Exforge HCT
Artikli sisukord
LISA I
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS
Exforge HCT 5 mg/160 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid
2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 5 mg amlodipiini (amlodipiinbesülaadina), 160 mg valsartaani ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi.
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
3. RAVIMVORM
Õhukese polümeerikattega tablett (tablett)
Valged, ovaalsed, kaldu servaga kaksikkumerad tabletid, mille ühele poolele on pressitud „NVR“ ja
teisele „VCL“.
4. KLIINILISED ANDMED
4.1 Näidustused
Primaarse hüpertensiooni asendusravi täiskasvanud patsientidel, kelle vererõhk on adekvaatse
kontrolli all, kasutades kombinatsioonravi amlodipiini, valsartaani ja hüdroklorotiasiidiga (HCT),
mida võetakse kas kolme eraldi preparaadina või kahte toimeainet sisaldava preparaadi ja ühte
toimeainet sisaldava preparaadina.
4.2 Annustamine ja manustamisviis
Annustamine
Exforge HCT soovitatav annus on üks tablett ööpäevas, eelistatult hommikul võetuna.
Enne Exforge HCT’le üleminekut peaks patsientide seisund olema samaaegselt võetavate üksikute
komponentide püsivate annustega kontrolli all. Üleminekul peaks Exforge HCT annus põhinema
kombinatsiooni üksikute komponentide annustel.
Exforge HCT maksimaalne soovitatav annus on 10 mg/320 mg/25 mg.
Patsientide erirühmad
Neerukahjustus
Hüdroklorotiasiidi sisalduse tõttu on Exforge HCT vastunäidustatud raske neerukahjustusega
patsientidel (kreatiniini kliirens <30 ml/min) (vt lõigud 4.3 ja 5.2). Kerge kuni mõõduka
neerukahjustusega patsientidel ei ole vaja annust muuta. Mõõduka neerukahjustusega patsientidel
tuleks jälgida kaaliumi ja kreatiniini taset.
Maksakahjustus
Hüdroklorotiasiidi ja valsartaani sisalduse tõttu on Exforge HCT vastunäidustatud raske
maksakahjustusega patsientidel (vt lõik 4.3). Ilma kolestaasita kerge kuni mõõduka maksakahjustuse
korral on valsartaani maksimaalne soovitatav annus 80 mg ning seetõttu ei sobi Exforge HCT sellele
patsientide rühmale (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.2).
Südamepuudulikkus ja koronaartõbi
Exforge HCT, iseäranis maksimaalses annuses, kasutamise kogemus südamepuudulikkuse ja
koronaartõvega patsientidel on piiratud. Ettevaatlik peab olema südamepuudulikkuse ja
koronaartõvega patsientide ravimisel, eriti kui kasutatakse Exforge HCT maksimaalset annust
10 mg/320 mg/25 mg.
Eakad (65-aastased või vanemad)
Kuna andmed eakate patsientide kohta on piiratud, tuleb sellel patsiendigrupil ravimit kasutada.
ettevaatusega ja sealjuures teostada sagedasi vererõhu mõõtmisi, iseäranis Exforge HCT maksimaalse
annuse korral, mis on 10 mg/320 mg/25 mg.
Lapsed
Exforge HCT kasutamine lastel (alla 18-aastastel patsientidel) ei ole primaarse hüpertensiooni
näidustusel asjakohane.
Annustamisviis
Exforge HCT tablette võib võtta koos toiduga või ilma. Tablette tuleks neelata tervelt koos veega iga
päev ühel ja samal ajal, eelistatult hommikul.
4.3 Vastunäidustused
Ülitundlikkus toimeainete, teiste sulfoonamiidide, dihüdropüridiini derivaatide või ravimi
ükskõik millise abiaine suhtes.
Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6).
Maksakahjustus, biliaarne tsirroos või kolestaas.
Raske neerukahjustus (glomerulaarse filtratsiooni määr GFR <30 ml/min/1,73 m2), anuuria ja
dialüüsipatsiendid.
Refraktaarne hüpokaleemia, hüponatreemia, hüperkaltseemia ja sümptomaatiline
hüperurikeemia.
4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Naatriumi- ja/või vedelikuvaegusega patsiendid
Ülemäärast vererõhu langust (sh ortostaatilist hüpotensiooni) täheldati 1,7% patsientidest, kes said
Exforge HCT’d maksimaalses annuses (10 mg/320 mg/25 mg), võrreldes 1,8%-ga
valsartaani/hüdroklorotiasiidi (320 mg/25 mg), 0,4%-ga amlodipiini/valsartaani (10 mg/320 mg) ja
0,2%-ga hüdroklorotiasiidi/amlodipiini (25 mg/10 mg) saanud patsientidel kontrollitud uuringus
mõõduka kuni raske komplitseerumata hüpertensiooniga patsientidel. Aktiveeritud reniin-angiotensiini
süsteemiga patsientidel (nt diureetikumi suuri annuseid saavatel naatriumi- ja/või vedelikuvaegusega
patsientidel), kes saavad angiotensiin II retseptorite antagoniste (AIIRAd), võib tekkida
sümptomaatiline hüpotensioon. Soovitatav on selle seisundi korrigeerimine enne Exforge HCT
manustamist või hoolikas meditsiiniline jälgimine ravi alustamise ajal.
Kui Exforge HCT kasutamise ajal tekib ülemäärane vererõhu langus, tuleb patsient panna lamavasse
asendisse ja vajadusel manustada veeni füsioloogilist lahust. Ravi võib pärast vererõhu stabiliseerimist
jätkata.
Seerumi elektrolüütide sisalduse muutused
Amlodipiin/valsartaan/hüdroklorotiasiid
Exforge HCT kontrollitud uuringus 320 mg valsartaani ja 25 mg hüdroklorotiasiidi vastupidised
toimed seerumi kaaliumsisaldusele ligikaudu tasakaalustasid teineteist paljudel patsientidel. Teistel
patsientidel võib olla ülekaalus üks või teine toime. Regulaarsete intervallide järel tuleb määrata
seerumi elektrolüütide sisaldust, et avastada võimalikud elektrolüütide tasakaalu häired.
Võimalike elektrolüütide tasakaaluhäirete tuvastamiseks tuleks kindlaksmääratud intervallidega
teostada seerumi elektrolüütide ja kaaliumi perioodilist määramist, iseäranis nende patsientide puhul,
kellel esinevad muud riskifaktorid, nagu neerufunktsiooni häire, teiste ravimite tarvitamine või
elektrolüütide tasakaalu häire anamneesis.
