Amlodipine accord 10mg - tablett (10mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

ATC Kood: C08CA01
Toimeaine: amlodipiin
Tootja: Accord Healthcare Limited

Artikli sisukord

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Amlodipine Accord 5 mg, tabletid

Amlodipine Accord 10 mg, tabletid

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Amlodipine Accord 5 mg

Iga tablett sisaldab amlodipiinbesilaati koguses, mis vastab 5 mg amlodipiinile.

Amlodipine Accord 10 mg

Iga tablett sisaldab amlodipiinbesilaati koguses, mis vastab 10 mg amlodipiinile.

INN: Amlodipinum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Tablett.

5 mg: valged ümmargused kaksikkumerad ligikaudu 6,6 mm tabletid.

10 mg: valged ümmargused kaksikkumerad ligikaudu 8,5 mm tabletid.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Arteriaalne hüpertensioon.

Krooniline stabiilne stenokardia

Vasospastiline (Prinzmetali) stenokardia.

Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Täiskasvanud

Nii hüpertensiooni kui ka stenokardia ravis on tavaline algannus 5 mg üks kord ööpäevas ning seda võib suurendada maksimaalannuseni 10 mg, sõltuvalt patsiendi reageerimisest ravile. Hüpertensiooniga patsientidel on amlodipiin kasutatud kombinatsioonis tiasiiddiureetikumide, alfablokaatorite, beetablokaatorite või angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoriga. Stenokardia korral võib amlodipiini kasutada monoteraapiana; nitraatide ja/või beetablokaatorite adekvaatsete annuste suhtes resistentse stenokardiaga patsientidel võidakse amlodipiini kasutada ka kombinatsioonis teiste stenokardiavastaste ravimitega.

Samaaegse tiasiiddiureetikumide, beetablokaatorite ning angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorite manustamise puhul ei ole Amlodipine Accord’i annuse kohandamine vajalik.

Patsientide erirühmad

Eakad patsiendid

Nii noorematel kui ka eakatel patsientidel kasutatakse sarnaseid amlodipiini annuseid, mis on ka võrdselt hästi talutavad. Eakatele soovitatakse anda tavaannus, ent annuse suurendamisel tuleb eakatel olla ettevaatlik (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Maksakahjustusega patsiendid

Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientide jaoks ei ole annustamissoovitusi kehtestatud; seetõttu on soovitatav annustada ettevaatlikult ja annustamisvahemik peab algama annusvahemiku madalamast annusest (vt lõigud 4.4 ja 5.2). Amlodipiini farmakokineetikat ei ole raske maksakahjustusega patsientidel uuritud. Raske maksakahjustusega patsientidel tuleb amlodipiini manustamist alustada väikseimast annusest ja annust aeglaselt tiitrida.

Neerukahjustusega patsiendid

Muutused amlodipiini plasmakontsentratsioonides ei ole seotud neerufunktsiooni kahjustuse raskusastmega, mistõttu soovitatakse kasutada tavalisi annuseid. Amlodipiin ei ole dialüüsitav.

Lapsed

Hüpertensiooniga lapsed ja noorukid vanuses 6…17 aastat

Soovitatav hüpertensioonivastase ravi suukaudne algannus lastele vanuses 6...17 eluaastat on 2,5 mg üks kord ööpäevas, annust võib suurendada maksimaalselt 5 mg-ni üks kord ööpäevas, kui 4-nädalase raviga pole piisavat vererõhu langust saavutatud. Lastel ei ole uuritud suuremaid annuseid kui 5 mg ööpäevas (vt lõigud 5.1 ja 5.2).

Amlodipiini 2,5 mg annused ei ole selle ravimi puhul võimalikud.

Alla 6-aastased lapsed

Andmed puuduvad.

Manustamisviis

Suukaudsed tabletid.

Vastunäidustused

Amlodipiin on vastunäidustatud patsientidel, kellel esineb:

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

  • ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes;
  • raske hüpotensioon;
  • šokk (sh kardiogeenne šokk);
  • vasaku vatsakese väljavoolutee obstruktsioon (nt raske aordistenoos);
  • hemodünaamiliselt ebastabiilne südamepuudulikkus pärast ägedat müokardi infarkti.

Amlodipiini ohutus ja efektiivsus hüpertensiivse kriisi ajal ei ole tõestatud.

Südamepuudulikkusega patsiendid

Südamepuudlikkusega patsiente tuleb ravida ettevaatusega. Raske südamepuudulikkusega (NYHA klass III ja IV) patsientide pikaajalises platseebokontrolliga uuringus teatati kopsuturse suuremast esinemissagedusest amlodipiiniga ravitud grupis platseeborühmaga võrreldes(vt lõik 5.1).

Südame paispuudulikkusega patsientidel tuleb kaltsiumikanali blokaatoreid sh amlodipiini kasutada ettevaatusega, kuna need võivad suurendada tulevaste kardiovaskulaarjuhtude ja surevuse riski.

Maksakahjustusega patsiendid

Maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel on amlodipiini poolväärtusaeg pikenenud ja AUC väärtused suurenenud; annustamise soovitusi ei ole veel antud. Amlodipiini manustamist tuleb seetõttu alustada annustamisvahemiku madalamast annusest ja ettevaatlik tuleb olla nii ravi alustamisel kui ka annuse suurendamisel. Raske maksakahjustusega patsientide korral võib aeglane annuse titreerimine ning hoolikas monitooring osutuda vajalikuks.

Eakad patsiendid

Eakatel patsientidel tuleb annust suurendada ettevaatusega (vt lõigud 4.2 ja 5.2).

Neerupuudulikkusega patsiendid

Sellistele patsientidele võib amlodipiini manustada tavalises annuses. Amlodipiini kontsentratsiooni muutus plasmas ei ole seotud neerukahjustuse raskusastmega. Amlodipiin ei ole dialüüsitav.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Teiste ravimite toimed amlodipiinile

CYP3A4 inhibiitorid:

Amlodipiini samaaegne kasutamine koos tugevate või mõõdukate CYP3A4 inhibiitoritega (proteaasi inhibiitorid, seenevastased asoolid, makroliidid nagu erütromütsiin või klaritromütsiin, verapamiil või diltiaseem) võib põhjustada amlodipiini süsteemse saadavuse olulist suurenemist, mille tagajärjel suureneb hüpotensiooni tekkimise risk. Nende farmakokineetiliste muutuste kliiniline avaldumine võib olla eakatel enam väljendunud. Seetõttu võib olla vajalik kliiniline jälgimine ja annuse kohandamine.

CYP3A4 indutseerijad:

Puuduvad andmed CYP3A4 indutseerijate toimest amlodipiinile. CYP3A4 indutseerijate (nt rifampitsiin, naistepuna) samaaegsel manustamisel võib amlodipiini plasmakontsentratsioon väheneda. Seetõttu tuleb amlodipiini koos CYP3A4 indutseerijatega manustada ettevaatusega.

Ei ole soovitatav manustada amlodipiini koos greibiga või greibimahlaga, kuna see võib suurendada mõne patsiendi biosaadavust põhjustades vererõhku langetava toime tugevnemist.

Dantroleen (infusioon): loomadel täheldati pärast verapamiili ja intravenoosse dantroleeni manustamist hüperkaleemiaga seotud letaalse lõppega ventrikulaarse fibrillatsiooni teket ja kardiovaskulaarset kollapsit. Hüperkaleemia tekke ohu tõttu on soovitatav vältida kaltsiumikanali blokaatorite nt amlodipiini koosmanustamist patsientidele, kellel on pahaloomulise hüpertermia tekke eelsoodumus ja samuti pahaloomulise hüpertermia ravi ajal.

Amlodipiini toime teistele ravimitele

Amlodipiini vererõhku langetav toime tugevdab teiste vererõhku langetavate ravimite toimet.

Takroliimus: amlodipiiniga koosmanustamisel esineb takroliimuse kontsentratsiooni suurenemise oht veres, kuid selle koostoime farmakokineetiline mehhanism ei ole täielikult teada. Takroliimuse toksilisuse vältimiseks tuleb takroliimusravi ajal amlodipiini manustatavatel patsientidel kontrollida takroliimuse kontsentratsiooni veres ja vajadusel takroliimuse annust kohandada.

Tsüklosporiin: tsüklosporiini ja amlodipiini koostoimete uuringuid ei ole tervetel vabatahtlikel või muudel patsiendi rühmadel läbi viidud, välja arvatud neerutransplantaadiga patsientidel, kellel täheldati muutuvat tsüklosporiini minimaalse kontsentratsiooni suurenemist (keskmiselt 0...40%). Neerutransplantaadiga amlodipiini manustatavatel patsientidel tuleb jälgida tsüklosporiini taset ja vajadusel vähendada tsüklosporiini annust.

Simvastatiin: 10 mg amlodipiini mitmekordne samaaegne koosmanustamine 80 mg simvastatiiniga suurendas simvastatiini ekspositsiooni 77 % võrreldes sellega, kui simvastatiini manustati üksinda. Patsientide puhul, kes kasutavad amlodipiini, tuleb simvastiini annuseid piirata 20 mg-ni ööpäevas.

Kliinilistes koostoime uuringutes amlodipiin ei mõjutanud atorvastatiini, digoksiini ja varfariini farmakokineetikat.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Amlodipiini ohutus raseduse ajal ei ole tõestatud.

Loomkatsetes täheldati suurte annuste kasutamisel reproduktiivtoksilisust (vt lõik 5.3).

Kasutamine raseduse ajal on soovitatav ainult siis, kui puudub ohutum alternatiiv ja haigus ise kujutab endast suuremat riski emale ja lootele.

Imetamine

Amlodipiin eritub rinnapiima. Hinnanguliselt jääb imiku saadav annus ema annusega võrreldes kvartiilide vahemikku 3...7%, maksimaalselt 15%. Amlodipiini toime imikutele ei ole teada. Rinnaga toitmise jätkamine/katkestamine või ravi jätkamine/katkestamine amlodipiiniga tuleb otsustada, arvestades imetamise kasu lapsele ja amlodipiinravi kasu emale.

Fertiilsus

Mõnedel patsientidel, keda on ravitud kaltsiumikanali blokaatoritega, on esinenud pöörduvad biokeemilised muutused spermatosoidide peaosas. Kliinilised andmed amlodipiini võimaliku mõju kohta viljakusele on ebapiisavad. Ühes rottidel tehtud uuringus täheldati kahjulikku toimet isasloomade fertiilsusele (vt lõik 5.3).

Toime reaktsioonikiirusele

Amlodipiinil võib olla kerge või mõõdukas toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. Kui amlodipiini võtvatel patsientidel esineb pearinglus, peavalu, väsimus või iiveldus, võib nende reaktsioonikiirus olla kahjustatud. Ettevaatlik tuleb olla eriti ravi alguses.

Kõrvaltoimed

Ohutusprofiili kokkuvõte

Kõige sagedamini kirjeldatud kõrvaltoimed ravi ajal on unisus, pearinglus, peavalu, südamepekslemine, nahaõhetus, kõhuvalu, iiveldus, pahkluu turse, tursed ja väsimus.

Amlodipiini kasutamisel esinenud ja teatatud kõrvaltoimete esinemissagedused on määratud järgmiselt:

väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000).

Igas esinemissageduse rühmas on kõrvaltoimed esitatud tõsiduse vähenemise järjekorras.

Vere ja lümfisüsteemi häired

Väga harv: leukotsütopeenia, trombotsütopeenia

Immuunsüsteemi häired

Väga harv: allergilised reaktsioonid

Ainevahetus- ja toitumishäired

Väga harv: hüperglükeemia

Psühhiaatrilised häired

Aeg-ajalt: unetus, meeleolumuutused (sh ärevus), depressioon

Harv: segasus

Närvisüsteemi häired

Sage: unisus, pearinglus, peavalu (eriti ravi alustamisel)

Aeg-ajalt: treemor, düsgeusia, minestus, hüpoesteesia, paresteesia

Väga harv: hüpertoonia, perifeerne neuropaatia

Silma kahjustused

Sage: nägemishäired (sh diploopia)

Kõrva ja labürindi kahjustused

Aeg-ajalt: tinnitus

Südame häired

Sage: südamepekslemine

Aeg-ajalt: arütmia (sh bradükardia, ventrikulaarne tahhükardia ja kodade virvendusarütmia) Väga harv: müokardiinfarkt

Vaskulaarsed häired

Sage: nahaõhetus

Aeg-ajalt: hüpotensioon

Väga harv: vaskuliit

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired

Sage: düspnoe

Aeg-ajalt: köha, riniit

Seedetrakti häired

Sage: kõhuvalu, iiveldus, düspepsia, muutused sooletegevuses (sh kõhulahtisus ja kõhukinnisus) Aeg-ajalt: oksendamine, suukuivus

Väga harv: pankreatiit, gastriit, igemete hüperplaasia

Maksa ja sapiteede häired

Väga harv: hepatiit, ikterus, maksaensüümide aktiivsuse suurenemine*

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Aeg-ajalt: alopeetsia, purpur, naha värvuse muutus, hüperhidroos, kihelus, lööve, eksanteem

Väga harv: angioödeem, multiformne erüteem, urtikaaria, eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi-Johnsoni sündroom, Quincke ödeem, valgustundlikkus

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused

Sage: pahkluupiirkonna turse, lihaskrambid

Aeg-ajalt: lihasvalu, liigesvalu, seljavalu

Neerude ja kuseteede häired

Aeg-ajalt: urineerimishäire, noktuuria, suurenenud urineerimissagedus

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired

Aeg-ajalt: impotentsus, günekomastia

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid

Väga sage: turse

Sage: väsimus, asteenia

Aeg-ajalt: valu rinnus, valu, halb enesetunne

Uuringud

Aeg-ajalt: kehakaalu suurenemine, kehakaalu vähenemine

*enamasti seotud kolestaasiga

On teatatud ekstrapüramidaalse sündroomi erandjuhtudest.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Tahtliku üleannustamise kohta inimestel on kogemus vähene.

Sümptomid:

Olemasolevad andmed näitavad, et suur üleannustamine võib põhjustada liigset perifeerset vasodilatatsiooni ja võimalikku reflektoorset tahhükardiat. On teatatud märkimisväärset ja tõenäoliselt pikaajalist süsteemset hüpotensiooni kuni ja kaasa arvatud surmaga lõppeva šokini.

Ravi:

Amlodipiini üleannustamisest tingitud kliiniliselt oluline hüpotensioon nõuab aktiivset südameveresoonkonda toetavat ravi, sealhulgas südame- ja hingamisfunktsiooni regulaarset jälgimist, jäsemete ülestõstmist, ning ringleva vedeliku mahu ja erituva uriini hulga jälgimist.

Vaskulaarse toonuse ja vererõhu taastamisel võib olla abi vasokonstriktorist, eeldusel et puuduvad vastunäidustused selle kasutamiseks. Kaltsiumikanaleid blokeeriva toime pööramiseks võib olla kasu kaltsiumglükonaadi intravenoossest manustamisest.

Mõnel juhul võib kasulikuks osutuda maoloputus. Söe manustamine tervetele vabatahtlikele kuni kaks tundi pärast 10 mg amlodipiini manustamist vähendas tunduvalt amlodipiini imendumist.

Kuna amlodipiin seondub tugevasti proteiinidega, ei ole dialüüsist tõenäoliselt kasu.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: peamiselt vaskulaarse toimega selektiivsed kaltsiumikanali blokaatorid. ATC-kood: C08CA01.

Amlodipiin on dihüdropüridiini rühma kaltsiumiioonide sissevoolu inhibiitor (aeglase kanali blokaator või kaltsiumiioonide antagonist) ning pärsib kaltsiumiioonide transmembraanset sissevoolu südame ja veresoonte silelihasrakkudesse.

Amlodipiini vererõhku alandav toime on tingitud veresoonte seinte silelihaste otsesest lõõgastamisest. Täpne mehhanism, kuidas amlodipiin leevendab stenokardiat, ei ole veel täielikult välja selgitatud, kuid on teada, et ta alandab kogu isheemilist koormust kahel järgneval viisil:

1)amlodipiin laiendab perifeerseid arterioole ning vähendab seeläbi perifeerset vaskulaarset resistentsust (järelkoormus), mille vastu süda töötab. Kuivõrd südame löögisagedus jääb samaks, väheneb alanenud koormusega südames energiatarbimine ning hapnikuvajadus.

2)amlodipiini toimemehhanism hõlmab tõenäoliselt ka peamiste koronaararterite ja arterioolide laiendamist, seda nii normaalsetes kui ka isheemilistes piirkondades. Veresoonte laienemine suurendab südamelihase hapnikuvarustust koronaarspasmi (Prinzmetali või variantne stenokardia) korral.

Hüpertooniahaigetel alandab amlodipiini ühekordne annus ööpäevas vererõhku kliiniliselt olulisel määral nii lamavas kui seisvas asendis kogu 24 tunniks. Kuna amlodipiini toime algab aeglaselt, ei esine amlodipiini manustamisel kõrvaltoimena ägedat hüpotensiooni.

Stenokardia korral pikendab amlodipiini ühekordne manustamine ööpäevas patsiendi üldist kehalise koormuse aega, aega stenokardia ja ST segmendi 1 mm depressiooni tekkeni ja vähendab nii stenokardiahoogude sagedust kui glütserüültrinitraadi kasutamise vajadust.

Amlodipiini kasutamisel ei ole täheldatud metaboolseid kõrvaltoimeid ega muutusi plasmalipiidide osas, seega sobib amlodipiin kasutamiseks ka haigetele, kes põevad astmat, diabeeti või podagrat.

Kasutamine koronaararterite haigusega (ingl Coronary Artery Disease, CAD) patsientidel

Amlodipiini efektiivsust kliiniliste juhtude vältimisel koronaararterite haigusega (CAD) patsientidel on hinnatud sõltumatus mitmekeskuselises randomiseeritud topeltpimedas platseebokontrollitud uuringus Comparison of Amlodipine vs Enalapril to Limit Occurrences of Thrombosis (CAMELOT), mis hõlmas 1997 patsienti. Neist 663 patsienti raviti amlodipiiniga annuses 5...10 mg, 673 patsienti raviti enalapriiliga annuses 10...20 mg, ja 655 patsienti raviti platseeboga lisaks tavaravile statiinide, beetablokaatorite, diureetikumide ja aspiriiniga 2 aasta jooksul. Tabelis 1 on toodud efektiivsuse võtmetulemused. Need tulemused näitavad, et ravi amlodipiiniga oli seotud väiksema arvu hospitaliseerimistega stenokardia ja revaskulariseerimisprotseduuride tõttu koronaararterite haigusega patsientidel.

Tabel 1. Oluliste kliiniliste lõpptulemuste esinemissagedus uuringus CAMELO

 

Kardiovaskulaarsete sündmuste arv

Amlodipiin vs Platseebo

 

 

 

 

(%)

 

 

 

 

 

Tulemused

Amlodipiin

Platseebo

Enalapriil

Riskisuhe (95%

P väärtus

 

 

 

 

 

 

 

 

 

CI)

 

Esmane tulemusnäitaja

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kardiovaskulaarsed

110 (16,6)

151 (23,1)

136 (20,2)

0.69 (0,54…0,88)

0,003

kõrvalnähud

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Üksikkomponendid

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Koronaarne

(11,8)

103 (15,7)

(14,1)

0,73 (0,54…0,98)

0,03

revaskularisatsioon

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Hospitaliseerimine

51 (7,7)

(12,8)

(12,8)

0,58 (0,41…0,82)

0,002

stenokardia tõttu

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Mitteletaalne

14 (2,1)

19 (2,9)

11 (1,6)

0,73 (0,37…1,46)

0,37

müokardiinfark

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Insult või TIA

(0,9)

12 (1,8)

(1,2)

0,50 (0,19…1,32)

0,15

Kardiovaskulaarne surm

(0,8)

(0,3)

(0,7)

2,46 (0,48…12,7)

0,27

Hospitaliseerimine südame

(0,5)

(0,8)

(0,6)

0,59 (0,14…2,47)

0,46

paispuudulikkuse tõttu

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Elustamine südameseiskuse

 

(0,6)

(0,1)

Teadmata

0,04

tõttu

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Uus perifeerne

(0,8)

(0,3)

(1,2)

2,6 (0,50…13,4)

0,24

veresoontehaigus

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lühendid: CI – usaldusvahemik (ingl confidence interval); TIA – transitoorne isheemiline atakk

Kasutamine südamepuudulikkusega patsientidel

NYHA II...IV klassi südamepuudulikkusega patsientidel läbi viidud hemodünaamiliste parameetrite ja füüsilist koormust hõlmavates kontrollitud uuringutes on näidatud, et amlodipiin ei põhjustanud patsientide kliinilise seisundi halvenemist, mõõdetuna füüsilise koormuse taluvuse, vasaku vatsakese väljutusfraktsiooni suuruse ja kliiniliste sümptomite alusel.

Platseebokontrolliga uuringus (PRAISE), mille eesmärgiks oli hinnata amlodipiini toimet NYHA III...IV klassi südamepuudulikkusega haigetel, kes said samaaegselt raviks digoksiini, diureetikume ja AKE-inhibiitoreid, selgus, et amlodipiin ei suurendanud südamepuudulikkusega seotud suremuse ega kombineeritud haigestumuse ja suremuse riski.

Amlodipiini pikaajalises platseebokontrolliga jätkuuuringus (PRAISE-2) NYHA III ja IV klassi südamepuudulikkusega patsientidel, kellel ei olnud südame isheemiatõbe või puudusid sellele viitavad kliinilised sümptomid või objektiivne leid ja kes said ravi AKE inhibiitorite, digitaalise ja diureetikumidega stabiilses annuses, ei mõjutanud amlodipiin üldist kardiovaskulaarset suremust. Selles samas populatsioonis teatati amlodipiiniga seoses sagedamini kopsuturse tekkest.

Südameinfarkti vältiva ravi kliiniline uuring (ALLHAT)

Uuemate medikamentoosse ravi meetodite võrdlemiseks viidi läbi randomiseeritud topeltpime haigestumuse-suremuse uuring, mida nimetati südameinfarkti vältimiseks tehtava hüpertensioonivastase ja lipiide vähendava ravi uuringuks (ingl Antihypertensive and Lipid-Lowering

Treatment to Prevent Heart Attack Trial, ALLHAT): amlodipiini 2,5…10 mg ööpäevas (kaltsiumikanali blokaator) või lisinopriili 10…40 mg ööpäevas (AKE-inhibiitor) esmase ravina võrreldes tiasiiddiureetikumi kloortalidooniga 12,5…25 mg ööpäevas kerge kuni mõõduka hüpertensiooni korral.

