Depakine - süstelahuse pulber ja lahusti (400mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

ATC Kood: N03AG01
Toimeaine: valproehape
Tootja: Sanofi-Aventis Estonia OÜ

Artikli sisukord

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

Käesoleva ravimi suhtes kohaldatakse täiendavat järelevalvet, mis võimaldab kiiresti tuvastada uut ohutusteavet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest. Kõrvaltoimetest teavitamise kohta vt lõik 4.8.

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Depakine, 400 mg süstelahuse pulber ja lahusti

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Injektsioonisubstants (külmkuivatatud pulber) viaalis sisaldab 400 mg naatriumvalproaati.

Abiained vt lõik 6.1.

INN. Acidum valproicum

RAVIMVORM

Süstelahuse pulber ja lahusti.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Epilepsia ravi, kui suukaudne ravi ei ole võimalik.

Annustamine ja manustamisviis

Tavaline ajutine asendusravi (näiteks operatsiooni ootel): naatriumvalproaat manustatakse veeni 0,9% naatriumkloriidi lahusega endises annuses (tavaline annus on 20…30 mg/kg/päevas), 4…6 tundi pärast viimast suukaudset annust;

  • või püsiinfusioonina 24 tunni jooksul;
  • või jagatuna 4 infusiooniks pikkusega 1 tund iga päev.

Tingimustes, kus on kiiresti vaja saavutada ja säilitada toimiv plasmakontsentratsioon: manustatakse veenisisene boolussüst annuses 15 mg/kg 5 minuti jooksul; siis asendatakse see püsiinfusiooniga 1 mg/kg/tunnis, infusioonikiirus määratakse järk-järgult kuni saavutatakse valproaadi plasmakontsentratsioon 75 mg/l. Siis täpsustatakse infusioonikiirus vastavalt kliinilise situatsiooni arengule.

Niipea kui infusioon lõpeb, jätkatakse ravi suu kaudu, tagades eritunud ravimi koguse kompenseerimise. Manustatakse kas endistes annustes või kohandatakse annust.

Tütarlapsed ja rasestumisvõimelised naised

Ravi valproaadiga tohib alustada ja seda peab jälgima arst, kes on kogenud epilepsia ravis. Valproaati ei tohi kasutada tütarlastel ja rasestumisvõimelistel naistel, välja arvatud juhul, kui teised ravimid on

ebaefektiivsed või ei ole talutavad.

Valproaat määratakse ja väljastatakse vastavalt valproaadi raseduse ennetusprogrammile (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Valproaati peab määrama eelistatult monoravimina ja väikseimas efektiivses annuses, võimalusel toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormina. Ööpäevane annus tuleb jagada vähemalt kaheks üksikannuseks (vt lõik 4.6).

Lapsed:

Alla 11. aastastel lastel on sobiv kasutada siirupit.

Vastunäidustused

Depakine on vastunäidustatud järgmistes olukordades:

Epilepsia ravi

rasedatel, välja arvatud juhul, kui sobiv alternatiivne ravi puudub (vt lõigud 4.4 ja 4.6);

rasestumisvõimelistel naistel, välja arvatud juhul, kui raseduse ennetusprogrammi kõik tingimused on täidetud (vt lõigud 4.4 ja 4.6).

Äge hepatiit, Krooniline hepatiit,

Raskekujuline hepatiit (eriti ravimitest põhjustatud) isiklikus või perekonnaanamneesis, Ülitundlikkus naatriumvalproaadi suhtes,

Hepaatiline porfüüria,

Teadaoleva uureatsükli häiretega patsiendid (vt lõik 4.4).

Valproaat on vastunäidustatud patsientidele, kellel on teadaolevad mitokondriaalsed häired, mida põhjustavad mutatsioonid mitokondriaalse ensüümi polümeraasi-gamma (POLG) kodeerivas tuumageenis, nt Alpersi-Huttenlocheri sündroom, ning alla kaheaastastel lastel, kellel kahtlustatakse POLG geeniga seotud häiret (vt lõik 4.4).

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Spetsiaalsed hoiatused

Maksafunktsiooni häired

Riskigrupid: harva on tekkinud üliraske maksakahjustus, mis mõnikord on lõppenud surmaga. Kõige suurema riskigrupi moodustavad kombineeritud antikonvulsiivset ravi saavad imikud ja alla 3- aastased väikelapsed raskekujuliste krambiseisunditega, eriti ajukahjustuse, vaimse arengupeetuse ja/või kaasasündinud metaboolse või degeneratiivse haiguse olemasolul.

Üle 3-aastastel lastel on maksakahjustuse tõenäosus juba oluliselt väiksem ja väheneb veelgi vanuse suurenedes.

Enamikul juhtudest tekkis maksakahjustus ravi esimese 6 kuu jooksul.

Sümptomid: maksakahjustuse varasel diagnoosimisel on kliinilised sümptomid üliolulised. Eriti tuleb silmas pidada järgnevaid seisundeid, mis võivad eelneda ikterusele (eriti riskigrupi patsientidel, vt Riskigrupid):

mittespetsiifilised ja tavaliselt ootamatult ilmnevad sümptomid, nt asteenia, isutus, letargia, uimasus, mõnikord koos korduva oksendamise ja kõhuvaluga;

krambihoogude taastekkimine, hoolimata adekvaatsest jätkuvast ravist.

Patsiente (laste puhul nende perekonda) tuleb instrueerida, et nad kirjeldatud sümptomite ilmnemisel sellest koheselt arstile teataksid. Läbi tuleb viia patsiendi kliiniline läbivaatus ja teha maksafunktsiooni testid.

Diagnoosimine: enne ravi alustamist ja ravi esimese 6 kuu jooksul tuleb regulaarselt kontrollida maksafunktsiooni, sealhulgas määrata protrombiiniaega ja valgusünteesi. Protrombiiniaja lühenemisel

alla normi, eriti teiste abnormsete tulemuste samaaegsel esinemisel (fibrinogeeni- ja koagulatsioonifaktorite sisalduse vähenemine, bilirubiinisisalduse suurenemine, transaminaaside aktiivsuse suurenemine) tuleb ravi Depakine’ga katkestada.

Ettevaatusabinõuna on soovitatav katkestada salitsülaatide samaaegne manustamine, sest viimased metaboliseeruvad samade maksaensüümide vahendusel.