Valsartaan
Kasutamine samaaegselt kaaliumi sisaldavate toidulisandite, kaaliumi säästvate diureetikumide,
kaaliumi sisaldavate soolaasendajate või muude kaaliumisisaldust suurendada võivate ravimitega
(hepariin jt) ei ole soovitatav. Vajaduse korral tuleb jälgida kaaliumitaset.
Hüdroklorotiasiid
Tiasiiddiureetikumide, sh hüdroklorotiasiidiga ravi ajal on kirjeldatud hüpokaleemiat. Soovitatav on
seerumi kaaliumisisalduse sage kontroll.
Ravi tiasiiddiureetikumide, sh hüdroklorotiasiidiga on seostatud hüponatreemia ja hüpokloreemilise
alkaloosiga. Tiasiidid (sh hüdroklorotiasiid) suurendavad magneesiumi eritumist uriiniga, mis võib
põhjustada hüpomagneseemiat. Tiasiiddiureetikumid vähendavad kaltsiumi eritumist. Selle tagajärjel
võib tekkida hüperkaltseemia.
Neerukahjustus
Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega patsientidel (GFR >30 ml/min/1,73 m2) ei ole vaja Exforge
HCT annust muuta. Exforge HCT kasutamisel neerukahjustusega patsientidel soovitatakse regulaarselt
määrata seerumi kaaliumi-, kreatiniini- ja kusihappesisaldust.
Neeruarteri stenoos
Puuduvad andmed Exforge HCT kasutamise kohta ühe- või kahepoolse neeruarteri stenoosiga või
ainsat neeru varustava neeruarteri stenoosiga patsientidel.
Neerusiirdamine
Seni puuduvad andmed, mis kinnitaksid Exforge HCT kasutamise ohutust hiljuti siirdatud neeruga
patsientidel.
Maksakahjustus
Valsartaan eritub peamiselt muutumatul kujul sapiga, samal ajal kui amlodipiin metaboliseerub
ulatuslikult maksas. Ilma kolestaasita kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel on
valsartaani maksimaalne soovitatav annus 80 mg ning seetõttu ei ole Exforge HCT selle patsiendigrupi
jaoks sobiv (vt lõigud 4.2, 4.3 ja 5.2).
Südamepuudulikkus ja koronaartõbi
Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi inhibeerimise tagajärjel võivad tundlikel inimestel tekkida
neerufunktsiooni muutused. Raske südamepuudulikkusega patsientidel, kelle neerufunktsioon võib
sõltuda reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi aktiivsusest, on ravi angiotensiini konverteeriva
ensüümi (AKE) inhibiitorite ja angiotensiini retseptori antagonistidega seostatud oliguuria ja/või
progresseeruva asoteemia ning (harva) ägeda neerupuudulikkuse ja/või surmaga. Sarnaseid tagajärgi
on kirjeldatud valsartaani puhul.
Pikaajalises platseebokontrolliga uuringus (PRAISE-2), mis hindas amlodipiini kasutamist
mitteisheemilise etioloogiaga NYHA (New Yorgi Südameassotsiatsiooni klassifikatsiooni järgi) III ja
IV astme südamepuudulikkusega patsientide ravis, seostati amlodipiini kopsuturse esinemissageduse
suurenemisega vaatamata sellele, et amlodipiini ja platseebo võrdlemisel ei esinenud olulist erinevust
südamepuudulikkuse süvenemise sageduses.
Ettevaatlik peab olema südamepuudulikkuse ja koronaartõvega patsientide ravimisel, eriti kui
kasutatakse Exforge HCT maksimaalset annust 10 mg/320 mg/25 mg, sest nende patsientide kohta
saadud andmed on piiratud.
Aordi- ja mitraalklapi stenoos, obstruktiivne hüpertroofiline kardiomüopaatia
Nagu ka kõigi teiste vasodilataatorite puhul, peab eriti ettevaatlik olema aordi- või mitraalklapi
stenoosi või obstruktiivse hüpertroofilise kardiomüopaatiaga patsientide ravimisel.
Rasedus
Ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega (AIIRA) ei ole soovitatav raseduse ajal. Välja arvatud
juhul kui AIIRA-ravi jätkamine on hädavajalik, tuleb patsiendil, kes plaanib rasestuda, üle minna
alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, mille kasutamine raseduse ajal oleks ohutu. Raseduse korral
tuleb ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega koheselt lõpetada ning vajadusel alustada
alternatiivse raviga (vt lõigud 4.3 ja 4.6).
Primaarne hüperaldosteronism
Primaarse hüperaldosteronismiga patsiente ei tohi ravida angiotensiin II antagonisti valsartaaniga,
kuna nendel patsientidel mõjutab põhihaigus reniin-angiotensiini süsteemi. Seetõttu ei soovitata
Exforge HCT’d sellele patsiendigrupile.
Süsteemne erütematoosne luupus
Tiasiiddiureetikumide, sh hüdroklorotiasiidi kasutamisel on kirjeldatud süsteemse erütematoosse
luupuse ägenemist või aktiveerumist.
Muud ainevahetushäired
Tiasiiddiureetikumid (sh hüdroklorotiasiid) võivad muuta glükoositaluvust ning põhjustada
kolesterooli, triglütseriidide ja kusihappe sisalduse suurenemist seerumis. Diabeediga patsientidel võib
olla vaja korrigeerida insuliini või suukaudsete hüpoglükeemiliste ravimite annuseid.
Tiasiidid võivad vähendada kaltsiumi eritumist uriiniga ning põhjustada seerumi kaltsiumisisalduse
vahelduvat ja kerget suurenemist teadaolevate kaltsiumi ainevahetushäirete puudumisel. Väljendunud
hüperkaltseemia võib olla varjatud hüperparatüreoidismi ilminguks. Tiasiidravi tuleb katkestada enne
kõrvalkilpnäärme funktsiooni uuringuid.
Valgustundlikkus
Tiasiiddiureetikumide kasutamisel on kirjeldatud valgustundlikkusreaktsioonide teket (vt lõik 4.8).
Kui valgustundlikkusreaktsioon tekib Exforge HCT ravi ajal, soovitatakse ravi lõpetada. Kui
vajalikuks peetakse diureetikumi uuesti manustamist, on soovitatav kaitsta varjamata kehaosi päikese
või kunstliku UVA kiirguse eest.
