Cordarone 200 mg - tablett (200mg)

ATC Kood: C01BD01
Toimeaine: amiodaroon
Tootja: Globalex Pharma OÜ
CORDARONE 200 MG
tablett (200mg)


Pakendi infoleht: teave kasutajale

Cordarone 200 mg, tabletid

Amiodaroonvesinikkloriid

Enne ravimi kasutamist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet.

-Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.

-Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti, apteekri või meditsiiniõega.

-Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigusnähud on sarnased.

-Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti, apteekri või meditsiiniõega. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Infolehe sisukord

1.Mis ravim on Cordarone ja milleks seda kasutatakse

2.Mida on vaja teada enne Cordarone’i võtmist

3.Kuidas Cordarone’i võtta

4.Võimalikud kõrvaltoimed

5.Kuidas Cordarone’i säilitada

6.Pakendi sisu ja muu teave

1.Mis ravim on Cordarone ja milleks seda kasutatakse

Amiodaroon on antiarütmiline aine, mida kasutatakse tõsiste rütmihäirete raviks, eriti järgmistel juhtudel:

-paroksüsmaalne supraventrikulaarne tahhükardia (sealhulgas Wolff-Parkinson-White sündroom),

-kodade virvendus ja laperdus,

-ventrikulaarsed tahhüarütmiad,

kui teised ravimid on toimeta, vastunäidustatud või on põhjustanud tõsiseid kõrvaltoimeid.

2. Mida on vaja teada enne Cordarone’i võtmist Ärge võtke Cordarone’i:

-kui olete amiodarooni, joodi või selle ravimi mis tahes koostisosa (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline;

-kui teil on siinusbradükardia ja sinuatriaalne blokaad;

-kui teil on siinussõlme nõrkuse sündroom ja teil ei kasutata südamestimulaatorit (oht siinussõlme seiskusele);

-kui teil on atrioventrikulaarne või His’i kimbu blokaad ja teil ei kasutata südamestimulaatorit;

-kui teie raviks kasutatakse ka teisi ravimeid, mis võivad põhjustada torsades de pointes' tüüpi südame rütmihäiret;

-kui teil on kilpnäärme talitlushäired;

-kui te olete rase (v.a teatud tingimustel, mida teab arst);

-kui te imetate last.

Amiodarooni ei tohi anda enneaegsetele vastusündinutele ja imikutele.

Hoiatused ja ettevaatusabinõud

Enne Cordarone’i võtmist pidage nõu oma arsti, apteekri või meditsiiniõega.

Eakatel patsientidel võib ravim esile kutsuda südamerütmi tugeva aeglustumise.

Cordarone põhjustab muutusi EKG-s: QT-intervall pikeneb, millega kaasneb U-laine teke; nende muutuste põhjuseks on ravimi farmakoloogiline toime ning see ei ole seotud toksilisusega ja ei ole ravi katkestamise põhjuseks.

Ravi ajal tekkida võiv II ja III astme AV-blokaad, sinuatriaalne blokaad või His’i kimbu blokaad nõuab ravi katkestamist.

Ravimis sisalduv jood võib tekitada muutusi mõnede kilpnäärmefunktsioonide uuringute tulemustes (uuringud radioaktiivse joodiga).

Enne ravi algust on soovitatav teha EKG, määrata kaaliumi sisaldus ja uurida kilpnäärme talitluse näitajaid.

Kogu ravi ajal on soovitatav perioodiliselt määrata maksafunktsiooni näitajaid, kaaliumisisaldust veres ja teostada EKG.

Ravi ajal tuleb vältida kestvat päikese käes viibimist.

Enne kirurgilist operatsiooni, tuleb anestesioloogi informeerida sellest, et te kasutate Cordarone’i.

Kui te kasutate pikka aega antiarütmililisi ravimeid ja teile on paigaldatud südame tehisrütmur (südamestimulaator), tuleb enne ravi ja ravi ajal kontrollida korduvalt seadme tööd.

Muud ravimid ja Cordarone

Teatage oma arstile või apteekrile, kui te võtate või olete hiljuti võtnud või kavatsete võtta mis tahes muid ravimeid.

Torsades de pointes’t või QT-intervalli pikenemist esile kutsuvad ravimid

-Torsades de pointes tüüpi rütmihäiret esile kutsuvad ravimid

Kombineeritud ravi koos järgmiste preparaatidega on vastunäidustatud:

-antiarütmilised preparaadid (klass IA- kinidiini-tüüpi preparaadid, prokaiinamiid, disopüramiid, klass III - sotalool);

-mitte-antiarütmilised ravimid, nt vinkamiin, mõned neuroleptikumid (kloorpromasiin, tioridasiin, flufenasiin, pimosiid, haloperidool, amisulpriid ja sertindool), sultopriid, antihistamiinikumid (tsisapriid, terfenadiin, misolastiin), erütromütsiin (i/v), pentamidiini parentraalse manustamise korral, sest sellisel juhul suureneb risk potentsiaalselt letaalse torsades de pointes tekkeks.

-QT intervalli pikendavad ravimid

Amiodarooni koosmanustamisel teadaolevalt QT-intervalli pikendavate ravimitega peab arst iga patsiendi puhul kasu ja riski suhet hoolikalt hindama, kuna suureneb torsades de pointes tekkeoht ning patsiente tuleb jälgida QT-intervalli pikenemise suhtes.

Amiodarooni saavad patsiendid peavad vältima fluorokinoloonide kasutamist.

Südame löögisagedust vähendavad, automatismi või ülejuhtehäireid tekitavad ravimid

Kombineeritud teraapia koos järgmiste preparaatidega ei ole soovitatav:

-beeta-adrenoblokaatorid ja mõned kaltsiumikanalite blokaatorid (verapamiil, diltiaseem), kuna võivad tekkida häired südame erutus-juhtesüsteemis ja automatismi (ulatuslik bradükardia) süsteemis.

Hüpokaleemiat põhjustavad ravimid:

Ei ole soovitatav kombineeritud samaaegne ravi koos järgmiste preparaatidega:

-stimuleerivad lahtistid, mis võivad tekitada hüpokaleemiat ja suurendada sellega torsades de pointes tekkeriski (vajadusel tuleb kasutada teist tüüpi lahtisteid).

Ettevaatus on vajalik, kui koos Cordarone’iga kasutatakse järgmisi preparaate:

-hüpokaleemiat tekitavad diureetikumid üksinda või kombinatsioonis;

-süsteemsed kortikosteroidid (glüko-, mineralo-), tetrakosaktiid;

-amfoteritsiin B (i/v);

-suu kaudu manustatavad antikoagulandid;

-digitaalis;

-dabigatraan;

-varfariin;

-fenütoiin;

-tsüklosporiinid;

-flekainiid;

-fentanüül;

-statiinid;

-viirustevastaste ainetega (proteaasi inhibiitorid).

