Aeg-ajalt: puusa, randme või lülisamba luumurd (vt lõik 4.4)

Harv: artralgia, müalgia

Väga harv: lihasnõrkus

Neerude ja kuseteede häired

Väga harv: interstitsiaalne nefriit

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired

Väga harv: günekomastia

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid

Harv: halb enesetunne, suurenenud higistamine

*Manustamiskoha reaktsioone täheldati enamasti uuringus, kus kasutati suuri annuseid 3 ööpäeva (72 tunni) jooksul. Vt lõik 5.3.

Üksikutel juhtudel on kriitiliselt haigetel patsientidel, kes said intravenoosse süstena omeprasooli (ratsemaati), eriti suurte annuste korral teatatud pöördumatust nägemiskahjustusest, kuid põhjuslikku seost ei ole tuvastatud.

Lapsed

Viidi läbi avatud randomiseeritud mitmerahvuseline uuring, et hinnata esomeprasooli korduva intravenoosse manustamise (4 päeva, üks kord ööpäevas) farmakokineetikat 0…18-aastastel lastel (vt lõik 5.2). Ohutuse hindamiseks kaasati kokku 57 patsienti (8 last vanuses 1…5 aastat). Ohutustulemused on kooskõlas esomeprasooli tuntud ohutusprofiiliga ja uusi ohtusid ei tuvastatud.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9Üleannustamine

Tahtliku üleannustamise osas on senised kogemused väga piiratud. Suukaudse annusega 280 mg kirjeldati seedetrakti sümptomeid ja nõrkust. Esomeprasooli ühekordsete suukaudsete 80 mg annuste ja intravenoosselt 24 tunni jooksul manustatud 308 mg annuste puhul sümptomeid ei esinenud.

Spetsiifilist antidooti ei ole teada. Esomeprasool seondub suures osas plasmavalkudega ega ole seetõttu hõlpsasti dialüüsitav. Nagu kõikide üleannustamisjuhtude korral, peab ravi olema sümptomaatiline ja tuleb kasutada üldtoetavaid meetmeid.

5.FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: peptilise haavandi ja gastroösofageaalse reflukshaiguse raviks kasutatavad ained, prootonpumba inhibiitorid

ATC-kood: A02BC05

Esomeprasool on omeprasooli S-isomeer, mis vähendab maohappe sekretsiooni spetsiifilise suunatud toimemehhanismi kaudu. See on parietaalraku happepumba spetsiifiline inhibiitor. Omeprasooli R- ja S-isomeeril farmakodünaamilised toimed on sarnased.

Toimekoht ja toimemehhanism

Esomeprasool on nõrk alus, mis kontsentreeritakse ja muudetakse aktiivseks vormiks parietaalraku sekretoorsete kanalikeste tugevalt happelises keskkonnas, kus see inhibeerib ensüümi H+K+-ATPaasi ehk happepumpa ning pärsib nii basaalset kui ka stimuleeritud happesekretsiooni.

Toime maohappe sekretsioonile

Pärast esomeprasooli suukaudsete 20 mg ja 40 mg annuste manustamist 5 päeva vältel püsis gastroösofageaalse reflukshaiguse sümptomitega patsientidel 24 tunni jooksul maosisene pH üle 4 keskmiselt vastavalt 13 ja 17 tundi. Toime oli samasugune sõltumata sellest, kas esomeprasooli manustati suu kaudu või intravenoosselt.

Kasutades AUC-d plasmakontsentratsiooni asendusnäitajana, leiti seos ekspositsiooni ja happesekretsiooni inhibeerimise vahel pärast esomeprasooli suukaudset manustamist.

80 mg esomeprasooli manustamisel boolusinfusioonina 30 minut jooksul, millele järgnes intravenoosne püsiinfusioon 8 mg/h 23,5 tunni jooksul, püsis tervetel uuritavatel järgmise 24 tunni jooksul maosisene pH üle 4 ja üle 6 vastavalt 21 tundi ning 11...13 tundi.

Happe inhibeerimise ravitoime

Esomeprasooli 40 mg annuste suukaudsel manustamisel paraneb refluksösofagiidist 4 nädalaga ligikaudu 78% patsientidest ja 8 nädalaga 93% patsientidest.

