Citalostad - tabl 20mg n1; n10; n14; n20; n28; n30; n49; n50; n56; n98; n100; n250; n500; n750; n15; n60; n84; n90; n48 - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1.RAVIMPREPARAADI NIMETUS

CITALOSTAD, 10 mg õhukese polümeerikattega tabletid

CITALOSTAD, 20 mg õhukese polümeerikattega tabletid

CITALOSTAD, 40 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2.KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

CITALOSTAD, 10 mg õhukese polümeerikattega tabletid: üks tablett sisaldab tsitalopraamvesinikbromiidi, mis vastab 10 mg tsitalopraamile.

CITALOSTAD, 20 mg õhukese polümeerikattega tabletid: üks tablett sisaldab tsitalopraamvesinikbromiidi, mis vastab 20 mg tsitalopraamile.

CITALOSTAD, 40 mg õhukese polümeerikattega tabletid: üks tablett sisaldab tsitalopraamvesinikbromiidi, mis vastab 40 mg tsitalopraamile.

INN. Citalopramum.

Abiainete täielik loetelu vt 6.1.

3.RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

10 mg tablett: valged, ümarad tabletid läbimõõduga 6 mm.

20 mg tablett: valged, ümarad poolitusjoonega tabletid läbimõõduga 8 mm. 40 mg tablett: valged, ümarad poolitusjoonega tabletid läbimõõduga 10 mm.

CITALOSTAD 20/40 mg õhukese polümeerikattega tabletid:

Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

4.KLIINILISED ANDMED

4.1Näidustused

Depressioon.

Paanikahäire agorafoobiaga või ilma.

4.2Annustamine ja manustamisviis

Tsitalopraami tuleb manustada suu kaudu üks kord ööpäevas, kas hommikul või õhtul, koos toiduga või ilma, kuid koos vedelikuga.

Täiskasvanud:

Depressiooni ravi

Tavaline annus on 20 mg üks kord ööpäevas. Vajadusel võib annust suurendada kuni 40 mg ööpäevas, olenevalt patsiendi individuaalsest ravivastusest. Maksimaalne annus on 60 mg ööpäevas.

Antidepressiivne toime saabub vähemalt kaks nädalat pärast ravi alustamist. Ravi peab kestma niikaua, kuni patsient on olnud 4...6 kuud sümptomaatikata.

Paanikahäire ravi

Paradoksaalsete reaktsioonide (s.t paanika, ärevuse) vältimiseks soovitatakse esimeseks nädalaks annust 10 mg üks kord ööpäevas. Pärast nädalast kasutamist võib ravimi annust tõsta kuni 20 mg ööpäevas. Esimesed ravitoimed ilmnevad tavaliselt 2...4 nädala järel. Iga patsiendi individuaalsest terapeutilisest vastusest olenevalt tohib annust tõsta maksimaalselt kuni 60 mg ööpäevas. Täieliku ravivastuse saabumiseni võib kuluda kuni 3 kuud. Vajalikuks võib osutuda ravi jätkamine mitme kuu jooksul. Üle 6 kuu kestvaid kliinilise efektiivsuse uuringuid ei ole piisavalt dokumenteeritud.

Eakad (>65-aastased):

Depressiooni ravi

Eakatel patsientidel on soovituslik annus 50% võrra väiksem, s.t ööpäevane annus on 10...20 mg. Olenevalt patsiendi individuaalsest terapeutilisest vastusest tohib annust tõsta kuni 30...40 mg ööpäevas.

Paanikahäire ravi

Algannus on 10 mg üks kord ööpäevas. Pärast nädalast kasutamist võib ravimi annust tõsta kuni 20 mg ööpäevas. Iga patsiendi individuaalsest terapeutilisest vastusest olenevalt tohib annust tõsta maksimaalselt kuni 40 mg ööpäevas.

Lapsed ja alla 18-aastased noorukid:

Lastel ja alla 18-aastastel noorukitel ei tohi tsitalopraami kasutada (vt lõik 4.4).