Cordarone’i ja sofosbuviiri samaaegne ravi kombinatsioonis teiste C-hepatiidi viiruse vastaste otsese toimega ravimitega (nt daklatasviir, simepreviir või ledipasviir) ei ole soovitatav, sest võib põhjustada tõsist südametegevuse aeglustumist (bradükardiat) ja juhtehäireid, mis võivad olla eluohtlikud. Bradükardia tekkemehhanism ei ole teada.

Kui koosmanustamine on vajalik, peab arst hoolikalt jälgima teie südametööd.

Kui te saate samaaegset ravi C-hepatiidi viiruse vastaste otsese toimega ravimite ja Cordarone’iga koos teiste südame löögisagedust aeglustavate ravimitega või ilma, peab arst teid õpetama ära tundma bradükardia ja südameblokaadi sümptomeid ning nende tekke või kahtluse korral peate otsekohe pöörduma oma arsti poole või lähima haigla erakorralisse vastuvõttu.

Rasedus, imetamine ja viljakus

Kuna ravim avaldab mõju loote kilpnäärmele, on selle kasutamine raseduse ajal lubatud vaid erandjuhtudel.

Amiodaroon eritub rinnapiima märkimisväärsetes kogustes; seepärast on amiodarooni kasutamine imetamise ajal vastunäidustatud.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine

Cordarone tabletid ei oma märkimisväärset toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.

Cordarone sisaldab laktoosi

Tabletid sisaldavad laktoosi. Kui arst on teile öelnud, et te ei talu teatud suhkruid, peate te enne ravimi kasutamist konsulteerima arstiga.

3.Kuidas Cordarone’i võtta

Võtke seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Ravimi annuse määrab arst, see oleneb teie haiguse raskusest.

Ravi toimub kahes etapis.

Küllastav ravi: ööpäevane annus on 3 tabletti (600 mg) 8...10 päeva vältel. Toetav ravi: määratakse minimaalne efektiivne annus.

See varieerub 1/2 tabletist (100 mg) päevas (või 1 tablett iga 2 päeva järel) kuni 2 tabletini (400 mg) päevas.

Kasutamine lastel ja noorukitel

Amiodarooni kasutamise ohutust ja efektiivsust ei ole lastel uuritud.

Seoses sellega ei ole amiodarooni kasutamine lastel soovitatav.

Kui te võtate Cordarone’i rohkem kui ette nähtud

Seoses suukaudse amiodarooni üleannustamisega on teatatud siinusbradükardiast, südameblokaadist, ventrikulaarse tahhükardia hoogudest, torsades de pointes, tsirkulatoorsest kollapsist ja maksafunktsioonihäiretest.

Nagu iga teise ravimi puhul ravimi üleannustamine võib osutuda tervisele ohtlikuks. Seetõttu teavitage üleannustamisest oma raviarsti ja pöörduge lähima haigla vastuvõttu.

Ravi on sümptomaatiline. Ei amiodaroon ega tema metaboliidid ole eemaldatavad dialüüsiga.

Kui te unustate Cordarone’i võtta

Ärge võtke kahekordset annust, kui tablett jäi eelmisel korral võtmata.

4.Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.

Järgmised kõrvaltoimed on esitatud organsüsteemide kaupa esinemissageduse järjekorras (väga sage: ≥10%; sage: ≥1% ja <10%; aeg-ajalt ≥0,1% ja <1%; harv ≥0,01% ja <0,1%; väga harv <0,01%), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Vere- ja lümfisüsteemi häired:

-Väga harv: hemolüütiline aneemia, aplastiline aneemia, trombotsütopeenia.

-Teadmata: neutropeenia agranulotsütoos (vereloome häired, granulotsüütide vähesus).

Südame häired:

-Sage: südamerütmi aeglustumine, mis on enamasti mõõdukas ning annusest sõltuv.

-Aeg-ajalt: arütmia avaldumine või süvenemine, millele võib mõnikord järgneda südameseiskus. Ülejuhtehäireid (sinuatriaalne blokaad, erineva raskusastmega AV-blokaad.

-Väga harv: märkimisväärne südamerütmi aeglustumine või südameseiskus eelneva siinussõlme talitlushäirega ja / või eakatel patsientidel.

-Teadmata: Torsades de pointes tüüpi südame rütmihäired.

Endokriinsüsteemi häired:

-Sage: kilpnäärme vaegtalitlus, kilpnäärme liigtalitlus (on esinenud surmaga lõppenud juhtusid), antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroom (nähtudeks isutus, iiveldus, lihasvalu, lihasnõrkus, närvisüsteemi häired).

Silma kahjustused:

-Väga sage: võivad tekkida ravimi mikroladestused sarvkesta, mis jäävad tavaliselt pupillialusesse piirkonda. Nendega võib kaasneda värviliste halode nägemine pimestavas valguses või udu nägemine. Sarvkesta mikroladestused koosnevad sinna ladestunud lipiidsetest kompleksidest ja pärast ravi lõpetamist kaovad täielikult.

-Väga harv: on teatatud üksikutest nägemisnärvi neuropaatia/neuriidi juhtudest, mis võivad viia nägemiskaotuseni.

Seedetrakti häired:

-Väga sage: kerged seedehäired (iiveldus, oksendamine, maitsetundlikkuse häired), mis enamasti tekivad annuste suurendamisel ja taanduvad annuste vähendamisel.

-Sage: kõhukinnisus.

-Aeg-ajalt: suukuivus.

-Teadmata: äkiline kõhunäärmepõletik (äge) pankreatiit.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid:

-Teadmata: granuloom (põletikurakkude kogum), sh luuüdi granuloom.

Maksa ja sapiteede häired:

-Väga sage: ravi alguses on esinenud transaminaaside aktiivsuse tõusu seerumis, enamasti isoleeritult ja mõõdukalt (1,5...3 korda normaalsest suurem); muutus võib normaliseeruda annuste vähendamisel või isegi spontaanselt.

-Sage: ägedad maksatalitluse häired transaminaaside aktiivsuse tõusuga (koos kollatõvega või ilma), ka maksapuudulikkus (on esinenud surmaga lõppenud juhtusid).

-Väga harv: kroonilised maksahaigused nagu pseudo-alkohoolne hepatiit (maksapõletik), tsirroos (on esinenud surmaga lõppenud juhtusid).

Immuunsüsteemi häired:

-Teadmata: angioneurootiline ödeem (Quincke ödeem) (ohtlik allegiline reaktsioon), raske allergiline reaktsioon (anafülaktiline reaktsioon, anafülaktiline šokk).

Uuringud:

-Väga harv: kreatiniini sisalduse suurenemine.

Ainevahetus- ja toitumishäired:

-Teadmata: söögiisu vähenemine.

Närvisüsteemi häired:

-Sage: ekstrapüramidaalne treemor (värinad), hirmuunenäod, unehäired.