Randomiseeritud topeltpimedas platseebokontrolliga kliinilises uuringus randomiseeriti patsiendid, kellel oli Forrest’i klassifikatsiooni järgi Ia, Ib, IIa või IIb (vastavalt 9%, 43%, 38% ja 10%) endoskoopiliselt kinnitatud peptilise haavandi verejooks, saama kas esomeprasooli infusioonilahust (n = 375) või platseebot (n = 389). Endoskoopilisele hemostaasile järgneva 72 tunni jooksul said patsiendid kas platseebot või 80 mg esomeprasooli intravenoosse infusioonina 30 minuti jooksul koos sellele järgneva püsiinfusiooniga 8 mg tunnis. Pärast esialgset 72-tunnist perioodi said kõik patsiendid 27 päeva jooksul happe sekretsiooni pärssimiseks avatud vormis suukaudselt 40 mg esomeprasooli. Kolme päeva jooksul esines verejooksu kordumist esomeprasooliga ravitud rühmas 5,9% ja platseeborühmas 10,3%. Kolmkümmend päeva pärast ravi oli verejooks kordunud 7,7%-l esomeprasooliga ravitud patsientidest ja 13,6%-l platseeborühma patsientidest.

Teised happe inhibeerimisega seotud toimed

Seerumi gastriinisisaldus suureneb vastusena happesekretsiooni vähenemisele ravi jooksul antisekretoorsete ravimitega. Ka kromograniin A (CgA) sisaldus suureneb maohappesuse vähenemise tagajärjel.

Pikaajalise ravi ajal esomeprasooliga on mõnedel patsientidel täheldatud ECL-rakkude arvu suurenemist, mis on tõenäoliselt seotud seerumi gastriinisisalduse suurenemisega.

Pikaajalise ravi ajal suukaudsete sekretsiooni pärssivate ravimitega on mõnevõrra sagedamini kirjeldatud mao glandulaarseid tsüste. Need muutused on happesekretsiooni märkimisväärse inhibeerimise füsioloogiliseks tagajärjeks, tsüstid on healoomulised ja tõenäoliselt pöörduvad.

Mao happesuse vähenemine mis tahes põhjusel, sh prootonpumba inhibiitorite tõttu, põhjustab seedetraktis normaalselt elunevate bakterite hulga suurenemist maos. Ravi prootonpumba inhibiitoritega võib vähesel määral suurendada riski haigestuda seedetrakti infektsioonidesse nagu Salmonella ja Campylobacterium ning haiglaravil viibivatel patsientidel tõenäoliselt ka Clostridium difficile.

Lapsed

Platseebokontrolliga uuringus (98 patsienti vanuses 1…11 kuud) hinnati gastroösofageaalse reflukshaiguse nähtude ja sümptomitega patsientidel ravimi efektiivsust ja ohutust. Esomeprasooli manustati suukaudselt 1 mg/kg üks kord ööpäevas kahe nädala jooksul (avatud uuringu faas) ja

80 patsienti kaasati neljaks lisanädalaks (topeltpime ravi eemaldamise faas). Esmases tulemusnäitajas, milleks oli ravi katkestamine sümptomite süvenemise tõttu, ei olnud platseebo ja esomeprasooli vahel olulisi erinevusi.

Platseebokontrollitud uuringus (52 patsienti vanuses alla 1 elukuu) hinnati gastroösofageaalse reflukshaiguse sümptomitega patsientidel ravimi efektiivsust ja ohutust. Esomeprasooli manustati suukaudselt 0,5 mg/kg üks kord ööpäevas vähemalt 10 päeva. Esmases tulemusnäitajas, milleks oli gastroösofageaalse reflukshaiguse sümptomite esinemise arvu muutus algväärtusest, ei olnud platseebo ja esomeprasooli vahel olulisi erinevusi.

Edasised tulemused lastel tehtud uuringutes näitavad, et esomeprasool 0,5 mg/kg alla 1 elukuu vanustel ja 1 mg/kg 1…11 elukuu vanustel imikutel vähendas söögitorusisese pH < 4 esinemise aja keskmist protsenti.

Ohutusprofiil oli sarnane täiskasvanutel täheldatuga.

