Puudub Eestis kehtiv müügiluba või meil ei ole andmeid veel

Cefepime hospira - inj / inf lahuse pulber 2g n1; n5; n10 - Ravimi omaduste kokkuvõte

ATC Kood: J01DE01
Toimeaine: Cefepime
Tootja: Hospira UK Limited

Artikli sisukord

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1.RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Cefepime Hospira 1 g süste- või infusioonilahuse pulber

Cefepime Hospira 2 g süste- või infusioonilahuse pulber

2.KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks viaal sisaldab 1 g tsefepiimi tsefepiimdivesinikkloriidmonohüdraadina. Üks viaal sisaldab 2 g tsefepiimi tsefepiimdivesinikkloriidmonohüdraadina.

INN. Cefepimum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3.RAVIMVORM

Süste- või infusioonilahuse pulber.

Valge kuni kahvatukollane pulber.

4.KLIINILISED ANDMED

4.1Näidustused

Tsefepiimile tundlike bakterite (vt lõik 5.1) poolt põhjustatud infektsioonide ravi:

-haiglatekkene ja olmetekkene pneumoonia;

-tüsistunud ja tüsistumata kuseteede infektsioonid, sh püelonefriit;

-naha ja pehmete kudede infektsioonid;

-kõhuõõne infektsioonid, sh peritoniit ja sapiteede infektsioonid, kombinatsioonis antibiootikumiga, mis on adekvaatne anaeroobsete bakterite raviks;

-günekoloogilised infektsioonid, kombinatsioonis antibiootikumiga, mis on adekvaatne anaeroobsete bakterite raviks täiskasvanutel;

-bakteriaalne meningiit täiskasvanutel ja lastel

-baktereemia ravi, mis esineb või on arvatavalt seotud ükskõik millise eespool nimetatud infektsiooniga.

Empiiriline ravi:

-palavikuga neutropeenia empiiriline ravi. Tsefepiimi ei tohi kasutada antibakteriaalse monoteraapiana palavikuga neutropeenia empiiriliseks raviks.

Antibakteriaalsete ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb järgida kohalikke kehtivaid juhiseid.

4.2Annustamine ja manustamisviis

Cefepime Hospira’t võib manustada intravenoosselt või intramuskulaarselt.

Valmislahus on kahvatukollane kuni merevaikkollane.

Annustamine

CEFEPIME HOSPIRA_29580_SPC_295802x1

Tsefepiimi annustamise ja manustamisviisi valikul lähtutakse infektsiooni raskusest ja iseloomust, patogeeni tundlikkusest, patsiendi neerufunktsioonist ja üldisest seisundist.

Raskete või eluohtlike infektsioonidega patsientidel on eelismeetodiks intravenoosne manustamine, seda eriti juhul kui esineb šoki võimalus .

Normaalse neerufunktsiooniga täiskasvanud

Vastavalt järgnevale tabelile:

Infektsiooni tõsidus

Annus ja manustamistee

Annustamisintervall

Kerged kuni mõõdukad kuseteede infektsioonid

500 mg kuni 1 g i.v. või i.m.

Iga 12 tunni järel

Teised kerged kuni mõõdukad infektsioonid (välja

1 g i.v. või i.m.

Iga 12 tunni järel

arvatud kuseteede infektsioonid)

 

 

Rasked infektsioonid

2 g i.v.

Iga 12 tunni järel

Äärmiselt rasked või eluohtlikud infektsioonid

2 g i.v.

Iga 8 tunni järel

Ravi kestus on tavaliselt 7…10 päeva, kuid raskete infektsioonide korral võib olla vajalik ka pikem ravi. Palavikuga neutropeenia empiirilise ravi kestus on tavaliselt 7 päeva või kuni neutropeenia taandumiseni.

Patsientidel kehakaaluga < 40 kg on soovitatav annustamine samasugune kui lastel.

Eakad patsiendid

Normaalse neerufunktsiooniga patsientidel puudub vajadus annuste kohandamiseks. Siiski on soovitatav kohandada annuseid, kui patsiendil on neerufunktsiooni kahjustus (vt lõik 4.4).

Neerufunktsiooni kahjustus täiskasvanutel

Neerude vähenenud eliminatsioonikiiruse kompenseerimiseks tuleb tsefepiimi annuseid kohandada. Kerge kuni mõõduka neerufunktsiooni häirega täiskasvanud patsientidel on tsefepiimi soovitatav algannus samasugune nagu normaalse neerufunktsiooniga patsientidel. Soovitatav säilitusannus määratakse vastavalt alljärgnevas tabelis antud juhistele.

Kui teada on ainult seerumi kreatiniini väärtus, siis saab kreatiniini kliirensi arvutamiseks kasutada valemit (Gault ja Cockcroft). Seerumi kreatiniini väärtus peegeldab neerufunktsiooni tasakaaluseisundit:

Mehed: kreatiniini kliirens (ml/min) =

Kehakaal (kg) x (140 – vanus)

 

 

 

72 x seerumi kreatiniin (mg/dl)

 

Naised: 0,85 x arvestuslik väärtus, mis on saadud meeste valemi järgi

 

 

 

 

 

 

Kreatiniini

 

Soovitatav säilitusannus

 

kliirens

 

 

 

 

(ml/min)

 

 

 

 

> 50

 

Tavaline annus. Annust ei ole vaja kohandada

 

 

 

 

 

 

 

