Amlodipine actavis - tablett (5mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

ATC Kood: C08CA01
Toimeaine: amlodipiin
Tootja: Actavis Group PTC ehf

Artikli sisukord

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Amlodipine Actavis, 5 mg tabletid

Amlodipine Actavis, 10 mg tabletid

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

5 mg tabletid

Üks tablett sisaldab 5 mg amlodipiini (besilaadina).

10 mg tabletid

Üks tablett sisaldab 10 mg amlodipiini (besilaadina).

INN. Amlodipinum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Tablett.

Amlodipine Actavis 5 mg tablett: valge, katmata, ümmargune, lame tablett (8 mm) poolitusjoon ühel küljel ja sisse pressitud märge „AB5“ teisel küljel.

Tableti saab jagada võrdseteks annuseks.

Amlodipine Actavis 10 mg tablett: valge, katmata, ümmargune, lame tablett (10 mm) poolitusjoon ühel küljel ja sisse pressitud märge „AB10“ teisel küljel.

Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Hüpertensioon.

Krooniline stabiilne stenokardia.

Vasospastiline (Prinzmetal’i) stenokardia.

Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Täiskasvanud

Hüpertensiooni ja stenokardia ravis on algannuseks 5 mg amlodipiini üks kord ööpäevas, mida võib lähtuvalt patsiendi individuaalsest reaktsioonist suurendada maksimaalselt 10 mg-ni ööpäevas. Hüpertensiooniga patsientidele on amlodipiini kasutatud kombinatsioonis tiasiiddiureetikumidega, alfablokaatoritega, beetablokaatoritega või AKE inhibiitoritega. Stenokardiat põdevatel patsientidel võib Amlodipine Actavis’t kasutada monoteraapiana või kombineerituna teiste stenokardiavastaste ravimitega patsientidel, kelle stenokardia on kupeeritud nitraatidega ja/ või adekvaatses annuses beetablokaatoridega.

Amlodipine Actavis’e annuse kohandamine ei ole samaaegsel tiasiiddiureetikumide, beetablokaatorite ja AKE inhibiitorite kasutamisel vajalik.

Eripopulatsioonid

Eakad

Amlodipiin, kasutatuna nii eakatel kui noortel patsientidel sarnastes annustes, oli võrdselt talutav. Eakatele patsientidele on näidustatud tavaline annus, kuid annuse suurendamisel on vajalik ettevaatus (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Maksakahjustus

Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidele ei ole annustamisskeemi määratletud, seetõttu tuleb amlodipiini manustada ettevaatusega ning alustada madalamatest annustest (vt lõigud 4.4 ja 5.2). Raske maksakahjustusega patsientidel ei ole amlodipiini farmakokineetikat uuritud. Raske maksakahjustusega patsientidel tuleb alustada ravi amlodipiini madalaimate annustega ning annust tiitrida aeglaselt.

Neerukahjustus

Amlodipiini plasmakontsentratsioonide muutused ei ole korrelatsioonis neerukahjustusega, seega on soovitatav tavaline annustamine. Amlodipiin ei ole dialüüsitav.

Lapsed

Hüpertensiooniga 6...17-aastased lapsed ja noorukid

Soovitatav antihüpertensiivne suukaudne algannus lastel vanuses 6...17 eluaastat on 2,5 mg üks kord ööpäevas, mida võib suurendada kuni 5 mg üks kord ööpäevas, kui eesmärgiks seatud vererõhku ei saavutata 4 nädala jooksul. Suuremaid annuseid kui 5 mg ööpäevas ei ole lastel uuritud (vt lõigud 5.1 ja 5.2).

2,5 mg annust on võimalik saada Amlodipine Actavis’e 5 mg tablettide poolitamise teel, kuna tabletid on toodetud nii, et neid saab jagada võrdseteks annusteks.

Alla 6-aastased lapsed

Andmed pole saadaval.

Manustamisviis

Tablett suukaudseks manustamiseks.