Uuringus gastroösofageaalse reflukshaigusega patsientidel (< 1…17-aastased), kes said pikaajalist ravi prootonpumba inhibiitoritega, arenes 61% lastest kerge raskusastmega ECL-rakkude hüperplaasia, millel ei ole teadaolevat kliinilist tähendust. Atroofilist gastriiti ega kartsinoidtuumoreid ei tekkinud.

5.2Farmakokineetilised omadused

Jaotumine

Püsikontsentratsiooni juures on näiv jaotusruumala tervetel isikutel ligikaudu 0,22 l/kg kehakaalu kohta. 97% esomeprasoolist seondub plasmavalkudega.

Biotransformatsioon ja eritumine

Esomeprasool metaboliseeritakse täielikult tsütokroom P450 süsteemi (CYP) poolt. Suurem osa esomeprasooli metabolismist sõltub polümorfsest CYP2C19-st, mis vastutab esomeprasooli hüdroksü- ja desmetüülmetaboliitide tekkimise eest. Ülejäänud osa sõltub teisest spetsiifilisest isovormist (CYP3A4-st), mis vastutab peamise plasmas esineva metaboliidi (esomeprasoolsulfooni) tekkimise eest.

Alltoodud näitajad kajastavad peamiselt funktsionaalse CYP2C19 ensüümiga inimeste ehk kiirete metaboliseerijate farmakokineetikat.

Plasma kogukliirens on pärast üksikannust ligikaudu 17 l/h ja pärast korduvat manustamist ligikaudu 9 l/h. Pärast korduvat annustamist üks kord ööpäevas on plasma eliminatsiooni poolväärtusaeg ligikaudu 1,3 tundi. Koguekspositsioon (AUC) suureneb esomeprasooli korduval manustamisel. Suurenemine sõltub annusest ning pärast korduvat manustamist muutub annuse ja AUC suhe

mittelineaarseks. Selline sõltuvus ajast ja annusest on tingitud esmase maksapassaaži metabolismi ning süsteemse kliirensi vähenemisest, mida tõenäoliselt põhjustab CYP2C19 ensüümi inhibeerimine esomeprasooli ja/või selle sulfoonmetaboliidi poolt.

Üks kord ööpäevas manustamisel elimineeritakse esomeprasool annuste vahel plasmast täielikult ja kuhjumistendentsi ei esine.

Pärast 40 mg annuste korduvat manustamist intravenoossete süstetena on keskmine maksimaalne plasmakontsentratsioon ligikaudu 13,6 mikromooli/l. Pärast vastavate annuste suu kaudu manustamist on keskmine maksimaalne plasmakontsentratsioon ligikaudu 4,6 mikromooli/l. Võrreldes suukaudse manustamisega ilmneb intravenoosse manustamise järel koguekspositsiooni vähene suurenemine (ligikaudu 30%). Pärast esomeprasooli 30-minutilist infusiooni (40 mg, 80 mg või 120 mg) ja sellele järgnevat 23,5-tunnist püsiinfusiooni (4 mg/h või 8 mg/h) on koguekspositsiooni ning annuse suurenemise seos lineaarne.

Esomeprasooli peamistel metaboliitidel puudub mõju maohappe sekretsioonile. Peaaegu 80% suu kaudu manustatud esopremasoolist eritatakse metaboliitidena uriiniga ja ülejäänu väljaheitega. Uriinis leidub vähem kui 1% lähteravimist.

Patsientide erirühmad

Ligikaudu 2,9 ±1,5%-l rahvastikust puudub funktsionaalne ensüüm CYP2C19 ja neid nimetatakse aeglasteks metaboliseerijateks. Nendel isikutel katalüüsib esomeprasooli metabolismi tõenäoliselt peamiselt CYP3A4. Pärast korduvat 40 mg esomeprasooli manustamist üks kord ööpäevas oli aeglastel metaboliseerijatel keskmine koguekspositsioon ligikaudu 100% suurem kui neil, kellel oli olemas funktsionaalne CYP2C19 ensüüm (kiired metaboliseerijad). Keskmised maksimaalsed plasmakontsentratsioonid oli tõusnud ligikaudu 60%. Samasugused erinevused on ilmnenud ka esomeprasooli intravenoossel manustamisel. Need tulemused ei mõjuta esomeprasooli annustamist.