-Aeg-ajalt: perifeerne neuropaatia ja/või müopaatia, mis tavaliselt on ravi katkestamisel pöörduv.

-Väga harv: ataksia (koordinatsiooni ja tasakaaluhäired), vähene koljusisese rõhu tõus, peavalu.

-Teadmata: lihaste ebatavalised liigutused, jäikus, värisemine ja rahutus (parkinsonism), lõhnatahju häire (parosmia).

Psühhiaatrilised häired:

-Teadmata: segasusseisund (deliirium), hallutsinatsioonid.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired:

-Väga harv: epididümiit (munandimanusepõletik), impotentsus.

-Teadmata: libiido vähenemine.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired:

-Sage: kopsukahjustus (alveolaarne/interstitisiaalne kopsupõletik või fibroos, kopsukelmepõletik, ummistav kopsutorukeste põletik, mis muutub kopsupõletikuks), mis on harva lõppenud surmaga.

-Väga harv: bronhospasm raske hingamispuudulikkuse korral (eelkõige astmaatilistel haigetel). Tõsised hingamiskomplikatsioonid vahetult pärast operatsiooni, mis on harva lõppenud surmaga (võib olla ka seotud suurte hapnikukontsentratsioonide toimega).

-Teadmata: kopsuverejooks.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused:

-Väga sage: valgustundlikkus.

-Sage: sügelev, punetav lööve (ekseem), tuhmid sinakashallid või sinkjad laigud nahal, kui ravi on kestnud kaua ja on kasutatud suuri annuseid; ravi lõpetamisel kaovad need laigud aeglaselt.

-Väga harv: nahapunetus kiiritusravi ajal, nahalööbed, enamasti mittespetsiifilised, raske nahakahjustus, millega kaasneb nahakoorumine (eksfoliatiivne dermatiit), juuste väljalangemine.

-Teadmata: nõgestõbi, eluohtlikud nahareaktsioonid, millega kaasneb lööve, villid, naha irdumine ja valu (epidermise toksiline nekrolüüs), Stevensi-Johnsoni sündroom, villiline dermatiit, ravimireaktsioon eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega (DRESS).

Vaskulaarsed häired:

-Väga harv: soonepõletik.

Kõrvaltoimetest teavitamine

Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teavitada www.ravimiamet.ee kaudu. Teavitades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

5.Kuidas Cordarone’i säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Hoida temperatuuril kuni 30 °C.

Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil ja blistril. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas visata ära ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Cordarone sisaldab

-Toimeaine on amiodaroon. Üks tablett sisaldab 200 mg amiodaroonvesinikkloriidi.

-Abiained on laktoosmonohüdraat, maisitärklis, povidoon, veevaba kolloidne ränidioksiid, magneesiumstearaat.

Kuidas Cordarone välja näeb ja pakendi sisu

Valged või kreemikad ümmargused poolitusjoonega tabletid. Tabletil pinna sisse on pressitud südamekujuline märgistus ja number „200“. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

2 blisterpakendit (PVC/alumiinium) x 15 tabletti

3 blisterpakendit (PVC/alumiinium) x 10 tabletti Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Müügiloa hoidja ja tootja

Teisese müügiloa hoidja

Globalex Pharma OÜ Endla 69/Keemia 4 10615 Tallinn Tel:+372 644 0097

E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Tootjad

Sanofi Winthrop Industrie 1, rue de la Vierge Ambares et Lagrave 33565 Carbon Blanc Cedex Prantsusmaa

Chinoin Private Co. Ltd. Lévai u. 5

2112 Veresegyház Ungari

Ümberpakendaja

Vitale-XD Vanapere 3 Pringi küla Viimsi 74011 Harjumaa

või

AS Kevelt

Teaduspargi 3/1

12618 Tallinn

Eesti

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun teisese müügiloa hoidja poole.

Infoleht on viimati uuendatud jaanuaris 2017.

Täpne teave selle ravimi kohta on Ravimiameti kodulehel: http://www.ravimiamet.ee

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1.RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Cordarone 200 mg, tabletid

2.KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks tablett sisaldab 200 mg amiodaroonvesinikkloriidi.

INN. Amiodaronum

Ravim sisaldab abiainena laktoosmonohüdraati 71 mg.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3.RAVIMVORM

Tablett.

Valged või kreemikad ümmargused poolitusjoonega tabletid. Tableti pinna sisse on pressitud südamekujuline märgistus ja number „200“. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

4.KLIINILISED ANDMED

4.1Näidustused

Paroksüsmaalne supraventrikulaarne tahhükardia (sealhulgas Wolff-Parkinson-White sündroom), kodade virvendus ja laperdus, ventrikulaarsed tahhüarütmiad, kui teised ravimid on toimeta, vastunäidustatud või on põhjustanud tõsiseid kõrvaltoimeid.

4.2Annustamine ja manustamisviis

Algannus

Esialgu manustatakse 600 mg ööpäevas 8...10 päeva vältel.

Säilitusannus

Säilitusravis tuleb kasutada minimaalseid efektiivseid annuseid. Individuaalsest reaktsioonist lähtudes võib see olla 100 mg ööpäevas kuni 400 mg ööpäevas. Cordarone’i võib manustada ka ülepäeva (200 mg iga 2 päeva järel). Soovitatakse teha ka ravipause (2 päeva nädalas ravimit mitte manustada); Cordarone’i pikaajalise terapeutilise toime tõttu on see võimalik.

Lapsed

Amiodarooni ohutust ja efektiivsust ei ole lastel uuritud.

Olemasolevad andmed on kirjeldatud lõigus 5.1 ja 5.2.

4.3Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine, joodi või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.

Siinusbradükardia ja sinuatriaalne blokaad.

Siinussõlme nõrkuse sündroom, kui ei kasutata südamestimulaatorit (oht siinussõlme seiskusele).

Kõrgastmeline atrioventrikulaarne või Hisi kimbu blokaad, kui ei kasutata südamestimulaatorit.

Kombineeritud teraapia koos ravimitega, mis võivad põhjustada torsades de pointes' tüüpi

südame rütmihäiret (vt lõik 4.5).

Kilpnäärme talitlushäired.

Rasedus, v.a teatud tingimustel (vt lõik 4.6)

Imetamine (vt lõik 4.6).

4.4Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Erihoiatused

Südame häired (vt lõik 4.8):

Amiodaroon põhjustab muutusi EKG-s: QT-intervall pikeneb (repolarisatsioon pikeneb), millega võib kaasneda U-laine teke; nende muutuste põhjuseks on ravimi farmakoloogiline toime ning see ei ole seotud toksilisusega.

Eakamatel patsientidel võib südame löögisagedus väheneda tavalisest enam.

Ravi ajal tekkida võiv II ja III astme AV-blokaad, sinuatriaalne blokaad või bifastsikulaarne Hisi kimbu blokaad nõuab ravi katkestamist.