Neerufunktsiooni häirega patsiendid:

Kerge või mõõduka neerupuudulikkusega patsientidel ei ole annust vaja muuta.

Raske neerupuudulikkusega (kreatiniini kliirens alla 30 mg/min, vt lõik 5.2) patsientide puhul soovitatakse erilist ettevaatust.

Maksafunktsiooni häirega patsiendid:

Maksapuudulikkusega patsientidel on soovituslik algannus 10 mg ööpäevas. Ööpäevane annus ei tohi olla suurem kui 30 mg. Ravi teostamise ajal peab patsiente kliiniliselt jälgima (vt lõik 4.4).

Aeglased CYP2C19 abil metaboliseerijad:

Teadaolevalt aeglastel CYP2C19 metaboliseerijatel soovitatakse ravi kahel esimesel nädalal kasutada algannusena 10 mg ööpäevas. Olenevalt ravitulemusest võib annust seejärel suurendada kuni 20 mg ööpäevas (vt lõik 5.2).

Erinevateks annustamisskeemideks tuleb välja kirjutada sobiva tugevusega tabletid.

SSRI-de ärajätmisel täheldatud ärajätunähud:

Tuleb vältida ravimi järsku ärajätmist. Tsitalopraamravi lõpetamisel tuleb annust järk-järgult vähendada vähemalt ühe kuni kahe nädala jooksul, vähendamaks ärajätureaktsioonide ohtu (vt lõigud 4.4 ja 4.8). Kui pärast annuse vähendamist või ravi lõpetamist tekivad talumatud sümptomid, võib kaaluda endisele annusele tagasiviimise vajadust. Hiljem võib arst jätkata annuse vähendamist, kuid see peab toimuma aeglasemalt.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus tsitalopraami või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.

Tsitalopraami ei tohi patsientidele manustada samaaegselt monoamiini oksüdaasi inhibiitoritega (MAOI), sh selegiliin (üle 10 mg ööpäevaste annustega) või linesoliid. Tsitalopraamravi tohib alustada siis, kui pöördumatu toimega MAOI ravi lõpetamisest on möödunud vähemalt kaks nädalat, või kui pöörduva toimega MAOI ravist on möödunud ettenähtud aeg (täpne ajaline intervall on määratletud vastava ravimi kasutusjuhendis). Tsitalopraamravi lõpetamise ja MAO inhibiitoritega ravi alustamise vahele peab jääma vähemalt 7 päeva (vt lõik 4.5).

Samaaegne ravi pimosiidiga (vt lõik 4.5).

4.4Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel

Tsitalopraami ei tohi kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite ravimisel. Kliinilistes uuringutes esines antidepressantidega ravitud lastel ja noorukitel platseebogrupiga võrreldes rohkem suitsidaalset käitumist (suitsiidikatseid ja suitsiidimõtteid) ja vaenulikkust (peamiselt vägivaldsust, vastanduvat käitumist ja viha). Kui kliiniline seisund siiski nõuab ravi alustamist, tuleb patsienti suitsidaalse käitumise sümptomite tekke osas hoolikalt jälgida. Lisaks ei ole küllaldaselt ohutusalast teavet ravimi kasutamise pikaajalise mõju kohta laste ja noorukite kasvamisele, küpsemisele ja kognitiivsele ning käitumuslikule arengule.

Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine

Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite) suurenenud ohuga, mis püsib kuni remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda.

Suitsiididega seotud juhtude suurenenud risk võib olla seotud ka muude psüühikahäiretega, mille raviks tsitalopraami kasutatakse. Lisaks võivad need haigused esineda depressiooniga samaaegselt. Seetõttu tuleb muude psüühikahäiretega patsientide ravimisel rakendada samu ettevaatusabinõusid nagu depressiooniga patsientide ravimisel.

Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või –katseks ning neid tuleb ravi ajal hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud platseebo-kontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga. Ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide, põhjalik järelvalve, seda eriti ravi alguses ja annuse muutmise järel.