Vastunäidustused

Amlodipiin on vastunäidustatud patsientidele, kellel on:

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

  • ülitundlikkus toimeaine, dihüdropüridiini derivaatide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
  • raske hüpotensioon.
  • šokk (sealhulgas kardiogeenne šokk).
  • vasaku vatsakese väljavoolu obstruktsioon (nt raske aordistenoos).
  • hemodünaamiliselt ebastabiilne südamepuudulikkus peale ägedat müokardiinfarkti.

Amlodipiini ohutust ja efektiivsust hüpertensiivse kriisi korral ei ole kindlaks tehtud.

Südamepuudulikkus

Südamepuudulikkusega patsiente tuleb ravida ettevaatlikult. Pikaajalises platseeboga kontrollitud uuringus, kus osalesid raske südamepuudulikkusega patsiendid (NYHA III ja IV klass), oli kopsuturse esinemissagedus amlodipiiniga ravitud patsientidel suurem kui platseebogrupis (vt lõik 5.1). Kaltsiumikanali blokaatoreid, sh amlodipiini tuleb kasutada ettevaatusega südame paispuudulikkusega patsientidel, kuna need võivad suurendada hilisema kardiovaskulaarse tüsistuse ja suremuse riski.

Maksakahjustus

Kahjustatud maksafunktsiooniga patsientidel on amlodipiini poolväärtusaeg pikenenud ja AUC väärtused kõrgenenud; annustamissoovitusi ei ole veel antud. Seega tuleb neil patsientidel alustada ravi amlodipiini madalaimate annustega ning nii ravi alustamisel kui ka annuse suurendamisel tuleb olla ettevaatlik. Raske maksakahjustusega patsientidel võib olla vajalik aeglasem annuse tiitrimine ja tähelepanelik jälgimine.

Eakad

Eakatel patsientidel tuleb annuseid suurendada ettevaatlikult (vt lõigud 4.2 ja 5.2).

Neerukahjustus

Selliste patsientide puhul võib kasutada amlodipiini tavalisi annuseid. Muutused amlodipiini plasmakontsentratsioonis ei ole korrelatsioonis neerukahjustuse raskusastmega. Amlodipiin ei ole dialüüsitav.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Teiste ravimite mõju amlodipiinile

CYP3A4 inhibiitorid: amlodipiini samaaegne kasutamine tugevate või mõõdukate CYP3A4 inhibiitoritega (proteaasi inhibiitorid, asooli rea seenevastased ravimid, makroliidid, nagu erütromütsiin või klaritromütsiin, verapamiil või diltiaseem) võib märkimisväärselt tõsta amlodipiini ekspositsiooni, mistõttu suureneb risk hüpotensiooni tekkeks. Nende farmakokineetiliste muutuste kliiniline tõlgendamine võib olla rohkem väljendunud eakatel patsientidel. Seega võib vajalikuks osutuda kliiniline järelvalve ja annuse kohandamine.

CYP3A4 indutseerijad: Samaaegsel manustamisel teadaolevate CYP3A4 indutseerijatega võib amlodipiini plasmakontsentratsioon varieeruda. Seetõttu tuleb nii samaaegse manustamise ajal kui selle järgselt jälgida vererõhku ning kaaluda annuse kohandamist, seda eeskätt tugevate

CYP3A4 indutseerijate (nt rifampitsiin, naistepuna) puhul.

Amlodipiini koosmanustamine greipfruudi või greipfruudimahla ei ole soovitatav kuna mõnedel patsientidel võib biosaadavus suureneda, millest tulenevalt suureneb ka vererõhku alandav toime.

Dantroleen (infusioon): pärast verapamiili ja intravenoose dantroleeni manustamist täheldati loomadel hüperkaleemiga seotud letaalset vetrikulaarset fibrillatsiooni ja kardiovaskulaarset kollapsit. Maliigsele hüpertermiale vastuvõtlikel patsientidel ja maliigse hüpertermia ravi puhul on hüperkaleemia riski tõttu soovitatav vältida kaltsiumikanali blokaatorite, nagu amlodipiin, koosmanustamist.

Amlodipiini mõjud teistele ravimitele

Amlodipiini vererõhku alandav toime suurendab teiste antihüpertensiivsete omadustega ravimite vererõhku alandavat toimet.