On teatatud uute rütmihäirete tekkimisest või arütmia süvenemisest, mõnikord ka letaalsest. On oluline, kuid väga raske eristada, kas see võib olla seotud ravimi proarütmogeense toimega, olla seotud kaasuva kardiaalse seisundiga või olla seotud raviefekti puudumisega. Üldiselt on nendest juhtudest seoses Cordarone´iga teatatud harvemini kui seoses teiste antiarütmiliste ravimitega ning enamasti ilmnevad need seoses QT-intervalli pikendavate ravimite koostoimetega ja/või elektrolüütide tasakaalu häiretega (vt lõik 4.5 ja 4.8). Vaatamata QT-intervalli pikenemisele on amiodaroonil madal torsadogeenne aktiivsus.

Raske bradükardia (vt lõik 4.5):

Amiodarooni ja sofosbuviiri samaaegsel ravil kombinatsioonis teiste C-hepatiidi viiruse vastaste otsese toimega ravimitega, nt daklatasviir, simepreviir või ledipasviir, on täheldatud raskeid, potentsiaalselt eluohtlikke bradükardia ja südameblokaadi juhte. Seetõttu ei ole samaaegne ravi amiodarooni ja selliste ravimitega soovitatav.

Kui samaaegne ravi amiodarooniga on vajalik, on soovitatav patsiente hoolikalt jälgida, kui alustatakse ravi sofosbuviiriga kombinatsioonis teiste C-hepatiidi viiruse vastaste otsese toimega ravimitega.

Patsiente, kellel on kindlaks tehtud suur oht bradükardia tekkeks, peab kaasuva ravi alustamisel sofosbuviiriga pidevalt jälgima asjakohastes kliinilistes oludes vähemalt 48 tunni jooksul.

Amiodarooni pika poolväärtusaja tõttu peab ravi alustamisel sofosbuviiriga kombinatsioonis teiste C- hepatiidi viiruse vastaste otsese toimega ravimitega samuti hoolikalt jälgima patsiente, kelle ravi amiodarooniga on lõppenud lähikuudel.

Patsiente, kes saavad samaaegset ravi C-hepatiidi viiruse vastaste otsese toimega ravimite ja amiodarooniga koos südame löögisagedust aeglustavate ravimitega või ilma, tuleb teavitada bradükardia ja südameblokaadi sümptomitest ning vajadusest nende tekkimisel kiiresti arsti poole pöörduda.

Hüpertüreoidism (vt lõik 4.8):

Hüpertüreoidism võib tekkida ravi ajal või mõned kuud pärast ravi lõppu. Peab olema väga tähelepanelik isegi minimaalste kliiniliste tunnuste suhtes (kehakaalu langus, arütmia tekkimine, stenokardia, omandatud südamepuudulikkus). Diagnoosi toetab TSH (türeotropiin) kontsentratsiooni selge alanemine seerumis: amiodaroonravi tuleb ära jätta. Taastumine toimub tavaliselt paari kuu jooksul pärast ravi lõppu, kliiniline taastumine väljendub kilpnäärmefunktsiooni normaliseerumises. Raskemad, kliinilise türeotoksikoosiga kaasuvad juhud ja mõnikord ka surmaga lõppeda võivad juhud, nõuavad intensiivravi võtete rakendamist. Ravi tuleb kohaldada igale individuaalsele juhule vastavalt: anti-türeoidsed ravimid, mis ei pruugi olla alati efektiivsed, kortikosterodid, beeta-adrenoblokaatorid.

Respiratoorsed häired (vt lõik 4.8):

Düspnoe või ebaproduktiivse köha teke võib olla seotud pulmonaalse toksilisusega (alveolaarne/interstitisiaalne pneumoniit või fibroos, pleuriit, oblitereeruv bronhioliit, mis muutub pneumooniaks/BOOP), mis mõnikord lõpeb surmaga. Kopsude röntgenoloogilist uuringut peab teostama kõikidele patsientidele, kellel tekib düspnoe, vaatamata sellele, kas ta tekib isoleeritult või kulgneb üldstaatuse halvenemise foonil (väsimus, kehakaalu langus, palavik).

Kopsunähud on üldiselt pärast varajast amiodaroonravi lõppu pöörduvad. Kliinilised nähud taanduvad tavaliselt 3…4 nädala jooksul, millele järgneb aeglane radioloogiline kopsufunktsiooni paranemine (mitmeid kuid). Seetõttu tuleb amiodaroonravi vajalikkust veelkord kaaluda ning määrata kortikosteroide.

Väga harva on täheldatud tõsiste hingamiskomplikatsioonide esinemist (mis on harva lõppenud surmaga) vahetult pärast operatsiooni (ARDS, kopsuturse); see võib olla ka seotud suurte hapnikukontsentratsioonide toimega. Enne operatsiooni tuleb anestesioloogi informeerida sellest, et patsient kasutab amiodarooni.

Maksafunktsiooni häired (vt lõik 4.8):

Kohe pärast ravi alustamist ja ravi ajal amiodarooniga on soovitatav jälgida maksafunktsiooni näitajaid (transaminaase).

Äge maksatalitluse häire (k.a tõsine maksapuudulikkus või maksakahjustus, mõnikord surmaga lõppev) ja krooniline maksatalitluse häire võivad esineda nii suukaudsete kui intravenoossete amiodarooni ravimvormide manustamisel, kusjuures intravenoossel manustamisel esimese 24 tunni jooksul. Seetõttu tuleb amiodarooni annust vähendada või ravi lõpetada, kui transaminaaside aktiivsus on üle kolme korra normaalsest suurem.

Kliinilised tunnused ja bioloogilised muutused kroonilise maksakahjustuse puhul võivad amiodarooni suukaudsel manustamisel olla minimaalsed (maksa suurenemine, transaminaaside aktiivsus kuni 5 korda normaalsest suurem) ja taanduvad tavaliselt pärast ravi lõppu, kuid on teatatud ka surmajuhtudest.

Neuroloogilised häired (vt lõik 4.8):

Võib tekkida perifeerne neuropaatia ja/või müopaatia, mis ravi katkestamisel on tavaliselt pöörduv. Taastumine ei pruugi alati olla täielik.

Oftalmoloogilised häired (vt lõik 4.8):

Kui nägemine ähmastub või väheneb, on vajalik oftamoloogiline läbivaatus, k.a fundoskoopia. Nägemisnärvi neuropaatia/neuriidi tekkimisel tuleb ravi amiodarooniga katkestada, kuna nägemisnärvi neuropaatia võib viia nägemise kaotuseni.