Pankreatiit

Väga harva on esinenud raskekujulist pankreatiiti, mis on lõppenud surmaga. Risk on suurem väikelastel ning vanuse kasvades see väheneb. Riskifaktoriteks võivad olla raskekujulised krambiseisundid, eelnev neuroloogiline kahjustus või kombineeritud antikonvulsiivne ravi. Maksapuudulikkuse ja pankreatiidi samaaegne esinemine suurendab letaalse lõppe riski.

Ägeda kõhuvaluga patsientidel tuleb koheselt teha meditsiiniline läbivaatus. Pankreatiidi korral tuleb ravi valproaadiga lõpetada.

Enesetapumõtted ja suitsidaalne käitumine

Antiepileptilisi ravimeid erinevate näidustuste puhul kasutanud patsientidel on teatatud enesetapumõtetest ja suitsidaalsest käitumisest. Randomiseeritud platseebokontrolliga uuringute meta- analüüs näitas, et antiepileptikume kasutavate patsientide hulgas on suitsiidimõtete tekkimise ja suitsidaalse käitumise risk vähesel määral suurenenud. Suitsiidimõtete ja suitsidaalse käitumise tekkemehhanism naatriumvalproaati saavatel patsientidel ei ole teada, kuid olemasolevate andmete põhjal ei saa seda riski ka välistada.

Seepärast tuleb patsiente jälgida enesetapumõtete ja suitsidaalse käitumise nähtude osas ning vajadusel rakendada sobivat ravi. Patsiente (ning nende hooldajaid) tuleb teavitada, et enesetapumõtete või suitsidaalse käitumise tekke korral peavad nad pöörduma arsti poole.

Raseduse ennetusprogramm

Valproaat on väga teratogeenne ja üsasiseselt valproaadiga kokku puutunud lastel on kõrge risk kaasasündinud väärarengute ja närvisüsteemi arenguhäirete tekkeks (vt lõik 4.6).

Depakine on vastunäidustatud järgmistes olukordades:

Epilepsia ravi

rasedatel, välja arvatud juhul, kui sobiv alternatiivne ravi puudub (vt lõigud 4.3 ja 4.6);

rasestumisvõimelistel naistel, välja arvatud juhul, kui raseduse ennetusprogrammi kõik tingimused on täidetud (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

Raseduse ennetusprogrammi tingimused

Arst peab tagama, et

iga juhtumi puhul hinnatakse individuaalseid asjaolusid, arutades neid koos patsiendiga, et tagada tema kaasatus; arutatakse ravivõimalusi ning on veendunud patsiendi arusaamisest riskidest ja vajalikest meetmetest nende riskide minimeerimiseks;

raseduse võimalikkust hinnatakse iga naispatsiendi puhul;

patsient on mõistnud ja tunnistanud kaasasündinud väärarengute ja närvisüsteemi arenguhäirete ohtu ning selle ohu suurust lastel, kes on üsasiseselt valproaadiga kokku puutunud;

patsient mõistab rasedusuuringu tegemise vajadust enne ravi alustamist ja vajadusel ravi ajal;

patsienti on nõustatud rasestumisvastaste vahendite kasutamise osas ja patsient on suuteline täitma tõhusa kontratseptsiooni nõudeid (vt palun täpsema teabe saamiseks kontratseptsiooni alalõiku raamistatud hoiatustekstis) kogu ravi vältel valproaadiga ilma katkestuseta;

patsient mõistab ravi regulaarse (vähemalt üks kord aastas) hindamise vajadust ravis kogenud eriarsti poolt;

patsient mõistab vajadust kohe konsulteerida oma arstiga, kui ta planeerib rasedust, et tagada

õigeaegne arutelu ja üleminek alternatiivsele ravivõimalusele enne eostamist ja rasestumisvastaste vahendite kasutamise lõpetamist;

patsient mõistab vajadust kiiresti konsulteerida oma arstiga, kui ta on rasestunud;

patsient on saanud patsiendijuhise;

patsient on tunnistanud, et ta mõistab valproaadi kasutamisega seotud riske ja vajalikke ettevaatusabinõusid (iga-aastane ohtude teadvustamise vorm).

Need tingimused hõlmavad ka naisi, kes ei ole praegu seksuaalselt aktiivsed, välja arvatud juhul kui arst leiab, et on olemas kaalukad põhjused, mis välistavad rasestumise võimaluse.

Tütarlapsed

Arstid peavad tagama, et tütarlaste vanemad/hooldajad mõistavad vajadust võtta ühendust eriarstiga, kui valproaadiga ravitaval tütarlapsel on menarhe.

Arst peab tagama, et menarhega tütarlapse vanematele/hooldajatele antakse igakülgset teavet kaasasündinud väärarengute ja närvisüsteemi arenguhäirete ohust ning selle ohu suurusest lastel, kes on üsasiseselt valproaadiga kokku puutunud.

Patsientidel, kellel on olnud menarhe, peab arst iga-aastaselt uuesti hindama ravi vajaduse valproaadiga ja kaaluma alternatiivseid ravivõimalusi. Kui valproaat on ainus sobiv ravim, tuleb arutada tõhusa rasestumisvastase vahendi kasutamise vajadust ja kõiki teisi raseduse ennetusprogrammi tingimusi. Eriarst peab tegema kõik võimaliku, et tütarlaste ravi vahetatakse alternatiivse ravi vastu enne täisikka jõudmist.

Rasedusuuring

Rasedus peab olema välistatud enne ravi alustamist valproaadiga. Rasestumisvõimelistel naistel ei tohi alustada ravi valproaadiga ilma rasedusuuringu (rasedusuuring vereplasmas) negatiivse tulemuseta, mille kinnitab tervishoiutöötaja, et vältida soovimatut kasutamist raseduse ajal.

Kontratseptsioon

Rasestumisvõimelised naised, kellele määratakse ravi valproaadiga, peavad kasutama tõhusat rasestumisvastast vahendit kogu ravi vältel valproaadiga ilma katkestuseta. Neile patsientidele tuleb anda igakülgset teavet raseduse ennetamisest ja nõustada rasestumisvastaste vahendite osas, kui nad ei kasuta tõhusat rasestumisvastast vahendit. Tuleb rakendada vähemalt ühte tõhusat kontratseptsioonimeetodit (eelistatult kasutajast sõltumatut, nt emakasisenevahend või implantaat) või kahte teineteist täiendavat kontratseptsioonimeetodit, k.a barjäärimeetod. Iga juhtumi puhul tuleb hinnata individuaalseid asjaolusid, arutades neid koos patsiendiga, et tagada tema kaasatus ja valitud meetmete järgimine. Patsient peab järgima tõhusa kontratseptsiooni kõiki nõuandeid isegi siis, kui tal on amenorröa.