Patsientide (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest jälgida tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise (kaasa arvatud uute sümptomite teke), suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda sellistel juhtudel koheselt arsti poole.

Akatiisia/psühhomotoorne rahutus

SSRI-de/SNRI-de kasutamist on seostatud akatiisia tekkega, mida iseloomustab subjektiivselt ebameeldiv või kurnav rahutus ja liikumisvajadus, millega kaasneb sageli võimetus paigal istuda või seista. See võib esineda kõige suurema tõenäosusega paari esimese ravinädala jooksul. Patsientidel, kellel sellised sümptomid kujunevad, võib annuse suurendamine osutuda kahjulikuks.

Diabeet

Suhkurtõve patsientidel võib ravi SSRI-dega muuta veresuhkru regulatsiooni. Vajalikuks võib osutuda insuliini ja/või suukaudsete diabeedivastaste preparaatide annuse kohandamine.

Krambid

Krambid kujutavad endast antidepressiivsete ravimite kasutamisega kaasnevat potentsiaalset riski. Tsitalopraamravi tuleb lõpetada igal patsiendil kellel tekivad krambid. Ravile halvasti alluva epilepsiaga patsientidel peab tsitalopraamravist hoiduma ning kompenseeritud epilepsiaga patsientidel tuleb tsitalopraamravi vajadust hoolikalt kaaluda. Tsitalopraamravi tuleb krampide sagenemisel kohe lõpetada.

Elekter-krampravi

Kuna elekter-krampravi ja tsitalopraami samaaegse kasutamise kohta on vähe kliinilisi andmeid, soovitatakse olla ettevaatlik.

Mõned paanikahäirega patsiendid võivad farmakoteraapia alustamisel tunda ärevuse sümptomite tugevnemist. See reaktsioon taandub tavaliselt 2 nädala jooksul ilma ravi katkestamiseta. Ärevust tugevdavate toimete riski vähendamiseks soovitatakse väikest algannust (vt lõik 4.2).

Ravi lõpetamisel täheldatud ärajätunähud

Ravi lõpetamisel esinevad ärajätunähud sageli, eriti kui lõpetamine toimub järsult (vt lõik 4.8). Ärajätunähtude oht võib oleneda mitmest tegurist, sh ravi kestusest ja annuse suurusest ning annuse vähendamise kiirusest. Kõige sagedamini täheldatud reaktsioonideks on pearinglus, sensoorsed häired (sh paresteesiad), unehäired (sh unetus ja intensiivsed unenäod), agiteeritus või ärevus, iiveldus ja/või oksendamine, treemor ja peavalu. Üldiselt on need sümptomid kerged või keskmise raskusega, ehkki mõnel patsiendil võivad olla raskekujulised. Tavaliselt esinevad need sümptomid paari esimese päeva jooksul pärast ravi lõpetamist, kuid neid sümptomeid on väga harva registreeritud ka patsientidel, kes on kogemata annuse vahele jätnud. Üldiselt ei vaja need sümptomid meditsiinilist sekkumist ning taanduvad ise 2 nädala jooksul, ehkki mõnel inimesel võivad need esineda pikemat aega (2...3 kuud või kauem). Seetõttu soovitatakse ravi lõpetamisel tsitalopraami annust järk-järgult vähendada mitme nädala või kuu jooksul, vastavalt patsiendi vajadustele (vt lõik 4.2).

4.5Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Farmakodünaamilised koostoimed

Tsitalopraami ja MAO inhibiitorite samaaegse kasutamise tagajärjeks võivad olla rasked kõrvaltoimed, sh serotoniinisündroom (vt lõik 4.3).

Patsientidel, kes on saanud SSRI kombinatsioonis monoamiini oksüdaasi inhibiitoriga (MAOI) – sh selektiivne MAOI selegiliin ja pöörduva toimega MAOI linesoliid (mitteselektiivne) ja moklobemiid (selektiivne MAO-A inhibiitor) – ja kes on hiljuti lõpetanud SSRI-ravi ning alustanud MAOI kasutamist, on täheldatud raskeid ja vahel letaalse lõppega reaktsioone.