2 g, 3x ööpäevas

2 g, 2x ööpäevas

1 g, 2x ööpäevas

500 mg, 2x ööpäevas

30 kuni 50

2 g, 2x ööpäevas

2 g, 1x ööpäevas

1 g, 1x ööpäevas

500 mg, 1x ööpäevas

11 kuni 29

2 g, 1x ööpäevas

1 g, 1x ööpäevas

500 mg, 1x ööpäevas

500 mg, 1x ööpäevas

< 10

2 g, 1x ööpäevas

500 mg, 1x ööpäevas

250 mg, 1x ööpäevas

250 mg, 1x ööpäevas

Hemodialüüs*

500 mg, 1x ööpäevas

500 mg, 1x ööpäevas

500 mg, 1x ööpäevas

500 mg, 1x ööpäevas

* Farmakokineetikast nähtub, et dialüüsipatsiendid vajavad annuste vähendamist. Neil patsientidel tuleb tsefepiimi annustada järgnevalt: esimesel ravipäeval 1 gramm tsefepiimi algannusena, millele järgneb 500 mg ööpäevas kõigi infektsioonide puhul, välja arvatud palavikuga neutropeenia, mille puhul kasutatakse annust 1 gramm ööpäevas. Dialüüsi päevadel manustatakse tsefepiimi pärast hemodialüüsi seanssi. Võimalusel tuleb

CEFEPIME HOSPIRA_29580_SPC_295803x1

tsefepiimi manustada iga päev samal kellaajal.

Dialüüsitavad patsiendid

Kui patsient saab hemodialüüsi, viiakse 3-tunnise dialüüsiseansi jooksul organismist välja ligikaudu 68% dialüüsi alustamisel organismis olnud tsefepiimist. Pideva ambulatoorse peritoneaaldialüüsi korral manustatakse tsefepiimi tavalistes normaalse neerufunktsiooniga patsientidele soovitatavates annustes, st 500 mg, 1 g või 2 g sõltuvalt infektsiooni raskusest, kuid üksnes 48-tunniste intervallidega.

Normaalse neerufunktsiooniga lapsed

Laste tavapärased soovitatavad annused:

 

Lapsed vanuses vähemalt 2 elukuud ja kehakaaluga alla 40 kg

Infektsiooni tüüp

Annus

Annustamisintervall

Kestus

Pneumoonia, kuseteede

50 mg/kg

12 tundi

10 päeva

infektsioon, naha ja pehmete

 

Rasked infektsioonid:

 

kudede infektsioon.

 

8 tundi

 

Bakteriaalne meningiit ja

50 mg/kg

8 tundi

7…10 päeva

palavikuga neutropeenia

 

 

 

empiiriline ravi ning

 

 

 

baktereemiaga patsientide

 

 

 

ravi, kui baktereemial on

 

 

 

teadaolev või arvatav seos

 

 

 

ükskõik millise eespool

 

 

 

loetletud infektsiooniga.

 

 

 

Nooremate kui 2 kuu vanuste lastega on vähe kogemusi. Tuginedes andmetele, mis on saadud vanuserühmast > 2 elukuud ning farmakokineetilisele mudelile, on lastele vanuses 1 kuni 2 elukuud soovitatav manustada annus 30 mg/kg iga 12 tunni järel või iga 8 tunni järel. Neile patsientidele tsefepiimi manustamine peab toimuma hoolika jälgimise all.

Lastele kehakaaluga > 40 kg kehtivad samasugused annustamisjuhised nagu täiskasvanutele. Laste annused ei tohi ületada täiskasvanute maksimaalset ööpäevast annust (2 g iga 8 tunni järel). Mis puutub ravimi intramuskulaarsesse manustamisesse, siis sellega on laste vanuserühmas vähe kogemusi.

Lastel on tsefepiimi peamine eliminatsioonitee renaalne eritumine uriiniga, mistõttu neerufunktsiooni langusega lastel tuleb annuseid kohandada.

Annused 50 mg/kg (2 kuu kuni 12 aasta vanused patsiendid) ja 30 mg/kg (1…2 kuu vanused patsiendid) on võrreldavad täiskasvanute annusega 2 g.

Annustevahelised intervallid on soovitatavalt samasugused või vähendatakse annuseid samaväärselt nagu on näidustatud täiskasvanud neerukahjustusega patsientide puhul.

Maksafunktsiooni kahjustusega patsiendid

Maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel ei ole vaja annuseid kohandada.

Manustamisviis

Ravimpreparaadi manustamiskõlblikuks muutmise juhised vt lõik 6.6.

4.3Vastunäidustused

Ülitundlikkus tsefepiimi või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

4.4Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Neerufunktsiooni langusega patsientidel, nt neerukahjustuse tõttu vähenenud uriinieritusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 50 ml/min) või teiste seisundite korral, mis kahjustavad neerufunktsiooni, tuleb Cefepime Hospira annuseid kohandada, et kompenseerida vähenenud renaalset eliminatsioonikiirust. Neerukahjustusega või muude neerufunktsiooni kahjustavate seisunditega patsientidel võib tavapärasel annustamisel esineda antibiootikumide kontsentratsiooni pikaajaline liigne tõus seerumis, mistõttu sellistel patsientidel tuleb tsefepiimi säilitusannuseid vähendada. Edasiste annuste määramisel lähtutakse neerufunktsiooni häire astmest, infektsiooni raskusest ja haigustekitaja tundlikkusest (vt lõigud 4.2 ja 5.2). Tsefepiim eritub peamiselt neerude kaudu, seega on neerufunktsiooni häirega patsientidel suurem risk toksiliste toimete avaldumiseks. Et tõenäosus neerufunktsiooni languseks on suurem just eakatel patsientidel, tuleb sellistele patsientidele annuse määramisel olla ettevaatlik ning jälgida patsiendi neerufunktsiooni (vt lõik 5.2). Eakatel neerukahjustusega patsientidel, kelle tsefepiimi annuseid ei kohandatud, on esinenud raskeid kõrvaltoimeid, sh pöörduv entsefalopaatia (teadvushäire, mille korral esinevad segasus, hallutsinatsioonid, stuupor ja kooma), müokloonus, krambid (sh mittekonvulsiivne status epilepticus) ja/või neerupuudulikkus (vt lõik 4.8).