Kokku randomiseeriti 33 357 hüpertensiooniga patsienti vanuses 55 aastat või üle selle ning neid jälgiti keskmiselt 4,9 aastat. Patsientidel oli vähemalt üks täiendav südame isheemiatõve riskitegur, mis hõlmas müokardiinfarkti või insulti anamneesis (>6 kuu jooksul enne uuringusse kaasamist) või tõestust muu aterosklerootilise kardiovaskulaarse haiguse kohta (üldskoor 51,5%), 2. tüüpi diabeeti (36,1%), HDL-kolesterooli <35 mg/dL (11,6%), elektrokardiogrammi või ehhokardiograafia alusel diagnoositud vasaku vatsakese hüpertroofiat (20,9%) või suitsetamist käesoleval hetkel (21,9%).

Esmase tulemusnäitaja komponentideks olid letaalne südame isheemiatõbi või mitteletaalne müokardiinfarkt. Oluline erinevus esmase tulemusnäitaja osas amlodipiini- ja kloortalidoonipõhise ravi vahel puudus: RR 0,98, 95% usaldusvahemik (0,90...1,07), p=0,65. Teiseste tulemusnäitajate hulka kuuluv südamepuudulikkuse esinemine (kombineeritud tulemusnäitaja kardiovaskulaarne komponent) oli oluliselt suurem amlodipiinirühmas võrreldes kloortalidoonirühmaga [10,2% vs. 7,7%, RR 1,38, 95% usaldusvahemik (1,25…1,52), p<0,001]. Sellele vaatamata puudus oluline erinevus kõigil põhjustel suremuses amlodipiinil põhineva ravi ja kloortalidoonil põhineva ravi vahel: RR 0,96 95% usaldusvahemik (0,89…1,02), p=0,20.

Kasutamine lastel (6-aastased ja vanemad)

Amlodipiini 2,5 mg ja 5 mg annuse võrdlevas uuringus platseeboga, milles osales valdavalt sekundaarse hüpertensiooniga 268 last vanuses 6...17 eluaastat, leiti, et mõlemad amlodipiini annused langetasid süstoolset vererõhku oluliselt enam kui platseebo. Erinevus kahe amlodipiiniannuse vahel ei olnud statistiliselt oluline.

Amlodipiini pikaaegset mõju laste kasvule, puberteedieale ja üldisele arengule ei ole uuritud. Lapseea amlodipiinravi pikaaegne tõhusus kardiovaskulaarse haigestumuse ja suremuse vähendamisel hilisemas täiskasvanueas ei ole tõestatud.

Farmakokineetilised omadused

Imendumine, jaotumine, seondumine plasmavalkudega

Amlodipiin imendub terapeutilistes annustes pärast suukaudset manustamist hästi ja maksimaalne plasmakontsentratsioon vereplasmas saabub 6...12 tundi pärast manustamist. Absoluutne biosaadavus on hinnanguliselt vahemikus 64...80%. Jaotusruumala on ligikaudu 21 l/kg. In vitro uuringutes on näidatud, et ligikaudu 97,5% ringlevast amlodipiinist on seotud plasmavalkudega.

Toidu tarvitamine ei mõjuta amlodipiini biosaadavust.

Biotransformatsioon/eritumine

Lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg on 35...50 tundi ning see on kooskõlas ühekordse annustamisega ööpäevas. Amlodipiin metaboliseeritakse intensiivselt maksas inaktiivseteks metaboliitideks. Uriiniga eritub 10% amlodipiini muutumatul kujul ning 60% metaboliitidena.

Maksakahjustus

Amlodipiini kasutamise kohta maksakahjustusega patsientidel on väga vähe kliinilisi andmeid. Maksapuudulikkusega patsientidel on amlodipiini kliirens vähenenud, mistõttu poolväärtusaeg pikeneb ja AUC suureneb ligikaudu 40...60%.

Eakad

Amlodipiini maksimaalse plasmakontsentratsiooni saavutamise aeg on nii eakatel kui noorematel patsientidel sarnane. Eakatel patsientidel võib hakata kliirens vähenema, mistõttu võib suureneda AUC ja poolväärtusaeg. Südamepuudulikkusega patsientidel erinevates vanusegruppides olid AUC ja eliminatsiooni poolväärtusaja tõusu tulemused vastavuses oodatuga.

Lapsed

74-l hüpertensiivsel lapsel vanuses 1…17 aastat (34 patsienti vanuses 6...12 eluaastat ja 28 patsienti vanuses 13...17 eluaastat) viidi läbi populatsiooni farmakokineetiline uuring amlodipiini annustega vahemikus 1,25 mg kuni 20 mg üks või kaks korda ööpäevas. Lastel vanuses 6...12 eluaastat ja noorukitel vanuses 13...17 eluaastat oli ravimi kliirens suukaudse manustamise järel vastavalt 22,5 l/h ja 27,4 l/h poistel ning vastavalt 16,4 l/h ja 21,3 l/h tüdrukutel. Eri indiviidide vahel täheldati ravimi ekspositsiooni osas suuri erinevusi. Andmed alla 6-aastaste laste kohta on piiratud.

Prekliinilised ohutusandmed

Reproduktsioonitoksikoloogia

Rottide ja hiirtega läbiviidud reproduktsiooniuuringutes ilmnesid inimestele soovitatavast maksimumannusest ligikaudu 50 korda suuremate annuste juures (mg/kg skaalal) poegimise edasilükkumine, sünnitegevuse pikenemine ja järglaste elulemuse vähenemine.

Toime fertiilsusele

Rottidel, keda raviti amlodipiiniga (isaseid 64 päeva ja emaseid 14 päeva enne paaritamist) annustes kuni 10 mg/kg ööpäevas (8-kordne* maksimaalne inimesele soovitatav annus 10 mg, arvestades mg/m² kohta), kahjulikku toimet viljakusele ei täheldatud. Teises rottidega tehtud uuringus, mille käigus raviti isaseid rotte 30 päeva amlodipiinbesilaadiga annuses, mis on mg/kg alusel võrreldav inimestel kasutatava annusega, vähenes folliikuleid stimuleeriva hormooni ja testosterooni sisaldus vereplasmas, samuti sperma tihedus, valminud spermatiidide ning Sertoli rakkude arv.

Kartsinogenees, mutagenees

Kahe aasta vältel amlodipiiniga (kalkuleeritud kontsentratsioonid vastavad päevaannustele 0,5; 1,25 ja 2,5 mg/kg ööpäevas) ravitud hiirtel ja rottidel ei ilmnenud mingisuguseid kartsinogeensuse tunnuseid. Suurim annus (mg/m² alusel hiirtel ligilähedane maksimaalsele lubatavale kliinilisele annusele 10 mg; rottidel kaks korda kõrgem*) oli sarnane hiirte, kuid mitte rottide poolt talutud suurima annusega.

Mutageensusuuringud ei viidanud mingisugustele ravimist tingitud toimetele ei geeni ega kromosoomi tasemel.

* Lähtub patsiendi kaalust 50 kg.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Mikrokristalliline tselluloos

Naatriumtärklisglükolaat

Magneesiumstearaat

Dinaatriumvesiniktsitraat

Krospovidoon

Kroskarmelloosnaatrium

Sobimatus

Ei kohaldata.

Kõlblikkusaeg

3 aastat.

Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Pakendi iseloomustus ja sisu

PVC/PVdC fooliumist ja alumiiniumfooliumist blisterpakendid. 5 mg: 10, 14, 20, 28, 30, 50, 60, 90, 98, 100 tabletti.

10 mg: 10, 14, 20, 28, 30, 50, 60, 90, 98, 100 tabletti. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Erinõuded hävitamiseks puuduvad.

MÜÜGILOA HOIDJA

Accord Healthcare Limited, Sage House, 319 Pinner Road North Harrow, Middlesex HA1 4HF,

Ühendkuningriik

MÜÜGILOA NUMBRID

5 mg: 757911

10 mg: 757811

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 26.09.2011

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 25.11.2013

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Aprill 2018