Üldine
Ettevaatlik peab olema patsientide puhul, kellel on varem esinenud ülitundlikkust teiste angiotensiin II
retseptorite antagonistide suhtes. Ülitundlikkusreaktsioonid hüdroklorotiasiidi suhtes tekivad suurema
tõenäosusega allergia või astmaga patsientidel.
Eakad (65-aastased ja vanemad)Kuna andmed eakate patsientide kohta on piiratud, tuleb sellel
patsiendigrupil ravimit kasutada ettevaatusega ja sealjuures teostada sagedasi vererõhu mõõtmisi, eriti
Exforge HCT maksimaalse annuse korral, mis on 10 mg/320 mg/25 mg.
4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Exforge HCT’ga ei ole läbi viidud formaalseid koostoimete uuringuid teiste ravimitega. Seega on
antud lõigus toodud ainult informatsioon üksikute toimeainete teadaolevate koostoimete kohta teiste
ravimitega.
Samas on tähtis arvestada sellega, et Exforge HCT võib suurendada teiste antihüpertensiivsete
ravimite hüpotensiivset toimet.
Samaaegne kasutamine ei ole soovitatav
Exforge HCT
üksikkomponent
Teadaolevad
koostoimed järgmiste
ravimitega
Ravimite koostoime mõju teiste ravimitega
Valsartaan ja
hüdroklorotiasii
d
Liitium AKE inhibiitorite ja tiasiidide (nagu
hüdroklorotiasiidi) samaaegsel kasutamisel on
täheldatud seerumi liitiumisisalduse pöörduvat
suurenemist ning sellega kaasnevat toksilisust.
Vaatamata valsartaani ja liitiumi samaaegse
kasutamise kogemuse puudumisele ei soovitata seda
kombinatsiooni kasutada. Kui nende ravimite
kooskasutamine on vajalik, on soovitatav seerumi
liitiumisisalduse hoolikas jälgimine (vt lõik 4.4).
Valsartaan Kaaliumi säästvad
diureetikumid,
kaaliumipreparaadid,
kaaliumi sisaldavad
soolaasendajad ja
muud kaaliumisisaldust
suurendada võivad
ained
Kui kaaliumisisaldust mõjutava ravimi kasutamist
koos valsartaaniga peetakse vajalikuks, soovitatakse
sageli kontrollida plasma kaaliumisisaldust.
Samaaegsel kasutamisel peab olema ettevaatlik
Exforge HCT
üksikkomponent
Teadaolevad
koostoimed järgmiste
ravimitega
Ravimite koostoime mõju teiste ravimitega
Amlodipiin CYP3A4 inhibiitorid
(st ketokonasool,
itrakonasool, ritonaviir)
Eakate patsientidega läbiviidud uuringus on
ilmnenud, et diltiaseem pidurdab amlodipiini
metabolismi, arvatavasti CYP3A4 kaudu
(plasmakontsentratsioon suureneb ligikaudu 50%
võrra ning amlodipiini toime tugevneb). Ei saa
välistada võimalust, et tugevamate CYP3A4
inhibiitorite (ketokonasooli, itrakonasooli, ritonaviiri)
toimel suureneb amlodipiini plasmakontsentratsioon
suuremal määral kui diltiaseemi puhul.
CYP3A4 indutseerijad
(antikonvulsandid, [nt
karbamasepiin,
fenobarbitaal,
fenütoiin, fosfenütoiin,
primidoon],
rifampitsiin,
naistepuna)
Samaaegne manustamine võib põhjustada amlodipiini
plasmakontsentratsiooni vähenemist. Indutseerijaga
ravi ajal ning pärast selle ärajätmist on vajalik
kliiniline jälgimine koos amlodipiini annuse
võimaliku kohandamisega.
Valsartaan ja
hüdroklorotiasiid
Mittesteroidsed
põletikuvastased
ravimid (MSPVA’d), sh
selektiivsed COX-2
inhibiitorid,
atsetüülsalitsüülhape
(>3 g ööpäevas) ja
mitteselektiivsed
MSPVA’d
Samaaegselt manustatuna võivad MSPVA’d
vähendada nii angiotensiin II antagonistide ja
hüdroklorotiasiidi antihüpertensiivset toimet. Peale
selle võib Exforge HCT ja MSPVA’te samaaegsel
kasutamisel tekkida neerufunktsiooni halvenemine
ning kaaliumi kontsentratsiooni tõus seerumis.
Seetõttu on ravikuuri alguses soovitatav jälgida
patsiendi neerufunktsiooni ja ühtlasi säilitada
adekvaatne vedelikubilanss.
Ravimid, mille toimet
mõjutavad seerumi
kaaliumisisalduse
muutused
Regulaarne seerumi kaaliumisisalduse ja EKG
jälgimine on soovitatav juhul, kui hüdroklorotiasiidi
sisaldavat preparaati manustatakse koos ravimitega,
mille toimet mõjutavad seerumi kaaliumisisalduse
muutused (nt digitaalise glükosiidid,
antiarütmikumid), ja koos järgmiste ravimitega, mis
kutsuvad esile torsade de pointes’i tekke (sh mõned
antiarütmikumid), kui hüpokaleemia on torsade de
pointes’i teket soodustav tegur.
- Ia klassi antiarütmikumid (nt kinidiin,
hüdrokinidiin, disopüramiid).
- III klassi antiarütmikumid (nt amiodaroon,
sotalool, dofetiliid, ibutiliid.
- Mõned psühhoosivastased ravimid (nt
tioridasiin, kloorpromasiin, levomepromasiin,
trifluoperasiin, tsüamemasiin, sulpiriid,
sultopriid, amisulpriid, tiapriid, pimosiid,
haloperidool, droperidool, metadoon).
- Muud (nt bepridiil, tsisapriid, difemaniil, i.v.
erütromütsiin, halofantriin, ketanseriin,
misolastiin, pentamidiin, moksifloksatsiin,
terfenadiin, i.v. vinkamiin).
Hüdroklorotiasii
Alkohol,
anesteetikumid ja
rahustid
Ortostaatiline hüpotensioon võib tugevneda.
Amantadiin Tiasiidid (sh hüdroklorotiasiid) võivad suurendada
amantadiini kõrvatoimete riski.