Kliinilistes koostoimeuuringutes ei mõjutanud amlodipiin atorvastatiini, digoksiini või varfariini farmakokineetikat.

Takroliimus: Amlodipiiniga koosmanustamisel esineb risk takroliimuse sisalduse suurenemisele veres, kuid selle koostoime farmakokineetiline mehhanism ei ole täielikult teada. Takroliimuse toksilisuse vältimiseks tuleb amlodipiini manustamisel patsientidele, keda ravitakse takroliimusega, jälgida takroliimuse sisaldust veres ja vajaduse korral takroliimuse annust kohandada.

Tsüklosporiin

Koostoimeuuringuid tsüklosporiini ja amlodipiiniga ei ole tervetel vabatahtlikel või muudel populatsioonidel läbi viidud, välja arvatud neerusiirdamispatsientidel, kelle puhul täheldati tsüklosporiini varieeruvat minimaalse kontsentratsiooni suurenemist (keskmine 0%...40%).

Amlodipiini saaval neerusiirdamispatsiendil tuleb kaaluda tsüklosporiini sisalduse jälgimist ning vajadusel vähendada tsüklosporiini annust.

Simvastatiin: 10 mg amlodipiini ja 80 mg simvastiini korduvate annuste koosmanustamine põhjustas simvastiini kontsentratsiooni suurenemist 77%, võrreldes ainult simvastiini kasutamisega. Patsientide puhul, kes kasutavad amlodipiini, tuleb simvastiini annuseid piirata 20 mg-ni ööpäevas.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Andmed amlodipiini ohutu kasutamise kohta raseduse ajal puuduvad.

Loomadel täheldati suurtes annustes kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3).

Amlodipiini kasutamine raseduse ajal on soovitatav ainult juhul, kui puudub ohutum alternatiivravi ja kui haigus ise kujutab endast suuremat riski emale ja lootele.

Imetamine

Amlodipiin eritub rinnapiima. Hinnanguliselt jääb imiku saadav annus ema annusega võrreldes kvartiilide vahemikku 3...7 %, maksimaalselt 15 %. Amlodipiini toime imikutele ei ole teada. Amlodipiini toime imikutele on teadmata. Otsuse tegemisel selle kohta, kas jätkata/katkestada rinnaga toitmine või jätkata/katkestada ravi amlodipiiniga, tuleb arvesse võtta rinnaga toitmise kasu lapsele ja amlodipiini ravi kasu emale.

Fertiilsus

Mõnedel kaltsiumikanali blokaatoritega ravitud patsientidel on teatatud spermatosoidide peades aset leidnud pöörduvatest biokeemilistest muutustest. Amlodipiini potentsiaalse toime kohta viljakusele on kliinilisi andmeid ebapiisavalt. Ühes rottidel läbi viidud uuringus leiti kõrvaltoimeid isaste rottide fertiilsusele (vt lõik 5.3).

Toime reaktsioonikiirusele

Amlodipiin võib mõjutada kergelt või mõõdukalt autojuhtimise ja masinatega töötamise võimet. Kui amlodipiini kasutavatel patsientidel esineb pearinglus, peavalu, väsimus või iiveldus, võib reaktsioonikiirus häiritud olla. Soovitatav on ettevaatus, eriti ravi alguses.

Kõrvaltoimed

Ohutusprofiili kokkuvõte

Ravi ajal on kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimed unisus, pearinglus, peavalu, palpitatsioonid, nahaõhetus, kõhuvalu, iiveldus, pahkluude turse, tursed ja nõrkus.

Kõrvaltoimete loetelu

Ravi ajal amlodipiiniga on täheldatud ja teatatud järgmistest kõrvaltoimetest järgmiste esinemissagedustega: väga sage (≥1/10), sage (≥1/100 kuni <1/10), aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100), harv (≥1/10000 kuni <1/1000), väga harv (<1/10000).

Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.