Mõnedel juhtuudel on kirjeldatud serotoniinisündroomile iseloomulikke sümptomeid. Toimeaine ja MAOI vahelise koostoime sümptomiteks on: hüpertermia; rigiidsus; müokloonus; autonoomne ebastabiilsus, millega võib kaasneda eluliselt tähtsate näitajate kiire kõikumine; ja vaimse seisundi muutus koos segasuse, ärrituvuse ja kuni deliiriumi ja koomani progresseeruva äärmise agitatsiooniga (vt lõik 4.3).

Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d) võivad potentseerida sumatriptaani serotoniinergilist toimet. Seni kuni pole saadud täiendavat teavet, ei soovitata tsitalopraami ja 5-HT agoniste, nagu sumatriptaan ja teised triptaanid, samaaegselt kasutada (vt lõik 4.4).

Tähelepanelik tuleb olla selliste patsientidega, kes saavad samaaegselt antikoagulante, trombotsüütide agregatsiooni vähendavaid ravimeid, nagu mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d), atsetüülsalitsüülhape, dipüridamool ja tiklopidiin või mõnesid teisi ravimeid (nt atüüpilised antipsühhootikumid, fenotiasiinid, tritsüklilised antidepressandid), mis võivad tõsta verejooksu riski (vt lõik 4.4).

Ettevaatlik tuleb olla teiste QT-intervalli pikendavate ravimite või hüpokaleemiat/hüpomagneseemiat põhjustavate ravimite samaaegsel manustamisel, kuna need pikendavad nagu tsitalopraamgi QT- intervalli.

Tsitalopraami ja pimosiidi samaaegne kasutamine on vastunäidustatud (vt lõik 4.3). 2 mg pimosiidi ühekordse annuse manustamine tervetele vabatahtlikele, keda oli ravitud tsitalopraamiga 40 mg/ööpäevas 11 päeva vältel, põhjustas ainult väheolulist, ligikaudu 10%-list pimosiidi AUC ja Cmax suurenemist, mis ei oma statistilist tähtsust. Vaatamata väikesele pimosiidi kontsentratsiooni tõusule veres, pikenes QT-intervall rohkem pärast tsitalopraami ja pimosiidi samaaegset manustamist (keskmiselt 10 ms) kui pärast pimosiidi ühekordset üksikannust (keskmiselt 2 ms). Kuna seda koostoimet täheldati juba pärast pimosiidi ühekordset annust, siis samaaegne ravi pimosiidi ja tsitalopraamiga on vastunäidustatud.

Krambiläve alandavad ravimid

SSRI-d võivad alandada krambiläve. Soovitatakse olla tähelepanelik, kui samaaegselt kasutatakse teisi ravimeid, mis võivad alandada krambiläve (nt antidepressandid (tritsüklilised, SSRI-d), neuroleptikumid (fenotiasiinid, tioksanteenid ja butürofenoonid), meflokiin, bupropioon ja tramadool).

Kogemus tsitalopraamiga ei ole näidanud mingeid kliiniliselt olulisi koostoimeid neuroleptikumidega. Siiski – nagu ka teiste SSRI-de puhul – ei saa välistada farmakodünaamilise koostoime võimalust.

Kõrvaltoimed võivad esineda sagedamini, kui tsitalopraamiga samaaegselt kasutatakse liht-naistepuna (Hypericum perforatum) sisaldavaid taimseid preparaate (vt lõik 4.4).

Tsitalopraami ja alkoholi vahel ei ole tuvastatud mingeid farmakodünaamilisi ega farmakokineetilisi koostoimeid. Siiski tsitalopraami ja alkoholi samaaegne kasutamine ei ole soovitatav.