Antikoliinergilised
ravimid (nt atropiin,
biperideen)
Antikolinergiliste ravimite (nt atropiin, biperideen)
toimel võib tiasiidi-tüüpi diureetikumide biosaadavus
suureneda seedetrakti motoorika vähenemise ja mao
tühjenemise aeglustumise tõttu.
Diabeedivastased
ravimid (nt insuliin ja
suukaudsed
diabeediravimid)
Vajalikuks võib osutuda insuliini ja suukaudsete
diabeediravimite annuse uuesti korrigeerimine.
Metformiin Metformiini tuleb kasutada ettevaatlikult, sest
hüdroklorotiasiidiga seotud võimaliku funktsionaalse
neerupuudulikkuse tagajärjel esineb laktatsidoosi
tekkerisk..
Beeta-blokaatorid ja
diasoksiid
Tiasiiddiureetikumide, sh hüdroklorotiasiidi
kasutamisel koos beeta-blokaatoritega võib suureneda
hüperglükeemia tekkerisk. Tiasiiddiureetikumide, sh
hüdroklorotiasiidi mõjul võib suureneda diasoksiini
hüperglükeemiline toime.
Karbamasepiin
Hüdroklorotiasiidi koos karbamasepiiniga saavatel
patsientidel võib tekkida hüponatreemia. Neid
patsiente tuleb seetõttu informeerida
hüponatreemiliste reaktsioonide tekkevõimalusest
ning neid vastavalt jälgida.
Kolestüramiin ja
kolestipoolvaigud
Tiasiiddiureetikumide, sh hüdroklorotiasiidi
imendumine väheneb kolestüramiini ja teiste
ioonvahetusvaikude juuresolekul.
Tsüklosporiin Tsüklosporiini samaaegne kasutamine võib
suurendada hüperurikeemia ja podagra-tüüpi
tüsistuste riski.
Tsütotoksilised ravimid
(nt tsüklofosfamiid,
metotreksaat)
Tiasiidid (sh hüdroklorotiasiid) võivad vähendada
tsütotoksiliste ravimite (nt tsüklofosfamiid,
metotreksaat) eritumist neerude kaudu ja tugevdada
nende müoelosupressiivset toimet
Digitaalise glükosiidid Tiasiididest põhjustatud hüpokaleemia või
hüpomagneseemia võivad soodustada digitaalisest
põhjustatud südame rütmihäirete teket.
Joodi sisaldavad
kontrastained
Diureetikumidest põhjustatud dehüdratsiooni korral
on suurenenud ägeda neerupuudulikkuse tekkerisk,
eriti suurtes annustes joodipreparaatide kasutamisel.
Enne manustamist on vajalik patsientide
rehüdreerimine.
Kaaliumisisaldust
mõjutavad ravimid
(kaliureetilised
diureetikumid,
kortikosteroidid,
lahtistid, AKTH,
amfoteritsiin,
karbenoksoloon,
penitsilliin G,
salitsüülhappe
derivaadid)
Hüdroklorotiasiidi hüpokaleemilist toimet võivad
suurendada kaliureetilised diureetikumid,
kortikosteroidid, lahtistid, adrenokortikotroopne
hormoon (AKTH), amfoteritsiin, karbenoksoloon,
penitsilliin G ja salitsüülhappe derivaadid. Kui neid
ravimeid määratakse koos amlodipiini /valsartaani
/hüdroklorotiasiidi kombinatsiooniga, on soovitatav
plasma kaaliumisisalduse jälgimine.
Podagra raviks
kasutatavad
preparaadid
(probenetsiid,
sulfiinpürasoon,
allopurinool)
Urikosuuriliste preparaatide annuse kohandamine
võib olla vajalik, sest hüdroklorotiasiid võib
suurendada seerumi kusihappesisaldust. Vajalik võib
olla probenetsiidi või sulfiinpürasooni annuse
suurendamine.
Tiasiiddiureetikumide, sh hüdroklorotiasiidi
samaaegne manustamine võib suurendada
allopurinooli ülitundlikkusreaktsioonide
esinemissagedust.
Metüüldopa
Hüdroklorotiasiidi ja metüüldopa samaaegsel
kasutamisel on üksikjuhtudel kirjeldatud
hemolüütilise aneemia teket.
Mittedepolariseerivad
lihasrelaksandid (nt
tubokurariin)
Tiasiidid (sh hüdroklorotiasiid) võivad tugevdada
kuraare derivaatide toimet.
Pressoorsed amiinid
(nt noradrenaliin,
adrenaliin)
Pressoorsete amiinide toime võib nõrgeneda.
D-vitamiin ja
kaltsiumisoolad
Tiasiiddiureetikumide, sh hüdroklorotiasiidi
manustamine koos D-vitamiini või
kaltsiumisooladega võib potentseerida seerumi
kaltsiumisisalduse suurenemist.
Koostoimed puuduvad
Exforge
HCT üksikkomponent
Teadaolevad
koostoimed järgmiste
ravimitega
Ravimite koostoime mõju teiste ravimitega
Valsartaan Muud
(tsimetidiin, varfariin,
furosemiid, digoksiin,
atenolool,
indometatsiin,
hüdroklorotiasiid,
amlodipiin,
glibenklamiid)
Valsartaani monoteraapia puhul ei ole leitud kliiniliselt
olulisi koostoimeid järgmiste ravimitega: tsimetidiin,
varfariin, furosemiid, digoksiin, atenolool, indometatsiin,
hüdroklorotiasiid, amlodipiin, glibenklamiid.
Mõnedel nendest ravimitest võib olla koostoimeid Exforge
HCT’s sisalduva hüdroklorotiasiidiga (vt
hüdroklorotiasiidiga seotud koostoimeid).
4.6 Rasedus ja imetamine
Rasedus
Amlodipiin
Piiratud arvu rasedate kohta saadud andmed ei näita amlodipiini ja teiste kaltsiumikanali blokaatorite
kahjulikku toimet loote tervisele. Siiski võib esineda sünnituse pikenemise oht.
Valsartaan
Ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega (AIIRA) ei ole soovitatav raseduse esimesel trimestril
(vt lõik 4.4). Ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega (AIIRA) on vastunäidustatud raseduse
teisel ja kolmandal trimestril (vt lõigud 4.3 ja 4.4).