Eakatel patsientidel (vanuses 71...80 eluaastat) ei ole esomeprasooli metabolism oluliselt muutunud.

Esomeprasooli ühekordse 40 mg annuse manustamise järel on keskmine koguekspositsioon naistel ligikaudu 30% suurem kui meestel. Pärast korduvat manustamist üks kord ööpäevas ei ole ilmnenud soolisi erinevusi. Samasuguseid erinevusi on täheldatud ka esomeprasooli intravenoossel manustamisel. Need tulemused ei mõjuta esomeprasooli annustamist.

Maksafunktsiooni kerge kuni mõõduka kahjustusega patsientidel võib esomeprasooli metabolism olla häiritud. Maksafunktsiooni raske kahjustusega patsientidel on metabolismi kiirus vähenenud, mis põhjustab esomeprasooli koguekspositsiooni kahekordistumise. Seetõttu ei tohi maksafunktsiooni raske häirega GERD-i põdevatel patsientidel ületada maksimaalset annust 20 mg. Veritsevate haavandite ja raske maksakahjustusega patsientidele võib pärast esialgset 80 mg boolusannusena infusiooni manustamist olla piisav maksimaalne intravenoosne püsiinfusioon 4 mg/h 71,5 tunni jooksul. Üks kord ööpäevas manustamisel ei ole esomeprasoolil ega selle peamistel metaboliitidel ilmnenud kalduvust kuhjuda.

Langenud neerufunktsiooniga patsientidel ei ole uuringuid läbi viidud. Kuna neerud vastutavad esomeprasooli metaboliitide eritamise, kuid mitte lähteühendi elimineerimise eest, ei ole eeldatav, et esomeprasooli metabolism on kahjustatud neerufunktsiooniga patsientidel muutunud.

Lapsed

Randomiseeritud avatud mitmerahvuselises korduvannuse uuringus manustati esomeprasooli üks kord ööpäevas 3-minutilise süstena nelja päeva jooksul. Uuringusse kaasati 59 lapspatsienti vanuses 0…18 eluaastat, kellest 50 (7 last vanuses 1…5 eluaastat) jõudis uuringu lõpuni ja kellel hinnati esomeprasooli farmakokineetikat.

Alltoodud tabel kirjeldab esomeprasooli süsteemset ekspositsiooni 3-minutilise intravenoosse süste järel lastel ja tervetel täiskasvanud isikutel. Tabelis olevad väärtused on antud kujul geomeetriline keskmine (vahemik). Täiskasvanutele manustati 20 mg annus 30-minutilise infusioonina. Css, max

mõõdeti kõikides laste rühmades 5 minutit pärast annuse manustamist ja täiskasvanutel 7 minutit pärast 40 mg annuse manustamist ning täiskasvanutel infusiooni lõpetamisel 20 mg annuse manustamise korral.

Vanuserühm

Annuserühm

AUC (µmol*h/l)

CSS,MAX (µmol/l)

0…1 kuud*

0,5 mg/kg (n=6)

7,5 (4,5...

20,5)

3,7 (2,7...

5,8)

1…11 kuud*

1,0 mg/kg (n=6)

10,5

(4,5...

22,2)

8,7 (4,5...

14,0)

1…5 aastat

10 mg (n=7)

7,9 (2,9...

16,6)

9,4 (4,4...

17,2)

6…11 aastat

10 mg (n=8)

6,9 (3,5...

10,9)

5,6 (3,1...

13,2)

 

20 mg (n=8)

14,4

(7,2...

42,3)

8,8 (3,4...

29,4)

 

20 mg (n=6)**

10,1

(7,2...

13,7)

8,1 (3,4...

29,4)

12…17 aastat

20 mg (n=6)

8,1 (4,7...

15,9)

7,1 (4,8...

9,0)

 

40 mg (n=8)

17,6

(13,1 19,8)...

10,5 (7,8...

14,2)

Täiskasvanud

20 mg (n=22)

5,1 (1,5...

11,8)

3,9 (1,5...

6,7)

 

40 mg (n=41)

12,6

(4,8...

21,7)

8,5 (5,4...