Rasked villilised reaktsioonid

Stevensi-Johnson’i sündroomi eluohtlikud või surmaga lõppenud nahareaktsioonid, epidermaalne toksiline nekrolüüs (vt lõik 4.8). Kui ilmnevad Stevensi-Johnson’i sündroomi või epidermise toksilise nekrolüüsi (nt progresseeruv nahalööve, mis on sageli koos villide või limaskesta kahjustusega) sümptomid või tunnused, tuleb viivitamatult lõpetada ravi amiodarooniga.

Ravimite koostoimed (vt lõik 4.5)

Ei ole soovitatav kombineeritud ravi koos beeta-adrenoblokaatoritega, südame automatismile mõjuvate kaltsiumikanalite blokaatoritega (verapamiil, diltiaseem), stimuleerivate lahtistitega, mis võivad tekitada hüpokaleemiat.

Ettevaatusabinõud

Kõrvaltoimed (vt lõik 4.8) on enamasti seotud ravimi üleannustamisega, seetõttu on eriti oluline manustada minimaalset efektiivset säilitusannust, et hoida ära või viia miinimumini kõrvaltoimed.

Patsiente tuleb hoiatada, et nad väldiksid otsese päikese käes viibimist või kasutaksid ravi ajal kaitsevahendeid (vt lõik 4.8). Fotosensitiivsus võib püsida mitu kuud pärast ravi lõppu. Enamusel juhtudest piirduvad sümptomid päikesega kokku puutunud naha kiheluse, põletuse ja erüteemiga, kuid on esinenud ka villidega kulgevaid raskeid fototoksilisi reaktsioone (vt lõik 4.8).

Vajalikud uuringud (vt lõik 4.8):

Enne ravi algust on soovitatav teha EKG ja määrata seerumi kaaliumitase.

Kogu ravi ajal on soovitatav määrata maksafunktsiooni näitajaid (transaminaase) ja EKG.

Amiodaroon võib põhjustada muutusi kilpnäärmefunktsioonis (vt lõik 4.8). Kõikidel patsientidel on enne ravi algust soovitatav määrata TSH väärtus, ning seejärel korrata seda regulaarselt ravi ajal ja mõned kuud pärast ravi lõppu. TSH väärtust tuleb määrata ka siis, kui ilmnevad kilpnäärmefunktsioonihäirete nähud (vt lõik 4.8).

Eriti antiarütmiliste ravimite pideva kasutamise kontekstis on teatatud ventrikulaarse defibrillatsiooni ja/või südame tehisrütmuri või implanteeritava südame defibrillaatori erutusläve tõusust, mis võivad mõjutada seadme efektiivsust.

Seetõttu on soovitatav seadme töö korduv kontroll enne amiodarooni ravi ning selle ajal.

Kilpnäärmefunktsiooni häired (vt lõik 4.8)

Amiodaroon sisaldab joodi ja selle tulemusel võivad tekkida muutused mõnede kilpnäärmefunktsioonide uuringute tulemustes (uuringud radioaktiivse joodiga). Tuleb tugineda järgmistele kilpnäärmefunktsioni näitajatele (T3, T4, TSH).

Vastavalt amiodarooni keemilisele strukturile on tavalised isoleeritud biokeemilised muutused (T4 kontsentratsiooni suurenemine seerumis, T3 normaalne või veidi vähenenud). Nendel juhtudel, kui kilpnäärme talitlushäirete kliinilised tunnused puuduvad, ei ole vaja ravi katkestada.

Hüpotüreoidismi peab kahtlustama, kui tekkivad järgmised kliinilised tunnused: kaalus juurdevõtmine, külmatundlikkus, aktiivsuse vähenemine, bradükardia. Diagnoosi toetab TSH (türeotropiin) kontsentratsiooni selge suurenemine seerumis. Eutüreoidism saavutatakse enamasti 1...3 kuu jooksul pärast ravi lõpetamist. Eluohtlikes situatsioonides võib amiodarooniga ravi jätkata, kuid lisada täiendavalt L-türoksiini. L-türoksiini annuste kindlaksmääramisel lähtuda TSH kontsentratsioonist.

Lapsed:

Amiodarooni kasutamise ohutust ja efektivsust ei ole selles patsientide grupis uuritud. Seoses sellega ei ole amiodarooni kasutamine lastel soovitatav.

Anesteesia (vt lõik 4.5 ja 4.8):

Enne operatsiooni tuleb anestesioloogi informeerida sellest, et patsient kasutab amiodarooni.

Galaktoositalumatus, laktaasipuudulikkus, glükoosi-galaktoosi malabsorptsioon

Ravim sisaldab laktoosi. Patsiendid, kes põevad harvaesinevat pärilikku galaktoositalumatust, laktaasipuudulikkust või glükoosi-galaktoosi malabsorptsiooni ei tohiks seda ravimit võtta.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Farmakodünaamilised koostoimed

Torsades de pointes’t või QT-intervalli pikenemist esile kutsuvad ravimid

-Torsades de pointes’t esile kutsuvad ravimid

Vastunäidustatud on kombineeritud samaaegne ravi koos järgmiste preparaatidega, mis võivad põhjustada torsades de pointes' tüüpi südame rütmihäireid:

Antiarütmilised preparaadid: (klass Ia - kinidiinitüüpi preparaadid, prokaiinamiid, disopüramiid; klass III – sotalool).

Mitte-antiarütmilised ravimid: nt vinkamiin, mõned neuroleptikumid (kloorpromasiin, tioridasiin, flufenasiin, pimosiid, haloperidool, amisulpriid ja sertindool), sultopriid, antihistamiinikumid (tsisapriid, terfenadiin, misolastiin), erütromütsiin (i/v) ja pentamidiin (parenteraalne).

Sellised kombinatsioonid suurendavad riski potentsiaalselt letaalse torsades de pointes tüüpi südame rütmihäirete tekkeks (vt lõik 4.3).

-QT-intervalli pikendavad ravimid

Amiodarooni koosmanustamisel teadaolevalt QT-intervalli pikendavate ravimitega tuleb iga patsiendi kasu ja riski suhet hoolikalt hinnata, kuna suureneb torsades de pointes tekkeoht (vt lõik 4.4) ning patsiente tuleb jälgida QT-intervalli pikenemise suhtes.

Amiodarooniga ravitavad patsiendid peavad vältima fluorokinoloonide kasutamist.

Südame löögisagedust vähendavad, automatismi või ülejuhtehäireid tekitavad ravimid

Ei ole soovitatav kombineeritud samaaegne ravi koos järgmiste preparaatidega:

-beeta-adrenoblokaatorid ja mõned südamerütmi aeglustavad kaltsiumikanalite blokaatorid (verapamiil, diltiaseem), kuna võivad tekkida automatismi (ulatuslik bradükardia) ja südame erutus-juhtesüsteemi häired.

Hüpokaleemiat põhjustavad ravimid

Ei ole soovitatav kombineeritud samaaegne ravi koos järgmiste preparaatidega:

stimuleerivad lahtistid, mis võivad tekitada hüpokaleemiat ja suurendada sellega torsades de pointes tekkeriski (vajadusel tuleb kasutada teist tüüpi lahtisteid).