Östrogeeni sisaldavad ravimid

Samaaegne ravi östrogeeni sisaldavate ravimitega, k.a östrogeeni sisaldavate hormonaalsete kontratseptiividega, võib nõrgendada valproaadi toimet (vt lõik 4.5). Alustades kaasuvat ravi östrogeeni sisaldavate ravimitega või seda lõpetades peab raviarst jälgima kliinilist ravivastust (krambihoogude kontroll või meeleolu kontroll).

Valproaat ei vähenda hormonaalsete kontratseptiivide efektiivsust.

Ravi iga-aastane ülevaatamine eriarsti poolt

Eriarst peab vähemalt üks kord aastas hindama, kas valproaat on patsiendile sobivaim ravim. Eriarst peab ravi alustades ja selle iga-aastase ülevaatamise käigus arutama patsiendiga iga-aastast ohtude teadvustamise vormi ja tagama, et patsient on mõistnud selle sisu.

Raseduse planeerimine

Kui epilepsia näidustusel ravimit kasutav naine planeerib rasedust, peab epilepsia ravis kogenud

eriarst uuesti hindama ravi valproaadiga ja kaaluma alternatiivseid ravivõimalusi. Tuleb teha kõik võimalik, et ravi vahetatakse alternatiivse ravi vastu enne eostamist ja rasestumisvastaste vahendite kasutamise lõpetamist (vt lõik 4.6). Kui ravi muutmine ei ole võimalik, peab naist täiendavalt nõustama valproaadi ohtudest sündimata lapsele, et toetada teda teadliku otsuse langetamisel pereplaneerimisel.

Kui epilepsia näidustusel ravimit kasutav naine planeerib rasedust, tuleb konsulteerida ravis kogenud eriarstiga, ravi valproaadiga tuleb lõpetada ning vajadusel üle minna alternatiivsele ravimile enne eostamist ja rasestumisvastaste vahendite kasutamise lõpetamist.

Raseduse korral

Kui valproaadiga ravitav naine rasestub, peab ta kiiresti pöörduma eriarstile, et uuesti hinnata ravi valproaadiga ja kaaluda alternatiivseid ravivõimalusi. Rasedana valproaadiga kokkupuutunud patsiendid ja nende partnerid tuleb suunata teratoloogias kogenud eriarstile uuringuteks ja nõustamiseks (vt lõik 4.6).

Apteeker peab tagama, et

ravimi iga väljastamisega antakse patsiendikaart ja patsiendid mõistavad selle sisu;

patsiente on nõustatud mitte lõpetama ravi valproaadiga ja võtma kohe ühendust eriarstiga planeeritava raseduse või raseduse kahtluse korral.

Õppematerjalid

Aitamaks tervishoiutöötajaid ja patsiente vältida kokkupuudet valproaadiga raseduse ajal on müügiloa hoidja esitanud õppematerjalid, mis rõhutavad hoiatusi ja annavad juhiseid valproaadi kasutamise kohta rasestumisvõimeliste naiste raviks ning kirjeldavad raseduse ennetusprogrammi üksikasju. Patsiendijuhis ja patsiendikaart tuleb anda kõigile valproaadiga ravitavatele rasestumisvõimelistele naistele.

Valproaadiga ravi alustades ja selle iga-aastase ülevaatamise käigus peab eriarst kasutama iga-aastast ohtude teadvustamise vormi.

Karbapeneemid

Valproaadi ja karbapeneemide kooskasutamine ei ole soovitatav (vt lõik 4.5).

Teadaoleva või võimaliku mitokondriaalse haigusega patsiendid

Valproaat võib tekitada või süvendada mitokondriaalse DNA mutatsioonide ja kodeeritud POLG- tuumageeni põhjustatavaid mitokondriaalsete haiguste kliinilisi sümptomeid. Eelkõige on rohkem teatatud valproaadi põhjustatud ägedast maksapuudulikkusest ja maksaga seotud surmajuhtumitest patsientidel, kellel on mitokondriaalse ensüümi polümeraas-gamma (POLG) geeni mutatsioonidest tulenev pärilik neurometaboolne sündroom, näiteks Alpersi-Huttenlocheri sündroom.

POLG geeniga seotud häireid tuleb kahtlustada patsientidel, kelle perekonnas on esinenud või kellel esineb POLG geeniga seotud häirele viitavaid sümptomeid, näiteks ebaselge põhjusega entsefalopaatiat, refraktaarset (fokaalne, müoklooniline) epilepsiat, epileptilist staatust, arenguhäireid, psühhomotoorse arengu mahajäämusi, aksonaalset sensomotoorset neuropaatiat, müopaatiat, tserebellaarset ataksiat, oftalmopleegiat või migreeni koos oktsipitaalse auraga. POLG geeni mutatsioone tuleb uurida vastavalt selliste häirete diagnoosimise kehtivatele kliinilistele tavadele (vt lõik 4.3).

Krampide süvenemine

Sarnaselt teistele antiepileptikumidele võivad mõnedel valporaatravil patsientidel seisundi paranemise asemel krampide esinemissagedus ja tõsidus süveneda (sh status epilepticus) või tekkida uut tüüpi krambid. Krampide süvenemisel tuleb soovitada patsientidel koheselt oma arstiga ühendust võtta (vt lõik 4.8).

Ettevaatusabinõud

Maksafunktsiooni teste tuleb teostada enne ravi alustamist (vt lõik 4.3) ning regulaarselt ravi esimese 6 kuu jooksul, eriti riskigruppi kuuluvate patsientide korral (vt lõik 4.4 Maksafunktsiooni häired). Sarnaselt teistele epilepsiaravimitele võib (eriti ravi alguses) valproaat põhjustada transaminaaside aktiivsuse suurenemist plasmas, mis on sageli mööduva iseloomuga ja kliiniliste sümptomiteta. Sellistel patsientidel soovitatakse maksafunktsiooni põhjalikumalt uurida (eriti määrata protrombiiniaeg). Kaaluda võiks annuse vähendamist ja vajadusel teste korrata.