Epidemioloogilised tõendid, et AKE inhibiitorite kasutamine raseduse esimesel trimestril võib
põhjustada teratogeneesi riski, ei ole piisavalt veenvad. Siiski väikest riski tõusu ei saa välistada. Kuigi
puuduvad kontrollitud epidemioloogilised andmed riski kohta angiotensiin II retseptori
antagonistidega, võivad selles ravimite klassis esineda sarnased riskid. Välja arvatud juhul kui AIIRAravi
jätkamine on hädavajalik, tuleb patsiendil, kes plaanib rasestuda, üle minna alternatiivsele
antihüpertensiivsele ravile, mille kasutamine raseduse ajal oleks ohutu. Raseduse ilmnemisel tuleb ravi
angiotensiin II retseptori antagonistidega koheselt lõpetada ning vajadusel alustada alternatiivse
raviga.
Ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega raseduse teisel ja kolmandal trimestril võib põhjustada
loote kahjustusi (neerufunktsiooni kahjustus, oligohüdramnion, kraniaalne hüpoplaasia) ja vastsündinu
kahjustusi (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt lõik 5.3).
Kui angiotensiin II retseptori antagonistide kasutamine on aset leidnud perioodil alates raseduse teisest
trimestrist, tuleks ultraheli abil kontrollida neerufunktsiooni ja koljut.
Lapsi, kelle emad on kasutanud angiotensiin II retseptori antagoniste, tuleb jälgida hüpotensiooni
suhtes (vt lõigud 4.3 ja 4.4).
Hüdroklorotiasiid
Hüdroklorotiasiidi kasutamise kogemus raseduse, eriti esimese trimestri ajal on piiratud. Loomkatsed
ei ole piisavad.
Hüdroklorotiasiid läbib platsentat. Hüdroklorotiasiidi farmakoloogilise toimemehhanismi põhjal võib
selle kasutamine raseduse teisel ja kolmandal trimestril mõjutada fetoplatsentaarset perfusiooni ning
põhjustada lootel ja vastsündinul selliseid toimeid, nagu ikterus, elektrolüütide tasakaalu häired ja
trombotsütopeenia ning olla seotud muude kõrvaltoimetega, mis on tekkinud täiskasvanutel.
Amlodipiin/valsartaan/hüdroklorotiasiid
Puudub kogemus Exforge HCT kasutamise kohta rasedatel naistel. Tuginedes toimeainete
olemasolevatele andmetele ei ole Exforge HCT kasutamine soovitatav raseduse esimesel trimestril ja
on vastunäidustatud teisel ja kolmandal trimestril (vt lõigud 4.3 ja 4.4).
Imetamine
Puuduvad andmed valsartaani ja/või amlodipiini kasutamise kohta imetamise ajal. Hüdroklorotiasiid
eritub rinnapiima. Seetõttu ei soovitata Exforge HCT’d imetamise ajal kasutada. Üle tuleks minna
alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, mille kasutamine imetamise ajal oleks ohutu, iseäranis
vastsündinu imetamise või enneaegselt sündinud lapse korral.
4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.
Autojuhtimisel või masinatega töötamisel tuleb arvestada sellega, et aeg-ajalt võib tekkida pearinglus
või väsimus.
4.8 Kõrvaltoimed
Allpool toodud Exforge HCT ohutusprofiil põhineb Exforge HCT’ga läbi viidud kliinilistel uuringutel
ja üksikkomponentide, amlodipiini, valsartaani ja hüdroklorotiasiidi teadaolevatel ohutusomadustel.
Informatsioon Exforge HCT kohta
Exforge HCT ohutust maksimaalse annuse 10 mg/320 mg/25 mg kasutamisel on hinnatud ühes
kontrollitud lühiajalises (8 nädalat) kliinilises uuringus 2271 patsiendil, kellest 582 said valsartaani
kombinatsioonis amlodipiini ja hüdroklorotiasiidiga. Kõrvaltoimed olid üldiselt kerged ja mööduvad
ning vajasid vaid harva ravi katkestamist. Selles aktiivse võrdlusravimiga kontrollitud kliinilises
uuringus olid kõige sagedasemad Exforge HCT-ravi katkestamise põhjused pearinglus ja hüpotensioon
(0,7%).
8-nädalases kontrollitud kliinilises uuringus ei täheldatud kolmikravi kasutamisel olulisi uusi või
ettenägematuid kõrvaltoimeid võrreldes monoteraapia või kaksikravi komponentide teadaolevate
toimetega.
8-nädalases kontrollitud kliinilises uuringus Exforge HCT puhul täheldatud laboratoorsete näitajate
muutused olid kerged ja kooskõlas üksikkomponentide farmakoloogilise toimemehhanismiga.
Valsartaani olemasolu kolmikkombinatsioonis vähendas hüdroklorotiasiidi hüpokaleemilist toimet.
Järgmisi MedDRA organsüsteemi klassi ja esinemissageduse järgi loetletud kõrvaltoimeid on
täheldatud Exforge HCT (amlodipiin/valsartaan/hüdroklorotiasiid) ning amlodipiini, valsartaani ja
hüdroklorotiasiidi eraldi kasutamisel.
Väga sage: ≥1/10; sage: ≥1/100 kuni <1/10; aeg-ajalt: ≥1/1000 kuni <1/100; harv: ≥1/10 000 kuni
<1/1000; väga harv: <1/10 000, teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).
* Vt lõik 4.4 Valgustundlikkus
4.9 Üleannustamine
Sümptomid
Exforge HCT üleannustamise kogemus puudub. Valsartaani üleannustamise põhiline sümptom on
väljendunud hüpotensioon koos pearinglusega. Amlodipiini üleannustamine võib põhjustada
ülemäärast perifeerset vasodilatatsiooni ja võimalik on ka reflektoorne tahhükardia. Amlodipiini puhul
on kirjeldatud märkimisväärse ja potentsiaalselt pikaajalise süsteemse hüpotensiooni juhtusid, sh
surmaga lõppevat šokki.
Ravi
Amlodipiin/valsartaan/hüdroklorotiasiid
Exforge HCT üleannustamisest tingitud kliiniliselt olulise hüpotensiooni tekkimisel on vajalik aktiivne
südame-veresoonkonda toetav ravi, sh südame- ja hingamisfunktsiooni sage monitooring, jäsemete
ülestõstmine ning ringleva vere mahu ja uriinierituse jälgimine. Veresoonte toonust ja vererõhku võib
aidata taastada vasokonstriktori manustamine, kui selleks ei ole vastunäidustusi. Kaltsiumglükonaadi
veenisisene manustamine võib aidata vähendada kaltsiumikanalite blokaadi toimeid.