Ettevaatus on vajalik, kui koos amiodarooniga kasutatakse järgmisi preparaate:

hüpokaleemiat tekitavad diureetikumid (eraldi või kombinatsioonis), süsteemsed kortikosteroidid (glüko-, mineralo-), tetrakosaktiid, amfoteritsiin B (i/v).

Hüpokaleemia tekkimist tuleb vältida (vajadusel korrigeerida hüpokaleemiat) ja pidevalt jälgida QT- intervalli. Torsades de pointes' esinemise korral ei tohi manustada antiarütmikume (tuleb kasutada elektrokardiostimulatsiooni, intravenoosselt manustada magneesiumsulfaati).

- Anesteesia (vt lõik 4.4 ja 4.8)

Üldanesteesias patsientidel võib tekkida atropiinile mittealluv bradükardia, vererõhu alanemine, südame erutus-juhtehäired ja minutimahu vähenemine.

Väga harva on täheldatud tõsiste hingamiskomplikatsioonide esinemist, vahest surmaga lõppenud, vahetult pärast operatsiooni (ARDS, kopsuturse); see võib olla ka seotud suurte hapnikukontsentratsioonide toimega. Enne operatsiooni tuleb anestesioloogi informeerida sellest, et patsient kasutab amiodarooni.

Amiodarooni mõju teistele ravimitele

Amiodaroon ja/või selle metaboliit, desetüülamiodaroon, inhibeerib CYP1A1, CYP1A2, CYP3A4, CYP2C9, CYP2D6 ja P-glükoproteiini /PgP) ning võib suurendada nende substraatide süsteemset saadavust.

Amiodarooni pika poolväärtusaja tõttu võivad koostoimed ilmneda mitu kuud hiljem pärast ravimi kasutamise lõpetamist.

PgP substraadid

Amiodaroon on P-gP inhibiitor. Koosmanustamine P-gP substraatidega tõenäoliselt suurendab nende süsteemset saadavust.

- Digitaalis

Võimalik on automatismi häirete (bradükardia) ja atrioventrikulaarse blokaadi tekkimine (sünergistlik toime); lisaks võib suureneda digoksiini kontsentratsioon plasmas digoksiini elimineerumise aeglustumise tõttu.

Tuleb arvestada kliinilise, EKG ja bioloogilise monitooringuga (k.a digoksiini plasmasisalduse määramine, kui vaja), vajadusel korrigeerida digitaalise annust.

- Dabigatraan

Ettevaatus on vajalik amiodarooni kasutamisel koos dabigatraaniga, kuna on oht verejooksu tekkeks. Vajalikuks võib osutuda dabigatraani annuse kohandamine.

CYP2C9 substraadid

Amiodaroon suurendab CYP2C9 substraatide, nagu varfariin või fenütoiin, kontsentratsiooni vereplasmas tsütokroom P450 2C9 inhibeerimise kaudu.

- Varfariin

Antikoagulantide terapeutilise toime tugevnemise ja veritsemise riski suurenemise tõttu, tuleb sagedamini kontrollida protrombiiniaega ja vajalikuks võib osutuda suu kaudu manustatavate antikoagulantide annuste korrigeerimine nii ravi ajal, kui ka pärast amiodaroonravi lõpetamist. - Fenütoiin

Fenütoiini kooskasutamisel amiodarooniga võivad kaasneda üleannustamise nähud (osaliselt neuroloogilised). Soovitatav on kliiniline monitooring ja fenütoiini kontsentratsiooni määramine vereplasmas. Fenütoiini annust tuleb vähendada niipea, kui ilmnevad üleannustamise nähud.

CYP2D6 substraadid - Flekainiid

Võimalik on flekainiidi kontsentratsiooni tõus vereplasmas tsütokroom CYP 2D6 inhibeerimise kaudu. Flekainiidi annust tuleb kohandada.

CYP P450 3A4 substraadid

Kui selliseid ravimeid kasutatakse koos amiodarooniga (CYP 3A4 inhibiitor), võib nende ravimite kontsentratsioon vereplasmas suureneda, mis omakorda võib suurendada nende toksilisust:

-Tsüklosporiinid

Amiodaroon võib suurendada tsüklosporiini kontsentratsiooni vereplasmas. Vajalikuks võib osutuda annuste kohandamine.

-Fentanüül

Kombinatsioonis amiodarooniga võib fentanüüli toime tugevneda mis võib suurendada fentanüüli toksilisust.

-Statiinid

Amiodarooni ja CYP 3A4 kaudu metaboliseerivate statiinide (nt simvastatiin, atrovastatiin ja lovastatiin) samaaegsel kasutamisel suureneb lihastoksilisuse oht (nt rabdomüolüüs). Amiodarooni kasutamisel on soovitatav kasutada statiine, mis ei metaboliseeru CYP 3A4 kaudu.

Teised CYP 3A4 kaudu metaboliseeruvad ravimid on lidokaiin, takroliimus, sildenafiil, midasolaam, triasolaam, dihüdroergotamiin, ergotamiin, kolhitsiin.

Teiste ravimite mõju amiodaroonile

CYP3A4 ja CYP2C8 inhibiitorid võivad pärssida amiodarooni metabolismi ning seetõttu suurendada nende süsteemset saadavust.

CYP3A4 inhibiitorite (greibimahl ja teatud ravimid) kasutamist on soovitatav ravi ajal amiodarooniga vältida.

- Viirustevastased ained

Proteaasi inhibiitorid (atazanaviir, indinaviir, nelfinaviir, ritonaviir) inhibeerivad tsütokroomi CYP 3A4, seetõttu tuleb nende manustamisel koos amiodarooniga monitoorida viimase plasmakontsentratsioone.

Amiodarooni koosmanustamine sofosbuviiriga kombinatsioonis teiste C-hepatiidi viiruse vastaste otsese toimega ravimitega (nt daklatasviir, simepreviir või ledipasviir) ei ole soovitatav, sest võib põhjustada tõsist sümptomaatilist bradükardiat. Bradükardia tekkemehhanism ei ole teada.

Kui koosmanustamine on vajalik, on soovitatav jälgida südametegevust (vt lõik 4.4).

4.6Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Kuna preparaat avaldab mõju loote kilpnäärmele, on selle kasutamine raseduse ajal vastunäidustatud (va erandjuhtudel, kui oodatav kasu ülekaalub sellega kaasnevat riski).

Imetamine

Amiodaroon eritub rinnapiima märkimisväärsetes kogustes; seepärast on amiodarooni kasutamine imetamise ajal vastunäidustatud.

4.7Toime reaktsioonikiirusele

Tuginedes ravimi ohutuse andmetele, ei oma Cordarone’i tabletid märkimisväärset toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.