Organsüsteemi klass

Esinemissagedus

Kõrvaltoimed

Vere ja lümfisüsteemi häired

Väga harv

Leukotsütopeenia, trombotsütopeenia

Immuunsüsteemi häired

Väga harv

Allergilised reaktsioonid

Ainevahetus- ja toitumishäired

Väga harv

Hüperglükeemia

Psühhiaatrilised häired

Aeg-ajalt

Unetus, meeleolu muutused (sh ärevus),

 

 

depressioon

 

 

 

Harv

Segasus

Närvisüsteemi häired

Sage

Unisus, pearinglus, peavalu (eriti ravi alguses)

 

Aeg-ajalt

Treemor, maitsetundlikkuse häired, minestus,

 

 

hüpesteesia, paresteesia

 

Väga harv

Hüpertoonia, perifeerne neuropaatia

Silma kahjustused

Sage

Nägemishäired (sh diploopia)

Kõrva ja labürindi kahjustused

Aeg-ajalt

Tinnitus

 

 

 

Südame häired

Sage

Südamepekslemine

 

 

 

 

Aeg-ajalt

Arütmia (sh bradükardia, ventrikulaarne

 

 

tahhükardia ja kodade virvendus)

 

Väga harv

Müokardi infarkt

Vaskulaarsed häired

Sage

Nahaõhetus

 

Aeg-ajalt

Hüpotensioon

 

Väga harv

Vaskuliit

Respiratoorsed, rindkere ja

Sage

Düspnoe

mediastiinumi häired

Aeg-ajalt

Köha, riniit

Seedetrakti häired

Sage

Kõhuvalu, iiveldus, düspepsia, sooletegevuse

 

 

muutused (sh diarröa ja kõhukinnisus)

 

Aeg-ajalt

Oksendamine, suukuivus

 

Väga harv

Pankreatiit, gastriit, igemete hüperplaasia

Maksa ja sapiteede häired

Väga harv

Hepatiit, ikterus, maksaensüümide aktiivsuse

 

 

suurenemine*

Naha ja nahaaluskoe

Aeg-ajalt

Alopeetsia, purpur, naha värvimuutus,

kahjustused

 

liighigistamine, sügelus, lööve, eksanteem,

 

 

urtikaaria

 

Väga harv

Angioödeem, multiformne erüteem,

 

 

eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi-Johnsoni

 

 

sündroom, Quincke ödeem, valgustundlikkus

 

Teadmata

Toksiline epidermaalne nekrolüüs

Lihas-skeleti ja sidekoe

Sage

Pahkluu turse, lihaskrambid

kahjustused

Aeg-ajalt

Artralgia, müalgia, seljavalu

 

 

 

Neerude ja kuseteede häired

Aeg-ajalt

Urineerimishäired, noktuuria, sagenenud

 

 

urineerimine

Reproduktiivse süsteemi ja

Aeg-ajalt

Impotentsus, günekomastia

rinnanäärme häired

 

 

Üldised häired ja

Väga sage

Tursed

manustamiskoha reaktsioonid

Sage

Väsimus, asteenia

 

Aeg-ajalt

Valu rinnus, valu, halb enesetunne

 

 

 

Uuringud

Aeg-ajalt

Kehakaalu suurenemine, kehakaalu

 

 

vähenemine

*enamasti koos kolestaasiga

 

 

Erandjuhtudel on teatatud ekstrapüramidaalsest sündroomist.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Kogemusi tahtliku üleannustamise kohta inimestel on vähe.

Sümptomid

Olemasolevate andmete põhjal võib suur üleannustamine põhjustada liigset perifeerset vasodilatatsiooni ja võimalikku reflektoorset tahhükardiat. On kirjeldatud märkimisväärset ja tõenäoliselt pikaajalist süsteemset hüpotensiooni kuni ja kaasa arvatud letaalse lõppega šokini.

Ravi

Amlodipiini üleannustamisest tingitud kliiniliselt oluline hüpotensioon vajab aktiivset südameveresoonkonda toetavat ravi, kaasa arvatud südame- ja hingamistöö pidev jälgimine, jäsemete kõrgemale tõstmine ning tsirkuleeriva vedeliku mahu ja uriini koguse jälgimine.