Amlodipiin
Kui ravimi manustamisest on möödunud vähe aega, võib kaaluda oksendamise esilekutsumist või
maoloputust. Aktiveeritud söe manustamine tervetele vabatahtlikele kohe või kuni kaks tundi pärast
amlodipiini manustamist vähendas oluliselt amlodipiini imendumist.
Amlodipiin ei ole tõenäoliselt hemodialüüsitav.
Valsartaan
Valsartaan ei ole tõenäoliselt hemodialüüsitav.
Hüdroklorotiasiid
Hüdroklorotiasiidi üleannustamine on seotud liigsest diureesist tingitud elektrolüütide sisalduse
vähenemise (hüpokaleemia, hüpokloreemia) ja hüpovoleemiaga. Üleannustamise kõige sagedasemad
nähud ja sümptomid on iiveldus ja somnolentsus. Hüpokaleemia tagajärjel võivad tekkida
lihasspasmid ja/või südame rütmihäired, mis on seotud südameglükosiidide või teatud
antiarütmikumide samaaegse kasutamisega.
Ei ole kindlaks tehtud, mil määral on hüdroklorotiasiid eemaldatav hemodialüüsi teel.
5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: angiotensiin II antagonistid (valsartaan), kombinatsioonid
dihüdropüridiini derivaatidega (amlodipiin) ja tiasiiddiureetikumidega (hüdroklorotiasiid), ATC-kood:
C09DX01 valsartaan, amlodipiin ja hüdroklorotiasiid.
Exforge HCT sisaldab kolme antihüpertensiivset ravimit, millel on teineteist täiendav vererõhku
langetav toimemehhanism arteriaalse hüpertensiooniga patsientidel: amlodipiin kuulub kaltsiumikanali
blokaatorite ja valsartaan angiotensiin II antagonistide ravimrühma ning hüdroklorotiasiid kuulub
tiasiiddiureetikumide ravimrühma. Nende ravimite kombinatsioonil on aditiivne antihüpertensiivne
toime.
Amlodipiin/valsartaan/hüdroklorotiasiid
Exforge HCT’d uuriti topeltpimedas, aktiivse võrdlusravimiga kontrollitud uuringus hüpertensiivsetel
patsientidel. Kokku said 2271 mõõduka kuni raske hüpertensiooniga (keskmine ravieelne
süstoolne/diastoolne vererõhk oli 170/107 mmHg) patsienti raviks
amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi annuses 10 mg/320 mg/25 mg, valsartaani/
hüdroklorotiasiidi annuses 320 mg/25 mg, amlodipiini/valsartaani annuses 10 mg/320 mg või
hüdroklorotiasiidi/amlodipiini annuses 25 mg/10 mg. Uuringu alguses määrati patsientidele väiksemad
kombinatsioonravi annused, mida tiitriti raviannuseni 2. nädalaks.
8. nädalal oli süstoolse/diastoolse vererõhu keskmine langus 39,7/24,7 mmHg Exforge HCT,
32,0/19,7 mmHg valsartaani/hüdroklorotiasiidi, 33,5/21,5 mmHg amlodipiini/valsartaani ja
31,5/19,5 mmHg amlodipiini/hüdroklorotiasiidi puhul. Kombineeritud kolmikravi oli diastoolse ja
süstoolse vererõhu langetamisel statistiliselt parem kõigist kolmest kombineeritud kaksikravist.
Süstoolse/diastoolse vererõhu langus oli Exforge HCT puhul 7,6/5,0 mmHg suurem kui valsartaani/
hüdroklorotiasiidi, 6,2/3,3 mmHg suurem kui amlodipiini/valsartaani ja 8,2/5,3 mmHg suurem kui
amlodipiini/hüdroklorotiasiidi kasutamisel. Täielik vererõhku langetav toime saavutati 2 nädalat pärast
Exforge HCT maksimaalse annuse kasutamist. Statistiliselt suurem protsent patsiente saavutas
kontrolli vererõhu väärtuste üle (<140/90 mmHg) Exforge HCT puhul (71%) võrreldes kolme
kombineeritud kaksikraviga (45...54%) (p<0,0001).
283 patsiendi alagrupis, kellel mõõdeti vererõhku ambulatoorselt, täheldati 24-tunni süstoolse ja
diastoolse vererõhu kliiniliselt ja statistiliselt suuremat langust kombineeritud kolmikravi kui
valsartaani/hüdroklorotiasiidi, valsartaani/amlodipiini ja hüdroklorotiasiidi/amlodipiini kasutamisel.
Amlodipiin
Exforge HCT amlodipiinkomponent inhibeerib kaltsiumiioonide transmembraanset sisenemist
südame- ja veresoonte silelihasrakkudesse. Amlodipiini hüpertensioonivastase toime mehhanism on
seotud ravimi otsese veresoonte silelihaseid lõõgastava toimega, mille tulemusena väheneb nii
perifeersete veresoonte vastupanu kui langeb vererõhk. Eksperimentaalsed andmed näitavad, et
amlodipiin seondub nii dihüdropüridiini kui mitte-dihüdropüridiini seondumiskohtadega.
Südamelihase ja veresoonte silelihase kontraktiilsus sõltub ekstratsellulaarsete kaltsiumiioonide
liikumisest nendesse rakkudesse spetsiifiliste ioonkanalite kaudu.
Pärast ravimi terapeutiliste annuste manustamist hüpertensiooniga patsientidele kutsub amlodipiin
esile vasodilatatsiooni, mille tulemusena langeb nii lamavas kui seisvas asendis mõõdetud vererõhk.
Ravimi pikaajalisel manustamisel ei kaasne vererõhu langusega südame löögisageduse või plasma
katehhoolamiinide sisalduse olulist muutust.
Plasmakontsentratsioon on korrelatsioonis ravimi toimega nii noortel kui eakatel patsientidel.
Normaalse neerufunktsiooniga hüpertensiivsetel patsientidel vähenes amlodipiini terapeutiliste annuste
manustamise tulemusena neeruveresoonte vastupanu ning suurenes glomerulaarfiltratsiooni kiirus ja
efektiivne plasmavool neerudes ilma filtratsioonifraktsiooni muutuse või proteinuuria tekketa.