4.8Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimed on esitatud organsüsteemide kaupa esinemissageduse järjekorras: väga sage: ≥1/10; sage: ≥1/100 kuni <1/10; aeg-ajalt ≥1/1000 kuni <1/100; harv ≥1/10 000 kuni 1/1000; väga harv <1/10 000; teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Vere- ja lümfisüsteemi häired:

-Väga harv: hemolüütiline aneemia, aplastiline aneemia, trombotsütopeenia.

-Teadmata: neutropeenia, agranulotsütoos.

Südame häired:

-Sage: bradükardia, mis on enamasti mõõdukas ning annusest sõltuv.

-Aeg-ajalt: arütmia avaldumine või süvenemine, millele võib mõnikord järgneda südameseiskus (vt lõik 4.4 ja 4.5).

Ülejuhtehäireid (sinuatriaalne blokaad, erineva raskusastmega AV-blokaad (vt lõik 4.4).

-Väga harv: märkimisväärne bradükardia või südameseiskus eelneva siinussõlme talitlushäirega ja /või eakatel patsientidel.

-Teadmata: Torsades de pointes (vt lõik 4.4 ja 4.5).

Endokriinsüsteemi häired (vt lõik 4.4):

-Sage: hüpotüreoidism, hüpertüreoidism (on esinenud letaalseid juhte), antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroom (SIADH).

Silma kahjustused:

-Väga sage: võivad tekkida ravimi mikroladestused sarvkesta, mis jäävad tavaliselt pupillialusesse piirkonda. Nendega võib kaasneda värviliste halode nägemine pimestavas valguses või udu nägemine. Sarvkesta mikroladestused koosnevad sinna ladestunud lipiidsetest kompleksidest ja pärast ravi lõpetamist kaovad täielikult.

-Väga harv: on teatatud üksikutest nägemisnärvi neuropaatia/neuriidi juhtudest, mis võivad viia nägemiskaotuseni.

Seedetrakti häired:

-Väga sage: kerged seedehäired (iiveldus, oksendamine, maitsetundlikkuse häired), mis enamasti tekivad annuste suurendamisel ja taanduvad annuste vähendamisel.

-Sage: kõhukinnisus.

-Aeg-ajalt: suukuivus.

-Teadmata: (äge) pankreatiit.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid:

- Teadmata: granuloom, sh luuüdi granuloom.

Maksa ja sapiteede häired: (vt lõik 4.4):

-Väga sage: ravi alguses on esinenud transaminaaside aktiivsuse tõusu seerumis, enamasti isoleeritult ja mõõdukalt (1,5...3 korda normaalsest suurem); muutus võib normaliseeruda annuste vähendamisel või isegi spontaanselt.

-Sage: ägedad maksatalitluse häired transaminaaside aktiivsuse tõusuga (koos ikterusega või ilma), ka maksapuudulikkus, mis on mõnikord lõppenud surmaga.

-Väga harv: kroonilised maksahaigused (pseudo-alkohoolne hepatiit, tsirroos), mis on mõnikord lõppenud letaalselt.

Immuunsüsteemi häired:

-Teadmata: angioneurootiline ödeem (Quincke ödeem), anafülaktiline/anafülaktoidne reaktsioon, sh anafülaktiline šokk.

Uuringud:

- Väga harv: kreatiniini sisalduse suurenemine.

Ainevahetus- ja toitumishäired:

- Teadmata: söögiisu vähenemine.

Närvisüsteemi häired:

-Sage: ekstrapüramidaalne treemor, hirmuunenäod, unehäired.

-Aeg-ajalt: perifeerne neuropaatia ja/või müopaatia, mis tavaliselt on ravi katkestamisel pöörduv (vt lõik 4.4).

-Väga harv: tserebellaarataksia, kerge intrakraniaalne hüpertensioon (pseudotumor cerebri), peavalu.

-Teadmata: parkinsonism, parosmia.

Psühhiaatrilised häired:

- Teadmata: deliirium (sh segasusseisund), hallutsinatsioonid.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired:

-Väga harv: epididümiit, impotentsus.

-Teadmata: libiido vähenemine.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired:

-Sage: pulmonaalne toksilisus (alveolaarne/interstitisiaalne pneumoniit või fibroos, pleuriit, oblitereeriv bronhioliit, mis muutub pneumooniaks/BOOP), mis mõnikord lõpeb surmaga.

-Väga harv: bronhospasm raske hingamispuudulikkuse korral (eelkõige astmaatilistel haigetel). ARDS (täiskasvanu respiratoorse düstressi sündroom) vahetult pärast operatsiooni, mis on mõnikord lõppenud letaalselt (võib olla ka seotud suurte hapnikukontsentratsioonide toimega) (vt lõik 4.4 ja 4.5).

-Teadmata: pulmonaalne hemorraagia.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused:

-Väga sage: valgustundlikkus (vt lõik 4.4).

-Sage: ekseem, tuhmid sinakashallid või sinkjad laigud nahal, kui ravi on kestnud kaua ja on kasutatud suuri annuseid; ravi lõpetamisel kaovad need laigud aeglaselt.

-Väga harv: nahapunetus kiiritusravi ajal, nahalööbed, enamasti mittespetsiifilised, eksfoliatiivne dermatiit, alopeetsia.

-Teadmata: urtikaaria, rasked nahareaktsioonid, nt epidermise toksiline nekrolüüs, Stevensi- Johnsoni sündroom, villiline dermatiit, ravimireaktsioon eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega (DRESS).

Vaskulaarsed häired:

- Väga harv: vaskuliit.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9Üleannustamine

Amiodarooni üleannustamise kohta on vähe andmeid. On teatatud siinusbradükardiast, südameblokaadist, ventrikulaarse tahhükardia hoogudest, torsades de pointes, tsirkulatoorsest kollapsist ja maksafunktsioonihäiretest.

Ravi on sümptomaatiline. Amiodaroon ega tema metaboliidid ei dialüüsu.

5.FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: antiarütmiline ravim, ATC-kood: C01BD01

Antiarütmilised omadused:

-müokardi rakkude repolarisatsioonifaasi pikenemine, peamiselt kaaliumiioonide liikumise vähenemisest (III klass Vaughan-Williamsi klassifikatsioonis);

-siinussõlme automatismi langus, mille tulemusena võib tekkida atropiini manustamisele mittereageeriv bradükardia;

-alfa- ja beeta-adrenergiliste süsteemide mittekonkureeriv inhibeerimine;

-sinuatriaalse, atriaalse ja nodaalse juhtivuse aeglustumine, mis on enam väljendunud kiire südamerütmi korral;

-intraventrikulaarse juhtivuse säilimine muutumatul kujul;

-refraktsiooniaja pikenemine ja müokardi erutuvuse langus;

-juhtivuse aeglustumine ja refraktsiooniaja pikenemine kaasasündinud lisaerutusjuhteteedes.