Enne ravi alustamist, enne operatsiooni või spontaanse verevalumi ning verejooksu tekke korral tuleb teha vereanalüüs (vererakkude ja sh trombotsüütide arvu, veritsus- ning hüübivusaja määramiseks, vt lõik 4.8).

Süsteemse erütematoosse luupuse esinemisel tuleb tõsiselt kaaluda ravi kasu/kahju suhet, kuigi immuunsüsteemi häireid on Depakine’i kasutamisel tekkinud üliharva.

Uureatsükli ensümaatiliste häirete korral võib valproaadi kasutamisel kujuneda hüperammoneemia (vt lõik 4.3). Patsiente, kellel nimetatud metaboolset häiret kahtlustatakse, tuleb enne ravi alustamist vastavalt uurida.

Lastel, kelle anamneesis on seletamatud hepatodigestiivsed sümptomid (anoreksia, oksendamine, tsütolüüsi juhtumid), letargia või kooma episoodid, vaimne puue või perekonnas esinenud vastsündinu või lapseea surmad, tuleb enne ravi algust naatriumvalproaadiga teostada ainevahetusuuringud, määrates ammoniaagi sisaldus seerumis tühjakõhu ja täiskõhu tingimustes.

Enne ravi alustamist tuleb hoiatada patsienti võimalikust kehakaalu tõusust ravi algul, soovitades erinevaid võimalusi selle vältimiseks (vt lõik 4.8).

Valproaati kasutavate karnitiin-palmitoüül-transferaasi II puudulikkusega patsiente tuleb hoiatada suurenenud rabdomüolüüsi tekkeohust.

Alkoholi tarvitamine ravi ajal valproaadiga ei ole soovitatav.

Lapsed

Alla 3 aasta vanuste laste puhul on soovitatav kasutada monoteraapiat. Nimetatud patsientidel tuleb alati arvestada Depakine’iga seonduvat maksakahjustuse või pankreatiidi riski ning enne ravi alustamist hoolikalt kaaluda Depakine kasutamisega seotud kasu/kahju suhet. (vt lõik 4.4).

Alla 3 aasta vanustele lastele ei tohiks maksakahjustuse ohu tõttu samaaegselt ordineerida salitsülaate.

Neerupuudulikkus

Neerupuudulikkuse korral võib osutuda vajalikuks annuse vähendamine, sest vaba valproehappe plasmasisaldus suureneb. Kuna ravimi plasmakontsentratsiooni monitoorimine võib olla eksitav, tuleb annust kohandada kliinilisest vastusest lähtudes (vt lõik 5.2).

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Valproaadi toime teistele ravimitele

Neuroleptikumid, MAO inhibiitorid, antidepressandid ja bensodiasepiinid. Depakine võib teiste psühhotroopsete ravimite toimet potentseerida. Seetõttu tuleb nimetatud ravimeid üheaegselt saavaid patsiente hoolikalt kliiniliselt monitoorida ning vajadusel korrigeerida raviannuseid.

Liitium. Depakine ei avalda toimet vere liitiumi tasemele.

Fenobarbitaal. Depakine suurendab fenobarbitaali plasmakontsentratsiooni (hepaatilise metabolismi pärssimise kaudu), mistõttu võib nende ravimite kooskasutamisel tekkida unisus, eriti lastel. Patsiente

tuleb kliiniliselt monitoorida vähemalt 15 päeva jooksul kombineeritud ravi alustamisest ning unisuse ilmnemisel fenobarbitaali annust vähendada.

Primidoon. Depakine suurendab primidooni plasmakontsentratsiooni, mis võib põhjustada primidooni kõrvaltoimete ilmnemist (nt unisus). Kõrvaltoimed enamasti taanduvad ravi jätkamisel. Patsiendi kliiniline jälgimine on vajalik eriti kombineeritud ravi alustamisel; vajadusel tuleb annuseid korrigeerida.

Fenütoiin. Kuigi valproaat vähendab fenütoiini totaalset plasmakontsentratsiooni, võib ta siiski põhjustada fenütoiini üleannustamise sümptomaatikat, tõrjudes viimase välja sidumiskohtadelt plasmavalkudel ning suurendades vaba fenütoiini sisaldust plasmas. Vajalik on patsiendi kliiniline jälgimine, eriti ravi alguses. Fenütoiini plasmakontsentratsiooni monitoorimisel tuleb määrata selle vaba fraktsioon.

Karbamasepiin. Karbamasepiini ja valproaadi koosmanustamisel on ilmnenud karbamasepiini toksilisust, kuna valproaat võib seda potentseerida. Patsiendi kliiniline monitoorimine on vajalik eriti kombineeritud ravi alustamisel; vajadusel tuleb annuseid korrigeerida.

Lamotrigiin. Valproaat aeglustab lamotrigiini metabolismi ja pikendab poolväärtusaega peaaegu kahekordseks. See koostoime võib suurendada lamotrigiini toksilisust, eriti tõsiste nahalöövete tekkimist. Seetõttu on soovitatav kliiniline jälgimine ja vajadusel lamotrigiini annuse vähendamine.

Zidovudiin. Valproaat võib suurendada zidovudiini plasmakontsentratsiooni, ilmneda võivad viimase toksilisuse nähud.

Felbamaat. Valproehape võib vähendada felbamaadi keskmist kliirensit kuni 16 %.

Olansapiin

Koosmanustamisel võib valproehape vähendada olansapiini plasmakontsentratsiooni.

Rufinamiid

Valproehape võib suurendada rufinamiidi plasmakontsentratsiooni. See tõus sõltub valproehappe kontsentratsioonist. Nende ravimite koosmanustamisel tuleb olla ettevaatlik, eriti laste suhtes, kuna see toime on suurem selles populatsioonis.

Propofool

Valproehape võib suurendada propofooli taset vereseerumis. Valproehappega koosmanustamisel tuleb kaaluda propofooli annuse vähendamist.

Nimodipiin

Patsientidel, kes saavad samaaegselt naatriumvalproaati ja nimodipiini, võib nimodipiini ekspositsioon suureneda 50% võrra. Seetõttu tuleb nomodipiini annust hüpotensiooni korral vähendada.

Teiste ravimite toime valproaadile

Antiepileptikumid, mis indutseerivad maksaensüüme (sh fenütoiin, fenobarbitaal, karbamasepiin), vähendavad valproaehappe plasmasisaldust. Kombinatsioonravi korral tuleb annuseid korrigeerida vastavalt plasmakontsentratsioonide monitoorimise tulemusele.

Felbamaat vähendab valproehappe kliirensit 22%...50% ja seega suurendab valproehappe plasmasisaldust. Valproaadi annust tuleb kontrollida.

Samaaegsel manustamisel fenütoiini ja fenobarbitaaliga suureneb oht hüperammoneemia tekkeks. Seetõttu peab nende ravimite kooskasutamisel patsiente hoolikalt jälgima hüperammoneemia nähtude ja sümptomite osas.

Meflokiin kiirendab valproehappe metabolismi ja omab konvulsiivset toimet. Seetõttu kombinatsioonravi võib esile kutsuda krampe.

Ulatuslikult plasmavalkudega seonduvate ravimite (nt atsetüülsalitsüülhappe) ja valproehappe koosmanustamisel võib suureneda valproaadi vaba fraktsiooni sisaldus plasmas.

Vitamiin K-st sõltuvate antikoagulantide ja valproaadi koosmanustamisel tuleb hoolikalt jälgida protrombiinisisaldust.

Tsimetidiini või erütromütsiiniga koosmanustamisel võib valproehappe sisaldus plasmas tõusta (hepaatilise metabolismi aeglustumise tõttu).

Karbapeneemiga (panipeneem, meropeneem, imipeneem…). Teatatud on valproehappe plasmakontsentratsiooni vähenemisest 60%...100% 2 päeva jooksul, kui valproehapet on manustatud koos karbapeneemidega. Kombinatsiooni kasutamisel on esinenud krampe. Plasmakontsentratsiooni kiire alguse ja ulatusliku vähenemise tõttu tuleks vältida karbapeneemide manustamist valproehappega ravitavatele patsientidele. Kui ravi nende antibiootikumidega ei ole välditav, tuleb ravi ajal hoolikalt jälgida valproehappe plasmakontsentratsiooni.

Rifampitsiin võib langetada valproehappe taset vereseerumis, mistõttu terapeutiline toime kaob. Seepärast võib rifampitsiiniga samaaegsel manustamisel vajalik olla valproaadi annuse kohandamine.

Proteaasi inhibiitorid

Samaaegne proteaasi inhibiitorite nagu lopinaviiri, ritonaviiri kasutamine vähendab valproaadi plasmakontsentratsiooni.

Kolestüramiin

Samaaegne kolestüramiini kasutamine võib vähendada valproaadi plasmakontsentratsiooni.

Östrogeeni sisaldavad ravimid, k.a östrogeeni sisaldavad hormonaalsed kontratseptiivid

Östrogeenid indutseerivad UDP-glükurononüültransferaasi (UGT) isovorme, mis osalevad valproaadi glükuronisatsioonis ja võivad kiirendada valproaadi kliirensit, mille tulemusena võib valproaadi kontsentratsioon seerumis väheneda ja võimalik on valproaadi toime nõrgenemine (vt lõik 4.4). Peab kaaluma valproaadi kontsentratsiooni jälgimist seerumis.

Valproaadil ei ole ensüüme indutseerivat toimet, seetõttu ei vähenda valproaat östrogeenide ja gestageenide kombinatsioonide efektiivsust hormonaalses kontratseptsioonis.

Muud koostoimed

Samaaegset valproaadi ja topiramaadi või atsetasolamiidi kasutamist on seostatud entsefalopaatia ja/või hüperammoneemilise entsefalopaatiaga.

Kvetiapiin

Valproaadi ja kvetiapiini koosmanustamine võib suurendada neutropeenia ja leukopeenia tekkeriski.

Üldiselt ei oma valproaat maksaensüüme indutseerivat toimet. Seega ei vähenda valproaat ka hormonaalsete kontratseptiivide efektiivsust.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Valproaat on vastunäidustatud epilepsia raviks raseduse ajal, välja arvatud juhul, kui sobiv alternatiivne ravi puudub. Valproaadi on vastunäidustatud rasestumisvõimelistele naistele, välja arvatud juhul, kui raseduse ennetusprogrammi kõik tingimused on täidetud (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Valproaadiga seotud oht rasedusele

Valproaat nii monoravimina kui mitmikravi osana on seotud raseduspatoloogiate tekkega. Olemasolevad andmed viitavad, et kaasasündinud väärarendite risk valproaadi kasutamisel mitmikravi osana on suurem kui monoravi korral.

Kaasasündinud väärarendid

Metaanalüüsi (hõlmab nii patsiendiregistreid kui ka kohordiuuringuid) andmed näitavad, et kaasasündinud väärarendiga on 10,73% raseduse ajal valproaadi monoravi saanud epilepsiahaigete naiste lastest (95% usaldusvahemik: 8,16...13,29). See ületab suurte väärarendite tekke tõenäosust üldpopulatsioonis, kus see on ligikaudu 2%..3%. Risk sõltub annusest, kuid annusepiiri, millest väiksemate annuste korral ohtu ei ole, ei ole võimalik kindlaks teha.

Olemasolevad andmed näitavad väiksemate ja suuremate väärarendite tekkesageduse tõusu. Kõige sagedasemad väärarendid on neuraaltoru defektid, näo düsmorfism, huule- ja suulaelõhe, kraniostenoos, südame, neerude ja kuse-suguorganite defektid, käte-jalgade defektid (k.a kodarluu kahepoolne aplaasia) ja erinevate organsüsteemide mitmed anomaaliad.

Teratogeensus ja arenguhäired

Andmed näitavad, et üsasisene valproaadiga kokkupuude võib lastel põhjustada kõrvaltoimeid vaimses ja kehalises arengus. Risk on ilmselt annusest sõltuv, kuid annusepiiri, millest väiksemate annuste korral ohtu ei ole, ei ole võimalik kindlaks teha. Täpne riski gestatsiooniperiood ei ole teada ning riski kogu raseduse kestel ei saa välistada.

Uuringud on näidanud varase arengu aeglustumist, nt hilinenud kõne ja kõndimise algust, langenud intellektuaalset võimekust, kesist kõneoskust (rääkimine ja arusaamine) ning mäluhäireid 30%...40%-l eelkooliealistest lastest, kellel oli üsasisene kokkupuude valproaadiga.

Kooliealistel lastel (6-aastased), kellel oli üsasisene kokkupuude valproaadiga, oli intelligentsuskvoot (IQ) keskmiselt 7...10 punkti madalam, kui teiste epilepsiaravimitega kokku puutunud lastel. Ehkki kaasuvate tegurite mõju ei saa välistada, on tõendeid, et valproaadiga kokku puutunud laste intellektikahjustuse risk võib olla ema IQ-st sõltumatu.

Pika-ajaliste tulemuste kohta on vähe andmeid.

Olemasolevad andmed näitavad, et võrreldes uuringu üldpopulatsiooniga on valproaadiga kokku puutunud lastel suurem risk autismispektri häirete (ligikaudu kolmekordne) ja lapseea autismi (ligikaudu viiekordne) tekkeks.

Piiratud hulgal andmed viitavad, et looteeas valproaadiga kokku puutunud lastel võib olla suurem tõenäosus aktiivsus- ja tähelepanuhäire tekkeks.

Tütarlapsed, naissoost noorukid ja rasestumisvõimelised naised (vt ülal ja lõik 4.4)

Kui naine plaanibrasedust

Kui epilepsia näidustusel ravimit kasutav naine plaanib rasedust, peab epilepsia ravis kogenud eriarst uuesti hindama ravi valproaadiga ja kaaluma alternatiivseid ravivõimalusi. Tuleb teha kõik võimalik, et ravi vahetatakse alternatiivse ravi vastu enne eostamist ja rasestumisvastaste vahendite kasutamise lõpetamist (vt lõik 4.4). Kui ravi muutmine ei ole võimalik, peab naist täiendavalt nõustama valproaadi ohtudest sündimata lapsele, et toetada teda teadliku otsuse langetamisel pereplaneerimisel.

Rasedad

Valproaat on vastunäidustatud epilepsia raviks raseduse ajal, välja arvatud juhul, kui sobiv alternatiivne ravi puudub (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Kui valproaadiga ravitav naine rasestub, peab ta kiiresti pöörduma eriarstile, et uuesti hinnata ravi valproaadiga ja kaaluda alternatiivseid ravivõimalusi. Raseda toonilis-kloonilised krambid ja epileptiline seisund koos hüpoksiaga võivad olla eluohtlikud lapseootel emale ja lootele.

Kui hoolimata valproaadi teadaolevatest ohtudest raseduse ajal ja pärast alternatiivse ravimi hoolikat kaalumist peab rase erandlikel asjaoludel jätkama ravi valproaadiga, on soovitatav:

• kasutada väikseimat toimivat annust ja jagada ööpäevane annus mitmeks väikseks üksikannuseks, mida manustatakse ööpäeva jooksul. Eelistada toimeainet prolongeeritult vabastavaid ravimvorme teistele ravimvormidele, et vältida järske kontsentratsioonitõuse vereplasmas (vt lõik 4.2).

Kõik rasedana valproaadiga kokkupuutunud patsiendid ja nende partnerid tuleb suunata teratoloogias kogenud eriarstile uuringuteks ja nõustamiseks. Tuleb rakendada spetsiaalset perinataalset jälgimist, et kindlaks teha neuraaltoru võimalikke defekte või teisi väärarendeid. Folaadi täiendav manustamine enne rasedust võib vähendada neuraaltoru defektide ohtu kõikide raseduste puhul. Olemasolevad andmed ei viita siiski sellele, et see hoiaks ära sünnidefekte või väärarenguid, mis on tingitud kokkupuutest valproaadiga.

Rasestumisvõimelised naised

Östrogeeni sisaldavad ravimid

Östrogeeni sisaldavad ravimid, k.a östrogeeni sisaldavad hormonaalsed kontratseptiivid võivad kiirendada valproaadi kliirensit, mille tulemusena võib valproaadi kontsentratsioon seerumis väheneda ja võimalik on valproaadi toime nõrgenemine (vt lõigud 4.4 ja 4.5).

Risk vastsündinule

  • Vastsündinutel, kelle emad on kasutanud valproaati raseduse ajal, on väga harva teatatud hemorraagilise sündroomi juhtudest. Hemorraagilise sündroomiga kaasnevad trombotsütopeenia, hüpofibrinogeneemia ja/või hüübimisfaktorite sisalduse langus. Teatatud on ka afibrinogeneemiast, mis võib lõppeda surmaga. Seda sündroomi peab siiski eristama K vitamiinist sõltuvate hüübimisfaktorite sisalduse langusest fenobarbitaali ja ensüümindutseerijate mõjul. Seetõttu peab vastsündinutel uurima trombotsüütide arvu, fibrinogeeni taset vereplasmas, hüübivusnäitajaid ja hüübimisfaktorite sisaldust.
  • Vastsündinutel, kelle emad on kasutanud valproaati raseduse kolmandal trimestril, on teatatud hüpoglükeemiajuhtudest:
  • Vastsündinutel, kelle emad on kasutanud valproaati raseduse ajal, on teatatud hüpotüreoosijuhtudest.
  • Vastsündinutel, kelle emad on kasutanud valproaati raseduse viimasel trimestril, võivad tekkida ärajätunähud (ennekõike nt rahutus, ärrituvus, ülierutatus, närvilisus, hüperkineesia, toonuse häired, treemor, krambid ja toitumishäired).

Imetamine

Valproaat eritub rinnapiima kontsentratsioonis mis moodustab 1%...10% kontsentratsioonist ema vereseerumis. Ravi saavate naiste rinnaga toidetavatel vastsündinutel ja imikutel on täheldatud hematoloogilisi häireid (vt lõik 4.8).

Tuleb otsustada, kas lõpetada rinnaga toitmine või lõpetada/mitte alustada ravi Depakine’ga, arvestades imetamise kasu lapsele ja ravi kasu naisele.

Fertiilsus

Valproaadiga ravitavatel naistel on teatatud amenorröast, hulgitsüstilistest munasarjadest ja testosteroonitaseme tõusust (vt lõik 4.8). Valproaat võib kahjustada ka meeste viljakust (vt lõik 4.8). Teatised viitavad, et fertiilsushäired on pöörduvad pärast ravi lõpetamist.

Toime reaktsioonikiirusele

Autojuhte ja masinatega töötajaid peab hoiatama, et ravim võib põhjustada unisust, eriti krambivastase mitmikravi või kombinatsiooni korral bensodiasepiinidega (vt lõik 4.5).

Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimete esinemissagedused on määratletud alljärgnevalt:

Väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10000); teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Kaasasündinud, perekondlikud ja geneetilised häired (vt lõik 4.6)

Kaasasündinud väärarendid ja arenguhäired (vt lõigud 4.4 ja 4.6)

Vere ja lümfisüsteemi häired

Sage: aneemia, trombotsütopeenia (vt lõik 4.4). Aeg-ajalt: pantsütopeenia, leukopeenia.

Harv: luuüdi puudulikkus, sh puhas erütrotsüütide aplaasia, agranulotsütoos, makrotsüütiline aneemia, makrotsütoos.

Uuringud

Harv: verehüübefaktorite langus (vähemalt ühe), kõrvalekalded koagulatsiooni testides (nagu nt protrombiiniaja pikenemine, aktiveeritud osalise tromboplastiiniaja pikenemine, trombiiniaja pikenemine, INR-i pikenemine), biotiini/biotinidaasi puudulikkus.

Närvisüsteemi häired

Väga sage: värinad.

Sage: ekstrapüramidaalsed häired, stuupor, unisus, krambid, mäluhäired, peavalu, nüstagm (silmamunade tahtmatud liigutused), mõne minuti vältel peale intravenoossest manustamist võib tekida pearinglus, mis kaob iseenesest mõne minuti jooksul.

Aeg-ajalt: kooma, entsefalopaatia, letargia, pöörduv parkinsonism, ataksia, paresteesia, krampide süvenemine (vt lõik 4.4).

Harv: mööduv dementsus koos pöörduva ajuatroofiaga, kognitiivsed häired.

Stuupor ja letargia, mis on mõnikord viinud mööduva koomani (entsefalopaatia); need olid kas isoleeritult või seoses ravi käigus suurenenud krampide esinemisega, ja need vähenesid ravi katkestamisel või annuse vähendamisel. Sellised seisundid esinevad kõige sagedamini multiteraapiat saavatel patsientidel (eriti fenobarbitaali või topiramaadiga) või naatriumvalproaadi annuse järsul suurendamisel.

Kõrva ja labürindi kahjustused

Sage: kurtus.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired

Aeg-ajalt: pleuraalne efusioon (vedeliku kogunemine pleuraõõnde).

Seedetrakti häired

Väga sage: iiveldus*.

Sage: õnel patsiendil tekib sageli ravi alguses oksendamine, igemete haigus (põhiliselt igemete hüperplaasia), stomatiit, ülakõhu valu, kõhulahtisus, kuid need mööduvad üldiselt paari päevaga ega vaja ravi katkestamist.

Harv: pankreatiit, mõnikord letaalne (vt lõik 4.4).

*Tekib ka mõne minuti jooksul pärast intravenoosset süsti, lahenedes mõne minuti jooksul.

Neerude ja kuseteede häired

Sage: kusepidamatus. Aeg-ajalt: neerupuudulikkus.

Harv: enurees, tubulointerstitsiaalne nefriit, mööduv Fanconi sündroom, kuigi selle tekkemehhanism ei ole veel selge.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Sage: ülitundlikkus, mööduv ja/või annusest sõltuv alopeetsia, küüne ja küünelooži kahjustused. Aeg-ajalt: angioödeem, lööve, juuste kahjustused (nt ebatvaline juuste struktuur, juuste värvuse muutused, ebatavaline karvakasv).

Harv: toksiline epidermaalne nekrolüüs, Stevensi-Johnsoni sündroom, polümorfne erüteem, ravimilööve koos eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega (DRESS-sündroom).

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused

Aeg-ajalt: naatriumvalproaadi pikaajalisel kasutamisel luu mineraalse tiheduse vähenemine, osteopeenia, osteoporoos ja luumurdude teke. Toimemehhanismi, millega naatriumvalproaat luu ainevahetust mõjutab, ei ole kindlaks tehtud.

Harv: süsteemne erütematoosne luupus (vt lõik 4.4), rabdomüolüüs (vt lõik 4.4).

Endokriinsüsteemi häired

Aeg-ajalt: antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroom (SIADH), hüperandrogenism (hirsutism, virilism, akne, mehetüüpi alopeetsia ja/või androgeeni sisalduse suurenemine).

Harv: hüpotüreoidism (vt lõik 4.6).

Ainevahetus- ja toitumishäired

Sage: hüponatreemia, kehakaalu tõus.

Kehakaalu tõusu tuleb hoolikalt jälgida, kuna see on riskifaktoriks polütsüstilisele munasarjasündroomile.

Harv: hüperammoneemia (vt lõik 4.4), rasvumine.

Võib tekkida isoleeritud ja mõõdukas hüperammoneemia ilma maksafunktsiooni näitajate muutusteta, mis ei vaja ravi katkestamist. Teatatud on ka hüperammoneemiast, millega kaasnevad neuroloogilised häired. Sel juhul on vajalikud edasised uuringud (vt lõik 4.4).

Hea-, pahaloomulised ja täpsustamata kasvajad (sealhulgas tsüstid ja polüübid)

Harv: müelodüsplastiline sündroom.

Vaskulaarsed häired

Sage: hemorraagia (vt lõik 4.4 ja 4.6).

Aeg-ajalt: vaskuliit.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid

Aeg-ajalt: hüpotermia, mõõdukad perifeersed tursed.

Maksa ja sapiteede häired

Sage: maksakahjustus (vt lõik 4.4).

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired

Sage: düsmenorröa.

Aeg-ajalt: amenorröa.

Harv: viljatus meestel, polütsüstiline munasarjasündroom.

Psühhiaatrilsed häired

Sage: segasusseisund, hallutsinatsioonid, agressiivsus*, rahutus*, tähelepanuhäired*. Harv: ebatavaline käitumine*, psühhomotoorne hüperaktiivsus*, õppimishäired*.

* Neid kõrvaltoimeid on peamiselt täheldatud lastel.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Nähud ja sümptomid

Ägeda ulatusliku üleannustamise sümptomiteks võivad olla kooma, lihashüpotoonia, hüporefleksia, mioos, hingamise pärssumine ning ainevahetuslik atsidoos, hüpotensioon ja vereringe kollaps/šokk. Ulatusliku üleannustamise prognoos on tavaliselt soodne, kuid on esinenud ka surmajuhtumeid. Sümptomid võivad indiviiditi varieeruda, ravimi väga suure plasmakontsentratsiooni korral võivad tekkida krambid. On kirjeldatud ka ajutursega seotud koljusisese rõhu tõusu.

Valproaadi ravimvormides sisalduv naatrium võib viia hüpernatreemiani, kui seda võetakse üleannuses.

Ravi

Haiglas antava esmaabi hulka kuuluvad: diureesi säilitamine, kardio-respiratoorse funktsiooni jälgimine. Väga tõsistel juhtudel võib kasutada renaalset dialüüsi.

Üksikjuhtudel on edukalt kasutatud naloksooni. Ulatusliku üleannustamise korral on tulemuslikud hemodialüüs ja hemoperfusioon.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: Epilepsiavastased ained, ATC-kood. N03AG01

Valproaat avaldab oma farmakoloogilist toimet peamiselt kesknärvisüsteemis. Antikonvulsiivsed omadused avalduvad loomadel ja inimestel epilepsia korral väga erinevatel krambitüüpidel. Valproaadi peamiseks toimemehhanismiks on impulsside võimendamine GABA-ergilises süsteemis.

Kuigi randomiseeritud topeltpimedaid kliinilisi uuringuid ei ole läbi viidud, on avaldatud avatud prospektiivsetes ja retrospektiivsetes uuringutes leitud, et intravenoosne valproaat on efektiivne status epilepticuse lahendamisel neil patsientidel, kellel varasem ravi esimese rea ravimitega nagu bensodiasepiinid ja fenütoiin on ebaõnnestunud.

Kuna valproaat eritub peamiselt neerude kaudu osaliselt ketokehadena, võib ketokehade eritumise test anda diabeetikutel valepositiivseid tulemusi.

Farmakokineetilised omadused

Valproaadiga teostatud farmakokineetilised uuringud näitavad järgmist:

Prekliinilised ohutusandmed

  • valproaadi biosaadavus suukaudse või intravenoosse manustamise järgselt on ligikaudu 100%;
  • jaotusruumala piirdub peamiselt vere ja kiirelt väljavahetatava ekstratsellulaarse vedelikuga. Valproehappe sisaldus tserebrospinaalvedelikus on sarnane ravimi vaba fraktsiooniga plasmas.
  • Naatriumvalproaat läbib platsentaarbarjääri. Ravimi manustamisel imetavatele emadele eritub see rinnapiima madalas kontsentratsioonis (1...10% plasmakontsentratsioonist)
  • suukaudsel manustamisel saabub ravimi püsikontsentratsioon plasmas 3…4 päeva jooksul, veeni manustamisel aga mõne minuti jooksul ning seda saab säilitada jätkuva veeniinfusiooniga.
  • minimaalne terapeutiline seerumikontsentratsioon on 40…50 mg/l, vahemik 40 kuni 100 mg/l. Tase, mis ületab 200 mg/l, nõuab annuse vähendamist;
  • valproaat seondub ulatuslikult plasmavalkudega; seonduvuse määr sõltub annusest ja on küllastatav;
  • Valproaadi biotransformatsiooni peamine rada on glükuronisatsioon (ligikaudu 40%), peamiselt UGT1A6, UGT1A9 ja UGT2B7 vahendusel.
  • naatriumvalproaat eritub põhiliselt uriiniga pärast metaboliseerumist glükuroonkonjugatsiooni ja ßoksüdatsiooni teel;
  • valproaat on dialüüsitav, kuid ainult plasmavalkudega seondumata ravimi osas (ligikaudu 10%);
  • erinevalt teistest krambivastastest ravimitest ei indutseeri valproaat enda ja teiste ravimite metabolismi (nt östrogeenid ja progestiinid). See on tingitud ensüümiinduktsiooni puudumisest tsütokroom P450 süsteemis.
  • ravimi poolväärtusaeg on 8...20 tundi, lastel enamasti lühem.
  • naatriumvalproaat eritub pärast konjugatsiooni glükuroonhappega ja beetaoksüdatsiooni enamjaolt uriiniga.

Täiendavad andmed puuduvad.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Lahusti: süstevesi.

Sobimatus

Vt lõik 6.6 Kasutamisjuhend.

Kõlblikkusaeg

3 aastat.

Ravimi kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 12 tunni jooksul temperatuuril kuni 25°C ning 24 tunni jooksul temperatuuril 2 °C...8 °C.

Kui pakendi avamise/preparaadi manustamiskõlblikuks muutmise/ lahjendamise meetodid ei välista mikrobioloogilise saastatuse ohtu, tuleb ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja -tingimuste eest kasutaja.

Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25 °C.

Pakendi iseloomustus ja sisu

Pappkarp sisaldab 4 klaasviaali pulbriga ja 4 ampulli lahustiga.

Kasutamis-ja käsitsemisjuhend

Depakine süstelahuse valmistamiseks tuleb kuivaine ampulli süstida lahusti, oodata kuivaine täieliku lahustumiseni ning seejärel ekstraheerida ampullist vajalik kogus ravimilahust, mille kontsentratsioon on 100 mg/ml.

Süstelahus tuleks valmistada vahetult enne kasutamist, infusioonilahus tuleks ära kasutada 12 tunni jooksul. Kasutamatajäänud ravim tuleb minema visata.

Süstelahust võib manustada aeglase veenisüste või infusiooni teel. Kui samaaegselt infundeeritakse ka teisi ravimeid, tuleb kasutada eraldi veeniteed.

Ravimi füsikokeemiline sobivus on tõestatud järgnevate lahustega:

  • 0,9% naatriumkloriidi lahus,
  • 5% glükoosilahus,
  • 10% glükoosilahus,
  • 20% glükoosilahus,
  • 30% glükoosilahus,
  • 2,5% glükoosi ja 0,45% naatriumkloriidilahus,
  • 0,14% naatriumbikarbonaadilahus,
  • 3,66% trometamooli (THAM) ja 0,172% naatriumkloriidilahus.

400 mg Depakine’i injektsioonisubstants tuleb pärast esmase lahuse valmistamist lahustada 500 ml-s lahuses (välja arvatud trometamool: 250 ml).

Süstelahust võib infundeerida polüvinüülkloriidist, polüteenist või klaasist konteinerites.

MÜÜGILOA HOIDJA

sanofi-aventis Estonia OÜ Pärnu mnt. 139 E/2 11317 Tallinn

Eesti

MÜÜGILOA NUMBER

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

10.1996/29.10.2012

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

oktoober 2018

Täpne teave selle ravimpreparaadi kohta on kättesaadav Ravimiameti kodulehel: http://www.ravimiamet.ee