Farmakokineetilised koostoimed

Estsitalopraam (tsitalopraami aktiivne enantiomeer) on ensüüm CYP2D6 inhibiitor. Soovitatakse olla tähelepanelik, kui estsitalopraami manustatakse koos ravimitega, mis metaboliseeruvad peamiselt selle ensüümi abil ja millel on kitsas terapeutiline indeks nagu nt flekainiid, propafenoon ja metoprolool (kasutades südamepuudulikkuse korral), või mõned KNS toimivad ravimid, mis metaboliseeruvad CYP2D6 abil, nt antidepressandid nagu desipramiin, klomipramiin ja nortriptülliin või antipsühhootikumid nagu risperidoon, tioridasiin ja haloperidool. Õigustatud võib olla annuse korrigeerimine. Metoprolooliga koosmanustamise tagajärjeks oli metoprolooli kontsentratsiooni kahekordne tõus plasmas.

Estsitalopraami metabolismi vahendab peamiselt CYP2C19. Ka CYP3A4 ja CYP2D6 võivad metabolismile kaasa aidata, kuid vähemal määral. Näib, et peamise metaboliidi S-DCT (demetüleeritud estsitalopraami) metabolismi katalüüsib osaliselt CYP2D6.

Tsimetidiin, mis on tuntud ensüümiinhibiitor, põhjustas kerget tõusu keskmises tsitalopraami tasakaalukontsentratsioonis. Seega soovitatakse olla ettevaatlik, kui samaaegselt manustatakse tsitalopraami suuri annuseid tsimetidiini suurte annustega.

Estsitalopraami manustamine koos omeprasooliga annuses 30 mg üks kord ööpäevas (CYP2C19 inhibiitor) kutsus esile estsitalopraami kontsentratsiooni mõõduka (ligikaudu 50%) tõusu plasmas.

Seega tuleb olla ettevaatlik, kui samaaegselt kasutatakse CYP2C19 inhibiitoreid (nt omeprasool, esomeprasool, fluvoksamiin, lansoprasool, tiklopidiin) või tsimetidiini. Põhinedes samaaegse ravi puhul esinevate kõrvaltoimete jälgimisel, võib vajalikuks osutuda estsitalopraami annuse vähendamine.

Farmakokineetika uuringus ei tõestatud mingit toimet tsitalopraami ega imipramiini kontsentratsioonidele, ehkki desipramiini, imipramiini primaarse metaboliidi kontsentratsioon tõusis. Desipramiini samaaegsel kasutamisel tsitalopraamiga täheldati vereplasma desipramiinitaseme suurenemist. Vajadusel tuleb desipramiini annust vähendada.

Liitiumi ja tsitalopraami vahel farmakokineetilised koostoimed puuduvad. Siiski on täheldatud serotoniinergiliste toimete tugevnemist, kui SSRI on manustatud kombinatsioonis liitiumi või trüptofaaniga. Tsitalopraami ja nende toimeainete samaaegsel kasutamisel soovitatakse olla tähelepanelik. Tavaliselt soovitatakse liitiumi kontsentratsiooni rutiinset jälgimist.

Tsitalopraami ja levomepromasiini, digoksiini või karbamasepiini ja tema metaboliidi karbamasepiinepoksiidiga ei ole farmakokineetilist koostoimet täheldatud.

Toit ei mõjuta tsitalopraami imendumist ega teisi farmakokineetilisi omadusi.

4.6Rasedus ja imetamine

Rasedus

Andmed tsitalopraami kasutamise kohta rasedatel on piiratud. Rottidel läbiviidud katsed on näidanud teratogeenseid toimeid suurte annuste kasutamisel, mis olid toksilised emasloomale (vt lõik 5.3).. Võimalik risk inimesele ei ole teada. Tsitalopraami tohib raseduse ajal kasutada ainult tungiva vajaduse korral.

Pärast SSRI kasutamist raseduse lõppstaadiumis on vastsündinuil esinenud ärajätusümptomeid. Kui ema kasutab tsitalopraami raseduse hiliste staadiumideni, tuleb vastsündinuid jälgida. Ravi järsku lõpetamist raseduse ajal tuleb vältida.