Teised omadused:

-müokardi hapnikutarbimise vähenemine seoses perifeerse vastupanu mõõduka langusega ja südame löögisageduse vähenemisega;

-pärgarterite laienemine seoses otsese toimega südamelihase arterite silelihastele südame minutimahu säilimine tänu rõhu vähendamisele aordis, perifeerse vastupanu vähendamisele ja negatiivse inotroopse efekti puudumisele.

Viidi läbi metaanalüüs, mis hõlmas 13 randomiseeritud kontrollitud uuringut, mis kaasas 6553 hiljutise müokardiinfarktiga (78%) või kroonilise südamepuuudulikkusega (22%) patsienti. Patsientide keskmine jälgimisaeg varieerus 0,4...2,5 aastani. Keskmine päevane säilitusannus varieerus 200...400 mg-ni.

See metaanalüüs kinnitab märkimisväärset 13%-üldsuremuse langust (Cl95% 0,78...0,99; P=0,030) amiodarooni kasuks ja 29%-list rütmihäiretest tingitud suremuse langust (Cl95%0,59...0,85; P=0,0003). Kuigi tulemust tuleb interpreteerida ettevaatusega, võttes arvesse kaasatud uuringute heterogeenset olemust (heterogeensus on seotud peamiselt valitud populatsiooniga, jälgimisaja pikkusega, kasutatud metodoloogiaga ja uuringu tulemustega).

Ravi katkestamise protsent oli kõrgem amiodarooni grupis (41%) kui platseebogrupis (27%).

7% amiodarooniga ravitud patsientidest tekkis hüpotüreoidism vs 1% platseebogrupis. Hüpertüreoidismi täheldati 1,4% amiodarooni grupi patsientidest vs 0,5% platseebogrupis.

Interstitsiaalne pneumoniit tekkis 1,6% patsientidel, kes said amiodarooni vs 0,5% platseebogrupis.

Kontrollitud uuringuid ei ole lastel läbi viidud.

Avaldatud uuringutes oli amiodarooni ohutust hinnatud 1118 erinevate rütmihäiretega lastel.

Algannus: 10…20 mg/kg päevas 7…10 päeva jooksul (või 500 mg/m2 päevas, kui väljendatakse kehapinna ruutmeetri kohta)

Säilitusannus: kasutada tuleb minimaalset efektiivset annust; vastavalt patsiendi individuaalsele vastusele võib selleks olla 5…10 mg/kg päevas (või 250 mg/m2 päevas, kui väljendatakse kehapinna ruutmeetri kohta).

5.2Farmakokineetilised omadused

Amiodaroon metaboliseerub CYP3A4 ja CYP2C8 vahendusel.

Amiodaroon ja tema metaboliit, desetüülamiodaroon, inhibeerivad in vitro CYP1A1, CYP1A2, CYP2C9, CYP2C19, CYP2D6, CYP3A4, CYP2A6, CYP2B6 ja 2C8.

Amiodaronil ja ja desamiodaroonil on samuti võime inhibeerida mõningaid transportvalke nagu P- glükoproteiini (PgP) ja orgaaniliste katioonide transportereid (OCT2); (ühes uuringus näidati kreatiniini (OCT2 substraat) 1,1%-list kontsentratsiooni tõusu).

In vivo andmed kirjeldavad amiodarooni koostoimeid CYP3A4, CYP2C9, CYP2D6 ja P-gP substraatidega.

Amiodarooni eliminatsioon on aeglane ja kudede afiinsus suur.

Suu kaudu manustamisel varieerub biosaadavus 30%...80% (keskmine ligikaudu 50%). Ühekordsel manustamisel saavutatakse ravimi maksimaalne kontsentratsioon vereplasmas 3...7 tunniga. Terapeutilist toimet täheldatakse enamasti 1 nädala möödudes (mõnest päevast kuni kahe nädalani), sõltuvalt algannuse suurusest.

Amiodaroonil on pikk poolväärtusaeg, varieerudes 20...100 päeva. Ravi esimestel päevadel akumuleerub ravim peaaegu kõigis kudedes, eriti rasvkoes. Stabiilne plasmakontsentratsioon saavutatakse 1 kuni mitme kuu jooksul.

Ülaltoodud iseloomustajatest lähtuvalt, tuleb kasutada algannust, millega saavutatakse kudedes kiiresti ravimi terapeutiliseks toimeks vajalik kontsentratsioon.

Ravimi molekulist eemaldub osaliselt jood, mis eritub uriini iodiidina; amiodarooni 200 mg-sele päevaannusele vastaks 6 mg/24 tunni kohta. Ülejäänud osa molekulist, mis sisaldab veel joodi, eemaldub pärast maksast läbiminekut väljaheitega.

Tähtsusetu eritamine neerude kaudu lubab preparaati manustada tavapärastes annustes ka neerukahjustusega patsientidele.

Ravi lõppemisel jätkub preparaadi elimineerumine organismist veel mitu kuud; ravitoime kestab veel 10 päeva kuni 1 kuu.

Kontrollitud uuringuid ei ole lastel läbi viidud. Laste kohta avaldatud piiratud andmetes ei ole täiskasvanutega võrreldes erinevusi täheldatud.

5.3Prekliinilised ohutusandmed

2-aastases kartsinogeensuse loomkatses rottidega põhjustas amiodaroon kilpnäärme follikulaarsete kasvajate (adenoomid ja/või kartsinoomid) lisandumist mõlemast soost isenditel kliiniliselt oluliste annuste korral. Kuivõrd mutageensust ei leitud, on sellist tüüpi kasvajate esilekutsumise arvatav mehhanism pigem epigeneetiline kui genotoksiline. Hiirtel kartsinoome ei täheldatud, kuid leiti annusest sõltuvat kilpnäärme follikulaarset hüperplaasiat. Need toimed kilpnäärmele hiirtel ja rottidel on kõige tõenäolisemalt tingitud amiodarooni mõjust kilpnäärme hormooni sünteesile ja/või vabanemisele. Nende leidude olulisus inimese seisukohalt on vähene.

6.FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1Abiainete loetelu

Laktoosmonohüdraat

Maisitärklis

Povidoon

Veevaba kolloidne ränidioksiid

Magneesiumstearaat

6.2Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 30 °C.

Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

6.5Pakendi iseloomustus ja sisu

2 blisterpakendit (PVC/alumiinium) x 15 tabletti

3 blisterpakendit (PVC/alumiinium) x 10 tabletti

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

7.TEISESE MÜÜGILOA HOIDJA

Globalex Pharma OÜ Endla 69/Keemia 4 10615 Tallinn

Eesti

Tel: +372 644 0097 E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

8.TEISESE MÜÜGILOA NUMBER

9.TEISESE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

10.01.2017

10.TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

jaanuar 2017