17,9)

* Patsient vanuserühmas 0…1 kuud defineeriti kui patsient korrigeeritud vanusega ≥ 32 täisnädalat ja < 44 täisnädalat, kus korrigeeritud vanus oli gestatsioonivanuse ja sünnijärgse vanuse summa täisnädalates. Patsient vanuserühmas 1…11 kuud oli korrigeeritud vanusega ≥ 44 täisnädalat.

** Kaks patsienti arvati välja, kellest 1 oli tõenäoliselt CYP2C19 aeglane metaboliseerija ja 1 sai samaaegset ravi CYP3A4 inhibiitoriga.

Mudelil põhinevad ennustused näitavad, et esomeprasooli 10-, 20-, ja 30-minutiliste infusioonide intravenoosse manustamise järel väheneb Css,max vahemikus vastavalt 37…49%, 54…66% ja 61…72% kõigis vanuse- ja annuserühmades võrreldes 3-minutilise süstena manustatud annusega.

5.3Prekliinilised ohutusandmed

Ühekordse ja korduvtoksilisuse, embrüo-loote toksilisuse ning mutageensuse prekliinilises uuringud ei ole näidanud otsest ohtu inimesele. Rottidel ratseemilise seguga läbi viidud suukaudse kartsinogeensuse uuringutes on ilmnenud mao ECL-rakkude hüperplaasiat ja kartsinoide. Sellised toimed maole tulenevad püsivast tugevast hüpergastrineemiast sekundaarselt (maohappe tootmise vähenemise tagajärg) ja neid täheldatakse rottidel pärast pikaajalist ravi maohappe sekretsiooni pärssivate ravimitega. Esomeprasooli intravenoosse ravimvormiga läbi viidud mittekliinilises programmis ei saadud tõendeid veresooni ärritava toime kohta, kuid pärast subkutaanset (paravenoosset) süstet märgati süstekohal kudede kerget põletikureaktsiooni. Vt lõik 4,8.

6, FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1Abiainete loetelu

Dinaatriumedetaat

Naatriumhüdroksiid (pH kohandamiseks)

6.2Sobimatus

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

6.3Kõlblikkusaeg

2 aastat.

Kõlblikkusaeg pärast manustamiskõlblikuks muutmist

Ravimi kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 12 tunni jooksul temperatuuril 30°C. Mikrobioloogilise saastatuse vältimiseks tuleb ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, on kõlblikkusaeg ja säilitamistingimused kasutaja vastutusel.

6.4Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25°C. Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi manustamiskõlblikuks muutmist vt lõik 6.3.

6.5Pakendi iseloomustus ja sisu

I tüüpi klaasist selge torujas 5 ml viaal. Kork on hallist bromobutüülkummist. Kaas on alumiiniumist, äratõmmatava plastikust detailiga.

Pakendi suurused: 1 viaal, 1 x 5 viaali, 1 x 10 viaali, 1 x 25 viaali.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Manustamiskõlblikuks muudetud lahust tuleb enne patsiendile manustamist visuaalselt kontrollida tahkete osakeste ja värvuse muutuste suhtes. Kasutada tohib üksnes selget lahust. Ainult ühekordseks kasutamiseks.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

40 mg süste

Süstelahuse (8 mg/ml) saamiseks lisatakse 5 ml 0,9% (9 mg/ml) naatriumkloriidi intravenoosseks kasutamiseks mõeldud lahust esomeprasooli 40 mg viaali.

Manustamiskõlblikuks muudetud süstelahus on selge ja värvitu kuni kergelt kollakas.

40 mg infusioon

Infusioonilahuse saamiseks lahustada ühe 40 mg esomeprasooli viaali sisu kuni 100 ml-s 0,9% (9 mg/ml) naatriumkloriidi intravenoosseks kasutamiseks mõeldud lahuses.

80 mg infusioon

Infusioonilahuse saamiseks lahustada kahe 40 mg esomeprasooli viaali sisu kuni 100 ml-s 0,9% (9 mg/ml) naatriumkloriidi intravenoosseks kasutamiseks mõeldud lahuses.

Manustamiskõlblikuks muudetud infusioonilahus on selge ja värvitu kuni kergelt kollakas.

7.MÜÜGILOA HOIDJA

Hospira UK Limited Queensway

Royal Leamington Spa Warwickshire

CV31 3RW Ühendkuningriik

8.MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

9.ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 15.09.2014

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev:

10.TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud septembris 2014.