Kui ema on kasutanud raseduse hilises staadiumis SSRI-d/SNRI-d, võivad vastsündinul esineda järgmised sümptomid: respiratoorne distress, tsüanoos, apnoe, krambid, kehatemperatuuri ebastabiilsus, toitmisraskused, oksendamine, hüpoglükeemia, hüpertoonia, hüpotoonia, hüperrefleksia, treemor, närvilisus, ärrituvus, letargia, pidev nutt, unisus ja uinumishäire. Need sümptomid võivad olla tingitud kas serotoniinergilistest toimetest või ärajätunähtudest. Enamusel juhtudest algavad tüsistused otsekohe või peatselt (alla 24 tunni) pärast sünnitust.

Imetamine

On teada, et tsitalopraam eritub väheses koguses rinnapiima. Imetamisest saadav kasu peab ületama potentsiaalse kõrvaltoimetega seotud kahju lapsele.

4.7Toime reaktsioonikiirusele

Tsitalopraam omab kerget või mõõdukat toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. Psühhoaktiivsed ravimid võivad vähendada otsustusvõimet ja reaktsioonikiirust. Patsiente tuleb ravimi nendest toimetest informeerida ning hoiatada, et autojuhtimine ja masinate käsitsemise võime võivad olla häiritud.

4.8Kõrvaltoimed

Tsitalopraamiga täheldatud kõrvaltoimed on üldiselt kerged ja mööduvad. Kõrvaltoimed on esimestel ravinädalatel enam väljendunud ja depressiivse seisundi paranedes need tavaliselt taanduvad.

Ravi vajanud kõrvaltoimed, mida on kirjeldatud kliinilistes uuringutes:

koha reaktsioonid

*Tsitalopraamravi ajal või peatselt pärast ravi lõpetamist on teatatud suitsiidimõtete ja suitsidaalse käitumise juhtudest (vt lõik 4.4).

Ravi lõpetamisel täheldatud ärajätunähud

SSRI/SNRI-ravi lõpetamine (eriti, kui see toimub järsult) põhjustab sageli ärajätunähte. Kõige sagedamini esinevateks reaktsioonideks on peapööritus, sensoorsed häired (sh paresteesiad ja elektrilöögi tunne), unehäired (sh unetus ja intensiivsed unenäod), agiteeritus või ärevus, iiveldus ja/või oksendamine, treemor, segasus, higistamine peavalu, kõhulahtisus, palpitatsioonid, emotsionaalne labiilsus, ärrituvus ja nägemishäired. Tavaliselt on need seisundid kerged või keskmise raskusega ja ei vaja meditsiinilist sekkumist, kuid mõnel patsiendil võivad need olla raskekujulised ja/või pikaajalised. Seetõttu soovitatakse, kui Citalostad ravi vajadus on lõppenud, ravi lõpetada annuse järk-järgulise vähendamise teel (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

4.9Üleannustamine

Sümptomid

Unisus, kooma, stuupor, krambid, muutused EKG-s (nt QT-intervalli pikenemine), atriaalne ja ventrikulaarne arütmia, iiveldus, oksendamine, higistamine, tsüanoos, hüperventilatsioon. Võivad esineda serotoniini sündroomi nähud, eriti siis, kui samal ajal manustatakse teisi ravimeid.

Ravi

Spetsiifiline antidoot tsitalopraamile puudub. Ravi peab olema sümptomaatiline ja toetav. Tuleb kaaluda aktiivsöe ja osmootsete lahtistite (nt naatriumsulfaadi) manustamist ning mao tühjendamist. Teadvusetut patsienti tuleb intubeerida. Tuleb jälgida EKG-d ja elutähtsaid näitajaid.

5.FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid,

ATC-kood: N06AB04.

Tsitalopraam on tugeva toimega ja valikuliselt 5-hüdroksütrüptamiini (5-HT, serotoniini) tagasihaaret pärssiva toimega antidepressant.