Valsartaan
Valsartaan on suukaudselt aktiivne, tugevatoimeline ja spetsiifiline angiotensiin II retseptorite
antagonist. Ravim avaldab selektiivset toimet AT1-retseptorite alatüübile, mis vastutavad angiotensiin
II teadaolevate toimete eest.
Valsartaani manustamisel hüpertensiooniga patsientidele langeb vererõhk, kuid pulsisagedus ei muutu.
Pärast üksikannuse suukaudset manustamist saabub enamusel patsientidest antihüpertensiivne toime
2 tunni jooksul, suurim vererõhu langus saavutatakse 4…6 tunniga. Pärast manustamist püsib
antihüpertensiivne toime enam kui 24 tundi. Korduval manustamisel ükskõik millistes annustes saabus
maksimaalne vererõhu langus üldiselt 2…4 nädalaga.
Hüdroklorotiasiid
Tiasiiddiureetikumide põhiline toimekoht on distaalsed neerutorukesed. On tõestatud, et neerukoores
on suure afiinsusega retseptor, mis on põhiline seondumiskoht tiasiiddiureetikumi toimeks ja NaCl
transpordi inhibeerimiseks distaalses vääntorukeses. Tiasiidide toime avaldub läbi Na+Cl- sümporteri
inhibeerimise, konkureerides Cl- saidi pärast ning mõjutades sel viisil elektrolüütide tagasiimendumise
mehhanisme: suurendades otseselt naatriumi ja kloriidi eritumist ligikaudu võrdsel määral ning
vähendades kaudselt diureetilise toime kaudu plasmamahtu, mille tagajärjel suureneb plasma reniini
aktiivsus, aldosterooni sekretsioon ja kaaliumi kaotus uriiniga ning väheneb seerumi kaaliumisisaldus.
Euroopa Ravimiamet on loobunud kohustusest esitada Exforge HCT kohta tulemusi uuringutest, mis
on läbi viidud ühel või mitmel pediaatriliste patsientide alagrupil, kellel esineb primaarne
hüpertensioon. Informatsioon lastel kasutamise kohta vt lõik 4.2.
5.2 Farmakokineetilised omadused
Lineaarsus
Amlodipiinil, valsartaanil ja hüdroklorotiasiidil on lineaarne farmakokineetika.
Amlodipiin/valsartaan/hüdroklorotiasiid
Pärast Exforge HCT suukaudset manustamist tervetele täiskasvanutele saabusid amlodipiini,
valsartaani ja hüdroklorotiasiidi maksimaalsed plasmakontsentratsioonid vastavalt 6...8 tunni, 3 tunni
ja 2 tunni möödudes. Amlodipiini, valsartaani ja hüdroklorotiasiidi imendumise kiirus ja ulatus
Exforge HCT’st on samasugune nagu eraldi ravimvormidena manustamisel.
Amlodipiin
Imendumine: Pärast amlodipiini terapeutiliste annuste suukaudset manustamist saabub ravimi
maksimaalne kontsentratsioon plasmas 6...12 tunni jooksul. Arvutuslik absoluutne biosaadavus on
64...80%. Amlodipiini biosaadavust ei mõjuta ravimi manustamine koos toiduga.
Jaotumine: Jaotusruumala on ligikaudu 21 l/kg. In vitro uuringud amlodipiiniga on näidanud, et
hüpertensiivsetel patsientidel on ligikaudu 97,5% ringlevast ravimist seondunud plasmavalkudega.
Biotransformatsioon: Amlodipiin metaboliseerub maksas ulatuslikult (ligikaudu 90%) inaktiivseteks
metaboliitideks.
Eritumine: Amlodipiini eliminatsioon plasmast on kahefaasiline, terminaalne eliminatsiooni
poolväärtusaeg on ligikaudu 30...50 tundi. Tasakaalukontsentratsioon plasmas saabub pärast
7...8 päevast manustamist. 10% amlodipiinist eritub uriiniga muutumatul kujul ja 60% amlodipiini
metaboliitidest eritub uriiniga.
Valsartaan
Imendumine: Pärast valsartaani suukaudset manustamist saabub ravimi maksimaalne kontsentratsioon
plasmas 2...4 tunni jooksul. Keskmine absoluutne biosaadavus on 23%. Valsartaanil. Koos toiduga
manustamisel väheneb valsartaani ekspositsioon (hinnatuna AUC järgi) umbes 40% ja maksimaalne
plasmakontsentratsioon (Cmax) umbes 50%, kuigi alates umbes 8. manustamisjärgsest tunnist on
valsartaani plasmakontsentratsioon sarnane nii ravimit täis- kui tühja kõhuga manustanud isikutel.
AUC vähenemisega ei kaasne aga terapeutilise toime kliiniliselt olulist vähenemist, mistõttu võib
valsartaani manustada nii koos toiduga kui ilma.
Jaotumine: Veenisisese manustamise järgselt on valsartaani püsiseisundi jaotusruumala ligikaudu
17 liitrit, mis näitab, et valsartaan ei jaotu ulatuslikult kudedesse. Valsartaan seondub ulatuslikult
plasmavalkudega (94...97%), peamiselt albumiiniga.
Biotransformatsioon: Valsartaan ei metaboliseeru suurel määral, kuna ainult umbes 20% annusest
eritub metaboliitidena. Plasmas on väikestes kontsentratsioonides (alla 10% valsartaani AUC-st)
kindlaks tehtud ravimi hüdroksümetaboliit. See metaboliit on farmakoloogiliselt inaktiivne.
Eritumine: Valsartaan eritub muutumatul kujul peamiselt rooja (umbes 83% annusest) ja uriiniga
(umbes 13% annusest). Pärast veenisisest manustamist on valsartaani plasma kliirens umbes 2 l/t ja
renaalne kliirens 0,62 l/t (umbes 30% kogukliirensist). Valsartaani poolväärtusaeg on 6 tundi.
Hüdroklorotiasiid
Imendumine: Pärast suukaudse annuse manustamist imendub hüdroklorotiasiid kiiresti (tmax umbes
2 tundi). Terapeutilise annusevahemiku piirides on keskmise AUC suurenemine lineaarne ja
proportsionaalne annusega. Korduval manustamisel hüdroklorotiasiidi kineetika ei muutu ja üks kord
päevas manustamisel on kuhjumine minimaalne. Toidu samaaegsel manustamisel on kirjeldatud nii
hüdroklorotiasiidi süsteemse saadavuse suurenemist kui ka vähenemist võrreldes tühja kõhuga
manustamisega. Need toimed on vähe väljendunud ja neil on minimaalne kliiniline tähtsus. .Pärast
suukaudset manustamist on hüdroklorotiasiidi absoluutne biosaadavus 60...80%.