Veresoonkonna toonuse ja vererõhu taastamisel võib olla kasu vasokonstriktorite manustamisest, kui nende kasutamine ei ole vastunäidustatud. Kaltsiumikanali blokaadist tingitud toimete pöördumiseks võib olla kasulik intravenoosse kaltsiumglükonaadi manustamine.

Mõningatel juhtudel võib aidata maoloputus. Katsed tervete vabatahtlikega on näidanud, et aktiivsöe manustamisel kuni kaks tundi pärast 10 mg amlodipiini võtmist väheneb amlodipiini imendumiskiirus.

Kuna amlodipiin on tugevalt plasmavalkudega seotud, ei ole dialüüsist tõenäoliselt kasu.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: kaltsiumikanali blokaatorid, peamiselt vaskulaarse toimega selektiivsed kaltsiumikanali blokaatorid

ATC-kood: C08CA01

Amlodipiin on kaltsiumiooni sissevoolu inhibiitor, mis kuulub dihüdropüridiinide guppi (aeglane kaltsiumikanali blokaator või kaltsiumioonide antagonist) ja pärsib transmembraanset kaltsiumioonide sissevoolu südame ja veresoonte silelihasrakkudesse.

Amlodipiini antihüpertensiivne toimemehhanism on tingitud otsesest lõõgastavast toimest arteriaalse veresoonkonna silelihastesse.

Amlodipiini stenokardiat leevendava toime mehhanismi ei ole täielikult selgitatud, kuid amlodipiin vähendab isheemiat läbi kahe järgmise mehhanismi:

1)Amlodipiin laiendab perifeerseid arterioole, vähendades nii üldist perifeerset vastupanu (järelkoormus), mille vastu süda töötab. Kuna südametöö püsib stabiilsena, väheneb südame koormuse energiakulu ning lisaks ka müokardi hapnikuvajadus.

2)Amlodipiini toimemehhanism hõlmab tõenäoliselt ka põhiliste koronaararterite ja -arterioolide dilatatsiooni nii normaalsetes kui ka isheemilistes piirkondades. See dilatatsioon suurendab südamelihase hapnikuvarustust patsientidel, kes põevad südamearteri spasmi (Printzmetali või muu stenokardia).

Hüpertensiooniga patsientidel vähendab üks kord ööpäevas manustatud ravim vererõhku (nii lamavas kui ka seisvas asendis) kliiniliselt olulisel määral 24-ks tunniks. Tulenevalt aeglasest toimest ei esine amlodipiini manustamisel ägedat hüpotensiooni.

Stenokardiaga patsientidel suurendab üks kord ööpäevas manustatud amlodipiin üldise füüsilise koormuse taluvuse aega, pikendab aega stenokardiahoo tekkeni ja ST-segmendi 1 mm depressiooni tekkeni ning vähendab nii stenokardiahoogude sagedust kui ka vajadust glütserüültrinitraadi tablettide järele.

Amlodipiini ei ole seostatud ühegi metaboolse kõrvaltoimega ega vereplasma lipiididesisalduse muutustega ning on seeläbi sobilik kasutada astma, diabeedi ja podagraga patsientidele.

Kasutamine südame isheemiatõvega (coronary artery disease, CAD) patsientidel

Amlodipiini efektiivsust kliiniliste sündmuste vältimisel koronaararterite haigusega (CAD) patsientidel on hinnatud sõltumatus mitmekeskuselises randomiseeritud topeltpimedas platseebokontrollitud uuringus Comparison of Amlodipine vs Enalapril to Limit Occurrences of Thrombosis (CAMELOT), mis hõlmas 1997 patsienti. Neist 663 patsienti raviti amlodipiiniga annuses 5…10 mg, 673 patsienti raviti enalapriiliga annuses 10...20 mg ja 655 patsienti raviti platseeboga lisaks tavaravile statiinide, beetablokaatorite, diureetikumide ja aspiriiniga 2 aasta jooksul. Tabelis 1 on toodud efektiivsuse võtmetulemused. Need tulemused näitavad, et amlodipiinravi oli seotud väiksema arvu hospitaliseerimistega stenokardia ja revaskulariseerimisprotseduuride tõttu koronaararterite haigusega patsientidel.

Tabel 1. CAMELOT uuringu kliiniliselt olulised tulemused

 

 

Kardiovaskulaarsed sümptomid,

Amlodipiin vs. Platseebo

 

 

 

Nr. (%)

 

 

 

 

Tulemus

Amlodipiin

Platseebo

Enalapriil

Risk

p-väärtus

(95% CI)

 

 

 

 

 

 

 

 

Primaarne tulemusnäitaja

 

 

 

 

 

 

 

 

Kardiovaskulaarsed

110 (16.6)

151 (23.1)

136 (20.2)

0.69 (0.54…0.88)

.003

kõrvaltoimed

 

 

 

 

 

 

 

 

Individuaalsed komponendid

 

 

 

 

 

 

 

 

Koronaarne

(11.8)

103 (15.7)

(14.1)

0.73 (0.54…0.98)

.03

revaskularisatsioon

 

 

 

 

 

 

 

 

Stenokardiaga

51 (7.7)

(12.8)

(12.8)

0.58 (0.41...0.82)

.002

hospitaliseerimine

 

 

 

 

 

 

 

 

Mitte-fataalne MI

14 (2.1)

19 (2.9)

11 (1.6)

0.73 (0.37.....1.46)

.37

Insult või TIA

(0.9)

12 (1.8)

(1.2)

0.50 (0.19...1.32)

.15

Kardiovaskulaarne surm

(0.8)

(0.3)

(0.7)

2.46 (0.48...12.7)

.27

SPP-ga hospitaliseerimine

(0.5)

(0.8)

(0.6)

0.59 (0.14...2.47)

.46

Elustatud südameinfarkt

 

(0.6)

(0.1)

Ei kohaldata

.04

Taas-esinev perifeerne

(0.8)

(0.3)

(1.2)

2.6 (0.50…13.4)

.24

vaskulaarne haigus

 

 

 

 

 

 

 

 

Lühendid: SPP, südame paispuudulikkus; CI (confidence interval), usaldusvahemik; MI, müokardiinfarkt; TIA (transient ischemic attack), mööduv isheemiline atakk.

Kasutamine südamepuudulikkusega patsientidel

Hemodünaamika uuringud ja kehalisel võimekusel põhinevad kliinilised uuringud NYHA järgi II...IV klassi südamepuudulikkusega patsientidel on näidanud, et amlodipiin ei põhjustanud kliinilise seisundi halvenemist hinnatuna koormustaluvuse, vasaku vatsakese väljutusfraktsiooni ja kliiniliste sümptomite alusel.

Platseeboga kontrollitud uuring (PRAISE), mis oli mõeldud NYHA järgi III...IV klassi südamepuudulikkusega ning digoksiini, diureetikume ja AKE inhibiitoreid manustanud patsientide hindamiseks on näidanud, et amlodipiin ei suurendanud südamepuudulikkusega patsientidel suremusriski ega suremuse/haigestumuse ühisriski.

Amlodipiini pikaajalises platseebokontrolliga jätku-uuringus (PRAISE 2) NYHA III ja IV klassi mitteisheemilise päritoluga südamepuudulikkusega patsientidel, kellel puudusid olemasolevale südamehaigusele viitavad kliinilised sümptomid või objektiivsed leiud ja kes said stabiilses annuses AKE inhibiitoreid, digitaalise preparaate ja diureetikume, ei mõjutanud amlodipiin üldist ega kardiovaskulaarset suremust. Samal populatsioonil kaasnesid amlodipiinraviga sagedasemad teated kopsutursest.

Südameinfarkti preventsiooni uuring (ALLHAT)

Randomiseeritud topeltpime haigestumuse-suremuse uuring ALLHAT (the Antihypertensive and Lipid-Lowering Treatment to Prevent Heart Attack Trial) viidi läbi eesmärgiga võrrelda amlodipiini

2,5…10 mg ööpäevas (kaltsiumikanali blokaator) või lisinopriili 10…40 mg ööpäevas (AKE- inhibiitor) tiasiiddiureetikum kloortalidooniga 12,5…25 mg ööpäevas kerge kuni mõõduka hüpertensiooni korral esimese rea ravina. Kokku randomiseeriti 33 357 hüpertensiivset patsienti vanuses ≥55 aastat ning neid jälgiti keskmiselt 4,9 aasta jooksul. Patsientidel oli vähemalt üks südame isheemiatõve (CHD) lisariskifaktor, mille hulka kuuluvad: eelnev müokardiinfarkt või insult (>6 kuud enne uuringusse kaasamist) või dokumenteeritult muu aterosklerootiline südame-veresoonkonna haigus (CVD) (kokku 51,5% patsientidest), II tüüpi diabeet (36,1%), HDL-C <35 mg/dl (11,6%), elektrokardiogrammi või ehhokardiograafia alusel diagnoositud vasaku vatsakese hüpertroofia (20,9%), suitsetamine käesoleval hetkel (21,9%).

Primaarseks tulemusnäitajaks oli kombinatsioon fataalse CHD või mittefataalse müokardiinfarktiga. Amlodipiinravi ja klorotiasiidravi esmase tulemusnäitaja vahel ei esinenud märkimisväärset erinevust: RR 0,98 95% Cl (0,90…1,07) p=0,65. Sekundaarsete tulemusnäitajate hulgas oli südamepuudulikkuse (kombineeritud kardiovaskulaarse tulemusnäitaja komponent) juhtude määr märkimisväärselt kõrgem amlodipiini grupis võrreldes klorotiasiidi saanute grupiga (10,2% vs 7,7%; RR 1,38; 95% CI, [1,25…1,52] p<0.001). Siiski ei olnud üldsuremusel amlodipiinravi puhul ja klorotiasiidravi puhul märkimisväärseid erisusi. RR 0,96 95% CI (0,89...1,02) p=0,20.

Lapsed (6-aastased ja vanemad)

Uuring, kus osales 268 last vanuses 6...17 aastat, kellel esines domineerivalt sekundaarne hüpertensioon, näitas amlodipiini annuste 2,5 mg ja 5,0 mg võrdlus platseeboga, et mõlemad annused vähendasid süstoolset vererõhku oluliselt rohkem kui platseebo. Erinevus kahe annuse vahel ei olnud statistiliselt oluline.

Amlodipiini pikaajalist mõju kasvule, puberteedile ja üldisele arengule ei ole uuritud. Samuti ole tõestatud lapseea amlodipiinravi pikaajaline efektiivsus kardiovaskulaarse haigestumise ja suremuse vähendamisele hilisemas täiskasvanueas.

Farmakokineetilised omadused

Imendumine, jaotumine, plasmavalkudega seondumine

Raviannuste suukaudse manustamise järel imendub amlodipiin hästi ning saavutab maksimaalse vere plasmakontsentratsiooni 6…12 tundi pärast manustamist. Amlodipiini absoluutne biosaadavus on ligikaudu 64%...80%.. Jaotusruumala on ligikaudu 21 l/kg. In vitro uuringud on näidanud, et amlodipiini seonduvus plasmavalkudega on ligikaudu 97,5%.

Toit ei mõjuta amlodipiini biosaadavust.

Biotransformatsioon/eritumine

Plasma terminaalne eliminatsiooni poolväärtusaeg on vahemikus ligikaudu 35...50 tundi ning vastab ühekordsele päevaannusele. Amlodipiin metaboliseeritakse maksas ulatuslikult inaktiivsete metaboliitidena, 10% on lähteainena ning 60% metaboliitidest eritub uriiniga.

Maksakahjustus

Amlodipiini kasutamise kohta maksakahjustusega patsientidel on väga vähe kliinilisi andmeid. Maksapuudulikkusega patsientidel on amlodipiini kliirens vähenenud, mistõttu on poolväärtusaeg pikenenud ja AUC suurenenud ligikaudu 40%…60%.

Eakad

Amlodipiini maksimaalse plasmakontsentratsiooni saavutamise aeg on eakatel ja noorematel patsientidel sama. Eakatel patsientidel võib kliirens väheneda, põhjustades kontsentratsioonikõvera aluse pindala (AUC) ja lõpliku eliminatsiooni poolväärtusaja suurenemise. Südame paispuudulikkusega patsientidel olid patsientide vanusegrupi uuringutes AUC ja eliminatsiooni poolväärtusaja suurenemised ootuspärased.

Lapsed

Populatsiooni farmakokineetika uuring viidi läbi 74 hüpertensiivse lapsega, vanuses 1 kuni 17 aastat (34 patsienti olid 6...12-aastased ja 28 patsienti 13...17-aastased), kes said amlodipiini vahemikus 1,25...20 mg kas ööpäevase üksikannusena või kahe osaannusena. 6...12-aastastel lastel ja 13...17- aastastel noorukitel oli tüüpiline suukaudne kliirens (CL/F) vastavalt 22,5 ja 27,4 l/h poistel ja vastavalt 16,4 ja 21,3 l/h tüdrukutel. Täheldati inimestevahelist laia varieeruvust tsirkuleeriva aine kontsentratsiooni osas. Alla 6-aastaste laste kohta registreeritud andmed on piiratud.

Prekliinilised ohutusandmed

Reproduktiivtoksilisus

Reproduktsiooni uuringud rottidel ja hiirtel on näidanud poegimisaja edasilükkumist, poegimisaja pikenemist ja poegade suurenenud suremust annuste puhul ,mis on ligikaudu 50 korda suuremad inimestel soovitatud maksimaalsetest annustest mg/kg kohta.

Toime fertiilsusele

  1. Amlodipiiniga ravitud rottidel (isasloomad 64 päeva ja emasloomad 14 päeva enne paaritamist) ei ilmnenud toimet fertiilsusele annuses kuni 10 mg/kg/päevas (8 korda* suurem kui maksimaalne soovituslik päevadoos inimesele, lähtudes 10 mg mg/m2 kohta). Teises uuringus isaste rottidega, keda raviti amlodipiinbesilaadiga 30 päeva vältel annuses, mis on võrreldav inimesel kasutatud annustega tuginedes mg/kg kohta, täheldati folliikulit stimuleeriva hormooni ja testosterooni sisalduse vähenemist vereplasmas ning sperma tiheduse ja küpsenud spermatosoidide ja Steroli rakkude vähenemist.

Kartsinogeensus, mutageensus

  1. Kahe aasta vältel amlodipiiniga (kalkuleeritud kontsentratsioonid vastavad päevaannustele 0,5; 1,25 ja 2 mg/kg/päevas) ravitud hiirtel ja rottidel ei ilmnenud mingisuguseid kartsinogeensuse tunnuseid. Suurim annus (mg/m2 alusel hiirtel ligilähedane maksimaalsele lubatavale kliinilisele annusele 10 mg; rottidel kaks korda* kõrgem) oli sarnane hiirte, kuid mitte rottide poolt talutud suurima annusega.

Mutageensusuuringud ei viidanud mingisugustele ravimist tingitud toimetele ei geeni ega kromosoomi tasemel.

* Lähtub patsiendi kaalust 50 kg.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Mikrokristalliline tselluloos

Kaltsiumvesinikfosfaatdihüdraat

Naatriumtärklisglükolaat (tüüp A)

Magneesiumstearaat

Sobimatus

Ei kohaldata.

Kõlblikkusaeg

2 aastat.

Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25°C.

Pakendi iseloomustus ja sisu

Blister (PVC/PVDC-Al), pakendi suurused: 10, 20, 28, 30, 50, 60, 100 või 300 (30x10, haiglapakend) tabletti.

Plastik pudel (HDPE), mis on suletud turvarõngaga tõmmatava korgiga (LDPE), pakendi suurused: 20, 50, 100 või 300 (30x10, haiglapakend) tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

MÜÜGILOA HOIDJA

Actavis Group hf., Reykjavikurvegi 76-78, 220 Hafnarfjordur, Island

MÜÜGILOA NUMBRID

Amlodipine Actavis, 5mg: 603608

Amlodipine Actavis, 10 mg: 603508

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 31.10.2008

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 31.01.2012

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Juuni 2018