Toimemehhanismid ja farmakodünaamilised toimed

Tsitalopraami pikaajalisel kasutamisel ei teki tolerantsust 5-HT tagasihaaret pärssiva toime suhtes. Antidepressiivne toime on tõenäoliselt seotud serotoniini tagasihaarde spetsiifilise inhibeerimisega ajuneuronites.

Tsitalopraam ei avalda praktiliselt mingit toimet noradrenaliini, dopamiini ega gamma-aminovõihappe sisenemisele neuronisse. Tsitalopraam ei oma või omab ainult vähest afiinsust koliinergiliste ja histamiinergiliste retseptorite ning mitmete adrenergiliste, serotoniinergiliste ja dopamiinergiliste retseptorite suhtes.

Tsitalopraam on bitsükliline isobensofuraani derivaat ning ei oma keemilist sugulust tritsükliliste, tetratsükliliste ega teiste olemasolevate antidepressantidega. Tsitalopraami peamised metaboliidid on samuti selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid, kuid vähemal määral. Metaboliidid ravitoimet ei mõjuta.

5.2Farmakokineetilised omadused

Toimeaine üldised karakteristikud

Imendumine:

Tsitalopraam imendub suukaudsel manustamisel kiiresti. Plasma maksimaalne kontsentratsioon

saabub keskmiselt 4 (1...7) tunni pärast. Imendumine ei olene söögist. Suuakaudne biosaadavus on ligikaudu 80%.

Jaotumine:

Näiline jaotusruumala on 12...17 L/kg. Tsitalopraam ja tema metaboliidid seonduvad plasmavalkudega vähem kui 80% ulatuses.

Biotransformatsioon:

Tsitalopraam metaboliseerub demetüültsitalopraamiks, didemetüültsitalopraamiks, tsitalopraam-N- oksiidiks ja desamiinitud propioonhappe derivaadiks. Propioonhappe derivaat on farmakoloogiliselt inaktiivne. Demetüültsitalopraam, didemetüültsitalopraam ja tsitalopraam-N-oksiid on – sarnaselt tsitalopraamile endale – selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid, ehkki vähemal määral.

Peamine metaboliseeriv ensüüm on CYP2C19. Võimalik, et teda toetavad mingil määral CYP3A4 ja CYP2D6.

Eliminatsioon:

Plasma poolväärtusaeg on ligikaudu 36 tundi (28...42 tundi). Plasma kliirens pärast süsteemset manustamist on ligikaudu 0,3...0,4 L/min ning pärast suukaudset manustamist ligikaudu 0,4 L/min. Tsitalopraam eritub peamiselt maksa kaudu (85%), kuid osaliselt (15%) ka neerude kaudu. 12...23% tsitalopraami manustatud annusest eritub muutumatult uriiniga. Hepaatiline kliirens on ligikaudu 0,3 L/min ja renaalne kliirens 0,05...0,08 L/min.

Plasma tasakaalukontsentratsioon saabub 1...2 nädala pärast. Plasma tasakaalutase ja manustatud annus on omavahel lineaarses seoses. Annusega 40 mg ööpäevas saavutatakse ligikaudu 300 nmol/L keskmine kontsentratsioon. Tsitalopraami plasmataseme ja ravitoime või võimalike kõrvaltoimete vahel ei ole selget seost.

Patsientidega seotud erinevused

Eakad (>65 aasta)

Vähenenud metabolismist tulenevalt on vanematel patsientidel tuvastatud pikem plasma poolväärtusaeg ja väiksem kliirens. Eakatel patsientidel on süsteemselt ringleva estsitalopraami kogus ligikaudu 50% suurem kui tervetel noortel vabatahtlikel (vt lõik 4.2).

Maksapuudulikkus

Tsitalopraam elimineerub maksapuudulikkusega patsientidel aeglasemalt. Võrreldes normaalse maksafunktsiooniga patsientidega on maksapuudulikkuse korral tsitalopraami plasma poolväärtusaeg ligikaudu kaks korda pikem ja plasma tasakaalukontsentratsioon ligikaudu kaks korda kõrgem.