Jaotumine: Jaotusruumala on 4...8 l/kg. Ringlev hüdroklorotiasiid on seondunud plasmavalkudega
(40...70%), peamiselt albumiiniga. Hüdroklorotiasiid kuhjub ka erütrotsüütides, kus selle sisaldus on
1,8 korda suurem kui plasmas.
Biotransformatsioon: Hüdroklorotiasiid eritub muutumatul kujul.
Elimination: Üle 95% imendunud annusest eritub muutumatul kujul uriiniga. Renaalne kliirens
koosneb passiivsest filtratsioonist ja aktiivsest sekretsioonist neerutorukesse. Terminaalne
poolväärtusaeg on 6...15 tundi.
Patsientide erigrupid
Lapsed (alla 18-aastased)
Laste kohta farmakokineetilised andmed puuduvad.
Eakad (65-aastased või vanemad)
Amlodipiini maksimaalse plasmakontsentratsiooni saabumise aeg on sarnane noortel ja eakatel
patsientidel. Eakatel patsientidel kipub amlodipiini kliirens aeglustuma, mille tulemusena suureneb
kõvera alune pindala (AUC) ja pikeneb eliminatsiooni poolväärtusaeg. Valsartaani keskmine AUC on
eakatel 70% kõrgem kui noortel ning seetõttu tuleb annuse suurendamisel olla ettevaatlik.
Eakatel on valsartaani süsteemne ekspositsioon veidi suurem kui noortel, kuid selle kliinilist tähtsust ei
ole tõestatud.
Piiratud andmed näitavad, et hüdroklorotiasiidi süsteemne kliirens on vähenenud nii tervetel kui ka
hüpertensiooniga eakatel isikutel noorte tervete vabatahtlikega võrreldes.
Kuna kolm komponenti on võrdselt hästi talutavad noorematel ja eakatel patsientidel, on soovitatav
tavaliste annustamisskeemide kasutamine (vt lõik 4.2).
Neerukahjustus
Neerukahjustus ei mõjuta oluliselt amlodipiini farmakokineetikat. Kuna valsartaani renaalne kliirens
moodustab ainult 30% kogu plasmakliirensist, ei täheldatud korrelatsiooni neerufunktsiooni ja ravimi
süsteemse ekspositsiooni vahel.
Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega patsientidele võib seetõttu manustada tavalise algannuse (vt
lõigud 4.2 ja 4.4).
Maksakahjustus
Maksapuudulikkusega patsientidel on vähenenud amlodipiini kliirens, mille tulemusena suureneb
AUC ligikaudu 40...60%. Kerge kuni keskmise raskusega kroonilise maksahaigusega patsientidel on
valsartaani ekspositsioon (mõõdetud AUC väärtustena) keskmiselt kaks korda suurem kui tervetel
vabatahtlikel (kohandatud vanuse, soo ja kehakaalu järgi). Maksahaigusega patsientide ravimisel peab
olema ettevaatlik (vt lõik 4.2).
5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Amlodipiini, valsartaani, hüdroklorotiasiidi, valsartaani/hüdroklorotiasiidi, amlodipiini/valsartaani ja
amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidiga (Exforge HCT) erinevatel loomaliikidel läbi viidud
prekliinilised ohutusuuringud ei ole näidanud süsteemse või sihtorganile toksilise toime ilminguid, mis
mõjutaksid ebasoodsalt Exforge HCT kliinilist kasutamist inimestel.
Kuni 13 nädalat kestnud prekliinilise ohutuse uuringud viidi läbi
amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidiga rottidel. Selle kombinatsiooni kasutamine viis
erütrotsüütide massi (erütrotsüüdid, hemoglobiin, hematokrit ja retikulotsüüdid) oodatud
vähenemiseni, seerumi uurea-, kreatiniini- ja kaaliumisisalduse suurenemiseni, jukstaglomerulaarse
(JG) hüperplaasia tekkeni neerudes ja fokaalsete erosioonide tekkimiseni näärmemaos rottidel. Kõik
need muutused olid pöörduvad pärast 4-nädalast taastumisperioodi ning need loeti farmakoloogilise
toime tugevnemise ilminguteks.
Amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni ei ole uuritud genotoksilisuse või
kartsinogeensuse suhtes, sest puudusid tõendid võimalikest koostoimetest nende ravimite vahel, mida
on turustatud pikka aega. Samas on amlodipiini, valsartaani ja hüdroklorotiasiidi eraldi testitud
genotoksilisuse ja kartsinogeensuse suhtes ning saadud negatiivsed tulemused.
6. FARMATSEUTILISED ANDMED
6.1 Abiainete loetelu
Tableti sisu
Mikrokristalne tselluloos
Krospovidoon
Kolloidne veevaba ränidioksiid
Magneesiumstearaat
Tableti kate
Hüpromelloos
Titaandioksiid (E171)
Makrogool 4000
Talk
6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav.
6.3 Kõlblikkusaeg
2 aastat
6.4 Säilitamise eritingimused
Hoida temperatuuril kuni 30C.
Hoida originaalpakendis niiskuse eest kaitstult.
6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
PVC/PVDC blistrid. Üks blister sisaldab 7, 10 või 14 õhukese polümeerikattega tabletti.
Pakendi suurused: 14, 28, 30, 56, 90, 98 või 280 õhukese polümeerikattega tabletti.
280 tabletist koosnevad multipakendid, igaühes 20 pappkarpi, millest igaüks sisaldab 14 tabletti.
PVC/PVDC perforeeritud üheannuselised blistrid haiglas kasutamiseks:
Pakendi suurused: 56, 98 või 280 õhukese polümeerikattega tabletti
280 tabletist koosnevad multipakendid, igaühes 4 pappkarpi, millest igaüks sisaldab 70 tabletti.
Kõik pakendi suurused või tugevused ei pruugi olla müügil.
6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks
Erinõuded puuduvad.
7. MÜÜGILOA HOIDJA
Novartis Europharm Limited
Wimblehurst Road
Horsham
West Sussex, RH12 5AB
Ühendkuningriik
8. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)
EU/1/09/569/001-012
9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
16.10.2009
10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV