Cefepime mip - süste-/infusioonilahuse pulber (2g) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Cefepime MIP, 1 g süste- või infusioonilahuse pulber

Cefepime MIP, 2 g süste- või infusioonilahuse pulber

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Cefepime MIP 1 g süste- või infusioonilahuse pulber:

Iga viaal sisaldab tsefepiimdivesinikkloriidmonohüdraati, mis vastab 1 g tsefepiimile.

Cefepime MIP 2 g süste- või infusioonilahuse pulber:

Iga viaal sisaldab tsefepiimdivesinikkloriidmonohüdraati, mis vastab 2 g tsefepiimile.

INN. Cefepimum

Abiainete täielikku loetelu vt lõik 6.1

RAVIMVORM

Süste-/infusioonilahuse pulber

Valge kuni kahvatukollane pulber.

Valmistatud lahuse pH on 4,0...7,0.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Tsefepiimile tundlike bakterite (vt lõigud 4.4 ja 5.1) poolt põhjustatud raskete infektsioonide ravi.

Täiskasvanud ja üle 12-aastased lapsed kehakaaluga vähemalt 40 kg:

•pneumoonia,

•kuseteede tüsistunud infektsioonid (sh püelonefriit),

•kõhuõõne tüsistunud infektsioonid,

•dialüüsiga seotud peritoniit pidevat ambulatoorset peritoneaaldialüüsi saavatel patsientidel.

Täiskasvanud:

• sapiteede ägedad infektsioonid.

2-kuused kuni 12-aastased lapsed kehakaaluga alla 40 kg:

•pneumoonia,

•kuseteede tüsistunud infektsioonid (sh püelonefriit),

•bakteriaalne meningiit (vt lõik 4.4).

Patsientide raviks, kellel esineb või arvatakse, et esineb baktereemia seoses ükskõik millise eelpool nimetatud infektsiooniga.

Tsefepiimi võib kasutada täiskasvanute, noorukite ja 2-kuuste kuni 12-aastaste laste palavikuga neutropeenia empiiriliseks raviks, kui kahtlustatakse bakteriaalset infektsiooni. Raskete infektsioonide kõrge riskiga patsientidel (nt hiljuti siirdatud luuüdiga patsiendid, hüpotensiooni esinemine, kaasuv pahaloomuline hematoloogiline haigus ning raske või pikaaegne neutropeenia), on antibakteriaalne

monoteraapia ebasobiv. Tsefepiimi monoteraapia efektiivsust toetavad andmed nendel patsientidel puuduvad. Arvestades patsiendi individuaalseid riske on soovitatav kombineeritud ravi aminoglükosiidide või glükopeptiididega.

Tsefepiimi tuleb manustada koos teiste antibakteriaalsete ainetega, kui võimalike bakterite tundlikkus ei lange kokku ravimi toimespektriga.

Antibakteriaalsete ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb järgida kohalikke kehtivaid juhendeid.

Annustamine ja manustamisviis

Pärast lahustamist võib tsefepiimi manustada intravenoosselt aeglase süstena 3–5 minuti jooksul või aeglase infusioonina 30 minuti jooksul.

Annustamine ja manustamisviis sõltuvad infektsiooni olemusest ja raskusest, patogeeni tundlikkusest, patsiendi neerufunktsioonist ja üldisest seisundist.

Normaalse neerufunktsiooniga patsiendid

Täiskasvanud ja noorukid kehakaaluga üle 40 kg (ligikaudu vanemad kui 12 aastat):

Üksikannused ja annuse intervall

•Tüsilikud kuseteede infektsioonid (sh püelonefriit)

•Sapiteede ägedad infektsioonid

Kogemused alla 2 kuu vanuste imikutega on piiratud. Annustamise soovitus 30 mg/kg kohta iga 12 või 8 tunni järel tuleneb üle 2 kuu vanuste laste farmakokineetilistest andmetest ja seda peetakse sobivaks väikelastele vanuses alates 1 kuust kuni alla 2 kuuni.

Lastele kehakaaluga > 40 kg kehtivad täiskasvanutele soovitatud annused.

Patsientidele vanuses üle 12 aasta ja kehakaaluga < 40 kg kehtivad noorematele ja kehakaaluga < 40 kg patsientidele soovitatud annused.

Maksimaalset täiskasvanutele soovitatavat ööpäevast annust 2 g iga 8 tunni järel ei tohi ületada.

Neerupuudulikkusega patsiendid

Neerukahjustusega patsientidel tuleb tsefepiimi annust muuta, et kompenseerida neerude elimnatsioonikiiruse aeglustumist.

Täiskasvanud ja noorukid (>12 aasta ja kehakaaluga üle 40 kg):

Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega patsientidele soovitatakse tsefepiimi esmaseks annuseks 2,0 g.

Edasised säilitusannused vastavalt järgnevale tabelile:

Dialüüstavad ipatsiendid

Kui patsient saab hemodialüüsi, viiakse 3-tunnise dialüüsiseansi jooksul organismist välja ligikaudu 68% dialüüsi alustamisel organismis olnud tsefepiimist. Farmakokineetiline modelleerimine näitab, et nendel patsientidel on vajalik annuse vähendamine. Soovitatavad annused on järgmised:

tsefepiimi algannus ravi esimesel päeval on 1 g, millele seejärel järgneb 500 mg ööpäevas, välja arvatud palavikuga neutropeenia puhul, mille korral on soovitatav annus 1 g ööpäevas.

Dialüüsi päevadel tuleb tsefepiimi manustada pärast dialüüsi tegemist. Võimalusel tuleb tsefepiimi manustada igal päeval samal ajal.

Kui patsiendil toimub pidev ambulatoorne peritoneaaldalüüs (continuous ambulatory peritoneal dialysis CAPD), on soovitatav järgmine annus:

•Raskete infektsioonide korral (bakterieemia, kopsupõletik, kuseteede tüsistunud infektsioonid (sh püelonefriit), sapiteede ägedad infektsioonid) 1 g tsefepiimi iga 48 tunni järel.

•Väga raskete infektsioonide korral (kõhuõõne infektsioonid, peritoniit, palavikuga neutropeenia empiiriline ravi) 2 g tsefepiimi iga 48 tunni järel.

Imikud vanuses 1 kuud ja lapsed kuni 12 aastat kehakaaluga ≤ 40 kg

Annus 50 mg/kg patsientidel vanuses 2 kuud kuni 12 aastat (vt lõik 5.2) ja annus 30 mg/kg väikelastel vanuses 1 kuu kuni 2 kuud on võrreldav täiskasvanute 2 g annusega, sealhulgas samasuguse annustamisintervallide pikenemisega nagu allpool tabelis näidatud.

Lapsed vanuses alates 2 kuust, kuni 40 kg kehakaaluga (ligikaudu 12-aastased)

Üksikannused (mg/kg kehakaalu kohta) ja annustamise intervall

1 kuu kuni alla 2 kuu vanused imikud

Üksikannused (mg/kg kehakaalu kohta) ja annustamise intervall

Maksapuudulikkus

Maksapuudulikkusega patsientidel ei ole annuse muutmine vajalik (vt lõik 5.2).

Eakad patsiendid

Kuna eakatel patsientidel on neerufunktsiooni vähenemise risk kõrgenenud, tuleb annust valida ettevaatlikult ja patsiendi neerufunktsiooni tuleb jälgida. Annuse muutmine on soovitatav, kui neerufunktsioon on vähenenud (vt lõik 4.4).

Ravi kestus

Ravi pikkus on tavaliselt 7 kuni 10 päeva. Üldiselt tuleb tsefepiimi manustada ravikuurina mitte alla 7 päeva ja mitte üle 14 päeva. Palavikuga neutropeenia empiiriliseks raviks on tavaline ravikuur 7 päeva või kuni neutropeenia taandub.

Manustamisviis

Pärast manustamiskõlblikuks muutmist tuleb tsefepiimi manustada intravenoosse süstena 3–5 minuti jooksul või süstida otse infusioonisüsteemi voolikusse ajal, kui patsiendile manustatakse sobivat intravenoosset vedelikku või intravenoosse infusioonina 30 minuti vältel. Ravimpreparaadi sobimatuse ja lahjendamise juhised vt lõigud 6.2 ja 6.6.

Vastunäidustused

Tsefepiim on vastunäidustatud patsientidele, kellel on varem esinenud ülitundlikkusreaktsioone aine mis tahes komponendi, tsefalosporiinide rühma kuuluva antibiootikumi, penitsilliini või muu beetalaktaam-antibiootikumi (monobaktaamid ja karbapeneemid) vastu.

Lisaks on ravim L-arginiini sisalduse tõttu vastunäidustatud patsientidele, kellel on ülitundlikkus L- arginiini vastu ja atsidoos. Seetõttu on soovitatav olla ettevaatlik hüperkaleemia korral.

Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Hoiatused

Ülitundlikkusreaktsioonid

Nagu kõigi beetalaktaam-antibiootikumide korral, on teatatud tõsistest ja mõnikord fataalsetest ülitundlikkusreaktsioonidest. Raskete ülitundlikkusreaktsioonide korral tuleb ravi tsefepiimiga kohe katkestada ja rakendada sobivaid esmaabivõtteid.

Enne ravi alustamist tuleb kindlaks teha, kas patsiendil on esinenud eelnevaid ülitundlikkusreaktsioone tsefepiimi, beetalaktaam-antibiootikumide või teiste ravimite vastu. 10% juhtudest esineb penitsilliini ja tsefalosporiinide ülitundlikkuse rist-reaktiivsus.

Tsefepiimi tuleb manustada ettevaatusega patsientidele, kellel varem om esinenud astmat või allergiat. Patsienti tuleb esimese manustamise ajal hoolikalt jälgida.

Neerukahjustus

Neerufunktsiooni häiretega patsientidel, nt neerupuudulikkuse tõttu vähenenud uriinieritusega patsientidel (kreatiniini kliirens ≤ 50 ml/min) või teiste seisundite korral, mis võivad kahjustada

neerufunktsiooni, tuleb tsefepiimi annust kohandada, et kompenseerida vähenenud neerude eliminatsioonikiirust. Neerupuudulikkusega või muude neerufunktsiooni kahjustavate seisunditega patsientidel võib tavapärasel annustamisel esineda antibiootikumide kontsentratsiooni pikaajaline liigne tõus seerumis, mistõttu sellistel patsientidel tuleb tsefepiimi säilitusannust vähendada. Edasise annuse määramisel lähtutakse neerukahjustuse astmest, infektsiooni raskusest ja haigustekitaja tundlikkusest (vt lõigud 4.2 ja 5.2). Turuletulekujärgsel uuringul on teatatud järgmistest rasketest kõrvaltoimetest: pöörduv entsefalopaatia (teadvuse häired, sh segadus, hallutsinatsioonid, stuupor ja kooma), müokloonus, krambihood (sh mittekonvulsiivne status epilepticus) ja/või neerupuudulikkus (vt lõik 4.8). Enamik juhtudest esines neerukahjustusega patsientidel, kes said soovitatavast suuremaid tsefepiimi annuseid

Üldiselt neurotoksilisuse sümptomid taandusid pärast tsefepiimi ja/või hemodialüüsi ravi peatamist, kuid mõned juhud lõppesid fataalselt.

Neerufunktsiooni tuleb hoolikalt jälgida, kui koos tsefepiimiga manustatakse neurotoksilise potentsiaaliga ravimeid, nt aminoglükosiide ja tugevaid diureetikume.

Säilitamise eritingimused

Clostridium difficile’ga seotud kõhulahtisusest (CDAD) on teatatud peaaegu kõigi antibiootikumide, sh tsefepiimi kasutamise puhul ja mille raskus võib varieeruda kergest kõhulahtisusest kuni fataalse koliidini. CDADga tuleb arvestada kõigi patsientide puhul, kellel esineb pärast antibiootikumide kasutamist diarröa. Vajalik on koguda täpne meditsiiniline anamnees, sest CDAD esinemisest on teatatud kaks kuud pärast antibiootikumide manustamist. Kui kahtlustatakse või kinnitatakse CDAD diagnoos, võib olla vajalik lõpetada pooleliolev antibiootikumravi, mis ei ole suunatud C. difficile vastu.

Nagu teiste antibiootikumide puhul, võib tsefepiimi kasutamine põhjustada mitte-tundlike organismide vohamist. Kui ravi ajal tekib superinfektsioon, tuleb kasutusele võtta vastavad meetmed.

Kasutamine eakatel

Kliinilistes uuringutes ravitud enam kui 6400 täiskasvanust olid 35% 65-aastased või vanemad, samas olid 16% 75-aastased või vanemad. Kliinilises uuringus osalenud eakatel patsientidel, kes said tavapärase soovitatud täiskasvanute annuse, oli kliiniline efektiivsus ja ohutus võrreldav mitte-eakate patsientide kliinilise efektiivsuse ja ohutusega, välja arvatud juhul, kui patsientidel esines neerupuudulikkus. Võrreldes nooremate uuritavatega esines mõõdukas eliminatsiooni poolväärtusaja pikenemine ja neerude kliirensi madalam väärtus. Annuse muutmine on soovitatav, kui neerufunktsioon on kahjustunud (vt lõigud 4.2 ja 5.2).

Teadaolevalt eritatakse tsefepiimi põhiliselt neerudega ja selle ravimi vastu tekkivate toksiliste reaktsioonide risk võib olla suurem kahjustunud neerufunktsiooniga patsientidel. Kuna eakatel patsientidel on vähenenud neerufunktsiooni esinemine tõenäolisem, tuleb olla ettevaatlik annuse valikul ja neerufunktsiooni tuleb jälgida (vt lõigud 4.8 ja 5.2). Rasked kõrvaltoimed, sh pöörduv entsefalopaatia (teadvuse häired, sh segadus, hallutsinatsioonid, stuupor ja kooma), müokloonus, krambihood (sh mittekonvulsiivne status epilepticus) ja/või neerupuudulikkus on esinenud neerupuudulikkusega eakatel patsientidel tavapärase tsefepiimi annuse manustamisel (vt lõik 4.8).

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Koostoime uuringuid ei ole läbi viidud.

Positiivne Coombsi test ilma hemolüüsita tuvastati kaks korda ööpäevas tsefepiimi saanud patsientidel (vt lõik 4.8).

Glükoosi määramine uriinist võib anda vale-positiivseid tulemusi, seetõttu on soovitav kasutada glükoos-oksidaasi meetodit.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Reproduktsiooniuuringud hiirte, rottide ja küülikutega ei ole näidanud kahjulikku toimet lootele,

samas puuduvad rasedate naistega läbi viidud adekvaatsed ja hästikontrollitud uuringud. Kuna loomade reproduktsiooniuuringud ei võimalda alati ennustada tulemusi inimestel, tuleb seda ravimit kasutada raseduse ajal ainult siis, kui see on selgelt näidustatud.

Imetamine

Tsefepiim eritub väga väikeses kontsentratsioonis inimese rinnapiima. Kui tsefepiimi manustada imetavale naisele, tuleb olla ettevaatlik ning seejärel tuleb imikut põhjalikult jälgida.

Toime reaktsioonikiirusele

Ravimi toimet autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuritud. Siiski võivad võimalikud kõrvaltoimed nagu teadvuse muutunud seisund, uimasus, segadusseisund või hallutsinatsioonid muuta autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet (vt lõigud 4.4, 4.8 ja 4.9).

Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimed on liigitatud järgmistesse kategooriatesse, vastavalt organsüsteemi klassile, MedDRA tingimustele ja MedDRA esinemissagedustele: Väga sage ((≥1/10), sage (≥1/100 kuni <1/10), aeg- ajalt (≥1/1000 kuni ≤1/100), harv (≥1/10 000 kuni ≤1/1000), väga harv (≤ 1/10 000) ja teadmata (esinemissagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Igas esinemissageduse rühmas on kõrvaltoimed välja toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.

Tabel: Ravimi kõrvaltoimed, millest teavitati kliiniliste uuringute ajal või turuletulekujärgsete kogemuse käigus

A Kõrvaltoimed, mida üldiselt aktsepteeritakse kui teistele rühma kuuluvatele ühenditele omastena.

Lapsed

Tsefepiimi ohutusprofiil on väikelastel ja lastel sarnane täiskasvanute omale. Kliinilistes uuringutes kõige sagedamini teada antud tsefepiimiga seonduv kõrvaltoime oli lööve.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Raske üleannustamise korral, eriti kahjustunud neerufunktsiooniga patsientidel, aitab tsefepiimi organismist eemaldada hemodialüüs; peritoneaaldialüüsist ei ole kasu. Juhuslik üleannustamine on toimunud, kui neerufunktsiooni häirega patsientidele manustati suuri annuseid (vt lõigud 4.2 ja 4.4). Üleannuse sümptomiteks on entsefalopaatia (teadvuse häired, sh segadus, hallutsinatsioonid, stuupor ja kooma), müokloonus ja krambihood (vt lõik 4.8).

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: neljanda põlvkonna tsefalosporiinid, ATC-kood: J01DE01

Toimemehhanism

Tsefepiimi toimemehhanism põhineb bakteri rakuseina sünteesi inhibeerimisel (kasvufaasis) penitsilliini siduvate valkude, nt transpeptidaasid, inhibeerimise tõttu. See põhjustab bakteritsiidse toime.

FD/FK suhe

Efektiivsus sõltub suures osas ajast, mille jooksul ravimi tase ületab vastava patogeeni minimaalse inhibeeriva kontsentratsiooni (MIK).

Resistentsuse mehhanism

Tsefepiimil on madal afiinsus kromosomaalselt kodeeritud beeta-laktamaaside suhtes ja on väga resistentne enamike beeta-laktamaaside hüdrolüüsi suhtes.

Bakterite resistentsus tsefepiimi suhtes võib tuleneda ühest või mitmest järgmisest mehhanismist:

•penitsilliini siduvate proteiinide vähenenud afiinsus tsefepiimi suhtes,

•β-laktamaaside tootmine, mis suudavad efektiivselt tsefepiimi hüdrolüüsida (nt mitmeid laia spektriga ja kromosomaalselt kodeeritud β-laktamaasid),

•mitteläbitav välismembraan, mis piirab tsefepiimi juurdepääsu penitsilliini siduvatele valkudele

Gram-negatiivsetes organismides, toimeainete väljavoolupumbad.

Tsefepiimi ja teiste tsefalosporiinide ja penitsilliinide vahel on osaline või täielik ristresistentsus.

Tsefepiimi testitakse standardsete lahjendusseeriatega. Tuvastatud on tundlike ja resistentsete bakterite järgmised minimaalsed inhibeerivad kontsentratsioonid:

EUCAST (European Committee on Antimicrobial Susceptibility Testing) murdepunktid (1. jaanuar 2014):

1 Murdepunktid on seotud suureannuselise raviga.

Stafülokokkide tundlikkus tsefalosporiinideleon tuletatud tsefokistiini tundlikkusest, välja arvatud tseftasidiimi, tsefiksiimi ja tseftibuteeni suhtes, millel ei ole murdepunkte ja mida ei tohi kasutada stafülokokk-infektsioonide raviks.

Streptokoki rühmade A, B, C ja G tundlikkus tsefalosporiinidele on tuletatud bensüülpenitsilliini tundlikkuse põhjal.

Isolaadid, mille minimaalse inhibeeriva kontsentratsiooni (MIK) väärtused on ülalpool tundlikkuse murdepunkte, on väga harvaesinevad või neist pole teatatud. Selliste isolaatide tuvastamist ja antibakteriaalseid tundlikkuse teste tuleb teha korduvalt ning kui tulemus kinnitatakse, tuleb isolaat

saata referentslaborisse. ei ole tõendatud kliiniline ravivastus kinnitatud isolaatide suhtes, mille MIK väärtused on üle hetkel kehtivatest resistentsuse murdepunktidest, tuleb neid pidada resistentseteks.

Tundlikkuspiirid kehtivad 2 g x 2 intravenoossete annuste korral ja suuremate annuste, vähemalt 2 g x 3, korral.

Tundlikkus

Omandatud resistentsuse levimus võib teatud mikroorganismide liikide puhul piirkonniti ning ajaliselt varieeruda ja kohalik teave resistentsuse kohta on vajalik, eriti raskete infektsioonide ravimisel.

Vajaduse korral tuleks konsulteerida eksperdiga, juhul kui kohalik resistentsus on selline, et ravimi toimeaine kasulikkus vähemalt teatud tüüpi infektsioonide puhul on küsitav.

Tsefepiim on efektiivne järgmiste mikroorganismide vastu in vitro (seisuga detsember 2012).

Tavaliselt tundlikud liigid

Aeroobsed Gram-positiivsed mikroorganismid

Staphylococcus aureus (metitsilliinile tundlik)

Streptococcus pneumoniae (sealhulgas penitsilliini suhtes resistentsed tüved)°

Streptococcus pyogenes °

Aeroobsed Gram-negatiivsed mikroorganismid

Citrobacter freundii

Enterobacter aerogenes

Haemophilus influenzae

Moraxella catarrhalis °

Morganella morganii

Proteus mirabilis %

Proteus vulgaris °

Serratia liquefaciens °

Serratia marcescens

Liigid, mille puhul võib olla probleemiks omandatud resistentsus

Aeroobsed Gram-positiivsed mikroorganismid

Staphylococcus aureus

Staphylococcus epidermidis +

Staphylococcus haemolyticus +

Staphylococcus hominis +

Aeroobsed Gram-negatiivsed mikroorganismid

Acinetobacter baumannii

Enterobacter cloacae

Escherichia coli %

Klebsiella oxytoca %

Klebsiella pneumoniae %

Pseudomonas aeruginosa

Resistentsed mikroorganismid

Aeroobsed Gram-positiivsed mikroorganismid

Enterococcus spp.

Listeria monocytogenes

Staphylococcus aureus (metitsilliiniresistente)

Aeroobsed Gram-negatiivsed mikroorganismid

Stenotrophomonas maltophilia

Anaeroobsed mikroorganismid

Bacteroides fragilis

Clostridium difficile

Muud mikroorganismid

Chlamydia spp.

Chlamydophila spp.

Legionella spp.

Mycoplasma spp.

°Tabeli avaldamise ajal ei olnud hetkeandmed kättesaadavad. Tundlikkust eeldatakse vastava kirjanduse, standardsete tööde ja ravisoovituste alusel.

Farmakodünaamilised omadused

Intravenoossel manustamisel on tsefepiimi farmakokineetilised omadused lineaarsed vahemikus 250 mg kuni 2 g ; need ei erine ravi kestuse suhtes.

Imendumine

Pärast 2 g intravenoosset manustamist 30 minuti jooksul tervetele vabatahtlikele oli plasma maksimaalne kontsentratsioon (CMAX) 126–193 µg/ml.

Jaotumine

Tsefepiim jaotub hästi kehavedelikes ja kudedes. Vahemikus 250 mg kuni 2 g ei varieeru tsefepiimi suhteline jaotumine kudedes manustatud annuse suhtes. Keskmine püsiseisundi jaotusmaht on 18 l. Tervetel inimestel ei ole andmeid kuhjumise kohta kasutades annuseid kuni 2 g intravenoosselt 8- tunniste intervallidega 9 päeva vältel. Tsefepiimi seonduvus seerumis on < 19% ja ei ole sõltuv seerumi kontsentratsioonist. Keskmine elliminatsiooni poolväärtusaeg on umbes 2 tundi.

Biotransformatsioon

Tsefepiimi metaboliseerub vähesel määral. Peamine uriini metaboliit on N-metüülpürrolidiin, tertsiaalne amiin, moodustades ainult ligikaudu 7% annusest.

Eritumine

Keskmine kogu kliirens on 120 ml/min. Tsefepiimi keskmine renaalne kliirens on 110 ml/min; see näitab, et tsefepiim eritatakse suures osas neerude kaudu, peamiselt glomerulaarfiltratsiooni teel. Uriinis leitav muutumatu tsefepiim moodustab umbes 85% annusest, põhjustades uriinis kõrge tsefepiimi kontsentratsiooni. Pärast 500 mg tsefepiimi intravenoosset manustamist ei olnud tsefepiim enam tuvastatav plasmast 12 tunni möödumisel ja uriinist 16 tunni möödumisel.

Eakad patsiendid

Tsefepiimi jaotumist on kontrollitud eakatel meessoost ja naissoost patsientidel (>65 aastased). Ohutus ja efektiivsus on eakatel patsientidel võrreldav täiskasvanutega, samas täheldati eakatel patsientidel kerget eliminatsiooni poolväärtusaja pikenemist ja renaalse kliirensi madalamaid väärtuseid. Annuse muutmine on vajalik, kui samaaegselt kaasneb neerupuudulikkus (vt lõigud 4.2. ja 4.4. ).

Lapsed

Tsefepiimi ühekordse ja korduvate annuste farmakokineetikat hinnati patsientidel vanuses 2 kuud kuni 16 aastat, kes on saanud annuseid 50 mg/kg intravenoosse infusioonina; mitmekordseid annuseid manustati iga 8 või 12 tunni järel vähemalt 48 tunni jooksul.

Tsefepiimi keskmine plasmakontsentratsioon oli pärast esmaannust sarnane püsiseisundi omaga ja kerget kuhjumist täheldati täiendavate annuste manustamisel.

Teiste farmakokineetiliste parameetrite väärtused, mida määrati nii pärast esmaannust kui ka püsiseisundis, ei erinenud väikelastel ja lastel olenemata annustamisgraafikust (iga 12 tunni või iga 8 tunni järel). Farmakokineetiliste väärtuste erinevusi ei esinenud erinevas vanuses patsientide ega meessoo või naissoo vahel.

Pärast ühekordse intravenoosse annuse manustamist oli organismi keskmine kliirens 3,3 ml/min/kg ja jaotusruumala oli 0,3 l/kg. Kogu keskmine elimineerimise poolväärtusaeg oli 1,7 tundi. Muutumatul kujul jõudis uriini 60,4% manustatud tsefepiimist ja renaalne kliirens oli peamine eliminatsioonitee keskmise väärtusega 2,0 ml/min/kg.

Neerupuudulikkus

Erineva tõsidusega neerupuudulikkuse uuringud on näidanud eliminatsiooni poolväärtusaja märkimisväärset pikenemist. Neerukahjustusega patsientidel esineb organismi kliirensi ja kreatiniini kliirensi vahel lineaarne seos.

Keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg dialüüsi saavatel patsientidel on 13 tundi (hemodialüüs) ja pidevat ambulatoorset peritoneaaldialüüsi saavatel patsientidel 19 tundi.

Maksapuudulikkus

Üksikannuse 1 g manustamisel jäi tsefepiimi farmakokineetika tsüstilise fibroosi ja maksapuudulikkusega patsientidel muutumatuks. Seega ei ole annuse muutmine vajalik.

Prekliinilised ohutusandmed

Kuigi pikaajalisi kartsinogeensuse loomuuringuid ei ole läbi viidud, on in vivo ja in vitro katsed tõestanud, et tsefepiim ei ole genotoksiline.

Loomuuringud on näidanud, et igapäevastel kuni 10-kordsetel inimestele mõeldud annustel ei ole mingit otsest ega kaudset kahjulikku mõju reproduktiivsusele, embrüonaalsele/loote arengule, gestatsiooni kestusele või peri-/postnataalasele arengule.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

L-arginiin

Sobimatus

Cefepime MIP-i ei tohi segada järgmiste antibiootikumidega: metronidasool, vankomütsiin, gentamütsiin, tobramütsiinsulfaat ja netimitsiinsulfaat, sest võib esineda füüsikaline või keemiline sobimatus. Kui samaaegne ravi on näidustatud, tuleb neid aineid manustada eraldi.

Kõiki parenteraalseid ravimeid tuleb enne manustamist osakeste suhtes visuaalselt kontrollida. Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

Kõlblikkusaeg

27 kuud

Manustamiskõlblik lahus

Manustamiskõlbliku lahuse keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 2 tunni jooksul temperatuuril 25 °C ja 24 tunni jooksul temperatuuril 2...8 °C. Mikrobioloogilise saastatuse vältimiseks tuleb manustamiskõlblik lahus kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja -tingimuste eest kasutaja.

Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 30 °C. Hoida viaal välispakendis valguse eest kaitstult. Säilitustingimused pärast ravimpreparaadi manustamiskõlblikuks muutmist vt lõik 6.3.

Pakendi iseloomustus ja sisu

Cefepime MIP 1 g

15 ml I tüüpi värvitu klaasist viaal, mis on suletud bromobutüülkummist korgiga ja kaetud alumiiniumist eemaldatava kattega ja mis sisaldab valget kuni kahvatukollast pulbrit. Cefepime MIP 2 g

50 ml II tüüpi värvitu klaasist viaal, mis on suletud bromobutüülkummist korgiga ja kaetud eemaldatava kattega.

Pakendi suurused:1, 5 või 10 viaali.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Intravenoosse süstelahuse ettevalmistamine

Viaali sisu lahustatakse 10 ml lahustis nii nagu on näidatud all olevas tabelis. Valmislahust süstitakse aeglaselt 3 kuni 5 minuti jooksul – kas otse veeni või infusioonisüsteemi kanüüli ajal, kui patsiendile manustatakse sobivat intravenoosset lahust.

Intravenoosse infusioonilahuse ettevalmistamine

Intravenoosse infusioonilahuse saamiseks lahustage 1 g või 2 g tsefepiimi lahust nii, nagu eelnevalt on näidatud intravenoosse manustamise korral ja lisage vajalik kogus valmislahust infusioonikotti, milles on sobiv intravenoosse infusiooni lahus (soovitatav lõplik maht: ligikaudu 40...50 ml). Valmislahus tuleb manustada ligikaudu 30 minuti jooksul.

Järgnev tabel sisaldab juhiseid lahuse valmistamiseks:

Sobivad intravenoossed lahused

Lahuse valmistamiseks sobivad järgmised lahustid:

•süstevesi,

•glükoosi lahus 50 mg/ml (5%),

•naatriumkloriidi lahus 9 mg/ml (0,9%).

Lahustamine/lahjendamine peab toimuma aseptilistes tingimustes. Lisada soovitatud mahus lahustit ja loksutada ettevaatlikult, kuni pudeli sisu on täielikult lahustunud.

Ainult ühekordseks kasutamiseks. Järelejäänud lahus tuleb ära visata. Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

Sobimatuse kohta vt lõik 6.2.

Enne kasutamist kontrollige viaali. Seda võib kasutada ainult siis, kui ravim ei sisalda sadet. Kasutage ainult selgeid lahuseid.

Sarnaselt teistele tsefalosporiinidele võib tsefepiimi lahuse värvus varieeruda sõltuvalt säilitamistingimustest kollasest kuni merevaikkollaseni. See ei avalda ravimi toimele mingit negatiivset mõju.

MÜÜGILOA HOIDJA

MIP Pharma GmbH

Kirkeler Str. 41

66440 Blieskastel

Saksamaa

MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

1 g: 861614

2 g: 861514

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE / MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 06.01.2015

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud jaanuaris 2015.