Neerupuudulikkus

Tsitalopraam elimineerub kerge või mõõduka neerupuudulikkusega patsientidel aeglasemalt, kuid see ei mõjuta oluliselt tsitalopraami farmakokineetikat. Raske neerupuudulikkusega patsientide (kreatiniini kliirens alla 30 ml/min) ravi kohta on informatsiooni ebapiisavalt (vt lõik 4.2).

Polümorfism

Aeglastel CYP2C19 abil metaboliseerijatel on tuvastatud kaks korda kõrgem estsitalopraami kontsentratsioon plasmas kui kiiretel metaboliseerijatel. Aeglastel CYP2D6 metaboliseerijatel ei ole süsteemselt ringleva aine koguses olulisi muutusi täheldatud (vt lõik 4.2).

5.3Prekliinilised ohutusandmed

Loomkatsed ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele. See baseerub traditsioonilistel farmakoloogilise ohutuse uuringutel ning korduvannuse toksilisuse, genotoksilisuse ja kantserogeense potentsiaali uuringutel. Rottidel on täheldatud korduvannuse toksilisuse uuringutes erinevates organites fosfolipidoosi teket. See pöörduv toime esineb mitmetel lipofiilsetel amiinidel ja ei ole seotud morfoloogiliste ega funktsionaalsete efektidega. Selle kliiniline tähendus ei ole selge.

Embrüotoksilisuse uuringud rottidel näitasid ema kõrgete toksiliste annuste puhul lootel skeletianomaaliate esinemist. Need toimed võivad olla seotud farmakoloogilise aktiivsusega või olla ematoksilisuse kaudne tulemus. Peri- ja postnataalse arengu uuringud on näidanud järglaskonna

elulemuse vähenemist imetamisperioodil. Võimalik risk inimesele on teadmata.

6.FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1Abiainete loetelu

Tableti sisu:

Mannitool

Mikrokristalne tselluloos

Kolloidne veevaba ränidioksiid

Magneesiumstearaat

Tableti kate:

Hüpromelloos

Makrogool 6000

Titaandioksiid (E171)

6.2Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3Kõlblikkusaeg

PVC/PVDC/Al blisterpakend: 5 aastat

HDPE tabletipurk: 3 aastat

6.4Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5Pakendi iseloomustus ja sisu

10 mg: PVC/PVDC/Al-blisterpakend.

Pakendi suurused: 1, 10, 14, 20, 28, 30, 49, 50, 56, 60, 84, 90, 98, 100 või 250 tabletti. 100x1 üksikannuse blisterpakend.

HDPE tabletipurk LDPE-kaanega.

Pakendi suurused: 10, 14, 15, 20, 28, 30, 49, 50, 56, 60, 84, 90, 98, 100, 250, 500 või 750 tabletti.

20/40 mg: PVC/PVDC/Al-blisterpakend.

Pakendi suurused: 1, 10, 14, 20, 28, 30, 48, 49, 50, 56, 60, 84, 90, 98, 100 või 250 tabletti. 100x1 üksikannuse blisterpakend.

HDPE tabletipurk LDPE-kaanega.

Pakendi suurused: 10, 14, 15, 20, 28, 30, 49, 50, 56, 60, 84, 90, 98, 100, 250, 500 või 750 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitsemiseks

Erinõuded puuduvad.

7.MÜÜGILOA HOIDJA

STADA Arzneimittel AG

Stadastrasse 2–18

D-61118 Bad Vilbel

Saksamaa

8.MÜÜGILOA NUMBRID

CITALOSTAD, 10 mg õhukese polümeerikattega tabletid: 488805

CITALOSTAD, 20 mg õhukese polümeerikattega tabletid: 488905

CITALOSTAD, 40 mg õhukese polümeerikattega tabletid: 489005

9.ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

26.08.2005/19.08.2009

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud augustis 2009