Turuletulekujärgse järelevalve jooksul on teatatud järgmistest tõsistest kõrvaltoimetest: pöörduv entsefalopaatia (teadvushäire, mille korral esinevad segasus, hallutsinatsioonid, stuupor ja kooma), müokloonus, krambid (sh mittekonvulsiivne status epilepticus) ja/või neerupuudulikkus (vt lõik 4.8). Enamikul juhtudest tekkisid need kõrvaltoimed neerufunktsiooni häirega patsientidel, kes olid saanud soovitatavast suuremaid tsefepiimi annuseid. Üldjuhul neurotoksilisuse sümptomid taandusid ravi lõpetamisel ja/või hemodialüüsiga, kuid on esinenud ka surmaga lõppenud juhtusid.

Peaaegu kõigi antibakteriaalsete ainete, sh tsefepiimi kasutamisel on esinenud Clostridium difficile poolt põhjustatud kõhulahtisust (CDAD), mille raskus varieerub kergest kõhulahtisusest kuni eluohtliku pseudomembranoosse koliidini. Ravi antibakteriaalsete ainetega muudab käärsoole normaalset mikrofloorat, põhjustades C. difficele vohamist. CDAD võimalusega tuleb arvestada kõigi patsientide puhul, kellel on tekkinud kõhulahtisus pärast antibiootikumide kasutamist. Vajalik on koguda täpne meditsiiniline anamnees, sest CDAD juhtudest on teatatud kuni 2 kuud pärast antibakteriaalsete ainete manustamist. Kui kahtlustatakse või on kinnitunud CDAD diagnoos, tuleb otsekohe lõpetada igasugune käimasolev antibiootikumravi, mis ei ole suunatud C. difficele vastu. Sellises olukorras on peristaltikat pärssivad ravimid vastunäidustatud.

Antibiootikumide manustamisel tuleb olla ettevaatlik iga patsiendi puhul, kellel on esinenud allergiat mis tahes vormis, eriti aga ravimite suhtes. Kui tekib allergiline reaktsioon tsefepiimile, tuleb ravi katkestada ja alustada sobivat ravi.

Sarnaselt teiste antibiootikumidega võib ka Cefepime Hospira kasutamisel esineda mittetundlike mikroorganismide vohamist. Kui ravi jooksul peaks tekkima superinfektsioon, tuleb rakendada vastavaid meetmeid.

4.5Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Kui Cefepime Hospira ravi ajal manustatakse ka teisi nefrotoksilise potentsiaaliga ravimeid (st aminoglükosiide ja tugevaid diureetikume), on soovitatav jälgida neerufunktsiooni.

Suukaudsed antikoagulandid

Antibiootikumide manustamine samal ajal varfariiniga võib võimendada viimase antikoaguleerivat toimet. On palju teateid suukaudse antikoagulandi toime tugevnemise kohta patsientidel, kes on saanud antibakteriaalseid aineid, sh tsefalosporiine. Risk võib olla erinev, sõltudes olemasolevast infektsioonist, patsiendi vanusest ja üldseisundist, mistõttu tsefalosporiini soodustavat toimet INR (rahvusvaheline normaliseeritud suhe) suurendamisel on raske hinnata. Tsefepiimi ja suukaudse antikoagulandi samaaaegsel manustamisel ja mõni aeg pärast seda on soovitatav sageli kontrollida INR väärtusi.

Harvadel juhtudel võib tsefepiimravi ajal Coombsi test anda valepositiivseid tulemusi.

Tsefepiim võib põhjustada galaktoseemia uuringu valepositiivseid tulemusi. Ka mitte-ensümaatiline uriinis glükoosi määramise meetod võib anda valepositiivse vastuse. Sel põhjusel tuleb ravi ajal uriinis glükoosi taseme määramiseks kasutada ensümaatilist meetodit.

4.6Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Fertiilsus

Tsefepiimi mõju kohta inimese fertiilsusele puuduvad andmed. Tsefepiimravi ei mõjutanud rottide paarituskäitumist ega fertiilsust (vt lõik 5.3).

Rasedus

Rasedatel ei ole adekvaatseid hästikontrollitud uuringuid tsefepiimiga läbi viidud. Loomkatsed ei näita otsest või kaudset kahjulikku toimet rasedusele, embrüo/looteperioodi arengule, poegimisele ega postnataalsele arengule (vt lõik 5.3).

Seda ravimit tohib rasedatele naistele määrata vaid suurima ettevaatusega.

Imetamine

Tsefepiim eritub inimese rinnapiima väikestes kogustes, kuid siiski on soovitatav ettevaatus ravimi manustamisel imetavatele emadele.

4.7Toime reaktsioonikiirusele

Ravimi toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuritud.

