Amlodipine vitabalans - tablett (5mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

ATC Kood: C08CA01
Toimeaine: amlodipiin
Tootja: VITABALANS OY

Artikli sisukord

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Amlodipine Vitabalans, 5 mg tabletid

Amlodipine Vitabalans, 10 mg tabletid

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks tablett sisaldab 5 mg või 10 mg amlodipiini (amlodipiinbesilaadina).

INN. Amlodipinum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Tablett.

5 mg: valged, ümmargused, kumerad tabletid läbimõõduga 9 mm, mille ühel küljel on poolitusjoon ja teisel küljel logo “3”.

10 mg: valged, ümmargused, kumerad tabletid läbimõõduga 9 mm, mille ühel küljel on poolitusjoon.

Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Arteriaalne hüpertensioon.

Stabiilne stenokardia.

Vasospastiline (Prinzmetali) stenokardia.

Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Täiskasvanud

Hüpertensiooni ja stenokardia ravi tavaline algannus on 5 mg amlodipiini üks kord ööpäevas, mida võib patsiendi individuaalsest ravivastusest lähtuvalt suurendada maksimaalselt 10 mg-ni. Hüpertensiooniga patsientidel on amlodipiini kasutatud kombinatsioonis tiasiiddiureetikumide, alfablokaatorite, beetablokaatorite või angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoritega. Stenokardia korral võib amlodipiini kasutada nii monoteraapiana kui ka nitraatide ja/või beetablokaatorite adekvaatsete annuste suhtes resistentse stenokardiaga patsientidel kombinatsioonis teiste stenokardiavastaste ravimitega.

Amlodipiini annuseid ei ole vaja kohandada, kui samal ajal manustatakse tiasiiddiureetikume, beetablokaatoreid ja angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoreid.

Patsientide erirühmad

Eakad

Eakad ja nooremad patsiendid taluvad amlodipiini annuseid võrdselt hästi. Eakatel on soovitatav kasutada tavalisi annuseid, aga annuse suurendamisel tuleb olla ettevaatlik (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Maksakahjustus

Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientide jaoks ei ole annustamissoovitusi kehtestatud, seetõttu on soovitatav olla annuse valikul ettevaatlik ja alustada ravi annustamisvahemiku alumisse ossa jääva annusega (vt lõigud 4.4 ja 5.2). Amlodipiini farmakokineetikat ei ole raske maksakahjustusega patsientidel uuritud. Raske maksakahjustusega patsientidel tuleb amlodipiini manustamist alustada väikseimast annusest ja annust aeglaselt suurendada.

Neerukahjustus

Muutused amlodipiini plasmakontsentratsioonides ei ole seotud neerukahjustuse raskusastmega, mistõttu soovitatakse kasutada tavalisi annuseid. Amlodipiin ei ole dialüüsitav.

Lapsed

Hüpertensiooniga lapsed ja noorukid vanuses 6...17 aastat

Soovitatav hüpertensioonivastase ravi suukaudne algannus lastele vanuses 6...17 aastat on 2,5 mg üks kord ööpäevas, annust võib suurendada maksimaalselt 5 mg-ni üks kord ööpäevas, kui 4-nädalase raviga ei ole saavutatud piisavat vererõhu langust. Lastel ei ole uuritud suuremaid annuseid kui 5 mg ööpäevas (vt lõigud 5.1 ja 5.2).

Lapsed vanuses alla 6 aasta

Andmed pole saadaval.

Manustamisviis

Tabletid suukaudseks manustamiseks.

Vastunäidustused

Amlodipiin on vastunäidustatud patsientidele, kellel esinevad:

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

  • ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine või dihüdropüridiini derivaatide suhtes;
  • raske hüpotensioon;
  • šokk (sealhulgas kardiogeenne šokk);
  • vasaku vatsakese väljavoolu takistus (nt raske aordistenoos);
  • ägeda müokardiinfarkti järgne hemodünaamiliselt ebastabiilne südamepuudulikkus.

Amlodipiini ohutust ja efektiivsust hüpertensiivse kriisi korral ei ole kindlaks tehtud.

Südamepuudulikkusega patsiendid

Südamepuudulikkusega patsiente tuleb ravida ettevaatlikult. Raske südamepuudulikkusega (NYHA klass III ja IV) patsientide pikaajalises platseebokontrolliga uuringus teatati kopsuturse suuremast esinemissagedusest amlodipiiniga ravitud rühmas võrreldes platseeborühmaga (vt lõik 5.1). Kaltsiumikanali blokaatoreid, sealhulgas amlodipiini, tuleb kasutada ettevaatlikult südame paispuudulikkusega patsientidel, sest need võivad suurendada edaspidiste kardiovaskulaarhaiguste ja suremuse riski.

Kasutamine maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel

Kahjustatud maksafunktsiooniga patsientidel on amlodipiini poolväärtusaeg pikenenud ja kontsentratsioonikõvera alune pindala (AUC) suurenenud ning annustamissoovitusi ei ole veel määratletud. Amlodipiini manustamist tuleb seetõttu alustada annustamisvahemiku alumisse ossa jääva annusega ja ettevaatlik tuleb olla nii ravi alustamisel kui ka hilisemal annuse suurendamisel. Raske maksakahjustusega patsientidel tuleb annust suurendada aeglaselt ja patsienti hoolikalt jälgides.

Kasutamine eakatel patsientidel

Eakatel tuleb annust suurendada ettevaatusega (vt lõigud 4.2 ja 5.2).

Kasutamine neerupuudulikkuse korral

Neerupuudulikkusega patsientidele võib manustada amlodipiini tavalisi annuseid. Muutused amlodipiini plasmakontsentratsioonides ei ole seotud neerukahjustuse raskusastmega. Amlodipiin ei ole dialüüsitav.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Teiste ravimite toimed amlodipiinile

CYP3A4 inhibiitorid: Amlodipiini samaaegne kasutamine koos tugevate või mõõdukate CYP3A4 inhibiitoritega (proteaasi inhibiitorid, seenevastased asoolid, makroliidid, nagu erütromütsiin või klaritromütsiin, verapamiil või diltiaseem) võib põhjustada amlodipiini ekspositsiooni olulist suurenemist. Nende farmakokineetiliste muutuste kliiniline tähendus võib olla enam väljendunud eakatel, mistõttu võib olla vajalik kliiniline jälgimine ja annuse kohandamine.

CYP3A4 indutseerijad: Samaaegsel manustamisel teadaolevate CYP3A4 indutseerijatega võib amlodipiini plasmakontsentratsioon varieeruda. Seetõttu tuleb nii samaaegse manustamise ajal kui selle järgselt jälgida vererõhku ning kaaluda annuse kohandamist, seda eeskätt tugevate CYP3A4 indutseerijate (nt rifampitsiin, naistepuna) puhul.

Amlodipiini manustamine koos greipfruudi või greipfruudimahlaga ei ole soovitatav, sest greipfruut ja greipfruudimahl võivad samaaegsel manustamisel suurendada mõnedel patsientidel amlodipiini biosaadavust, mis võib põhjustada vererõhku langetava toime tugevnemise.

Dantroleen (infusioon): loomadel on verapamiili ja intravenoosse dantroleeni manustamisel hüperkaleemia tõttu täheldatud surmaga lõppevat vatsakeste virvendusarütmiat ja kardiovaskulaarset kollapsit. Hüperkaleemia ohu tõttu soovitatakse pahaloomulise hüpertermia soodumusega patsientidel ja pahaloomulise hüpertermia ravis vältida kaltsiumikanali blokaatoreid (nt amlodipiin).

Amlodipiini toime teistele ravimitele

Amlodipiini vererõhku langetav toime lisandub teiste antihüpertensiivse toimega ravimite vererõhku langetavale toimele.

Takroliimus: koos amlodipiiniga manustamisel võib takroliimuse sisaldus veres suureneda, kuid selle koostoime farmakokineetiline mehhanism ei ole veel lõplikult selge. Et vältida takroliimuse toksilist toimet, tuleb sellega ravitavale patsiendile amlodipiini manustamisel jälgida takroliimuse kontsentratsiooni veres ja vajaduse korral takroliimuse annust kohandada.

Tsüklosporiin: tsüklosporiini ja amlodipiini koostoimete uuringuid ei ole tervetel vabatahtlikel või muudes populatsioonides tehtud, välja arvatud neerusiirdamise läbinud patsientidel, kellel täheldati tsüklosporiini varieeruvat minimaalse kontsentratsiooni suurenemist (keskmiselt 0…40%). Kaaluda tuleb tsüklosporiini sisalduse jälgimist neerusiirdamise läbinud patsientidel, kes saavad amlodipiini, ja vajaduse korral tuleb tsüklosporiini annust vähendada.

Kliinilistes koostoimete uuringutes ei mõjutanud amlodipiin atorvastatiini, digoksiini ega varfariini farmakokineetilisi omadusi.

Simvastatiin: 10 mg amlodipiini korduvate annuste samaaegsel manustamisel koos 80 mg simvastatiiniga suurenes simvastatiini ekspositsioon 77%, võrreldes ainult simvastatiini manustamisega. Amlodipiinravi saavatel patsientidel ei tohi simvastatiini maksimaalne ööpäevane annus ületada 20 mg.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Andmed amlodipiini ohutusest raseduse ajal puuduvad.

Loomkatsetes täheldati suurte annuste kasutamisel reproduktiivtoksilisust (vt lõik 5.3). Kasutamine raseduse ajal on soovitatav üksnes ohutuma alternatiivse ravimi puudumise korral ning juhul, kui haigus ohustab ema ja loodet rohkem kui ravi amlodipiiniga.

Imetamine

Amlodipiin eritub rinnapiima. Hinnanguliselt jääb imiku saadav annus ema annusega võrreldes kvartiilide vahemikku 3...7%, maksimaalselt 15%. Amlodipiini toime imikutele ei ole teada. Otsus imetamise jätkamise/mittejätkamise kohta või amlodipiinravi jätkamise/katkestamise kohta tuleb vastu võtta, arvestades imetamise kasu lapsele ja ravi kasu emale.

Fertiilsus

Mõnedel kaltsiumikanali blokaatoritega ravitud patsientidel on kirjeldatud pöörduvaid biokeemilisi muutusi spermatosoidide peas. Kliinilised andmed amlodipiini võimaliku mõju kohta viljakusele on ebapiisavad. Ühes rottidega läbi viidud uuringus täheldati toimet isasloomade viljakusele (vt lõik 5.3).

Toime reaktsioonikiirusele

Amlodipine Vitabalans mõjutab kergelt või mõõdukat autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet. Kui amlodipiini võtvatel patsientidel esineb pearinglust, peavalu, väsimust või iiveldust, võib reaktsiooniaeg olla pikenenud. Eriti ettevaatlik tuleb olla ravi alguses.

Kõrvaltoimed

Ohutusprofiili kokkuvõte

Kõige sagedamini kirjeldatud kõrvaltoimed ravi ajal on unisus, pearinglus, peavalu, südamepekslemine, nahaõhetus, kõhuvalu, iiveldus, pahkluu turse, tursed ja väsimus.

Kõrvaltoimete loetelu tabelina

Amlodipiini kasutamisel täheldatud alljärgnevatest kõrvaltoimetest on teatatud järgmise sagedusega: väga sage (1/10); sage (1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (1/1000 kuni < 1/100); harv (1/10 000 kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10 000).

Igas esinemissageduse rühmas on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.

Organsüsteemi klass

Esinemissagedus

Kõrvaltoimed

Vere ja lümfisüsteemi häired

Väga harv

Leukotsütopeenia, trombotsütopeenia

Immuunsüsteemi häired

Väga harv

Allergilised reaktsioonid

Ainevahetus- ja toitumishäired

Väga harv

Hüperglükeemia

Psühhiaatrilised häired

Aeg-ajalt

Unetus, meeleolu muutused (sh ärevus),

 

 

depressioon

 

Harv

Segasus

Närvisüsteemi häired

Sage

Unisus, pearinglus, peavalu (eriti ravi

 

 

alguses)

 

Aeg-ajalt

Treemor, düsgeusia, minestus, hüpoesteesia,

 

 

paresteesia

 

Väga harv

Hüpertoonia, perifeerne neuropaatia

Silma kahjustused

Aeg-ajalt

Nägemishäired (sh diploopia)

Kõrva ja labürindi kahjustused

Aeg-ajalt

Tinnitus

Südame häired

Aeg-ajalt

Südamepekslemine

 

Väga harv

Müokardiinfarkt, arütmia (sealhulgas

 

 

bradükardia, ventrikulaarne tahhükardia ja

 

 

kodade fibrillatsioon)

Vaskulaarsed häired

Sage

Nahaõhetus

 

 

 

 

Aeg-ajalt

Hüpotensioon

 

Väga harv

Vaskuliit

Respiratoorsed, rindkere ja

Aeg-ajalt

Düspnoe, riniit

mediastiinumi häired

Väga harv

Köha

Seedetrakti häired

Sage

Kõhuvalu, iiveldus

 

Aeg-ajalt

Oksendamine, düspepsia, sooletegevuse

 

 

muutused (sh kõhulahtisus ja kõhukinnisus),

 

 

suukuivus

 

Väga harv

Pankreatiit, gastriit, igemete hüperplaasia

Maksa ja sapiteede häired

Väga harv

Hepatiit, ikterus, maksaensüümide aktiivsuse

 

 

tõus*

Naha ja nahaaluskoe

Aeg-ajalt

Alopeetsia, purpur, nahavärvuse muutus,

kahjustused

 

liighigistamine, kihelus, lööve, eksanteem

 

Väga harv

Angioödeem, multiformne erüteem,

 

 

urtikaaria, eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi-

 

 

Johnsoni sündroom, Quincke ödeem,

 

 

valgustundlikkus

 

Teadmata

Toksiline epidermaalne nekrolüüs

Lihas-skeleti ja sidekoe

Sage

Pahkluupiirkonna turse

kahjustused

Aeg-ajalt

Artralgia, müalgia, lihaskrambid, seljavalu

Neerude ja kuseteede häired

Aeg-ajalt

Urineerimishäire, noktuuria, sage

 

 

urineerimine

Reproduktiivse süsteemi ja

Aeg-ajalt

Impotentsus, günekomastia

rinnanäärme häired

 

 

Üldised häired ja

Sage

Tursed, väsimus

manustamiskoha reaktsioonid

Aeg-ajalt

Valu rinnus, asteenia, valu, halb enesetunne

Uuringud

Aeg-ajalt

Kehakaalu suurenemine, kehakaalu

 

 

vähenemine

* Enamasti koos kolestaasiga.

 

 

On teatatud väga üksikutest ekstrapüramidaalse sündroomi juhtudest.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Tahtliku üleannustamise kogemused inimestel on piiratud.

Sümptomid

Senistel andmetel võib suur üleannustamine põhjustada ülemäärast perifeerset vasodilatatsiooni ja reflektoorset tahhükardiat. On teatatud väljendunud ja potentsiaalselt pikenenud süsteemsest hüpotensioonist kuni surmaga lõppeva šokini.

Ravi

Amlodipiini üleannustamise tõttu tekkinud kliiniliselt olulise hüpotensiooni korral tuleb kardiovaskulaarsüsteemi aktiivselt toetada, sealhulgas jälgida kardiaalset ja respiratoorset funktsiooni, tõsta jäsemed kõrgemale ja jälgida ringleva vedeliku mahtu ning väljutatava uriini hulka.

Veresoonte toonuse ja vererõhu taastamiseks võib vastunäidustuste puudumisel kasulikuks osutuda vasokonstriktorite kasutamine. Kaltsiumikanaleid blokeeriva toime pööramiseks võib olla kasu kaltsiumglükonaadi intravenoossest manustamisest.

Mõnedel juhtudel võib kasulikuks osutuda maoloputus. Aktiveeritud söe manustamine tervetele vabatahtlikele kuni 2 tundi pärast 10 mg amlodipiini manustamist vähendas tunduvalt amlodipiini imendumise kiirust.

Seoses sellega, et amlodipiin seondub suures ulatuses plasmavalkudega, ei ole dialüüsist tõenäoliselt kasu.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: kaltsiumikanali blokaatorid, peamiselt vaskulaarse toimega selektiivsed kaltsiumikanali blokaatorid

ATC-kood: C08CA01

Amlodipiin on dihüdropüridiini rühma kaltsiumiioonide sissevoolu inhibiitor (aeglase kanali blokaator või kaltsiumiioonide antagonist) ning pärsib kaltsiumiioonide transmembraanset sissevoolu südame ja veresoonte silelihasrakkudesse.

Amlodipiini vererõhku alandav toime on tingitud veresoonte seinte silelihaste otsesest lõõgastamisest. Täpne mehhanism, kuidas amlodipiin leevendab stenokardiat, ei ole veel täielikult välja selgitatud, kuid on teada, et ta alandab kogu isheemilist koormust kahel järgneval viisil:

1)Amlodipiin laiendab perifeerseid arterioole ja sellega vähendab üldist perifeerset resistentsust (järelkoormus) südame tööle. Et südame löögisagedus jääb stabiilseks, toob südamekoormuse vähendamine kaasa nii müokardi väiksema energiavajaduse kui ka väiksema hapnikuvajaduse.

2)Amlodipiini toimemehhanism on tõenäoliselt seotud sellega, et see laiendab ka peamisi koronaarartereid ja -arterioole nii normaalsetes kui ka isheemilistes piirkondades. Selline veresoonte laienemine suurendab müokardi hapnikuga varustatust koronaararterite spasmiga patsientidel (Prinzmetali või variantne stenokardia).

Annustamine üks kord ööpäevas alandab kogu 24-tunnise perioodi vältel hüpertensiooniga patsientidel kliiniliselt olulisel määral vererõhku nii lamavas kui ka seisvas asendis. Et amlodipiini toime saabub aeglaselt, ei esine amlodipiini manustamisel kõrvaltoimena ägedat hüpotensiooni.

Stenokardiaga patsientidel suurendab amlodipiini manustamine üks kord ööpäevas üldist koormustaluvust, lükkab edasi stenokardia teket ja pikendab aega 1 mm ST-segmendi depressiooni tekkeni. Lisaks vähendab amlodipiin nii stenokardiahoogude sagedust kui ka glütserüültrinitraadi tablettide kasutamise vajadust.

Amlodipiini kasutamisel ei ole täheldatud metaboolseid kõrvaltoimeid ega muutusi plasmalipiidide osas, seega sobib amlodipiin kasutamiseks ka patsientidel, kes põevad astmat, diabeeti või podagrat.

Kasutamine koronaararterite haigusega (Coronary Artery Disease, CAD) patsientidel

Amlodipiini efektiivsust kliiniliste haigusjuhtude vältimisel südame isheemiatõvega patsientidel on hinnatud sõltumatus, mitmekeskuselises, randomiseeritud, topeltpimedas, platseebokontrollitud uuringus CAMELOT (Comparison of Amlodipine vs Enalapril to Limit Occurrences of Thrombosis), mis hõlmas 1997 patsienti. Neist 663 patsienti raviti amlodipiiniga annuses 5…10 mg, 673 patsienti raviti enalapriiliga annuses 10...20 mg ja 655 patsienti raviti platseeboga lisaks tavaravile statiinide, beetablokaatorite, diureetikumide ja aspiriiniga 2 aasta jooksul. Tabelis 1 on toodud efektiivsuse

olulisemad tulemused. Need näitavad, et ravi amlodipiiniga oli seotud väiksema arvu hospitaliseerimistega stenokardia ja revaskulariseerimisprotseduuride tõttu koronaararterite haigusega patsientidel.

Tabel 1. Oluliste kliiniliste lõpptulemuste esinemissagedus uuringus CAMELOT

 

Kardiovaskulaarsete

 

 

 

 

 

 

 

tüsistuste arv

 

Amlodipiin vs platseebo

 

 

N (%)

 

 

 

 

 

 

Tulemused

Amlodipiin

Platseebo

Enalapriil

 

Riskisuhe (95% CI)

 

P-väärtus

Esmane tulemusnäitaja

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kardiovaskulaarsed

110 (16,6)

151 (23,1)

136 (20,2)

 

0,69 (0,54…0,88)

 

0,003

kõrvaltoimed

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Üksikkomponendid

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Koronaarne

78 (11,8)

103 (15,7)

(14,1)

 

0,73 (0,54…0,98)

 

0,03

revaskularisatsioon

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Hospitaliseerimine

51 (7,7)

84 (12,8)

(12,8)

 

0,58 (0,41…0,82)

 

0,002

stenokardia tõttu

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Mitteletaalne müokardiinfarkt

14 (2,1)

19 (2,9)

11 (1,6)

 

0,73 (0,37…1,46)

 

0,37

Insult või TIA

6 (0,9)

12 (1,8)

(1,2)

 

0,50 (0,19…1,32)

 

0,15

Kardiovaskulaarne surm

5 (0,8)

2 (0,3)

(0,7)

 

2,46 (0,48…12,7)

 

0,27

Hospitaliseerimine südame

3 (0,5)

5 (0,8)

(0,6)

 

0,59 (0,14…2,47)

 

0,46

paispuudulikkuse tõttu

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Elustamine südameseiskuse

4 (0,6)

(0,1)

 

Teadmata

 

0,04

tõttu

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Uus perifeerne

5 (0,8)

2 (0,3)

(1,2)

 

2,6 (0,50…13,4)

 

0,24

veresoontehaigus

 

 

 

 

 

 

 

 

Lühendid: CI – usaldusvahemik (confidence interval); TIA – transitoorne isheemiline atakk.

Kasutamine südamepuudulikkusega patsientidel

Hemodünaamika uuringud ja koormusel põhinevad kontrollitud kliinilised uuringud, mis viidi läbi NYHA II…IV klassi südamepuudulikkusega patsientidel, näitavad, et amlodipiin ei põhjustanud kliinilist halvenemist, mida mõõdeti koormustaluvuse, vasaku vatsakese väljutusfraktsiooni ja kliinilise sümptomaatika alusel.

Platseebokontrollitud uuring (PRAISE), mis oli kavandatud selleks, et uurida patsiente, kellel esines NYHA III…IV klassi südamepuudulikkus ning kellele manustati digoksiini, diureetikume ja AKE inhibiitoreid, näitas, et amlodipiin ei suurendanud südamepuudulikkusega patsientidel suremuse ega kombineeritud suremuse ja haigestumise riske.

Amlodipiini kasutamise pikaaegses platseebokontrollitud jätku-uuringus (PRAISE-2) NYHA III ja IV klassi kuuluvatel südamepuudulikkusega patsientidel, kellel puudusid isheemiatõvele viitavad kliinilised sümptomid või objektiivsete uuringute leiud ning kes said raviks AKE inhibiitorite, digitaalise preparaatide ja diureetikumide stabiilseid annuseid, ei mõjutanud amlodipiin üldist ega kardiovaskulaarset suremust. Samade patsientide grupis seostati amlodipiini platseebogrupiga võrreldes kopsuturse esinemise sagenemisega.

Südameinfarkti ennetava ravi kliiniline uuring (ALLHAT)

Uuemate medikamentoosse ravimeetodite võrdlemiseks viidi läbi randomiseeritud topeltpime haigestumuse-suremuse uuring, mida nimetati südameinfarkti ennetamiseks tehtava hüpertensioonivastase ja lipiide vähendava ravi uuringuks (Antihypertensive and Lipid-Lowering Treatment to Prevent Heart Attack Trial, ALLHAT): amlodipiini 2,5…10 mg ööpäevas (kaltsiumikanali blokaator) või lisinopriili 10…40 mg ööpäevas (AKE-inhibiitor) esimese rea ravina

võrreldes tiasiiddiureetikumi kloortalidooniga 12,5…25 mg ööpäevas kerge kuni mõõduka hüpertensiooni korral.

Kokku randomiseeriti 33 357 hüpertensiooniga patsienti vanuses 55 aastat või üle selle ning neid jälgiti keskmiselt 4,9 aastat. Patsientidel oli vähemalt üks täiendav südame isheemiatõve riskitegur, mis hõlmas müokardiinfarkti või insulti anamneesis (> 6 kuu jooksul enne uuringusse kaasamist) või tõestust muu aterosklerootilise kardiovaskulaarse haiguse kohta (üldskoor 51,5%), 2. tüüpi diabeeti (36,1%), HDL-kolesterooli < 35 mg/dl (11,6%), elektrokardiogrammi või ehhokardiograafia alusel diagnoositud vasaku vatsakese hüpertroofiat (20,9%), suitsetamist käesoleval hetkel (21,9%).

Esmase tulemusnäitaja komponendid olid letaalne südame isheemiatõbi või mitteletaalne müokardiinfarkt. Oluline erinevus esmase tulemusnäitaja osas amlodipiini- ja kloortalidoonipõhise ravi vahel puudus: RR 0,98, 95% usaldusvahemik (0,90...1,07), p = 0,65. Teiseste tulemusnäitajate hulka kuuluv südamepuudulikkuse esinemine (kombineeritud tulemusnäitaja kardiovaskulaarne komponent) oli oluliselt suurem amlodipiinirühmas võrreldes kloortalidoonirühmaga [10,2% vs 7,7%, RR 1,38, 95% usaldusvahemik (1,25…1,52), p < 0,001]. Sellele vaatamata puudus oluline erinevus kõigil põhjustel suremuses amlodipiinil põhineva ravi ja kloortalidoonil põhineva ravi vahel: RR 0,96 95% usaldusvahemik (0,89…1,02), p = 0,20.

Kasutamine lastel (6-aastased ja vanemad)

Amlodipiini 2,5 mg ja 5,0 mg annuse võrdlevas uuringus platseeboga, milles osales valdavalt sekundaarse hüpertensiooniga 268 last vanuses 6...17 eluaastat, leiti, et mõlemad amlodipiini annused langetasid süstoolset vererõhku oluliselt enam kui platseebo. Erinevus kahe amlodipiini annuse vahel ei olnud statistiliselt oluline.

Amlodipiini pikaaegset mõju laste kasvule, puberteedieale ja üldisele arengule ei ole uuritud. Ei ole tõestatud, kas lapsepõlves määratud pikaajaline amlodipiinravi vähendab kardiovaskulaarset haigestumust ja suremust täiskasvanueas.

Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Amlodipiin imendub terapeutilistes annustes pärast suukaudset manustamist hästi ja maksimaalne plasmakontsentratsioon saabub 6...12 tundi pärast manustamist. Absoluutne biosaadavus on hinnanguliselt vahemikus 64...80%.

Toit ei mõjuta amlodipiini biosaadavust.

Jaotumine

Jaotusruumala on ligikaudu 21 l/kg. In vitro uuringud on näidanud, et ligikaudu 97,5% vereringes leiduvast amlodipiinist on seotud plasmavalkudega.

Biotransformatsioon

Amlodipiin metaboliseeritakse maksas ulatuslikult inaktiivseteks metaboliitideks.

Eritumine

Uriiniga eritub 10% amlodipiinist muutumatul kujul ja 60% metaboliitidena.

Lõplik plasma eritumise poolväärtusaeg on 35...50 tundi ja on seetõttu kooskõlas ühekordse ööpäevase annuse manustamisega.

Kasutamine maksakahjustuse korral

Amlodipiini kasutamise kohta maksakahjustusega patsientidel on väga vähe kliinilisi andmeid. Maksapuudulikkusega patsientidel on amlodipiini kliirens vähenenud, mistõttu poolväärtusaeg pikeneb ja AUC suureneb ligikaudu 40...60%.

Kasutamine eakatel

Aeg amlodipiini maksimaalse plasmakontsentratsiooni saabumiseni on eakatel ja noorematel patsientidel ühesugune. Eakatel kaldub amlodipiini kliirens vähenema, mistõttu suureneb nii AUC kui

ka eliminatsiooni poolväärtusaeg. AUC ja eliminatsiooni poolväärtusaja suurenemine südame paispuudulikkusega patsientidel oli selline, nagu oli oodata uuritud patsientide vanuserühma puhul.

Kasutamine lastel ja noorukitel

74 hüpertensiivsel lapsel vanuses 1 kuni 17 aastat (34 patsienti vanuses 6…12 eluaastat ja 28 patsienti vanuses 13…17 eluaastat) viidi läbi populatsiooni farmakokineetiline uuring amlodipiini annustega vahemikus 1,25…20 mg üks või kaks korda ööpäevas. Lastel vanuses 6...12 eluaastat ja noorukitel vanuses 13...17 eluaastat oli ravimi kliirens suukaudse manustamise järel vastavalt 22,5 l/tunnis ja 27,4 l/tunnis poistel ning vastavalt 16,4 l/tunnis ja 21,3 l/tunnis tüdrukutel. Eri indiviidide vahel täheldati ravimi ekspositsiooni osas suuri erinevusi. Andmed alla 6-aastaste laste kohta on piiratud.

Prekliinilised ohutusandmed

Reproduktiivtoksikoloogia

Rottide ja hiirtega läbi viidud reproduktiivsusuuringutes ilmnesid inimestele soovitatavast maksimumannusest ligikaudu 50 korda suuremate annuste juures (mg/kg alusel) poegimise edasilükkumine, poegimise kestuse pikenemine ja järglaste elulemuse vähenemine.

Toime fertiilsusele

  1. Rottidel, kellele manustati amlodipiini (isastele 64 päeva ja emastele 14 päeva enne paaritamist) annustes kuni 10 mg/kg ööpäevas [(8-kordne* maksimaalne inimesele soovitatav annus (10 mg), mg/m2 alusel)], ei täheldatud kahjulikku toimet viljakusele. Teises rottidega läbi viidud uuringus, mille käigus manustati isastele rottidele 30 päeva amlodipiinbesilaati annuses, mis on mg/kg alusel võrreldav inimestel kasutatava annusega, vähenes plasma folliikuleid stimuleeriva hormooni ja testosterooni sisaldus, samuti sperma tihedus, valminud spermatiidide arv ning Sertoli rakkude arv.

Kartsinogenees, mutagenees

  1. Kahe aasta vältel amlodipiiniga (arvutuslikud kontsentratsioonid vastavad ööpäeva annustele 0,5, 1,25 ja 2,5 mg/kg päevas) ravitud hiirtel ja rottidel ei ilmnenud mingisuguseid kartsinogeensuse tunnuseid. Suurim annus (mg/m2 alusel hiirtel ligilähedane maksimaalsele soovitatavale kliinilisele annusele 10 mg; rottidel kaks korda suurem*) oli sarnane hiirte, kuid mitte rottide poolt talutud suurima annusega.

Mutageensusuuringud ei viidanud mingisugustele ravimist tingitud toimetele ei geeni ega kromosoomi tasemel.

* Põhineb patsiendi kehakaalul 50 kg.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Mikrokristalliline tselluloos

Kolloidne veevaba ränidioksiid

Magneesiumstearaat

Naatriumtärklisglükolaat (tüüp A)

Sobimatus

Ei kohaldata.

Kõlblikkusaeg

5 aastat.

Säilitamise eritingimused

Hoida blister välispakendis, valguse eest kaitstult.

Pakendi iseloomustus ja sisu

30, 60 või 100 tabletti blistris (PVC/PVdC/Al).

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

MÜÜGILOA HOIDJA

Vitabalans Oy

Varastokatu 8

13500 Hämeenlinna

Soome

MÜÜGILOA NUMBRID

5 mg: 744511

10 mg: 744411

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 10.06.2011

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 11.05.2016

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Jaanuar 2018