4.8Kõrvaltoimed

Tsefepiim on üldiselt hästi talutav. Kliinilistes uuringutes (N=5598) olid kõige sagedasemateks kõrvaltoimeteks seedetrakti ja ülitundlikkusreaktsioonid. Kindlasti, tõenäoliselt või võimalikult raviga seotud kõrvaltoimed olid alljärgnevad:

Allpool loetletud kliiniliste uuringute käigus või turuletulekujärgsel perioodil teatatud kõrvaltoimete esinemissagedused on liigitatud vastavalt järgmisele konventsioonile:

Väga sage (≥1/10), sage (≥1/100 kuni <1/10), aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100), harv (≥1/10 000 kuni <1/1000), väga harv (<1/10 000) või teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel). Igas esinemissageduse rühmas on kõrvaltoimed loetletud tõsiduse vähenemise järjekorras.

Organsüsteemi klass

Esinemissagedus

MedDRA termin

Infektsioonid ja

Aeg-ajalt

Suuõõne kandidiaas, tupeinfektsioon

infestatsioonid

Harv

Kandidiaas

Vere ja lümfisüsteemi

Väga sage

Coombsi test positiivne

häired

Sage

Protrombiini aja pikenemine, aktiveeritud osalise

 

 

tromboplastiiniaja pikenemine, aneemia, eosinofiilia

 

Aeg-ajalt

Trombotsütopeenia, leukopeenia, neutropeenia

 

Teadmata

Aplastiline aneemia, hemolüütiline aneemia,

 

 

agranulotsütoos

Immuunsüsteemi häired

Harv

Anafülaktiline reaktsioon

 

Teadmata

Anafülaktiline šokk

Ainevahetus- ja

Teadmata

Uriinis glükoos valepositiivne

toitumishäired

 

 

Psühhiaatrilised häired

Teadmata

Segasusseisund, hallutsinatsioonid

Närvisüsteemi häired

Aeg-ajalt

Peavalu

 

Harv

Krambid, paresteesia, düsgeusia, pearinglus

 

Teadmata

Kooma, stuupor, entsefalopaatia, teadvushäire,

 

 

müokloonus

Vaskulaarsed häired

Sage

Süstekoha flebiit, tromboflebiit süstekohas

 

Harv

Vasodilatatsioon

 

Teadmata

Hemorraagia *

Respiratoorsed,

Harv

Düspnoe

rindkere ja

 

 

mediastiinumi häired

 

 

Seedetrakti häired

Sage

Kõhulahtisus

 

Aeg-ajalt

Koliit (sh pseudomembranoosne koliit), iiveldus,

 

 

oksendamine

 

Harv

Kõhuvalu, kõhukinnisus

 

Teadmata

Seedetrakti häire

Maksa ja sapiteede

Sage

Alaniinaminotransferaasi tõus, aspartaataminotransferaasi

häired

 

tõus, üldbilirubiini tõus

Naha ja nahaaluskoe

Sage

Lööve

kahjustused

Aeg-ajalt

Erüteem, urtikaaria, kihelus

 

Teadmata

Toksiline epidermaalne nekrolüüs*, Stevensi-Johnsoni

 

 

sündroom*, multiformne erüteem*

Neerude ja kuseteede

Aeg-ajalt

Vere jääklämmastiku tõus, seerumi kreatiniini tõus

häired

Teadmata

Neerupuudulikkus, toksiline nefropaatia*

Reproduktiivse

Harv

Kihelus genitaalidel

süsteemi ja rinnanäärme

 

 

häired

 

 

Üldised häired ja

Sage

Infusioonikoha reaktsioon, süstekoha liigesepõletik,

manustamiskoha

 

süstekoha valu

reaktsioonid

Aeg-ajalt

Püreksia

 

Harv

Külmavärinad

Uuringud

Sage

Vere alkaalse fosfataasi tõus

* Neid kõrvaltoimeid peetakse ravimiklassile üldiselt iseloomulikeks.

Imikutel, väikelastel ja lastel oli tsefepiimi ohutusprofiil samasugune nagu täiskasvanutel. Kliinilistes uuringutes oli kõige sagedasem kõrvaltoime, millel oli kausaalne seos tsefepiimiga, nahalööve.

Sarnaselt teiste tsefalosporiinide klassi kuuluvate ravimitega on teatatud ka pöörduvast entsefalopaatiast (teadvushäire, mille korral esinevad segasus, hallutsinatsioonid, stuupor ja kooma), krampidest (sh mittekonvulsiivsed epileptilised staatused), müokloonusest ja/või neerupuudulikkusest. Enamikul juhtudest oli tegemist neerukahjustusega patsientidega, kes olid saanud soovitatavast suuremaid tsefepiimi annuseid (vt lõik 4.4).

Sarnaselt teistele tsefalosporiinidele on teatatud anafülaksiast, sh anafülaktiline šokk, ajutisest leukopeeniast ja neutropeeniast, agranulotsütoosist ja trombotsütopeeniast.

Kliiniliste uuringute jooksul esinenud kõrvalekalded laborianalüüsides olid normaalsete ravieelsete väärtustega patsientidel pöörduvad. Muutused esinemissagedusega 1% ja 2% olid järgmised: alaniinaminotransferaasi tõus (3,6%), aspartaataminotransferaasi tõus (2,5%), alkaalse fosfataasi tõus, üldbilirubiini tõus, aneemia, eosinofiilia, protrombiiniaja ja tromboplastiiniaja pikenemine (2,8%), positiivne Coombsi test ilma hemolüüsita (18,7%). 0,5% kuni 1% patsientidest täheldati mööduvat ureemia suurenemist, seerumi kreatiniini tõusu, trombotsütopeeniat. Täheldati ka ajutist neutropeeniat ja leukopeeniat (< 0,5%).

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9Üleannustamine

Raske üleannustamise korral, eriti juhul kui patsiendil on neerufunktsiooni kahjustus, võib olla abi hemodialüüsist, mille abil saab tsefepiimi organismist elimineerida. Peritoneaaldialüüsist ei ole kasu.

Tahtmatu üleannustamine on esinenud juhul kui neerufunktsiooni langusega patsiendile on manustatud suuri annuseid (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

5.FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: Antibakteriaalsed ained süsteemseks kasutamiseks. Teised beetalaktaamantibiootikumid. Neljanda põlvkonna tsefalosporiinid

ATC-kood: J01DE01

Toimemehhanism:

Tsefepiim on laiaspektriline bakteritsiidne antibakteriaalne aine, mille toime on lai gram-positiivsete ja gram-negatiivsete bakterite vastu, sh mitmed tüved, mis on resistentsed aminoglükosiidide või 3. põlvkonna tsefalosporiinide suhtes.

Tsefepiim on resistentne paljude beetalaktamaaside hüdrolüüsiva toime suhtes, on väikese afiinsusega kromosomaalselt kodeeritud beetalaktamaasidele ning penetreerub kiirelt gramnegatiivsete bakterite rakku.

Resistentsuse mehhanism:

Bakterite resistentsus tsefepiimi suhtes võib tuleneda järgmistest mehhanismidest:

-Hüdrolüüs beetalaktamaaside poolt. Tsefepiim on stabiilne enamiku beetalaktamaaside suhtes, kuid võib olla hüdrolüüsitav teatud laiatoimeliste beetalaktamaaside ja kromosomaalselt kodeeritud ensüümide poolt, mis esinevad näiteks Escherichia coli või Klebsiella pneumoniae tüvedes.

-Penitsilliini siduvate valkude (ingl. penicillin-binding proteins, PBP-d) vähenenud afiinsus tsefepiimi suhtes. Streptococcus pneumoniae ja teiste streptokokkide omandatud resistentsus tekib mutatsiooni tagajärjel PBP-de muundumise tõttu. Samas moodustuvad ka uued PBP-d, millel on vähenenud afiinsus tsefepiimi suhtes; sellest on tingitud resistentsus metitsilliin-resistentsete stafülokokkide suhtes.

-Mitteläbitav välismembraan.

-Ravimi väljavoolupumbad.

Ühes bakterirakus võib korraga esineda rohkem kui üks resistentsuse mehhanism. Sõltuvalt eksisteeriva(te)st mehhanismidest võib bakter omada ristuvat resistentsust mitmete või kõigi beetalaktaamidega ja/või teistesse ravimiklassidesse kuuluvate antibakteriaalsete ainetega.

Järgmistel liikidel võib resistentsus areneda ravi ajal: Citrobacter, Pseudomonas (eeskätt aeruginosa),

Morganella ja Serratia.

Kriitilised kontsentratsioonipunktid (murdepunkt)

Patogeenide tundlikkuse (T) ja resistentsuse (R) minimaalsed inhibeerivad kontsentratsioonid on määratud vastavalt EUCAST’le (European Committee on Antimicrobial Susceptibility Testing, 2013.02.11):

Mikroorganism

MIK murdepunktid (mg/l)

 

Tundlik ≤

Resistentne >

Enterobacteriaceae

Pseudomonas spp.

Acinetobacter spp.

--

--

Staphylococcus spp.

Märkus

Märkus

Enterococcus spp.

--

--

Streptococcus A, B, C, G

Märkus

Märkus

CEFEPIME HOSPIRA_29580_SPC_295808x1

Streptococcus pneumoniae

Viridans rühma streptokokid

0,5

0,5

Haemophilus influenzae

0,25

0,25

Moraxella catarrhalis

Neisseria gonorrhoeae

--

--

Neisseria meningitidis

--

--

Gram-positiivsed anaeroobid, v.a. Clostridium difficile

--

--

Gram-negatiivsed anaeroobid

--

--

Mitte-liigispetsiifilised murdepunktid

1 Murdepunktid seostuvad suureannuselise raviga (2 g x 3)

2 Stafülokokkide tundlikkus tsefalosporiinide suhtes on tuletatud tundlikkusest tsefoksitiini suhtes, millel ei ole murdepunkte ning mida ei tohi kasutada stafülokokkinfektsioonide korral.

3 Beetahemolüütilise streptokoki A, B, C ja G rühma beetalaktaamtundlikkus on tuletatud tundlikkusest penitsilliinide suhtes.

4 Isolaate, mille MIK väärtused on kõrgemad kui tundlikkuse piirväärtus, esineb väga harva või ei ole neist veel teatatud. Iga sellise isolaadi puhul tuleb identifitseerimise ja antimikroobse tundlikkuse teste korrata ning kui tulemus leiab kinnitust, tuleb isolaat saata edasi referentslaborisse. Kuni ei ole tõendatud kliiniline ravivastus kinnitatud isolaatide suhtes, mille MIK väärtused on praegusest resistentsuse piirväärtusest kõrgemad, tuleb neist teatada kui resistentsetest.

5 FK/FD murdepunktid.

„--“ näitab, et tundlikkuse testimine ei ole soovitatav, kuna antud liik ei ole selle ravi jaoks hea sihtmärk.

Valitud liikide omandatud resistentsus võib olla ajas ja kohas varieeruv. Soovitav on omada kohalikku teavet, eriti juhul kui ravitakse raskeid infektsioone. Vajadusel tuleb konsulteerida spetsialistiga, kui resistentsuse kohalik esinemus on niivõrd laialdane, et ravimi kasutamine vähemalt mõnd tüüpi infektsioonide vastu osutub küsitavaks.

Tavaliselt tundlikud liigid

Aeroobsed grampositiivsed

Staphylococcus aureus ja koagulaas-negatiivsed stafülokokid, sh tüved,

mikroorganismid

mis toodavad beeta-laktamaasi.

 

Streptococcus pneumoniae

Aeroobsed gramnegatiivsed

Acinetobacteria spp

mikroorganismid

Aeromonas spp

 

Citrobacter spp

 

Enterobacteria spp

 

Escherichia coli

 

Haemophilus influenzae, sh tüved, mis toodavad beeta-laktamaasi

 

Klebsiella spp

 

Moraxella catarrhalis, sh tüved, mis toodavad beeta-laktamaasi

 

Morganella morganii

 

Proteus spp

 

Providencia spp

 

Pseudomonas spp

 

Serratia spp

 

 

Resistentsed tüved

 

Aeroobsed grampositiivsed

Enterococcus spp

mikroorganismid

Listeria spp

Aeroobsed gramnegatiivsed

Burkholderia cepacia

mikroorganismid

Legionella spp

 

Stenotrophomonas maltophilia

Anaeroobid

Anaeroobsed bakterid, sh Bacteroides ja Clostridium difficile

Teised bakterid

Chlamydia spp

 

Mycoplasma spp

5.2Farmakokineetilised omadused

Imendumine:

Tsefepiim imendub i.m. manustamisel täielikult.

Jaotumine:

Täiskasvanud: Tsefepiimi keskmine kontsentratsioon plasmas, mis mõõdeti täiskasvanud meestel annuste 500 mg, 1 g ja 2 g kasutamisel pärast ühekordset i.v. infusiooni (30 minutit) või pärast i.m. süstet, on kokku võetud tabelis 1. Keskmised kontsentratsioonid kudedes ja bioloogilistes vedelikes on esitatud tabelis 2. Intramuskulaarse manustamise järel imendub tsefepiim täielikult.

Tabel 1: Tsefepiimi keskmised plasmakontsentratsioonid (mikrogrammi/ml)

Tsefepiimi

0,5 h

1 h

2 h

4 h

8 h

12 h

annus

 

 

 

 

 

 

500 mg i.v.

38,2

21,6

11,6

5,0

1,4

0,2

1 g i.v.

78,7

44,5

24,3

10,5

2,4

0,6

2 g i.v.

163,1

85,8

44,8

19,2

3,9

1,1

500 mg i.m.

8,2

12,5

12,0

6,9

1,9

0,7

1 g i.m.

14,8

25,9

26,3

16,0

4,5

1,4

2 g i.m.

36,1

49,9

51,3

31,5

8,7

2,3

Tsefepiimi kontsentratsioonid spetsiifilistes kudedes ja bioloogilistes vedelikes on näidatud tabelis 2. Tsefepiimi seonduvus seerumi valkudele on keskmiselt 16,4% ja see ei sõltu seerumi kontsentratsioonist.

Tabel 2: Tsefepiimi keskmised kontsentratsioonid erinevates kudedes (mikrogrammi/g) ja bioloogilistes vedelikes (mikrogrammi/g)

Kude või vedelik

Annus (i.v.)

Aeg koeproovi

Keskmine

võtmiseni (h)

kontsentratsioon

 

 

Uriin

500 mg

0...4

 

1 g

0...4

 

2 g

0...4

Sapp

2 g

9,4

17,8

Peritoneaalvedelik

2 g

4,4

18,3

Villisisu

2 g

1,5

81,4

Bronhide lima

2 g

4,8

24,1

Röga

2 g

4,0

7,4

Eesnääre

2 g

1,0

31,5

Ussripik

2 g

5,7

5,2

Sapipõis

2 g

8,9

11,9

Biotransformatsioon:

Tsefepiim metaboliseerub N-metüülpürrolidiiniks, mis kiiresti konverteeritakse N-oksiidiks. Umbes 85% manustatud annusest elimineerub muutumata kujul uriiniga, mis tagab kõrged kontsentratsioonid uriinis. Vähem kui 1% manustatud kogusest eritub uriinis N-metüülpürrolidiinina, 6,8% N-oksiidina ja 2,5% tsefepiimi epimeerina.

Eritumine:

Tsefepiimi keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg on umbes 2 h, olles sõltumatu annusevahemikus 250 mg kuni 2 g. Puuduvad tõendid ravimi akumuleerumise kohta tervetel isikutel, kes said i.v. annuseid kuni 2 g iga 8 tunni järel 9 päeva jooksul. Organismi totaalne kliirens on 120 ml/min. Tsefepiimi keskmine renaalne kliirens on 110 ml/min, mis näitab, et eliminatsioon toimub pea eranditult neerude kaudu, eeskätt glomerulaarfiltratsioonil.

Patsientide erirühmad:

Neerukahjustus: Erinevas astmes neerukahjustusega patsientidel on eliminatsiooni poolväärtusaeg pikenenud, seega on soovitatav kohandada annuseid.

Maksakahjustus:

Tsefepiimi farmakokineetika oli muutumatu maksakahjustusega patsientidel, kellele manustati annus 1 g. Selles patsiendirühmas puudub vajadus kohandada Cefepime Hospira annuseid.

Eakad:

Terved vabatahtlikud uuritavad vanuses 65 aastat või rohkem said ühekordse i.v. tsefepiimi annuse 1 g. Võrreldes nooremate täiskasvanutega leiti neil suuremad AUC väärtused ja väiksemad renaalse kliirensi väärtused. Kui kaasneb ka neerufunktsiooni kahjustus, on nõutav annuste kohandamine(vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Rohkem kui 6400st täiskasvanust, kes said kliinilistes uuringutes raviks tsefepiimi, 35% olid vanuses

65 aastat või rohkem ja 16% olid vanuses 75 aastat või rohkem. Kliinilistes uuringutes, kus eakas patsient sai täiskasvanute soovitatava annuse, olid kliiniline ohutus ja efektiivsus võrreldavad kliinilise ohutuse ja efektiivsusega mitte-eakate vanuserühma täiskasvanud patsientidega, välja arvatud juhul kui patsiendil esines neerukahjustus. Võrreldes nooremate isikutega oli mõõdukalt suurenenud eliminatsiooni poolväärtusaeg ning vähenenud renaalse kliirensi väärtus. Neerufunktsiooni kahjustuse korral on soovitatav annuseid vähendada (vt lõik 4.2).

Lapsed:

Tsefepiimi ühekordse ja korduvate annuste farmakokineetikat hinnati patsientidel vanuses 2,1 kuud kuni 11,2 aastat. Kasutati annuseid 50 mg/kg, mis manustati i.v. infusioonina või i.m. süstena; korduvannused manustati iga 8 või 12 tunni järel, vähemalt 48 tunni jooksul.

Pärast ühekordse i.v. annuse manustamist oli kogukliirens 3,3 ml/min/kg, jaotusmahuga 0,3 l/kg. Eliminatsiooni poolväärtusaeg oli 1,7 tundi. Muutumatu tsefepiimina jõudis uriini 60,4% annusest. Renaalne kliirens oli peamine eliminatsioonitee (2,0 ml/min/kg).

Tsefepiimi keskmised plasmakontsentratsioonid tasakaaluseisundis pärast i.v. annuste korduvat manustamist olid samaväärsed sellega, mis registreeriti pärast 1. annuse manustamist; korduval annustamisel esines vaid kerge ravimi akumulatsioon.

Keskmine maksimaalne kontsentratsioon plasmas, 68 mikrogrammi/ml, saabus i.m. süstele järgnevas tasakaaluseisundis keskmiselt 0,75 tunni pärast. Biosaadavus oli intramuskulaarse manustamise järgselt keskmiselt 82%.

Tsefepiimi kontsentratsioonid tserebrospinaalvedelikus (CSV) võrreldes plasmaga olid järgmised:

Tabel 3: Keskmised kontsentratsioonid plasmas ja seljaajuvedelikus lastel*

Aeg koeproovi

 

Kontsentratsioon plasmas

Kontsentratsioon

 

N

seljaajuvedelikus

CSV/plasma suhe

võtmiseni (h)

(mikrogrammi/ml)

 

(mikrogrammi/ml)

 

 

 

 

 

 

0,5

67,1

(51,2)

5,7 (7,3)

0,12 (0,14)

44,1 (7,8)

4,3 (1,5)

0,10 (0,04)

23,9

(12,9)

3,6 (2,0)

0,17 (0,09)

11,7

(15,7)

4,2 (1,1)

0,87 (0,56)

4,9

(5,9)

3,3 (2,8)

1,02 (0,64)

* Patsientide vanus ulatus 3,1 elukuust 12 aastani. Patsiendid, kellel oletati KNS infektsiooni, said raviks annuseid 50 mg/kg iga 8 tunni järel, infusioonina kestusega 5 kuni 50 minutit. Plasma ja CSV analüüsimaterjal koguti teatud ajahetkedel pärast infusiooni lõpetamist 2. ja 3. ravipäeval.

Muud:

Tsüstilise fibroosiga patsientidel täheldati tsefepiimraviga akuutsete pulmonaarsete ägenemiste kliinilist paranemist. Tsüstilise fibroosi ja maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel, kes said ühekordse annuse 1 g, jäi tsefepiimi farmakokineetika muutumatuks. Selles patsiendirühmas puudub vajadus kohandada Cefepime Hospira annuseid.

Farmakokineetilised/farmakodünaamilised toimed

Antibakteriaalne toime sõltub ajast, mille jooksul ravimi kontsentratsioon vabas seerumis/uriinis ületab MIK väärtust.

5.3Prekliinilised ohutusandmed

Ehkki pikaaegseid loomkatseid kartsinogeensuse uurimiseks ei ole teostatud, on in vivo ja in vitro testimisel tõestatud, et tsefepiim ei ole genotoksiline.

Rottidel fertiilsuse langust ei täheldatud.

6.FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1Abiainete loetelu

Arginiin

6.2Sobimatus

Cefepime Hospira lahuseid ei tohi segada järgmiste antibiootikumidega: metronidasool, vankomütsiin, gentamütsiin, tobramütsiin ja netilmitsiin, sest võimalik on füüsikalise või keemilise kokkusobimatuse avaldumine. Kui samaaegne ravi on näidustatud, tuleb need ravimid manustada eraldi.

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

6.3Kõlblikkusaeg

Avamata

2 aastat

Pärast esmast avamist

Kasutada kohe pärast avamist.

Manustamiskõlblik lahus:

Kui ravimit kasutatakse i.m. manustamiseks Süstevesi:

Kasutamisaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 12 tunni jooksul temperatuuril 15°C kuni 25°C või 7 päeva temperatuuril mitte üle 2°C kuni 8°C.

Lidokaiinvesinikkloriidi 5 mg/ml (0,5%) või 10 mg/ml (1%) lahus:

Kasutamisaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 24 tunni jooksul temperatuuril 15°C kuni 25°C või 7 päeva temperatuuril mitte üle 2°C kuni 8°C.

Kui ravimit kasutatakse i.v. manustamiseks

Süstevesi, naatriumkloriidi 9 mg/ml (0,9%) süstelahus (koos 50 mg/ml (5%) glükoosiga või ilma), glükoosi 50 mg/ml (5%) või 100 mg/ml (10%) süstelahus, Ringeri laktaadi süstelahus (koos 50 mg/ml (5%) glükoosiga või ilma), naatriumlaktaadi 18,7 mg/ml (M/6) süstelahus:

Kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 24 tunni jooksul temperatuuril 15°C kuni 25°C või 7 päeva temperatuuril mitte üle 2°C kuni 8°C.

Mikrobioloogilise saastatuse vältimiseks tuleb ravim kohe ära kasutada. Kui seda ei kasutata kohe, on kõlblikkusaeg ja säilitustingimused ravimi kasutaja vastutusel ning need ei tohi üldjuhul ületada 24 tundi temperatuuril 2°C kuni 8°C, välja arvatud juhul kui ravimi manustamiskõlblikuks muutmine toimus kontrollitud ja valideeritud aseptilistes tingimustes.

6.4Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel temperatuuri eritingimusi. Hoidke viaalid välispakendis, valguse eest kaitstult.

Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi manustamiskõlblikuks muutmist vt lõik 6.3.

6.5Pakendi iseloomustus ja sisu

20 ml I tüüpi selgest klaasist viaal, mis on suletud bromobutüülkummist korgi ja alumiiniumkaanega.

Pakendi suurused: 1, 5 või 10 viaali karbi kohta.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Valmislahus on kahvatukollane kuni merevaikkollane.

Intravenoosne manustamine:

Cefepime Hospira vahetuks i.v. manustamiseks tuleb ravim lahustada 10 ml-s mõnes järgmistest lahustest: süstevesi, glükoosi 50 mg/ml (5%) või 100 mg/ml (10%) süstelahus, naatriumkloriidi 9 mg/ml (0,9%) süstelahus, naatriumkloriidi 9 mg/ml (0,9%) süstelahus koos 50 mg/ml (5%) glükoosiga, Ringeri laktaadi süstelahus, Ringeri laktaadi süstelahus koos 50 mg/ml (5%) glükoosiga või naatriumlaktaadi 18,7 mg/ml (M/6) süstelahus. Valmislahus süstitakse aeglaselt 3 kuni 5 minuti jooksul - kas otse veeni või otse infusioonisüsteemi kanüüli, samal ajal kui patsiendile infundeeritakse sobivat i.v. lahust.

i.v. infusiooni tarbeks lahustatakse pulber samamoodi nagu i.v. süste korral. Sobiv kogus valmislahust lisatakse i.v. infusioonikotti, milles on sobiv i.v. infusiooni lahus. Lahuse manustamine peab kestma ligikaudu 30 minutit.

Intramuskulaarne manustamine:

Valmistage lahus i.m. manustamiseks lahustades 1 g Cefepime Hospira’t 3 ml süstevees või lidokaiinvesinikkloriidi 5 mg/ml (0,5%) või 10 mg/ml (1%) lahuses.

On tõestatud Cefepime Hospira sobivus järgmiste infusioonilahustega: steriilne süstevesi, naatriumkloriidi 9 mg/ml (0,9%) süstelahus (koos 50 mg/ml (5%) glükoosiga või ilma), glükoosi 50 mg/ml (5%) või

100 mg/ml (10%) süstelahus, Ringeri laktaadi süstelahus (koos 50 mg/ml (5%) glükoosiga või ilma), naatriumlaktaadi 18,7 mg/ml (M/6) süstelahus.

Tabelis on antud juhised lahuse valmistamiseks:

Tugevus

Lisatava lahusti kogus (ml)

Kontsentratsioon (ligikaudne, mg/ml)

1 g i.v.

10,0

2 g i.v.

10,0

1 g i.m.

3,0

Cefepime Hospira’t võib manustada samaaegselt teiste antibiootikumide või teiste ravimitega, tingimusel et ei kasutata sama süstalt, sama perfusioonipudelit või sama süstekohta. On tõestatud, et Cefepime Hospira lahused on kokkusobivad amikatsiini, ampitsilliini, klindamütsiini, hepariini, kaaliumkloriidi, teofülliiniga.

Sarnaselt teistele tsefalosporiinidele võib valmislahus muutuda kergelt kollakaks, kuid see ei näita toime vähenemist. Lahust tohib kasutada üksnes juhu kui see on selge ja ei sisalda sadet.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7.MÜÜGILOA HOIDJA

Hospira UK Limited Queensway

Royal Leamington Spa Warwickshire

CV31 3RW Ühendkuningriik

8.MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

1 g: 837514

2 g: 837414

9.ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 28.02.2014

10.TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud veebruaris 2014.